Homofiilne liikumine USA-s

Geide ja lesbide vabastusliikumine oli algusest peale eripalgeline. Esiteks, see oli liikumine seksuaalvabaduse, sallivuse ja oma õiguse eest olla teistsugune.

Teiseks, see oli poliitiline liikumine enese teadvustamiseks sotsiaalse vähemusena, võrdõiguslikkuse ja kodanikuõiguste eest. Kolmandaks, see oli ideeline liikumine, mis tõstatas ühiskonna sotsiaalse organiseerituse kindlaid põhimõtteid ja sotsiaal-kõlbelisi väärtusi. Neljandaks, see oli eriline subkultuur, kogukondlik elu, elustiil, keel, suhtlemisvormid, kunst ja palju muud. Reeglina need elemendid ei kattu ja nende vahekord on erinevates riikides ja erinevail perioodidel erinev.
Kuigi see liikumine oli internatsionaalne, said sõjajärgseil aastail eriti oluliseks USA-s, Läänemaailma kõige tugevamas ja rikkamas, aga ka kõige kultuuriderohkemas riigis toimuvad protsessid. Vanad kultuuri- ja religioossete vähemuste õiguste eest võitlemise traditsioonid põrkusid siin protestantlikule fundamentalismile omase sotsiaalse sallimatusega. Uute territooriumide kasutuselevõtt võimaldas ameeriklastel migreeruda, luues seejuures oma maitse kohaselt uusi kogukondi, kuid iga üksiku kogukonna sees olid kombed hoopis jäigemad ja patriarhaalsemad kui Lääne-Euroopa linnades. Sageli lõi sellest tekkinud sotsiaalne pinge välja poliitilistes konfliktides, väljendudes ideoloogiliselt inimõiguste erinevates interpretatsioonides. See avaldus ka gei-liikumises.

Esimeseks materiaalseks eelduseks oli selle tekkel ennast mingi ühtse tervikuna nägevate inimeste kriitilise massi moodustumine. Enne Teist maailmasõda olid ameerika geid ja lesbid killustatud ja politsei repressioonide ning konservatiivse ühiskondliku arvamuse vastu jõuetud. Sõjaväes nägid nad esmakordselt, et tegelikult on neid palju rohkem, kui oli kombeks arvata ja Kinsey andmed kinnitasid seda. Sõjajärgne migratsioon suurlinnadesse kergendas endasarnaste leidmist ja avalike kohtumis-ja ajaveetmise paikade loomist.
Eriti tähtis osa oli selles baaridel, mis polnud mitte ainult seksi, vaid ka suhtlemise, infovahetuse ja ideede ja tunnete ühtsuse kujunemise paigaks. „Gei-baar oli esimeseks, aga „vabastuseelse põlvkonna“ enamiku jaoks ainsaks gei-asutuseks. Enne kui geid nõudsid sotsiaalset tunnustamist ja lõid omaenda institutsioonid, andsid kasumlikud gei-baarid pisut anonüümsust ja kaitset ametliku ja mitteametliku sekkumise eest lesbi-gei suhtlusesse.“
Kuna USA rahvas on immigrantide natsioon, siis iga etniline, religioosne või kultuuriline vähemus püüab eelkõige luua omaenda ökoloogilist nišši omasuguste enam või vähem kompaktse territoriaalse koosluse või kogukonna kujul (sõna community tähendab nii üht kui teist). Itaallased asusid elama itaallaste kõrvale, hiinlased – hiinlastega. Erandiks polnud ka geid. Niipea kui nad muutusid nähtavaiks ja kuuldavaiks, moodustasid nad kohe endiste getode kohale omapärased kogukonnad, kus kõik olid omad – nii arst kui jurist, mööblivalmistaja ja arhitekt, nii rätsep, juuksur kui ka optik, lühidalt öeldes kogu teenindussfäär. See kergendas suhtlemist ja tugevdas sotsiaalse ühtsuse tunnet.
Lisaks veel kaks vana ameerika traditsiooni: 1) sõnavabadus, võimalus takistamatult trükkida ja levitada dissidentlikke vaateid ja 2) Ühendriikide religioossest pluralismist tulenev soov luua kõikvõimalikke vabatahtlikke assotsiatsioone.
Sõjajärgne Ameerika sai mitme võimsa demokraatliku liikumise -mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlemise, feministliku liikumise, Vietnami sõja vastase liikumise ja noorte- ning üliõpilasliikumise areeniks. See ei saanud ameerika geide ja lesbide seas tekitamata jätta küsimust: aga mille poolest meie halvemad oleme, miks me peame leppima rõhumisega, mille vastu teised välja astuvad?
Geide ja lesbide liikumisel oli algusest peale kaks tiiba – liberaalne, mis taotles eelkõige geide ja lesbide integratsiooni ja assimileerimist nende õiguste võrdsustamise kaudu heteroseksuaalse enamusega ning kogu gender-seksuaalse stratifikatsiooni ja seda toetavate institutsioonide lammutamist taotlev vasakradikaalne tiib.
Esimene ameerika homofiilne organisatsioon Mattachine’i Fond asutati Los Angeleses aastail 1950–1951 ja see nimetati ühe keskaegse salapärase muusikaühingu auks. Selle asutaja Harry Hay (1912–2002) oli ebatavaline inimene. 13-aastase Harry kõige tugevam eluline kogemus oli tutvumine hopi indiaanlastega, kellega ta tundis vaimset lähedust, leides berdach“\de kogemuses lahenduse omaenese psühhoseksuaalsetele probleemidele. Astunud 1933. aastal USA kommunistlikku parteisse, püüdis Hay ühitada töötajate vabastamise eest peetavat võitlust võitlusega seksuaalse vabanemise eest. Kuna kommunistide parteile oli tema homoseksuaalsus vastuvõetamatu, püüdis Hay seda maha suruda ja abiellus parteikaaslasega, kuid sõbrasuhted naisega ei vabastanud teda meestest lähtuvast külgetõmbejõust. Hay maailmavaade – see on püüd ühendada marksismi ja indiaanlaste berdach’ide ideed. Marksismist võttis Hay käsitluse homoseksuaalidest kui rõhutud sotsiaalsest ja kultuurilisest vähemusest, kes võivad vabanemise saavutada üksnes läbi klassivõitluse, liidus kõikide teiste demokraatlike jõududega. Ühtlasi astus ta välja geide assimilatsiooni vastu, ameerika indiaanlaste psüühilise eripära ja vaimsuse säilitamise eest. Poliitiliselt olid need ideed raskesti ühildatavad, paljud Mattachine’i Fondi liikmed neid ei jaganud. Sedamööda, kuidas laienes selle asutajate algne sõpradest ja armukestest koosnev kitsas ring, tugevnesid selles ideelised lahkhelid. Pealegi tõi marksismi ja homoseksuaalsuse avalik ühendamine paratamatult kaasa makartistide rünnakud. Päästmaks Mattachine’i Fondi jälitamise eest, astus Hay 1953. aastal kommunistlikust parteist välja, kuid see ei aidanud. 1953. aasta lõpus said organisatsioonis ülekaalu mõõdukad, liberaalsed jõud. Fond nimetati ümber Mattachine’i Ühinguks (The Mattachine Society), mis „toetab vastuvaidlematult kõiki ameerika väärtusi“ ja taotleb üksnes homoseksuaalide assimileerimist ja integreerimist olemasolevasse ühiskonda. Ideeline ümberorienteerumine muutis Mattachinel Ühingu keskklassi silmis respektaablimaks, kuid jättis selle ilma massilisusest. Liikmete arv vähenes 1953. aasta maikuu kahelt tuhandelt 1954. aasta maiks 54-ni; 1960. aastal oli ühingus 230 liiget.
Teiseks homofiilseks organisatsiooniks oli Mattachine’i Ühingu osavõtul 1953. aasta jaanuaris asutatud, kuid vormiliselt sellest sõltumatu ajakiri ONE (Üks) (nimetus on tuletatud Thomas Carlyle’i sõnadest „Müstiline vendlusside muudab kõik mehed üheks tervikuks“), mis ilmus 1968. aastani. Eraannetajate abiga lõid ajakirja toimetajad 1956. a selle baasil USA esimese homofiilse teaduslik-pedagoogilise keskuse (ONE Institute of Homophile Studies), mis eksisteerib tänini. (Legg, 1994) 1994. aastal sulas Instituut ONE kokku Rahvusvahelise gei-ja lesbiarhiiviga (IGLA) Los Angeleses, moodustades rikkaliku raamatute ja dokumentide kogu.
Kuigi formaalselt esindas Mattachine’i Ühing kõiki homoseksuaale, soost sõltumata, olid seal faktiliselt ülekaalus mehed, naiste esindatus oli nominaalne. Ennast lesbiks tunnistada oli konservatiivses Ameerikas uskumatult raske, keskklassi ja töölisklassi naiste vahelised sotsiaalsed tõkked aga hoopiski ületamatud. Sellegipoolest oli 1930. aastail suurlinnades juba lesbi-baare, mille külastajateks olid valdavalt lesbid. 1955. aastal asutasid neli lesbi-paari, eesotsas Del Martini ja Phyllis Lyoniga San Franciscos esimese ameerika lesbi-organisatsiooni „Bilitise tütred“ (nimetus on tuletatud Pierre Louys’ „Bilitise lauludest“) ja hakkasid välja andma oma ajakirja Ladder (Trepp), mis ilmus 16 aastat. Nende naiste poliitilised vaated olid küllalt mõõdukad, nad tahtsid eelkõige aidata lesbidel isolatsioonist väljuda. Nad hoidsid alal tihedaid sidemeid Mattachine’i Ühinguga, kuid arvasid, et meeste ühingud ei kajasta küllaldaselt naiste probleeme ja huvisid. „Mida teie, mehed, teate lesbidest? … Ükski teie organisatsioon pole tunnistanud seda fakti, et lesbid on naised ja et meie 20. sajand on naiste vabanemise ajastu. Lesbid ei ole rahul käealuste või teise sordi homoseksuaalide seisundiga.“
„Bilitise tütred“ oli elitaarne keskklassi naiste organisatsioon. Soovides olla lugupeetud, nõudsid nad oma liikmeilt käitumise ja riietuse mõõdukust ning kombelisust, klassieelarvamused aga ei lubanud proletaarsest keskkonnast pärit lesbide kaasatõmbamist.
Vaatamata tagakiusamisele makartistide poolt, osalt aga isegi tänu sellele, muutus homoseksuaalsus 1950-ndatel ja 1960-ndate alguses oluliselt nähtavamaks ja kuuldavamaks. Varem poolenisti „põranda all“, väikestes ebaprestiižsetes kirjastustes trükitud raamatud meestearmastusest jõudsid raamatukauplustes ja raamatukogude stendidel ajapikku nähtavale kohale. Mõned neist teostest, sellised, nagu Gore Vidali „Linn ja sammas“ (1948), Truman Capotel „Teised hääled, teised toad“ (1948), James Baldwini „Giovanni tuba“, William S. Burroughs’ „Alasti hommikueine“ (1959) muutusid klassikalisteks. Kinsey ja Hookeri tööde mõjul muutub homoseksuaalsusesse suhtumine ühiskonnateadustes. Kuid need liberaalsed ideed jäid intellektuaalse eliidi omandiks ega vabastanud inimesi jälitamistest ja tagakiusamisest.

Stonewall ja homofiilse liikumise radikaliseerimine
Demokraatliku liikumise üldise tõusu mõjul radikaliseerus USA-s 1960. aastail geide vabastusliikumine. Selles oli oluline roll Frank Kameny’l (sünd 1925). Pärit New Yorgi juudi keskklassist, imelaps, Harvardis astronoomia teaduskraadi saanud Kameny polnud iseloomult revolutsionäär ja töötas rahulikult USA sõjaväe kartograafiateenistuses. Kuid kui ta 1957. aastal sealt homoseksuaalsuse pärast vallandati, ei jäänud tal muud üle kui oma õiguste kaitsjaks hakata. Erinevalt mõnedest teistest gei-liidritest, kes püüdsid tõestada oma respektaablust, rõhutas Kameny, et ei pea mitte paluma armulikku suhtumist, vaid on vaja nõuda kodanikuõigusi liidus ülejäänud demokraatlike jõududega. Ja selleks pole sugugi vaja teada homoseksuaalsuse „põhjusi“. Neegriorganisatsioonid ei tunne muret sellepärast, milline geen just määrab naha tumeduse ja kuidas oleks võimalik seda valgeks muuta. Juudi organisatsioonid pole huvitatud antisemitismi väljajuurimisest juutide ristimise teel. Sedasama peavad tegema ka homoseksuaalid. „Me oleme huvitatud õiguste saamisest meie kogukonnale kui neegrid, kui juudid ja kui homoseksuaalid. Miks me oleme neegrid, juudid või homoseksuaalid, on täiesti ükskõik ja kas me võime saada valgeteks, kristlasteks või heteroseksuaalideks, ei oma samuti tähtsust.“

See uus, radikaalne hoiak kutsus esile homofiilse liikumise lõhenemise. Vanad liberaalsed liidrid, kes püüdsid veenda heteroseksuaalset enamust oma kahjutuses, jäid kõrvale, aga uued liidrid ja organisatsioonid hakkasid rohkem apelleerima otsestele massilistele väljaastumistele – miitingutele, boikottidele, protestidemonstratsioonidele, kartmata kokkupõrkeid politsei ja kohtuvõimudega.
1968. a võttis homofiilsete organisatsioonide Põhja-Ameerika konverents neegrite loosungi „Must – see on ilus“ eeskujul ametlikult vastu loosungi „Gei – see on hea“. Suurlinnades, nagu San Francisco ja New York ühineb poliitiline liikumine noorsoo hulgas populaarsete kontrakultuuri vooludega nagu hipid ja biitnikud, mis annab sellele suurema ulatuse.
Liberaalselt homofiilselt liikumiselt geide ja lesbide vabastusliikumisele ülemineku sümboolseks piiriks said 1969. aasta 27.–30. juuni sündmused New Yorgis, mis nimetati Stonewalli ülestõusuks. Väline ajend oli küllalt argine. Ööl vastu laupäeva püüdis New Yorgi kombluspolitsei, viies läbi rutiinset reidi Christopher Streeti homoseksuaalses baaris Stonewall Inn, homoseksuaalse New Yorgi keskmes, arreteerida selle omanikku ebaseadusliku alkoholimüügi eest. Selliseid reide viidi läbi regulaarselt paljude aastate kestel ja politsei jõhkrusesse suhtuti alati kui milleseki iseenesestmõistetavasse. Seekord oli aga hetk ebaõnnestunult valitud. Linnas valitsevast õhkkonnast, sealhulgas rahutustest Columbia ülikoolis, laetud baarikülastajad keeldusid ruumist lahkumast, relvastusid kivide ja pudelitega ja tõstsid politsei vastu mässu, sundides selle taganema. Appi sõitnud politseiautod süüdati. Eriti mehiselt ja agressiivselt võitlesid politseiga naiserõivais transvestiidid, kellelt seda ei oodatud. Algas kolm päeva kestnud võitlus, kus 400 politseiniku vastu oli kahetuhandeline rahvahulk, kes karjus: „Päästame meie õed!“ ja „Võim geidele!“
See stiihiline mäss, mille olid ette valmistanud surve ja alanduse aastakümned, näitasid geidele, et soovi korral võivad nad edukalt politseile vastu seista, kuid selleks on vaja organisatsiooni. Kohe pärast Stonewalli loodi New Yorgis radikaalne Geide Vabastusrinne (Gay Liberation Front – GLF), mis kuulutas oma eesmärgiks heteroseksuaalsetest väärtushinnangutest sõltumatu gei-identiteedi kujundamise. 1969. a augustis võttis grupp noori eesotsas Stephen Donaldsoniga vastu „radikaalse manifesti“, milles „kehtivad heteroseksuaalsed moraalinormid“ kuulutati amoraalseteks. Tekib hulk omavahel võistlevaid gei-organisatsioone. Ameerika eeskuju leidis Euroopas elavat vastukaja. 1978. aasta kokkutulekul Coventrys loodi Lesbide ja Geide Rahvusvaheline Assotsiatsioon (ILGA) loosungi all „Töötada naiste-lesbide ja meeste-geide juriidilise, sotsiaalse, kultuu­rilise ja majandusliku diskrimineerimise lõpetamise nimel“. Käesoleval ajal on ILGA-I enam kui 200 assotsieerunud kollektiivliiget, sealhulgas ka Venemaal.
Uus liikumine lõi ametliku sümbolite süsteemi. Roosa kolmnurk meenutab märki, mida vangistatud homoseksuaalid pidid kandma Hitleri koonduslaagrites (vene ettekujutus, et roosa värv tähendab lesbisid, helesinine aga geisid, on üsna teravmeelne, kuid ajalooliselt ebaõige). Teine sümbol – lambda, kreeka tähestiku üheteistkümnes täht, ilmus USA-s 1970. aastal ja võeti ametlikult vastu geide õiguste kaitse rahvusvahelise kongressi poolt Edinburghis 1974. aastal. Romantilisel legendil, nagu oleks lambda kujutis olnud Sparta „armunute lee­gioni“ sõjameeste kilpidel, pole tõepõhja all; tõenäoliselt on sümbol pärit Hollywoodi filmist „Kolmsada spartalast“, kelle kilpidel oli tõesti lambda. Kolmas sümbol, ilma helesinise triibuta kuuevärviline vikerkaarelipp, mis sümboliseerib mitmevärvilisi liikumisi ja samaaegselt vihjet, et ülemaailmset veeuputust enam ei tule, ilmus San Franciscos 1978. aastal. Teised sümbolid – ükssarvik, ninasarvik, liblikas jt laiemalt ei levinud.

MAAJA