Ühe Viini hoora elulugu 7. osa

Õhtu algas. Rudolf oli väga teravmeelne ja Zenzi, tema armuke, naeris iga sõna peale, mis ta ütles.
Ka isa naeris üha enam, mida rohkem ta jõi, ja varsti olime kõik natuke purjus. Vein hakkas juba otsa saama, kui Rudolf Zenzilt ümbert kinni haaras ja ta tissid pihku võttis.
„Need on alles rinnad, härra naaber, kõvad kui kivid,” ütles ta. Zenzi naeris valjult ja isa silitas seda rinda, mida Rudolf peos hoidis.
„Võtke pihku,” soovitas Rudolf, „kui meeldivad… ma ei lähe armukadedaks, võtke pihku.”
Mu isa ei liigutanud end. Rudolf lasi Zenzi lahti ja tuli minu juurde.
„Jah, plikal,” ütles ta, ,,on ka ilusad kõvad tissid… isegi väga ilusad… sama ilusad kui Zenzil.” Ta võttis sundimatult isa ees mu rinnad pihku. ,,Aga väiksemad kui Zenzil ja mitte nii teravad… rohkem ümarad.”
Zenzi naeris valjult.
„Zenzi,” palus Rudolf, „näita härrale oma tisse.”
Kuulekalt nööpis tüdruk ülakeha paljaks, lasi särgipaela valla, nii et see alla libises ja rind nähtavale tuli. Ta naeris ja läks isa juurde. See oli tõesti tähelepanuväärne, kuidas ta rinnad teravalt ja kindlalt seisid ning nibud olid väikesed. Vaatasin imestades tüdrukut, pööramata tähelepanu sellele, et Rudolf oli oma käe mu särgi alla pannud ja hoidis oma peos mu tissi.
„Noh, mis te ütlete?” küsis Rudolf isalt.
„Väga ilus… väga ilus,” isa istus edasi. Ta sirutas välja käe ja õõtsutas Zenzi rinda. Zenzi ainult naeris.
„Revanš… härra naaber…” naeris Rudolf.
Isa võttis nüüd terve tissi pihku. Zenzi astus talle lähemale, ikka vaid naerdes.
„Zenzi,” kamandas Rudolf, „mängi natuke härraga.”
Kuulekalt nööpis ta isal püksid lahti ja ma nägin, kui vilunult ta riista välja võttis ja kuidas ta seda silitas. Siis võttis ta ka munandid välja ja silitas neid pehmelt. Seejuures vaatas ta isale otsa ja naeris ainult.
„Kui te Zenzit keppida tahate, palun… heameelega,” hüüdis Rudolf, „see on revanš, härra naaber.”
Isa lasi oma bajonetti silitada ega vastanud.
„Zenzi,” käskis Rudolf, „sa lased härral ennast nussida, saad aru?”
Zenzi sai valesti aru, tõstis seeliku üles ja tahtis isa põlvele istuda.
„Zenzi!” hüüdis Rudolf karmilt, „mida esmalt tehakse?”
Tüdruk põlvitas silmapilkselt ja hetkega kadus riist, mis isa pükstest end välja ajas, nii pikk kui la oli, Zenzi suhu.
Rudolf tõusis. „Niisiis, ma jätan ta teile siia, härra naaber,” ütles ta, ja võtan plika endaga, olete päri?” Isa noogutas vaid peaga.
„Pange tähele, härra naaber,” kordas Rudolf, „ma jätan teile siia Zenzi ja te keppige Zenzit, aga mina võtan plika endaga kaasa ja kepin plikat.”
„Minge aga,” ähkis isa, tõusis püsti ja lükkas Zenzi jõhkralt voodile. Ise aga heitis end talle peale ja angerjalibeda osavusega viis riista sisse.
Nägime, kuidas ta tõukas ja kuulsime Zenzit sosistavat: „Sa kepid hästi… sa nussid ilusasti… keerad ilusasti…”
Rudolfit, nagu ka mind, läbib kiire erutus.
„Ah mida…” ütleb ta, „ei lase me end siin häirida.”
Samas heitis ta mind teisele voodile, tuli mulle peale ja ma tundsin ta tõukeid. See oli ilus kvartett.
Isa ähkis: ,,Pane tiss siia… nii, tõuka persega paremini… nii on see hea…”
Rudolf ägas: „Kurat võtaks… see on hea… mult aeglasemalt, meil pole kuhugi kiiret.”
„Rudolf, mul tuleb…”
Ja Zenzi sosistas: „Ah… nussi mind… tee mulle laps… nussi mind… ja… tõmba mu tissi alla… tõmba mu tissi alla… Rudolf… ta nussib mind… ta nussib mind…”
Teineteise järel pritsisid Rudolf ja isa, ning nende häälitsused segunesid Zenzi ja minu ähkimise ning mõlema voodi kriuksumisega. Kui nad valmis olid, hüüdis Rudolf oma Zenzile: „Tule minu juurde.”
Tüdruk ajas end minu isa alt välja ja kui ta Rudolfi juurde läks, ütles viimane: „Teise numbri teeb igaüks omaga.”
Isa keeras end minu poole ja alustas uuesti tissimänguga ning mina võtsin käsile ta väikese venna, et seda püsti saada. Et see kohe õnnestuda ei tahtnud, proovisin selleks uut nippi, mida olin alles asja Rudolfilt õppinud. Asetasin oma tuharad nagu ümbriku näkku ja võtsin ta riista värskendust andva karamellina suhu. Kui see oli tulemust andnud ja ma tahtsin end ümber pöörata, et isa alla heita, kuulsin Zenzit häälitsevat: „Nussi mind… Rudi… nussi mind… sa teed seda kõigist paremini… ah. Rudi… kui palju riistasid olen ma pidanud endale sisse laskma, kuid sina teed seda kõige paremini. Nussi veel… nii… nii… sisse… välja… ah… ah, ma teen, mida sa tahad. Rudi…”
Ja Rudolf ütles: „Pea lõuad, loll hani… anna oma puts siia ja lase mul keppida…”
„Teeb ta seda hästi?” küsisin hetkel, mil isa oma esimesi tõukeid tegi.
„Jah… väga hästi… ja hoiab nii tugevasti sees kinni.”
„Paremini kui mina?” küsisin ja lasin oma tagumikul tantsida.
„Ei… ei… ah… tugevamini tagumikuga…”
Vastasin: „Nussi mind… nussi mind… hea… nii… sa teed seda kõige paremini…”
Seda olin jõudnud Zenzilt õppida.
Zenzi jäi lihtsalt meie juurde elama. Ta magas Rudolfiga köögis ja käis päeval oma teravate võbisevate rindadega minu juures toas. Ta oli mulle natuke vastumeelt, ent ta oli sõbralik ja kannatlik ning ma harjusin varsti temaga.
Mõnikord magas ta isa juures ja nendel öödel lamasin ma Rudolfi kõrval. Rudolf ja isa said teineteisega väga hästi läbi ning jagasid sidemeid. Sageli oli Rudolf terved pikad päevad kodus ja siis võttis ta meid mõlemaid korraga ette. Kord, kui ma koju tulles väravast sisse astusin, kohtasin Zenzit, kellel härra Horak oli parajasti rinnast kinni haaranud. Astusin mööda, Zenzi hüüdis mulle ,,tere” ja Horak pani mind vaevalt tähele.
„Ega sa Zenzit ei ole näinud?” küsis Rudolf. Mõtlesin vastata midagi päris tavalist ja ütlesin: „Jah, ta seisab all sissekäigu juures…”
„Kellega?” küsis ta hiilivalt.
„Härra Horakuga,” vastasin.
„Ah nii. Ja mida ta siis temaga teeb?”
„Ma ei tea,” ütlesin ükskõikselt, „nägin ainult, kuidas Horak tal tissist kinni haaras.”
„Noh, olgu,” naeris Rudolf, „kui ta Horakule rõõmu valmistab.”
Zenzi jäi välja väga pikaks ajaks. Kui ta lõpuks tuli, läks Rudolf temaga kööki. Ootasin hirmuäratavat kohtumõistmist ning kuulatasin.
„Kus sa nii kaua olid?” alustas Rudolf.
„Ta keppis mind juba,” ütles Zenzi naerdes.
„Kus siis?” küsis Rudolf üllatunult.
„Keldris,” pihtis Zenzi.
„Edasi?” uuris Rudolf.
„Siin on sulle kaks kuldnat,” ütles Zenzi ja andis raha Rudolfile.
Rudolf naeris ning lasi endale sigarette tuua.
See juhtum ei pannud mind imestama, sest teadsin, et härra Horak mõnikord midagi kingib. Ta oli ju ka mulle raha andnud.
Paar päeva hiljem tõi aga Zenzi videvikus ühe härra koju. Ta paotas natuke ust ja sosistas Rudolfile: „Siin on keegi.”
„Tule tuppa,” ütles Rudolf mulle.
Läksime tuppa ja kohe kuulsime mehe samme köögis. Rudolf kuulatas. Astusin ukse juurde. Zenzi rääkis mehega: „Teen sulle mugavalt.”
„Ah ei,” vastas mees, ,,ma teen ainult püksid eest lahti.”
Ja kohe selle peale Zenzi: „Jah… riistake…. kuidas ta seisab.”
Mees: „Tee särk eest lahti.”
Zenzi: „Pean ma end päris paljaks võtma?”
Mees: „Parem oleks.”
Tekkis paus. Siis kostis kriginat, nagu langenuks keegi voodile. Zenzi ütles „Tulge siia.”
Otsekohe kostis ähkimist: „Ah… nussi mind… sa kepid nii hästi… nii…”
Mees katkestas teda: „Ole vait… ma ei või keppimise juures mingit juttu kannatada.”
Olin pealtkuulamisest erutunud ning läksin Rudolfi püksiaugu kallale. Ta lükkas mind eemale. „Jäta,” sosistas ta, „mul ei ole praegu aega.”
Köögis ragises voodi. Mees ähkis, Zenzi oigas.
Lõpuks kuulsime Zenzit naermas: „Väljas…”
Mees tõusis voodist ja Zenzi ütles: „Sa paned end kiiresti riidesse.”
Kõlisesid mündid. Uks läks vaikselt lahti. Mees lahkus. Zenzi tuli tuppa. Ta oli alasti ning ulatas Rudolfile kuldnad.
„Sain kolm kuldnat.”
Rudolf võttis raha ja peitis selle taskusse. Siis ütles ta: „Tõmba endale riided selga.”’
Zenzi riietus ning jutustas, milline peen mees see oli olnud ja et tal oli väike jäme riist. Rudolf katkestas ta jutu ning saatis ta veini ja sigarettide järele. Vaevalt oli ta lahkunud, kui Rudolf küsis: „Tahad sa nüüd keppida?”
Ta ei jätnud mulle aega vastamiseks, lükkas mind vastu seina ning surus mulle oma riista seistes sisse, nii et mul supp mööda põlvi alla nõrgus.
„Nii,” ütles ta siis, „ja täna magad sa minu juures.”
Kui isa õhtul koju tuli, oli ta veini joonud. Rudolf ja isa olid mõlemad tugevasti purjus. Isa ajas käe Zenzi seeliku alla. „Ma tahaksin… ma tahaksin…” lalises ta.
„Võta end paljaks,” käskis Rudolf. Zenzi tegi seda otsekohe.
„Sina samuti,” ütles isa mulle. Võtsin end alasti nagu Zenzigi. Rudolf ja isa istusid kõrvuti nahkdiivanil ja hüüdsid meid. Läksime mõlemad nende juurde ja Rudolf tahtis võtta mind.
„Ei,” lalises isa, „oma tütart kepin ma ise… minu tütar ei pea võõraste inimestega, kes temasse ei puutu, keppima…”
Juba tahtis Rudolf ägestuda, kuid Zenzi istus talle sülle ning hoolitses ta eest. Mina võtsin isa ja keppimine läks üheaegselt lahti. Isa haaras Zenzi teravate rindade, mis talle meeldisid, ning Rudolf minu omade järele.
Sellel ööl magasime kõik neljakesi kahes voodis. Zenzi ja mina ei saanud küll und, kuna mehed norskasid. Siis küsis Zenzi: „Tahad sa keppi saada?”
„Jah,” vastasin ma, „kuid neid ei saa kuidagi ärkvele.”
„Sellest pole midagi,” naeris ta, „ma tean, et kui Rudolf täis on, nussin ma temaga ikkagi.”
Ta võttis Rudolfi riista pihku, mis end ka kohe sirgu ajas.
Mina võtsin isa riista ning tahtsin seda suhu võtta.
„Kuid ei,” tõrjus Zenzi mu mõtte tagasi, „kui ta magab ja purjus on, nii pritsib ta sulle suhu. Kui ta ainult magab, aga purjus pole, siis ärkab ta üles, kui sa seda lakud. Kui ta aga viinauimas on, pritsib ta pärast seda kohe.”
Mõlemad küünlad seisid meie ees uhkelt püsti.
„Millist sa tahad?” küsisin Zenzilt.
Kuid ta keeldus: „Ei ühtegi… olen juba küllalt keppinud… ma ei võtaks enam kumbagi.”
„Jah, mida me siis teeme?” küsisin ma.
„Noh… sa võta mõlemad,” naeris ta.
Istusin esmalt isa peale, seljaga ta näo poole, nagu tahtnuks ma vett lasta. Zenzi abistas mind ja lükkas mulle hamba suhu. Suhu, kuhu hambad kunagi ei kasva. Vaevalt olin tundnud riista endas, kui hakkasin end üles-alla liigutama.
„Kas nii on hea?” küsis Zenzi.
„Jah… ah… jah…” vastasin.
„Oota, ma näitan sulle midagi.”
Ta kummardus minu poole, pistis oma käe mu alla ning hakkas sõrmega mu kliitorit hõõruma, mis oli sellises asendis jäänud puutumatuks.
Tantsisin üha ägedamalt ja mu isa ägas unes.
Zenzi võttis mu tissi suhu ja imes seda õrnalt. Ta tegi seda nii tundlikult, et mul tuli kohe. Ta imes edasi ja ma tahtsin himurusest teist korda lõhkeda, kui ma sain isalt täislaadungi. Kuid see toimus kahe tuksega ja ta uni muutus nii pehmeks, et ta riist mu all kustus ning jõuetult kokku langes.
„Tule nüüd Rudolfi juurde,” nõudis Zenzi, kuid ma hädaldasin: „Oh… mul asja tuli.”
Ta lükkas mind tagant ja võttis ka siin abistamise enda peale. Vaevalt oli uus riist minus, kui ma juba jälle üles-alla hüppasin. Zenzi hoidis minust kinni ja laulis mulle mu laulukest ette: „Mul tuleb… ah… mul tuleb…”
Rudolf krigistas hammastega ja ägises, kuid ei ärganud. Nii suur oli tema viinauim ja nii sügav oli ta uni.
„Mul tuleb… Zenzi… mul tuleb,” oigasin ma valjusti.
Ta naeris. „Rudolfiga tuleb see alati…” leidis ta.
Silitasin ta siledaid, teravaid rindasid ja mängisin nendega. Pidin seda järsku tegema, teadmata miks. Aga see suurendas kirjeldamatult mu himurust, ja ma tegin seda, ammendades kogu oma jõu.
„Ma olen valmis,” ägasin ma, „lase mind alla.”
„Jää paigale,” käskis ta, „enne peab Rudolf pritsima.”
Ja ta sundis mind riista hõõruma ja ta allika eest hoolt kandma, seni kuni sealt vesi voolas. See tõusis kui fontään kõrgele ning ma lasin sel endasse pritsida, kuni sealt enam tilkagi ei tulnud. Siis langesime mõlemad, Zenzi ja mina, magavate meeste vahele ning lamasime seal kõrvuti.
Siiski ei olnud see öö veel lõppenud. Õige pea oli Zenzi uuesti erutatud ning soigus: „Oh jaa… oh jaa… praegu ma tahaksin… praegu… ma tahaksin…”
„Noh, tee seda,” andsin ma talle nõu.
„Aga ei,” ta oli täiesti endast väljas, „nüüd ei seisa neil enam.”
„Proovi siiski,” julgustasin.
Ta ronis mu isa juurde ning hakkas teda silitama ja hõõruma. Tulutult. Ta võttis riista suhu, isa ei tundnud midagi, isegi unes mitte ja ta piik ei tõusnud.
„Mitte midagi,” kurtis Zenzi ja pööras end Rudolfi poole. Ent ka tema riist oli väsinud ega lasknud end vinna tõmmata, vaatamata Zenzi kõigile pingutustele. Lõpuks võttis ta selle suhu ning imes seda ning järsku hakkas see tuksuma ja tõmblema.
„Ta pritsib,” hüüdis ta kõhklevalt, „ta pritsib…” ning sealjuures hoidis ta riista, millest seeme välja voolas, püsti. Zenzi sülitas ning tuli minu juurde.
„Oh jumal küll… oh jumal küll…” vingus ta. „Lakkumine ja pritsimine tegid mind veelgi himuramaks…”
Ma naersin.
„Mis sul viga naerda,” ütles ta pahaselt. „Sul läks see kenasti korda… olin ma ikka loll. Mida ma peale hakkan?” küsis ta kõhklevalt ning liikus siia-sinna. Järsku haaras ta mul käest ning surus selle oma jalge vahele. „Tee mulle seda…” palus ta.
„Kuidas ma pean seda sulle tegema?”
„Tead… nii… tule… ma tahan keppida…” Ta lasi end selili: „Tule mu peale.”
Ma tegin, mida ta tahtis ja ta hõõrus esmalt oma tussi vastu minu tussi. Siis pidin ma oma käe sinna panema ning sõrme talle sisse lükkama, justkui oleks mul tõeline riist. Ta viskles üles-alla: „Ah., jah… see on hea… lükka sõrm sisse.” Ta võttis mu tissid pihku, mis ta kohal rippusid ning mudis neid innukalt ja oma teise vabaks jäänud käega mängisin mina tema rindadega.
Lõpuks hüüdis ta valjusti: „Mul tuleb… mul tuleb…”
Ma surusin oma sõrme nii sügavalt ta tussi kui suutsin ja tundsin, kuidas see kokku tõmbus. Ta lasi mu rinnad lahti ning surus mu pea, millest ta tugevasti kinni võttis, oma tisside vastu ega lõpetanud enne, kui ma ta tugevad ja teravad rinnanibud olin suhu võtnud. Imesin ta rindasid ja puurisin teda sõimega alt seni, kuni ta oli end ammendanud ning rahulikult hingates mu kõrval lamas. Siis me uinusime.
Sõbrunesime sel ööl tõeliselt; seda tuli mitu korda ette, et ma nagu mees ta peal lamasin, ta tissi pihku võtsin ja sellega mängisin. Järgmisel päeval magasime suure valgeni. Isa ei läinud tööle ja Lorenz tuli töökojast järele uurima, mis on juhtunud.
„Mitte midagi,” ütles isa, „ma olen haige.”
Lorenz lahkus, ilma et oleks meid oma pilgu vääriliseks pidanud.
Joomingud kordusid ja kordus ka see, et Zenzi mõne mehe endaga kaasa tõi. Rudolf ei teinud sellest mingit numbrit, et pidi meie tuppa tulema.
Kord tuli Zenzi ning me kuulsime mehe häält, kes pidi olema väga vana.
Zenzi naeris: „Jah, nii väike vorstike.”
Vanamees ütles: „Sellest pole midagi… sellest pole midagi… kui ta seisab, muutub ka suuremaks…”
Mõne aja pärast hüüdis Zenzi: „Aga ta ei seisa ju…”
Vanamees: „See võtab natuke rohkem aega… küll ta hakkab seisma.”
Mõne hetke pärast ütles Zenzi uuesti: „Ma ei suuda rohkem… mu käsi teeb mulle juba haiget.”
Vanamees: „Sellest pole midagi… võta ta ainult suhu…”
Zenzi küsis: „Mis te mulle siis annate?”
Vanamees: „Mis ma sulle annan? Minugipoolest… annan sulle kümme kuldnat… aga võta suhu…”
Rudolfist käis jõnksatus läbi.
„Daamid ja härrad!” ümises ta ja ka mina olin vapustatud nii suurest rahast.
See võttis tükk aega, enne kui Zenzi lõpuks ütles: „Nii, nüüd see seisab… tulge siia…”
Kuulsime, kuidas nad voodisse langesid. Hetke pärast hakkas Zenzi uuesti naerma: „See ei seisa enam jälle…”
Vanamees ümises midagi, nad pöörasid end voodis ringi, siis alustas Zenzi: „Ah… ah… jah… nii… see on hea… hea… jaa… edasi… kiiremini…”
Rudolf ütles mulle: „Nüüd ta lakub Zenzit.”
Siis hüüdis Zenzi: „Tulge nüüd, nüüd seisab see jälle…”
Nad pöörasid end voodis veel kord ja Zenzi naeris uuesti: „Juba jälle on ta ära kustunud…”
Vanamees ütles ärritunult: „Kas pole lugu… pane ta ainult sisse…”
Voodi ragises ja Zenzi ütles: „Te pole sugugi mitte sees.”
Vanamees: „Lase olla! Juba tulen sisse…”
Voodi ragises edasi. Zenzi ägas ja hüüdis: „Nii… lõpuks… aga nüüd… hea… hästi kepitud… mis? Juba väljas?”
Kuulsime Zenzit köögis ringi käimas ja sosistavat. Siis kriiksus välisuks ning Zenzi hüüdis: „Suudle kätt,” ning tuli kohe jooksujalu tuppa. Ta oli särgiväel ja hoidis tugevasti kümnelist peos. Rõõmsalt andis ta selle Rudolfile.
Loomulikult toimus sel õhtul suur jooming. Olime kõik purjus ja ma ei tea, mida me sel õhtul kõik tegime. Järgmisel hommikul magas isa jälle töölemineku sisse ja et seda nüüd sagedasti juhtus, lasti ta ühel päeval lihtsalt lahti.
Ta tuli raevunult sõimates koju, kuid Rudolf lohutas teda: „Sellest pole midagi… varsti leiad sa endale jälle tööd.”
Nad olid pikka aega kahekesi. Mu isa oli väga endast väljas ega suutnud rahuneda.
„Maga paar päeva end välja ja siis lähed endale uut töökohta otsima,” leidis Rudolf, „see teeb sulle head, kui sa välja magad.”
Isa alustas niisiis väljamagamisega. Hommikupoolikuli vähkres ta voodis ringi, mängis Rudolfiga kaarte või mängis vaheldumisi Zenzi ja minu rindadega. Sealjuures vajas ta mind peaaegu igal ööl, ent päeval ajas ta end Zenzi peale, siis oli ta aga alati purjus.
Et ta oma päevi kodus mööda saatis, oli ta kord ka tunnistajaks sellele, kuidas Zenzi ühe härra koju tõi. Nüüd seisime kolmekesi köögis ukse taga ja kuulsime pealt teiselpool ust aetavat äri. Ta oli väga üllatunud ja tegi suured silmad, kui Zenzi tuppa astus ning Rudolfile kolm kuldnat ulatas.
Mõne päeva pärast tuli kojamees üles ning seletas, et seda polevat võimalik enam kannatada. Kas me kolime välja või Zenzi ei too enam ühtegi meest majja. Kojamees oli väga viisakas ning rääkis Rudolfiga eriti sõbralikult, ja Zenzi naeris. Oletan, et Rudolf oli juba varem talle rikkalikult pistiseid andnud, ja sedagi, et Zenzi oli tal lasknud end korra keppida, sest muidu oleks ta vaevalt sellist äri nii pikalt rahulikult pealt vaadanud ega oleks oma külaskäigul nii viisakas olnud.
Keeld tuli otse majaomanikult.
Kui kojamees oli lahkunud, võttis Rudolf Zenzi endaga kaasa kööki ja neil oli isekeskis pikk jutuajamine. Nad ei tulnud ka pärast sealt välja, vaid heitsid koos pikali; kostis, kuidas nad häälitsesid, palveid „veel”; valju ägamist, millel oli oma toime ka meile, nii et me kord ka ilma veinita, ise veel riides, oma mänguga alustasime.
Zenzi jäi nüüd majast eemale ning tuli alles õhtul koju, mõnikord ka hilja öösel, mõnikord ka alles järgmisel hommikul. Rudolf oli õhtuti ning hommikuti meie juures toas. Kui Zenzi tagasi jõudis, andis ta meie nähes oma teenistuse Rudolfile. Isa ei tundnud millegi vastu suuremat huvi kui selle summa vastu, mille ta kaasa oli toonud.
Kuna Zenzi nüüd sageli nii päevad kui ööd ara oli, aga kodus olles magas ta enamasti, siis tuli mul nii isa kui Rudolfit rahuldada. Mõnikord pidin ma öösel ühe juurest teise juurde minema, seda siis, kui Rudolf otse meie juurde sisse ei astunud ega voodisse kolmandaks ei tulnud.
Isa küsis sageli Rudolfilt raha ja sai seda ka alati, sest isa ise ei teeninud midagi ning oli sattunud paari nädalaga igasugustesse raskustesse.
Kord vastas Rudolf isa sellisele palvele aga küsimusega: „Miks siis plika midagi ei teeni…?”
„Plika?” küsis isa.
„Nojah,” leidis Rudolf, „ta suudab ju samapalju teenida kui Zenzi.”
„Peaks ta hooraks hakkama?” küsis isa aeglaselt vastu.
„Ah mida… hoor!” hüüdis Rudolf. „Ta teeb niigi sama, mida Zenzi teeb… sellest pole midagi… tuhanded tüdrukud peavad endale nii raha teenima…”
„See on muidugi tõsi…” kostis isa mõtlikult, „aga…”
„Aga, aga…” Rudolf võttis range tooni, „usute, et kui te ise plikat nussite, on see ehk parem? No kuulge… Zenzi,” jätkas ta, „Zenzi on vahekorras ainult korralike härradega… ta ei lase lihtsat meest enda pealegi. Mida te siis arvate? Zenzi olen ma juba välja õpetanud ja härrad, kellel Zenzi end nussida laseb, on igas mõttes nooblimad, kui see vaimulik, kes teie plikat keppis ja ta ei maksnud ju mitte kui midagi. Räpane tüüp.”
„Räpane tüüp…” ütles isa kergendatult.
„Noh ja mis võiks siin plikale kahju teha, kui ta oma isale natuke teenib?” küsis Rudolf. „Te olete oma laste eest juba kaua hoolt kandnud…”
„Jah, selles on teil küll õigus…” kiitis isa takka.
„Noh, niisiis… laske plikal vaid Zenziga minna ja ta toob teile iga päev vähemalt kolm kuldnat koju… selline ilus tüdruk nagu ta on.”
Ma olin meelitatud, kuid mu isa küsis hirmunult: „Aga politsei?”
„Ah mida, politsei…” Rudolf tegi põlgliku liigutuse, „on mul Zenzi pärast tulnud kordagi politseiga tegemist teha? Laske vaid Zenzil korraldada, tema teab…”
„Aga kui ükskord…” Mu isal oli hirm.
„Noh, kui kord juba…” naeris Rudolf, „siis ütlete, et te ei tea midagi… ja tüdruk on iseenesest nii halb… Ega plika teid reeda.”
Sellest sain aru, et pean politsei eest valvel olema. Vaikisin kogu aja ja mult ei küsitud ka midagi. Isa kaalus küsimust siia ja sinna, siis kordas ta: „Ei, mulle ei meeldi, et plikast hoor saab…”
„Aga sellest pole ju juttugi olnud,” katkestas Rudolf, „see oleks vaid seniks, kuni te endale töö leiate… siis võib plika jälle korralikuks hakata…”
See loogika tõi isale kergendust ja Rudolf võitis ta enda poole, kui lisas: „Ma lasen Zenzil keppida, sest olen töötu. Kui mul jälle koht on, peab ka tema uuesti korralik olema.”
Järgmisel päeval läksin koos Zenziga välja. See oli otsustatud ja nii ma alustasin oma teed. Läksime kesklinna, vallide peale, Stephani platsile, Kärtnerstrassele. Oli kuum suvi. Meil olid vaid kerged pluusid seljas. Peale selle oli Zenzi mulle kodus õpetanud, kuidas särki kuni vöörihmani alla lasta, et rind kleidi all paljas oleks.
Zenzi oli väga kogenud ja naeris tee peal kõikidele meestele näkku.
Mina ei saanud sellega alguses hakkama, sest olin veel kogenematu, kuid ma vaatasin see-eest neile silma, ja sedagi oli küllalt. Schönlaterngassel oli üks kitsa ja hämara esikuga vana kahtlane maja. Sinna Zensi mind juhatas. Väravast sisse minnes tuli kõhe vastu uks. Zenzi koputas ning vana ebameeldiv naine avas selle. Me astusime kööki, kus polnud peaaegu midagi näha. Sealt võis minna kõrvalruumi, mis oli samuti pime.
„Mu sõbranna hakkab ka siin käima,” ütles Zenzi.
Vanaeit takseeris mind ja küsis: „Olete juba üle neljateistkümne?”
„Juba ammu,” valetas Zenzi, „ta on vaid natuke väikest kasvu.”
„Teate ju,” pöördus vanaeit minu poole, „iga kord maksate mulle ühe kuldna, aga te ei tohi kunagi tulla minu juurde õhtul kell kaheksa.”
Läksime minema. Zenzi jagas mulle nõuandeid, ennekõike neid, mis puudutasid seda, kuidas politseinikke õigel ajal tähele panna ning kuidas härradelt raha kätte saada, enne kui nad minekut teevad.
Kui me uuesti vallidele jõudsime, müksas Zenzi mind: „Seal, vaata… see kõnnib meile järele…”
Meie ees läks suur, väga nooblilt riietatud musta habemega mees. Ta pööras end ringi ja vaatas mind. Siis aeglustas sammu ja lasi meil mööda minna. Dorotheerstrasse nurgal tõmbas Zenzi mind kõrvaltänavasse. „Tule nüüd,” sosistas ta, „me keerame…”
Zenzi pööras ringi. Härra seisis tänavanurgal ja vaatas meile järele. Me seisime ja Zenzi noogutas talle peaga. Siis tuli ta meie poole: „Tule edasi…” ütles Zenzi, „siin väljas ta meiega ei räägi.”
Ta tõmbas mind ukseavast sisse ja me jäime seal ootama. „Siin käib see alati nii,” andis Zenzi nõu, „kui sa vallidel või Kärtnerstrassel oled… siin ei ela keegi.”
Vahepeal tuli härra sisse. Zenzi võttis teda naeratades vastu, aga ta astus minu juurde.
„No, mis on?” küsis ta.
„Ei midagi,” vastasin talle.
Zenzi küsis: „Kas soovite kaasa tulla… siin lähedal on üks naine… sealt saame toa.”
„Ei,” sosistas ta, „mul pole aega.”
„Me võime ka siinsamas treppi pidi üles minna… siin ei ela kedagi.”
„Tahad sa?” küsis ta minult.
Vaatasin seda meest suure imetlusega, sest ta nägi peen välja, peenem kui keegi neist, keda olin varemalt näinud. Tal oli hõbetatud peaga jalutuskepp ja ilus kullast uurikett.
Läksime hämaruses olevat väga laia treppi mööda ülespoole ning jäime selle pöördel seisma.
„Ma passin peale,” ütles Zenzi ja jäi veidi eemal seisma.
Peen härra haaras mul rindadest ja naeris: „Tee veidi lahti.”
Ta lükkas käe pluusi vahelt, mille ma olin lahti teinud, sisse ning oli väga rõõmus, leides sealt paljad rinnad. Märkasin erilise rahuldusega, et ta käsi oli sama pehme ja õrn nagu mu oma nahk.
„Nüüd tule,” ütles ta, ja ta hingamine muutus kiiremaks. Ta nööpis püksiaugu lahti ja ma sain ta riista kätte. See oli valge ja tundlik ning samas tugev ja sirge nagu vahaküünal. Ka selle pea oli terav ning õrn.
Nõjatusin vastu seina ning tõstsin seeliku üles, sest mõtlesin, et ta hakkab mind seistes keppima. Ent ta lükkas mu valmisoleku tagasi: „Lase olla,” leidis ta, „ma ei usalda praegu siin… mängi parem… ja lase ka mul mängida.” Nii ma alustasin mängu ta riistaga, sel ajal kui ta ise oma kätel lasi mu pluusi all ringi liikuda. Ja kohe küpsesid mu rindadel vaarikad.
Sealjuures sosistas ta mulle: „Nii on hea… rohkem ülevalt… kiiremini… nüüd… oota.” Ta ulatas mulle taskurätiku. Võtsin selle ning hoidsin seda riista pea kohal. Siin jõnksatas ta jalust, ta oda hakkas mu peos tõmblema ning laeng purskas. Pühkisin oma käe, mis oleks justkui vihma käes olnud, tema rätikuga kuivaks. Kui talle taskurätiku tagasi andsin, ulatas ta mulle kaks kuldnat. Siis läks ta trepist otsejoones alla, ilma et oleks tagasi vaadanud.
Jäin Zenziga mõneks hetkeks veel trepile, siis hiilisime meiegi majast välja. Ma olin õnnelik. Kaks kuldnat kahe minuti töö eest. Ja nii kergelt. Millist vaeva ma olin näinud? Pealegi oleksin ma sellisele elegantsele härrale, keda ma imetlesin ja kelle ees tundsin nii suurt aukartust, ka lihtsalt niisama võinud teha, ilma et ma oleksin talt mingit raha nõudnud.
Stephani väljakul kõnetas mind üks vana mees. Kohkusin esmalt, kui ta mult küsis: „Kas ma võin sinu poole tulla?”
Vastasin jaatavalt, sest Zenzi müksas mind küljele. Ta käskis: „Mine ees… ma tulen järele.”
Zenzi oli mu kõrvalt äkki kadunud ning ma panin ette minna Schönlaterngassele. Naine tegi ukse lahti ja me jäime tuppa kahekesi.
„Võta end paljaks,” ütles vanamees. Sellal kui ma riideid seljast võtsin, võisin vaadata vanamehe nägu. Tal oli sile nägu, hambutu suu ja hõredad hallid juuksed. Ta oli äärmiselt kõhetu, ta käed värisesid ning ta paistis mulle viletsa olevat.
Ta istus nahkdiivanile ja vaatas mind. Kui ma alasti olin, viipas ta mind enda juurde. Pidin ta ees seisma, ta vaatas mind, ilma et oleks end liigutanud. Seepärast uskusin, et see, kes peab algust tegema, olen mina ja tahtsin ta pükse avada. Ta lõi mulle kiiresti vastu sõrmi, nii et ma kohkusin. „Oota,” ütles ta, „oota kuni ma sulle ütlen… ja seisa rahulikult.”
Seisin vaikselt ta ees ja ta silmitses mind. Lõpuks võttis ta oma jalutuskepi ning puudutas sellega mu rindasid. See oli elevandiluust munaga hispaania pilliroog. Ta lasi kepil mööda mu nahka libiseda. Siis lasi ta kepil allapoole langeda ning lükkas sellega mu jalad, mis seni teineteise vastu surutud, harali.
„Tule nüüd siia,” käskis ta ning heitis sohvale pikali. Ma tahtsin ta juurde pikali heita, kuid ta lükkas mind kärsitult tagasi. See kohutas mind. „Sinna jääda,” torises ta.
Ma pidin seistes ta püksid lahti tegema. Võtsin ta raugastunud lodeva rõõmupulga välja. Sellel oli nii palju kortse kui aastal tunde ja see oli nii väike nagu äravestetud pliiatsijupp. See kortsuline nahk oli lõtv mu sõrmede vahel ja ma uskusin, et ta riist ei saa kunagi enam mingit tugevamat vormi. Meenutasin selle tegevuse juures rauka, kes oli hiljuti Zenzi juures olnud ning talle palju vaeva valmistanud, kuid aeglaselt hakkas see nuudel mu sõrmede vahel tugevamaks ja suuremaks muutuma, selle kortsud silenesid nagu kortsutatud rätikul triikraua all.
„Minetti teha,” käsutas ta pahaselt.
Ma ei saanud sellest sõnast aru ning silitasin veelgi hoolsamini.
„Minetti teha,” kordas ta tungivamalt.
Ja et ma ikka veel öeldut arvesse ei võtnud, kisendas ta mu peale: „Kuradile! Kas sa ei saa aru või… tee minetti!”
„Vabandage armuline härra,” ütlesin ma nõutult, „ma ei tea, mis on minett.”
See ei teinud talle nalja, vaid vihastas teda veelgi enam: „Suhu pead sa selle võtma… lollpea.”
Tegin nagu mul oli palutud. Tegin seda nii hoolsalt kui suutsin, sest mul oli hirm vanamehe ees. Mind üllatas väga, et ta riist end jõuliselt sirgu ajas, kui ma olin seda vaid natuke keelega puudutanud. See tõusis ja tõusis üha kõrgemale. Enam ei mahtunud see mulle suhu ära, ja kui ma selle nüüd suust välja tõmbasin, laksatas see tugevalt vastu kõhtu.
„Keppida,” nõudis ta, „kiiresti… keppida… mitte nii aeglaselt… sa peaksid juba peal olema.”
Ta jäi selili lamama ning tänu oma arvukatele varasematele õpingutele oli mul kerge mõista, mida ta tahtis.
Ronisin ta peale ja mul oli tegemist ta riista sissesaamisega. Ma tahtsin üle tema kummarduda, et end kindlalt kinni hoida ja oma rinnad talle lähemale viia, kuid vanamees lükkas mind käskivalt tagasi: „Sirgelt istuda!”
Nii pidin ma sirgelt ta peale jääma ning sohvaleenist kinni hoidma, kui ma ei tahtnud, et ta riist mulle ebamugavalt liiga sügavale sisse tuleb. Ta hakkas mind oma tõugetega tõstma. Ta tõukas järsult ja tugevalt ning rääkis sealjuures pidevalt. „Nii… seda ma näitan… jumal tänatud… ma suudan veel plikasid nussida… nii…” Ta tõukas kõrgemale ja kõrgemale. „Need plikad ei peakski laskma end teistel keppida… nii… kui neil on üks vanamees ja kui nemad teevad… teen mina samuti… nii… nii…”
Sellesarnaselt rääkis ta pidevalt, kuni ta mu all kokku langes ega suutnud end enam liigutada. Pidin tooma talle klaasi veini ning jooksin vana naise soovitusel kõrtsi. Kui ma tagasi tulin, lamas ta seal kui surnu ega liigutanud end ikka veel. Ma hüüdsin perenaist, kes teda veega piserdas ning mind rahustas. Ta tundis teda.
„See on tal alati nii… ta kogub end järsku,” arvas naine. Siis tegi ta silmad lahti, vaatas metsikul pilgul ümber ning, saanud klaasi veini, tühjendas selle ühe sõõmuga. Otsekohe oli ta jalul, heitis mulle tigeda pilgu ja andis samas viis kuldnat. Tundsin end rikka olevat ja hüppasin rõõmust toas ringi. Nüüd sain aru, millise teokarbi omanik ma olen, ning otsustasin, et seda ei saa enam niisama tasuta kasutada anda.
Just siis, kui ma tahtsin ära minna, tuli Zenzi ühe pika noore mehega ja kui me köögis kokku saime, sosistas ta mulle kiiruga: „Oota pisut… ära mine veel…”
Uks sulgus nende mõlema järel ning mõne hetke pärast kuulsin Zenzit küsivat: „Kas ma pean sõbranna kutsuma?”
Mees vastas peenikesel väriseval häälel: „Jah, ma palun teid tõesti väga, tehke seda…”
Zenzi jooksis toast välja: „Tule sisse,” ütles ta, „ta võtab meid mõlemaid ja maksab palju… See on üks kibe töö… saad näha, aga sa pead tegema kõike, mida ma ütlen.”
Kui me sisse astusime, tõusis noor mees sohvalt. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning kandis tumemusta täishabet, mis teda veel kahvatumana lasi paista ja ta mustad silmad olid kuidagi murelikud.
Ta kummardus maani, kui Zenzi mind esitles: „Siin on minu sõbranna Josephine.”
Ma imestasin selle tõsise hääletooni üle, millega Zenzi seda tegi, aga tõeliselt imestasin ma siis, kui noormees mu käe järele haaras, et seda suudelda. Ujedusest naersin ning usksusin, et ta tahab minuga nalja teha. Zenzi toksas mind ja sosistas: „Mitte naerda… tõsiseks jääda.” Noor mees sirutas end käesuudlusest ning ütles vaikselt, nagu tundnuks ta minu ees hirmu: „Nii noor, mu armuline preili ja nii karm.”
Zenzi karjus ta peale: „Lõuad pidada.”
Noormees ehmus ja kogeles: „Palun andestust.”
„Lõuad pidada,” kordas Zenzi raevukalt. „Räägid ainult siis, kui sinult küsitakse.”
Ma ei tundnud Zenzit ära. Ta alati naerev nägu oli täiesti muutunud.
„Koori end paljaks!“ käskis ta edasi.
„Ei, ei,“ katkestas mees Zenzit pehmelt, enam mitte sellisel ülepingutatud toonil nagu varem, vaid väga asjalikult: „Ei, sellega on veel aega…“
„Mida siis…?“ Zenzi vaatas teda kohmetult.
„Esmalt tuleb alustada küsimustega…“ sosistas ta nõudvalt.
„Muidugi!“ lõi Zenzi endale käega laksatades vastu otsmikku.

(Järgneb)