Ühe Viini hoora elulugu 6. osa

Nüüd oli isa ka päeval mu vastu sõbralik. Kui ma talle klaasi vett ulatasin või kui ta lihtsalt minust mööda kõndis, lasi ta oma käel üle mu rindade libiseda ning mina omakorda sobrasin natuke ta pükstes.
Ta rääkis ka oma äriasjadest, kõikvõimalikest majapidamist puudutavatest küsimustest, oma rahamuredest. Ta ostis mulle riideid, mida ma vaid soovisin ning mida ta jaksas osta; lubas mul meie öömajaliselt raha sisse kasseerida. Lühidalt öeldes, ma tundsin end täiskasvanuna ja tähtsana.
Ükskord küsisin ma temalt: „Mäletate veel, isa, mida härra vaimulik, mulle veel tegi?” Oli öö ning meil oli üks ilus sooritus, tegelikult küll ainus, just sooritatud.
„Ei,” ütles ta, „mis siis?”
„Peaksin ma seda teile näitama?”
„Jah… ma oleksin uudishimulik…”
Ma võtsin ta lõdvaks muutunud pendli, kummardasin oma pead allapoole ning võtsin selle suhu. „On see hea…?”
„Jah… see on hea… aah… tee ainult edasi… ainult edasi.”
Töötasin oma tavalise rutiiniga, kuni ta lipumast end jälle sirgu ajas. Siis lasin selle lahti.
„Isa… vaimulikuhärra tegi mulle ka niimoodi…” valetasin ma. Mul oli ükspuha. Vaimulikuhärra või mitte.
„Tahad, et ka mina nii teeksin…” küsis ta minult.
„Jah…”
Ta võttis mul taljest kinni, heitis mind mu voodisse ning oli otsekohe oma peaga mu jalge vahel ning hakkas mu eeskoda nii lakkuma, et mul jäi hing kinni.
Järgmisel hetkel jättis ta selle pooleli ja hakkas mind keppima. Mulle oli nii üks kui teine meelepärane, mistõttu ei hoidnud ma ka oma vaimustust tagasi.
Aja jooksul vaheldusid meie öömajalised. See, kes nüüd tuli, oli kohvikukelner. Ta töötas ühes neist halva kuulsusega lokaalidest, mida Tscheroeherliks kutsuti. Ta jõudis hommikul kell kolm koju, magas kaheteistkümneni ning läks siis meie juurest jälle uuesti tööle.
Ta oli lihvitud noorepoolne mees, kollaka näo ning sügaval asuvate mustade silmadega ja suure soenguga, nagu toona moodsaks peeti. Kuigi ta oli juba 36-aastane, oli tal vaid neli või kuus korralikku vuntsikarva.
Mulle oli ta äärmiselt ebasümpaatne, ja kui ta mul kohe esimestel päevadel rindu katsus, lõin ma teda käte pihta ning tõukasin eemale.
Ta vaatas mind kõõrdi ja lasi mind lahti.
Paar päeva hiljem haaras ta mul äkki tagantpoolt ümbert kinni, kui ma köögis midagi toimetasin, hoidis mind vastu end surutuna ning mängis rindadega, nii et ma kartsin, et rinnanibud võivad punguda.
Rapsisin vihaselt enda ümber, lõin jalgadega tagant üles, ja ta pidi mind lahti laskma. Kuid ta ütles kurjalt: „Noh, noh… tarvitseb preilit ainult vaimulikuhärral puudutada…?”
Olin imestusest keeletu. Sellele vaatamata rebisin end lahti ning karjusin talle: „Pidage lõuad…”
„Kena… kena…” ütles ta, „te lasete end ainult vaimulikel keppida…”
Ta pidi olema kõike seda majarahvalt kuulda saanud.
„Kui te mind rahule ei jäta…” ütlesin ma karmilt, „annan ma teid politseile üles…”
Ta muutus veel küllasemaks ning vaikis. Kuni ta end päris riidesse pani, liikus ta oma asjadega tigedalt ringi. Siis pani ta vihaselt mütsi pähe, tuli mulle lähedale ning sosistas: „Noh, oodake… politseiga ähvardate te mind… inimene, teie läbinussitud… oodake te mul… ükskord te veel mind palute, et ma teie au tõestaksin…”
Naersin põlastavalt ja ta läks minema.
Aga see oli küll viimane asi, mille üle oleks tulnud naerda.
See juhtus paar nädalat hiljem. Ma pesin end ning seisin särgi ja alusseeliku väel. Isa, kes oli välja minemas, tuli hüvastijätuks mu juurde, pistis oma käe särgi alla, et mu rinnaga natuke mängida. Just sel hetkel avas Rudolf – nii oli kohvikukelneri nimi – äkki ukse. Mitte kunagi ei olnud ta veel nii vara üleval olnud. Isa tõmbas välgukiirusel oma käe minust eemale. Rudolf ütles rahulikult: „Vabandage, kas ma ei saaks täna hommikusööki varem? Ma pean magistraati minema…”
Uskusime, et ta ei olnud midagi märganud.
Aga kui isa oli juba välja läinud ja ma läksin kööki Rudolfile kohvi keetma, irvitas ta mulle näkku ja naeris: „Ah et isa tohib tissidega mängida, või kuidas?”
„Te ju valetate…” vastasin ma, näost üleni punane.
„Aga ma nägin ju hästi…” väitis ta kangekaelselt.
„Midagi te ei näinud…” karjusin ma, „isa ütles mulle vaid seda, et pean end paremini pesema.”
Ta naeris valjult, astus pesukausi juurde, tõmbas rahulikult oma riista välja ning pesi seda. Kui ma tuppa jooksin, hüüdis ta mulle järele: „Ka mina pean end paremini pesema.”
Siis tuli ta mulle järele ning ütles: „Olgu, ma pean end paremini pesema, siis aga täna või homme palun ma preilit, et ma teda võiksin…”
Seekord olin see mina, kes vaikis.
Nädalad läksid. Ta ei vaadanud minu ega mina tema poolegi. Rahuldasime isaga teineteist, kui just mitte iga öö, siis ometi küllaltki sageli, et olime kõik kunsttükid, mida varasemast teadsin, jõudnud järele proovida.
Et ma oma isaga nii elasin, mõjus mulle nii, et ma teistest, eriti aga poistest eemale hoidsin. Vaid kaks korda olin selle aja jooksul olnud vaimulikuhärra juures ja sedagi ainult selleks, et temalt pattude andeksandmist saada.
Esimesel korral leidsin sealt eest ühe väikese seitsmeaastase tüdruku. Vaimulikuhärra oli ta lahti riietanud ning naeris mulle juba oma voodist vastu. Vaimulikuhärra lakkus teda, mis paistis tüdrukule ka meeldivat. Ta oli, nagu ta mulle hiljem jutustas, oma kõlvatuid tegusid tavaliselt oma onuga ning siis ka ühe lihunikuga meie tänavalt korda saatnud, kuid ilma et need oleksid teda sealjuures keppinud. Ka vaimulikuhärra ei keppinud teda.
Ettevaatusest, usun ma. Ta „vabastas” teda ainult pattudest, ning ma jõudsin õigeaegselt kohale, et ta erutatud väikest ilmalikku venda oma üksikkongi võtta. Pidin minema voodisse, et kui vaimulikuhärra saaks mind oma võimsate tõugetega puhastada ja pattudest vabastada. Siis lasi ta meid mõlemaid lahti ning jäi norsates lamama.
Teine kord olin ma tema pool üksinda ning võisin pihtida oma isast.
Ta lõi käsi kokku: „Sa oled kadunud…”
Ma ei uskunud teda enam, vaid mängisin lihtsalt komöödiat kaasa, ning leidsin, et pattude andeksandmine läheb lihtsalt kalliks maksma.
„Ma teen patukahetsust eriti hoolsalt, kõrgeausus,” lubasin ma.
„Kuidas nii…?” hüüdis ta.
Laskusin põlvili, võtsin ta lõdva riista välja ning hakkasin seda lakkuma nii, et see hakkas kui aurukatel pulbitsema.
Tõmbasin ta riista kuni kurgunibuni suhu. Ta laskus selili ning hüüdis: „Tule.”
Pöörasin end ringi, surusin oma tagumiku ta vastu, lükkasin ta riista endale sisse ning tegin nii  innukaid  liigutusi, et ta enam hetkegi vastu ei pidanud ja laskis oma mahlad minusse.
Kuid ma ei jätnud teda veel rahule, ajasin ta riista keelega uuesti kõvaks ning kordasin patukahetsust veel korra. Lahkusime lõpuks leppinult. Pidin end kiitma, et olin oma isast eemale hoidnud. Tegin seda rahulikult, sest teadsin, et kui ma ka uuesti sellesse pattu langen, võin nõuda andeksandmist.
Mu isal oli tekkinud harjumus, pärast seda kui esimene tormiline aeg möödas oli, mind reeglipäraselt pühapäeva hommikuti varakult, enne voodist tõusmist keppida. See on, nagu ma praegu tean, kõikide tööliste omadus, sest nädala vältel on nad väsinud ning seepärast peavad nad enamuses pühapäeval, kui nad on välja punanud, oma naistele taha keerama. Nõnda oli see ka meil tavaks saanud, ja nädala jooksul sain ma soovitud riista vaid mõnikord ning sedagi siis, kui ma selle eest ise hoolitsesin. Hommikuti oli ta enamasti valmis mind silitama ja enne, kui ta majast välja läks, minuga natuke mängima. Sealjuures erutas teda eriti see asjaolu, et ma sellal, kui ta ise riietus ja pesi ning hommikust sõi, paljalt alussärgis või ka ainult alus-seeliku ja särgi väel ringi käisin.
Ühel hommikul, usun, et see oli ühel neljapäeval, ning meil ei olnud enam pühapäevast saadik midagi teineteise vahel olnud, haaras isa iga kord, kui ma temast mööda läksin, rindadest. Ma erutusin. Ma lasksin sel ka sündida, ning tema muutus üha himuramaks. Lõpuks, kui ta end pesnud oli ja ma tahtsin voodipesu tuulutada, võttis ta minust, kui ma temast jälle mööduda tahtsin, kinni ning pistis oma käe mu särgi alla ning takseeris mu vaarikamarju, mis sellest kõvenesid. Sel hetkel olekski ma tahtnud seda meelsasti teha. Kuna ta oli aluspükste väel, võtsin ta riista pea pihku. Nii hõõrusime teineteist mõned sekundid sealt, kus see meile enim naudingut pakkus, kuni isa mind pikema jututa voodisse heitis ning mina täiesti järelemõtlematult lootsin ühe kiire hommikusööginumbri saada. Ta oli isegi mul seeliku üles lükanud ning minu peale heitnud, kui Rudolf ukse avas. „Oh, vabandust!” ütles ta ning tõmbus tagasi.
Tõusime mõlemad ehmunult üles. Isa läks kohe toast välja ning ma kuulsin teda mõne hetke pärast ütlevat: „Plikat tuleb väevõimuga voodist välja tirida, ei taha teine muidu tõusta…”
Ruldolf naeris.
Kui isa tuppa tuli, ütles ta mind rahustavalt: „Ta ei näinud midagi.“
Ma ei vastanud küll midagi, kuid olin hoopis vastupidises veendunud. Vaevalt oli isa majast väljunud, kui Rudolf sisse astus.
„Noh,” ütles ta mulle, „kas isa tahtis ka täna ainult seda, et sa end paremini peseksid…?”
Kuna olin ainult särgi väel, siis hoidsin käterätikut rindade ees. Ta rebis selle ära.
„Ära tee siin mingeid nägusid…” naeris ta, ja ma märkasin alles nüüd, et ta mind sinatab.
„Kas ma olen teiega sinasõprust joonud?” ei jätnud ma järele.
„Lasen ma end häirida ühest läbitõmmatud libul, kes oma isaga kepib.”
„Me ei ole keppinud…” väitsin ma tõele vastu.
„Pea lõuad,” karjus ta mu peale, „sa tahad ehk kõike seda salata, mida ma ise pealt nägin…”
„Te ei näinud mitte kui midagi…”
„Ah nii? Kas ta ei olnud mitte su peal, kui ma sisse astusin, ja kas mitte su särk ei olnud üles kääritud?”
„Ei,” vastasin, aga nüüd juba väga ebakindlalt.
„Nii…? Ei?” Ta tuli lähemale. „Siis ütlen ma sulle, mida ma nägin! Nägin veel enne seda väljast, kuidas ta sul särgi all toimetas, noh? Ja tead sa, mis veel?” Vaatasin talle hirmunult otsa.
„Ma nägin,” jätkas ta teraval toonil, „kuidas sa tal riista pükstest välja võtsid… ja siis lükkas ta sind voodisse…”
Olin omadega läbi.
„Noh…” ta naeris ning võttis mu lõua alt kinni, nii et ma pidin tema silmadesse vaatama, „kas pole see mitte tõsi…”
Langetasin pilgu ja vaikisin.
„Nii,” ütles ta otsustavalt „ja kuna preili on olnud minu suhtes nii upsakas ja nipsakas, siis lähen nüüd politseisse ja annan kogu loo üles.”
Selliseks asjade käiguks polnud ma valmis. Mind haaras sügav hirm.
Ta nautis seda ning piinas mind edasi: „Ja teid mõlemaid pannakse kinni… sind ja sinu isa…”
„Ei!” hüüatasin.
„Ei?” kordas ta. „Ei? Noh, seda näeme me kohe… ma võin vandega kinnitada seda, mida nägin.”
Ning tahtis astuda ukse juurde: „Ma lähen kohe…”
Astusin tema ja ukse vahele.
„Palun…” pomisesin.
„Pole siin midagi enam paluda…” ta tahtis uksehaaki avada.
Seisin uksel, käed risti: „Palun…”
„Palun… mida?” kordas ta irvitavalt.
Ma sosistasin: „Palun… andke mulle, härra Rudolf, andeks… et ma teie vastu upsakas olin…”
„Ah nii…” rõõmustas ta, „nüüd ühekorraga… mida?”
Muutusin pealetükkivamaks: „Palun, härra Rudolf, ärge minge… ma ei saanud sinna midagi parata…”
„Mida sa ei saanud parata…?”
„Seda… et isa mind…”
„Nõnda?” ütles ta ning kummardus minu poole: „Ja sellepärast ei tunne sa mind, et sa lükkasid mind eemale, kui ma sind natukene kabistada tahtsin…?” Ta puudutas õrnalt mu rinda.
„Ma ei taha seda kunagi teha…” ütlesin.
„Nüüd lased sa mul oma tissidega mängida… kuidas?”
„Jah… härra Rudolf…”
Ta tõmbas mult särgi seljast ja võttis mu rinnad pihku ning mängis nimetissõrmega nende nibudel.
„Seda tohin ma nüüd teha… kuidas?” pilkas ta.
„Jah… jah,” ütlesin ning lasin sel sündida.
Ta hõõrus seistes oma püksisäärega vastu mu tussi: „Ja seda seal…” ütles ta naerdes, „seda tohin ma nüüd samuti… kuidas?”
„Jah, härra Rudolf.” Mu tahe oli halvatud.
„Nii…?” irvitas ta. „Nüüd laseksid sa mul ennast keppida…?”
See oli mu ainuke pääsetee: „Jah, härra Rudolf.”
„Ja mina ei taha sind üldse keppida,” naeris ta valjult, „tahan ainult politseisse minna.”
Nutsin valjult. Ta jätkas: „Sa peaksid mind ilusasti paluma, et ma sind nussiksin… ah?”
„Ma palun väga, härra Rudolf.”
„Pea.” Ta mängis mu rindadega kiiremini.
„Ma palun…” kordasin uuesti.
„Ütle siis seda…” käskis ta ning surus oma alakeha minu omale vastu.
„Ma palun … härra Rudolf… nussige mind…” ütlesin kuulekalt.
„Noh, tule siis.” Ta laskis minust lahti ja läks voodi juurde.
Järgnesin talle vastumeelselt.
„Heida pikali,” käskis ta.
Tegin seda.
„Võta oma riided seljast!”
Kuuletusin.
Ta vaatles mind, kuidas ma seal lamasin. Siis käsutas ta mind edasi: „Tee püksiauk lahti.”
Ka seda tegin ma. Ta riist hüppas välja. See oli jäme valge nuudel, mis seisis kõrgel püsti.
Nüüd tuli ta ise voodisse, heitis minu peale ja ütles: „Nii, sisse pead sa ta samuti ise panema.”
Võtsin tal riistast kinni ning juhtisin selle endale sisse. Ebameeldivusest, mida tahtmatult tajusin, ja vabanenuna hirmust politsei ees, hingasin sügavalt.
Rudolf oli tupes umbes pooleldi sees, kuid lamas vaikselt. „Nüüd pead sa ütlema, härra Rudolf, palun tõugake…”
„Palun, härra Rudolf, tõugake…” Seda ütlesin ma juba meelsasti.
Mu tiss oli paljas. Ta võttis selle pihku ja mängis sellega, all aga sõudis oma tõuguga edasi-tagasi. Ma põlastasin teda, vihkasin teda, aga ma ei saanud end enam kuidagi aidata, sest olin muutunud kiimaliseks. Nüüd ta keppis mind; iga tõuke järel tõmbas ta oma kiilu tervenisti välja, et see siis uuesti tasaselt lõpuni sisse lükata.
Pärast kümnendat või kaheteistkümnendat lasin ma oma tagumikul hakata hüppama ega saanud enam aru, mis oli minus nii väga selle seikluse vastu tõrkunud.
„Ah… ah…” hüüdis ta, „nüüd hakkan ma plikat sagedasti keppima, eks ole?”
Mina: „Tugevamini… kiiremini… mul tuleb… ah… jah sagedamini keppima!”
„Nii saab olema…” ütles ta, „nii oleme kokku leppinud…”
„Ah,” sosistasin, „mul tuleb… pritsige, härra Rudolf.”
„Aeglasemalt,” ütles ta, „mul on aega küll…”
Ta ei muutnud oma tempot.
Äkki küsis ta, ilma et oleks peamist unustanud: „Kas sa isaga tihti kepid…?”
Salgasin seda: „Ei kunagi… täna tahtis ta esimest korda…”
Ta surus oma riista mulle uuesti sisse.
„Ära valeta,” sosistas ta.
„Ah… mul tuleb juba jälle…” hüüdsin ma.
„Ütle tõtt,” käskis ta mind.
„Jah… jah,” vastasin.
„Kas sa kepid siis isaga tihti…?”
„Jah… tihti… mul tuleb… tugevamini…”
„Millal siis…?”
„Enamasti öösiti…”
„Mis ajast saadik?”
„Juba oma pool aastat…”
„Iga öö?”
„Ei…”
„Nussib ta hästi…”
„Jah…”
„Kas paremini kui mina…?”
„Ei… ei…” kinnitasin ma meelitavalt, „mul tuleb juba jälle.”
„Võtad sa tal ka suhu?” uuris ta edasi.
„Jah…”
„Kas ka minu oma?”
„Jah…” lubasin ma.
„Ja kas ta lakub ka sinu tussi…?”
„Jah…”
„Kas see on hea…”
„Jah…”
„Pean ka mina seda tegema…?”
„Jah…”
Ta töötles mind ehk oma pool tundi ning ma ujusin omas mahlas ning õndsuses.
Lõpuks karjus ta: „Ma pritsin! Ma pritsin! Nüüd! Nüüd!”
Ta andis mulle sellise laadungi, et see kuuldavalt mulksuma hakkas, siis voolas viljastav vesi mu kehast välja. Kui me valmis olime, mängis ta veel natuke mu tissidega ning lobises minuga.
„Teadsin seda kohe alguses, et hakkan sind keppima…”
„Miks?”
„Kuna sain kohe aru, milles asi, kui kuulsin seda vaimuliku lugu ja kui nägin, et sa isa kõrval magad…”
„Ma ei saa sinna midagi parata,” kaitsesin ma end, „isa käskis seda…”
„Seda ma usun”, naeris ta.
„Ega te ei räägi sellest kellelegi?” tahtsin ma teada.
„Kellele siis, kui sa mul alati end keppida lased…”
„Jah… lasen end alati keppida…” lubasin ma.
„Ja siis… tean seda juba tükk aega…” ta naeris.
„Mida siis…?”
„Noh, et sa isaga…”
„Kuidas siis?”
„Sest ma olen paar korda seda pealt vaadanud…”
Nüüd oli ehmumine põhjalik. „Millal te seda pealt vaatasite?”
„Paar korda… pühapäeva hommikuti varakult…”
„Nii…”
„Kas ma pean sulle tõestama? Eelmisel pühapäeval lamasid sa peal ja tema all, siis võtsid sa veel suhu ning teisel korral lamasid sa all… noh, kuidas?”
„Jah…” Meenutasin. See oli esimeste valguskiirte ajal.
Ta tõusis püsti: „Noh, tänasest alates oled sa niisiis minu armuke… Nüüd on mul neid kaks…”
Muutusin uudishimulikuks: „Kaks…?”
„Jah…”
„Kes siis teine on…?”
„Sa saad teda veel näha…”
Seda öelnud, läks ta minema.
Igal hommikul, kui mu isa oli läinud, astus ta sisse ning küsis: „Noh, mis täna öösel juhtus…?” Ja ma pidin talle jutustama, kas mind kepiti või mitte. Ta tahtis samuti teada, kas ma ka teiste meestega magan. Aga sellest vaikisin ma ettenägelikult ega ütelnud talle vaimulikuhärrast mitte sõnagi. Igal juhul ei vajanud ta mind mitte iga päev, mõnikord mängis ta terake vaid mu rindadega või sõrmitses mind alt ja aeg-ajalt ütles: „Täna ei tule midagi välja… nussisin eile oma teist armukest…”
Ma ei tundnud tema vastu küll mingit poolehoidu, kui ta mul just sees ei olnud, kuid ei vihanud ka enam mitte. Pidasin teda arukaks, mistõttu sain isegi temapoolset tähelepanugi tunda.
Vaimulikuhärra juures käisin enam-vähem iga kähe nädala tagant. Kuid nüüd ei olnud enam juttugi kahetsusest, patukahetsusest, pillist või puhastusest. Ühel päeval, kui ma tema tuppa astusin, riietas ta mind ilma pikemata lahti, lakkus mind, keppis, lasi mul ennast lakkuda, keppis teist korda ning rääkis valjult ainult sigadusi. Alates sellest korrast käisin temaga läbi nagu kõikide teiste meestegagi, ja kui ta mu peal lamas, ütlesin talle isegi sina.
Rudolf tegi minuga kõike hästi, samuti isa, ning enamast ma ei mõtelnud.
Kui isa varajasel hommikutunnil riietudes mu tissid nüüd pihku võttis või oma riista mulle mängida andis, ei tundnud ma enam mingit kõhedust, sest teadsin Rudolfit mitte varitsuspaigas viibivat, vaid magavat. Paar korda ütlesin talle isegi naljatades: „Täna oleksite võinud meid jälle tabada, isa ja mind…”
Ta päris: „Keppis ta…?”
„Ei… aga… ta… mängis minuga jälle.”
Rudolf leidis heatahtlikult: „Lase tal ainult mängida… ma ei piilu enam…”
Seda ütles ta mulle nii sageli, et jäin seda isegi uskuma. Ja mõnel korral, kui isa hommikuharjutuste ajal ütles: „Pss… lõpuks tuleb Rudolf…” olin mina see, kes teda rahustas: „Ah, mida… ta magab…”
Sel moel mängis ta ka ühel hommikul minuga, oli mul särgi seljast tõmmanud. Ta suudles rindu ja alustas nibudega imemismängu, mis mind alati, kuni tänase päevani välja, kohese himurusega täidab.
Ka isa oli ainult särgis ega olnud veel jõudnud aluspüksegi jalga tõmmata, mistõttu sain ta riista kohe pihku võtta. Töötlesin seda seni, kuni see tugevasti jäigastus ning hakkas tuksuma.
Siis puges ta seeliku alla ja surus mind vastu voodit. Tundsin endas veel Rudolfit sees olevat ning punnisin vastu: „Ei… ta võib midagi kuulda…”
„Ah, mida, ta magab ju,” kordas isa muidu minu nii pidevaid sõnu ja lisas: „Mul tuleb niikuinii kohe.” Hõõrusin ta riista veelgi kiiremini ja panin ette: „Laske sel siis tulla.” Teda endasse võtta ei usaldanud ma mitte.
„Siis ei saa sina ju midagi,” arvas ta heasoovlikult.
„Mul ei ole midagi tarvis,” ütlesin ning mõtlesin, et lasen hiljem Rudolfil selle juba kuhjaga tagasi teha. Aga vastupunnimine ei aidanud.
„Ei, ei… tule nüüd…” käis ta peale.
Ja et ma siiski juba pooleldi valmis olin seda tegema, lasin end voodisse heita ja lükkasin ise, et see asi kiiremini tehtud saaks, ta kolbi endale masinasse.
„Ah… ah…” hakkas isa tõukama.
„Ah… tugevamini… tugevamini…” ütlesin talle.
„Ah… täna on see nii hea…” ägises ta.
„Mul tuleb juba… nüüd…” tunnistasin ma.
„Veel paar tõuget… nii… ma pritsin… nüüd ma pritsin…”
Samal hetkel kui seemnelaine lõi vastu mind, avanes ka uks. Nähtavale ilmus Rudolf ning küsis täiesti rahulikult: „Ja mida teie teete, härra naaber?”
Isa oli väga üllatunud, kuid tegi veel kolm, neli järsku tõuget, et end võimalikult põhjalikult tühjendada.
„Ärge laske end häirida…” mõnitas Rudolf.
Nüüd tõusis isa püsti ning seisis veel hingeldades Rudol­fi ees. Rudolf vaatas teda üksisilmi.
Mina jäin voodisse lamama nagu olin, sest ei teadnud, mida peaksin tegema.
„Katame esmalt tüdruku kinni,” irvitas Rudolf ja tõmbas mu seeliku alla. Siis nägi ta mu paljaid rindasid, viskas neile teki peale ja ütles: „Hoidke neil midagi ees, tissid erutavad mind üles.”
Isa ei olnud veel sõnagi ütelnud.
Rudolf astus tema poole: „Noh, härra naaber… mida te siis tüdrukuga tegite?”
Mu isa pomises: „Härra Rudolf… ega te ei taha mind ometi õnnetuks teha…”
Rudolf naeris: „Aga miks siis? See ei lähe kellelegi korda, kui te oma tütart rautate. Te olete plikat…”
„Härra Rudolf,” kokutas isa, „ma olen lesk… ma ei ole nii vana… raha mul ei ole… ma ei saa seda ka käega välja pumbata…”
„Aga… aga… see on muidugi tõsi… muidugi tõsi…”
„Härra Rudolf,” anus isa, „te peate mulle pühalikult vanduma, et te mind ei reeda…”
„Ei tule mõttessegi,” hüüdis Rudolf osavõtmatult. „Ma ei vannu midagi… ei tule mõttessegi… aga tõmmake endale midagi peale ja tulge kööki, räägime seal natuke.”
Isa riietus, olles väga erutunud. Kui ta köögist tagasi tuli, oli Rudolf juba lahkunud. Me olime mõlemad jahmunud. Isa läks tööle, mina lasin ringi. Magama heitsime teineteisega rääkimata, rõhutud tundega. Me ju teadsime, mis meid rõhus.
Vaid kord ütles isa: „Kui ta mind üles annab… mees… löön ma ta pärast maha.”
Kiitsin takka.
Uinusime, ärkasime, uinusime hetkeks uuesti. Me ootasime mõlemad Rudolfit ja lootsime, et ta hakkab meiega rääkima.
Lõpuks kuulsime ukse avanemist.
„Nüüd on ta seal…” ütles isa. Ta pidas iseenesestmõistetavaks seda, et ma ärkvel olen, ja ma olin ka. Kell võis olla kolm.
Rudolf astus sisse, ja me kuulsime teda ringi kõndivat.
„Kas ma pean nüüd ta juurde minema?” küsis isa.
„Proovige,” andsin ma talle nõu.
Veel enne, kui ta jõudis voodist tõusta, avanes uks. Kuulsime seda, kuid ei näinud, sest oli kottpime.
Ukselt hüüdis Rudolf vaikselt tuppa: „Kas magate, härral naaber?”
„Ei, ei,” vastas isa elavalt, „mul on au, härra Rudolf…”
Tervitusele vastamata hüüdis Rudolf samal toonil: „Jätke, laske plikal minu juurde tulla…”
„Mida te soovite…?” Isa istus voodile.
Rudolf kordas ükskõikselt: „Laske plikal minu juurde tulla.” Ja lisas: „Teil pole ju midagi selle vastu, härra naaber…?
Selles järellauses oli ilmselge ähvardus. Isa mõistis seda hästi ega ütelnud midagi. Rudolf ootas uksel.
Lõpuks sosistas isa mulle pelglikul toonil: „No mine ta juurde… ma ei saa sinna midagi parata… mine, plika…”
Hüppasin voodist, jooksin ukse juurde, Rudolf võttis mind vastu, lükkas mu kööki ja sulges ukse.
„Tule voodisse…” ütles ta mulle.
Heitsime pikali.
„Nõnda,” kihistas ta rahulolevalt ja kummardus mu kohale, „nüüd jääd sa siia pooleks tunniks ja kui sa uuesti välja lähed, ütle, et ma keppisin sind…”
„Seda ei julge ma teha…” leidsin ma.
„Ah, mida… ta ei tohi sulle midagi teha ega teegi,” rääkis ta mulle. „Ta käskis ise sul minu juurde tulla.”
Lamasime rahulikult kõrvuti. Ma ootasin.
„Nii… kui ta sinult küsib, kas ma sind nussisin, siis ütled sa jah,” alustas ta otsast peale.
Küsisin imestunult: „Kas te mind ei kepigi?”
„Ei,” vastas ta tõrjuvalt, „keppisin just asja oma kest… ma ei suuda rohkem.”
„Sellepärast siis…” Võtsin ta riista ümbert kinni. Võiks minna küll…”
„Jah, kas sa tahad siis…?” Ta võttis mu rinnad pihku.
„Ma võiksin küll,” andsin ma järele.
„Noh, ma küll ei usu, aga võiksin proovida…”
„Pean ma ta suhu võtma…” pakkusin ise välja.
„Oota…” arvas Rudolf, „ma näitan sulle midagi, küll sina saaksid midagi.”
Pidin heitma tema peale, aga nii, et pea oli allpool. Ma sain ta riistale elustamisvõtteid pakkuda, kuna ta ise oma huuled ja keele mu häbememokkadesse surus.
See topelttöö oli minu jaoks veel uus, kuid paistis mulle äärmiselt kasulik olevat. Sellal, kui ma ta riista kallal ilma eriliste tulemusteta vaeva nägin, lakkus ta mind nii, et mul oli iga hetk tulemas, ja ma hoidsin ta riista meelsasti suus, sest see takistas karjumast ja ähkimast, mida ma muidu naudingu korral kindlasti oleksin teinud, mida aga nüüd isa pärast alla surusin.
Ülejäänu tegi aga olukord ise, erutades ka Rudolfit ja kui ma märkasin, et tema varemetel uus elu õitsema hakkas, pöörasin end ümber ja kuna ma juba kord ise ta peal lamasin, viisin ma kokku need, mis kokku kuuluvad.
Valjusid häälitsusi hoidsime tagasi mõlemad, nii mina kui ka Rudolf. Aga Rudolf tegi pikki tõukeid ja kui ta pritsis, tõstis ta mind kõrgele üles, nii et ma oleksin peaaegu voodist välja kukkunud.
„Mine nüüd tagasi,” ütles ta, kui kõik oli möödas.
Olin kimbatuses ja seletasin Rudolfile: „Ma kardan.”
„Naeruväärt,” arvas ta, „kui ta midagi tahab, las tuleb siia. Ütle talle ainult, et ta saatis sind ise.”
Hiilisin tuppa tagasi. Isa ei liigutanud end. Tarvitses mul aga voodisse heita, kui ta kohe küsis: „Noh, kuidas on?”
„Ei kuidagi,” vastasin vaikselt.
„Mis siis juhtus?” jätkas ta.
„Ei midagi,” vastasin.
„Mis ta siis sinust tahtis?”
„Te teate seda juba niigi, isa.”
„Kas ta keppis sind?” küsis ta edasi.
„Jah, aga te ise saatsite mind.”
„Ta keppis sind…”
,,Ma ei saanud sinna midagi parata,” rahustasin teda.
„Kohe tuled siia,” haaras ta minust kinni.
Ma ronisin kuulekalt tema voodisse, tema teki alla.
„Mis te teete, isa?”
Ta heitis end tormakalt minu peale ja surus mu jalad harali. Ma võtsin ta riista pihku, mis polnud kunagi varem nii kõva olnud.
„Laske hea olla,” ütlesin mina, “me teeme seda sellegipoolest, nii sageli kui soovite… ja seda meest ei lase ma enam enda peale…”
„Pea lõuad, sa hoor!” sosistas ta mulle. ,,Sa oled ju vaid hoor…”
Ja ta lükkas hoolimatult oma riista mulle kuni maoni kehasse.
„Nüüd on ka tema sind keppinud… ka tema…” ägises ta sealjuures.
„Mul tuleb… isa… mul tuleb… teil tuleb minusse…” hüüdsin.
„Kas ta sulle suhu pani?”
„Jah… ta pani mulle igale poole…” Ütlesin seda, mida ta kuulda tahtis.
„Ja putsi lakkus ta mul samuti… ja mul tuleb… kiiremini… kiiremini.”
„Kas sul temaga tuli?”
„Jah,” ei häbenenud ma enam, ,,jah, mul tuli paar korda.“ Ja ma polnud neid sõnu veel ütelnud, kui ta saatis oma koorma mulle vastu emakat. Siis uinusime mõlemad küllastunult. Järgmisel hommikul ei olnud sellest enam juttu.
Mõned päevad hiljem oli püha. Isa ja Rudolf ei olnud enam teineteisega rääkinud. Rudolf magas, kui isa välja läks ja isa magas, kui Rudolf  koju tuli. Sel pühal, kui olime just õhtust söönud ja isa suitsetas oma piipu, tuli Rudolf ootamatult koju. Oli pool üheksa, niisiis ootamatul ajal.
Ta astus sõbralikult tervitades tuppa ja pani kaks pudelit veini lauale.
„Tervita oma jumalat, härra naaber,” hüüdis ta, „joome koos veini.”
Isa, kes meelsasti jõi, naeratas ja ütles: „Minugi poolest.”
Rudolf jätkas tähendusrikkalt: „Seepärast ei mingit vaenu enam, eks ole?”
„Ei,” naeris isa, „ei mingit vaenu enam. Te mõtlete plika pärast?”
„Härra naaber,” jätkas Rudolf, ,,te olete üks vahva mees. Olgem lõbusad. Tänasest alates olen ma sõbralik. Teeme endale ühe mõnusa õhtu, soovite?”
„Klapib hästi,” hüüdis isa, ja samaaegselt ma mõtlesin, et Rudolfi ettepanek viib selleni, et nad mõlemad tahavad mind lõpuks keppida.
Aga Rudolf pööras hoopis teise lehekülje: „Ega teil midagi selle vastu pole, härra naaber, kui mu armuke sellest osa võtab?”
„Mis armuke?” küsis isa hämmastunult.
,,Ta seisab väljas kangi all,” seletas Rudolf.
„Aga palun, palun… las tuleb sisse.”
Rudolf läks välja ja tuli kohe oma armastatuga tagasi. Armuke oli vaevalt üle viieteistkümne, kõhn, püstninaga, häbitute silmadega ja laia suuga. Ainult ta rinnad meeldisid mulle. Need olid tema kõhnusele vaatamata üllatavalt suured.

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 7. osa