Ühe Viini hoora elulugu 14. osa

Kui „härra õpetaja” ja ta „kooliplikad” salongist välja said, juhtis Tatjana ka minu kitsast käigust välja ja jutustas, et käigus passib tihti kuus meest ühekorraga, ainult et nad tulevad alati varem, umbes nii kaheksa paiku, kui tüdrukuid veel kohalgi pole. Siis seavad nad ennast väikeses koridoris sisse ja tohivad kahekümne kuldna eest terve õhtu läbi kõike pealt vaadata.
Need olid kõige tavalisemad „passijad” või „nuhid”, nagu Prateri plikad neid kutsusid, aga Tatjana nimetas mulle nende kohta täiesti uue ja imeliku prantsuskeelse sõna „voyeur”. Eks ta ole, kas nuhk või voyeur, hale oli mul neist ikka, sest mina kepin parema meelega ikka ise. Aga nüüd ma teadsin, kuskohast madame Yvonne oma rasked rahad sai – kõik pealtvaatamistaksid pistis ta oma tasku ja meie viis kuldnat veel takkatraavi. Ma arvutasin välja, et sedasi lantis madame oma sada kuldnat päevas. Mis tal sedasi viga meie, tüdrukute, vastu armas ja kena olla!
Minu oli ta eriti oma südameasjaks võtnud ja muud ei olnudki, kui Pepi ees ja Pepi taga. Me ei elanud tema juures ja niiviisi ei olnud keegi talle midagi võlgu, aga ära ei tahtnud ta ometi kedagi lasta.
Mina lipsasin nii tihti kui sain keelatud käiku, vaatasin pealt ja poleerisin tänutäheks nii mõnegi mehe kara, kui tal olemine juba liiga kõvaks läks. Sedasi teenisin natuke ekstrajootraha, millest madame ei pruukinud midagi teada.
Umbes sel ajal raputasin Franzu maha. See tähendab, et mina ei raputanud teda kuskile, aga kui see ilge tüüp ükskord kolm päeva järjest minu juurde ei ilmunud, läksin ise „Oberlechneri” kohvikusse ja küsisin järele. Sain oma suureks rõõmuks teada, et Franz oli kinni võetud ja trellide taha saadetud. Teised plikad jutustasid mulle kogu selle loo. Sain teada, et ta polnud mitte ainult minu sutenöör, vaid oli viis või kuus teistki tüdrukut samasuguste ähvarduste ja väljapressimistega nii kaugele saanud, et nemadki hakkasid tema heaks traavi laskma. Siis olevat keegi uus piiga välja ilmunud ja Franz tahtnud oma „varastatud” kellaripatsi seatempu korrata. Ta varastanud ühelt härralt, kes „uue” – Milada oli ta nimi – hotelli kaasa oli võtnud, enne kohvikus portsigari ja tahtnud varguse süütu Milada kraesse ajada. Aga asi tulnud välja, külaline lasknud politsei välja kutsuda ja see viinud mõlemad, nii Franzu kui Mila kaasa. Siis olevat Franz veel ülekuulamiselgi häbematult siga mänginud ja öelnud, et Mila olla suguhaige ja kleptomaan. Aga siis juhtunud ütlemata tore lugu – kõik „Oberlechneri” tüdrukud, kellel Franz kunagi kõrvad pihku oli võtnud ja kellelt ta aina raha välja pressis, tunnistasid tema vastu ja mässisid ta ilusasti sisse. Nagu üks mees seisnud nad tema vastu ning rääkinud kõik ta sigadused ära. Ka portsigar leitud Franzu asjade hulgast üles ning sedasi oli ta sees mis sees. Kolm aastat sai ta – vargused, kupeldamine, varguse varjamine, ähvardamine ja mis kõik veel.
Nii et olin temast lahti ja mul oli lõpmata hea meel. Sest harva oli mõni inimene mu vastu nii alatu olnud, aga mis veel kõige rohkem hinge täis ajas, oli see, et mina olin olnud tema jaoks ainult „gaas”, nagu kupeldajad oma tüdrukuid nimetasid. Ta oli mulle ainult üksainus kord seal kangi all taha väänanud ja hiljem ta isegi ei puudutanud mind, ainult raha võttis. Nüüd võis ta seal kongis endale rahumeeli pihku taguda ja seda soovisime talle kõik puhtast südamest.
Samal õhtul oli mul madame’i juures tore elamus. Lõpuks tuli meie juurde jälle ka keegi kena noormees, täitsa viisaka riistaga ja täkku täis mis kole. Ta oli traavivõistlustel käinud ja palju võitnud, ta rahatasku oli kenasti pungil ja ta ise üliheas tujus ning tegi meile kõigile neljale šampanjat välja. Kogu meie kamp jäi kenasti vinti, me lollitasime, itsitasime ja laulsime salongis ning siis ta teatas, et tahab meile ilusat „mõistatuskeppi” näidata.
Me pidime kõik neljakesi rivisse asuma, reas diivani kohale kummardama ja käed sohva servale toetama, tema tõstis meie kerged kleidikesed üles, nii et ta ette jäi kena pruunide ja valgete taguotste rida. Ta noor pruun turske kara seisis juba valvel ja ta tahtis meid kõiki järgemööda nikkuda, aga nii, et igaüks saab korraga ainult ühe praotäie. Ja meie pidime mõistatama, kellele ta siis lõpuks sisse pritsib. Me arvasime alguses kõik Carmenit, sest tema seisis reas esimesena. Seepeale astus ta ühe juurest teise juurde, torkas oma piigi sisse ning me kuulsime teisi oigamas, kui ta vägev puravik neile sisse sõitis. Taguotsa hööritada või vastu tõugata oli keelatud.
„Tääähelepanu! Tšik! Tšuk! Tšik! Tšuk! Taaagasi!”
Me vahtisime kõik üle õla tagasi ja ajasime tagumendid kaugele upakile. Igaüks sai ainult korra – järsult ja kindlalt ja sügavale sisse – ja ta oli vaevu kolm korda igaühe taga käinud, kui tal juba kolmeteistkümnenda korraga tuli, ning just mina olin see, kes ta kuuma portsu sisse sai, mitte Carmen. Kõik me olime kaotanud, aga igaüks sai ikkagi viis kuldnat ja edaspidi rihtis uljas noormees niiviisi, et igaüks sai korra klistiiri ja me kõik olime võidumehed. Ainuüksi need viiekuldnased auhinnad läksid noorele kepimehele oma sada kuldnat maksma, aga selle eest sai ta jälle tasuta nussida. Kahjuks tuli ta iga kuu ainult korra, muidu oleks see tal liiga kalliks maksma läinud.
Lõppkokkuvõttes käis mu käsi pärast seda, kui mu Franzuke sidima pandi, suurepäraselt, aga raasuke enne, kui ma oma Ungari leitnandiga tuttavaks sain, oli mul veel üks elamus, mis mind sügavalt vapustas.
Ma olin nii umbes kella ühe paiku öösel madame’i juurest koju minemas, kui komistasin ühes vanalinna kõrvaltänavas vana kerjuse otsa, kes konutas ühe maja trepimademel. Ta kukkus robinal kokku, jäi selja peale siruli ja ainult lalises. Mina ehmatasin ära, tahtsin tal käest kinni haarata ja ta üles aidata, aga siis nägin kuuvalguses ta armetut, ärajoodud, laastatud ja habemetüükas nägu ning mul läks silme ees mustaks – seda on mul ainult kaks-kolm korda elus ette tulnud. See vana lakard oli minu isa! Lasin talle kõigepealt ühes võõrastemajas rohkesti musta kohvi tuua ja selle pidin ma talle ise vägisi kurku kallama. Aga ega seegi teda kaineks ei teinud. Ta lõi oma sõgedad palavikulised silmaluugid lahti ja vahtis tühjal pilgul ringi. Ma raputasin teda ja rääkisin temaga ja valasin kogu selle aja pisaraid. Aegamööda sai ta meelemõistuse tagasi: „Preilna… ah, sa oled ka üks… väga ilus oled… raha mul põle… vana joodik… kohvist on kahju… nii ilusti lakku täis olin… oleks võind jätta… rahule… muud ei taha kui rahu…”
„Isa, isa! Kas sa siis mind ära ei tunne? Ma olen ju Pepi!” ja ma lahistasin nutta. Ta rähmas oma räpase väriseva käega üle mu näo ja soigus: „Ah, eks sa näe… Pepi oled… nii ilus… kas Pepi tuleb isa juure tagasi… sul näikse easte minevat… muudkui aga siid selgas… Pepi… ainuke, kes veel isa eest oolitseb… varsti ajan koivad sirgu…”
Siis tegin talle tuule alla ja talutasin ta komistades ja tuigerdades enda juurde ning tegin talle diivanile aseme. Ta luksus, röhitses ja oksendas, vajus uuesti ära ja tal polnud millestki sooja ega külma, ainult soigus alatasa: „Jah, Pepi… noobel lits on nüid… see Pepi…”
Ma ei saanud terve öö und, kuulasin, kuidas ta norskas, ja nutsin kibedalt. Kuigi ta oli nüüd põhjakäinud sopajoodik ja oli mu lapsest peast ära vägistanud, minu isa oli ta ometi! See viimane, mis mul selles ilmas veel oli.
Hommikul jutustas ta mulle kõigest. Takerdudes ja segaselt, kord häbiga pooleks, kord trotslikult ja kibedalt. Et ta oli kõigi mu õdede-vendadega tülli läinud ja need olid kõik üksteise järel kodunt jalga lasknud. Niipea, kui mina olin läinud, polnud enam ka raha. Laenu ei andnud Mutzenbacherite-sugustele keegi ja tööd ta ei leidnud – ega ta ilmselt ei otsinudki – ning niiviisi käis ta aina rohkem ja rohkem alla, mängis veel ainult kõrtsides kometit, et kunded ta guljašši ja kannutäie kinni maksaksid.
„Nad nügisid mind seia ja senna… raputasid õlle sisse punast pipart… ja idioodiks sõimasid… ja sitakotiks… ja surkasid mulle kukesulgi takka sisse, need raisad… võid eeslinnas küsida, iga lapski teab Tola-Mutzelit… Mutzel, see oli mu nimi… jumal näeb, seda ma enam kannatada ei jaksa…”
Ma andsin talle kümme kuldnat, et ta endale riided ostaks ja vaataks, et ta jälle inimese moodi välja näeks. Rohkem ei tahtnud ma esiotsa anda. Ja et ta peab sööma ja raha mitte kohe maha jooma ja õhtupoolikul tagasi tulema, et me läheksime talle koos tööd otsima või nii. Aga tagasi ta ei tulnud. Ei õhtupoolikul ega hiljem. Ta oli juba täiesti tahtejõuetu, laristas kindlasti kümnelise joonelt maha, kaotas mu aadressi ja jäigi kadunuks. Rohkem ma teda enam ei näinud. Madame Yvonne’i juures tegin ühe väga meeldiva ja minu jaoks tähtsa tutvuse. Ta nimi oli Ferry von Öfalay – aadlikust husaarileitnant Ungarist. Ferry püüdles igati mu soosingut, tegi mulle kingitusi nagu mõnele õukonnanäitlejannale ja käis ainuüksi minu pärast. Kui ma temaga voodis olin, unustasin alati ära, et teen seda raha pärast – nii hästi oskas ta –, ja ühel kenal päeval tegi ta mulle ettepaneku koos temaga puhkusele sõita. Kolmeks nädalaks! Tal oli Ungaris mõis ja ta tahtis külastada oma rügemendikaaslasi, kes olid sealsamas lähedal Örmezö linnakeses laagris. Ma lendasin talle kaela ja suudlesin nagu poolearuline, sest ma polnud õigupoolest kunagi reisinud ja just Ungarit oli mulle kiidetud rohkem kui igavest elu. Mehed olevat šikid ja rüütellikud ja muidu ka mitte just ilma munnita, seal pidi hästi söödama ja veel paremini joodama, kõik see mustlasmuusika ja puha. Ainult et mul oli keeruline ennast selle vana kupeldajamuti Yvonne’i juurest välja kaubelda, sest oli tõsi, et enamjagu härrasid küsis ikka just mind, ja kui ma siis teatasin, et lähen Ferryga reisile, pidi eidekõbi oma viimased karvad peast välja kiskuma ning kobises midagi oma „tõmbenumbrist”. Ferryl tuli talle siis üht-teist pihku pista. Muti nägu lõi laia naeru täis ja eks ta pidi mind lõpuks ikka vabaks andma, sest võlgu ei olnud ma talle midagi ja andsin pealegi veel lubaduse kolme nädala pärast uuesti tema juures ametis olla. Oodata võis ta ometi natuke. Juba järgmisel päeval istusime Ferryga rongi kupeesse ning sõitsime Marcheggi ja Pressburgi kaudu sügavale Ungarisse. Ma kiljusin vaimustusest, nagu oleksin alles eile ilma sündinud, sest minu jaoks oli kõik uus: härja- ja hobusekarjad, taevani küünitavad kooguga kaevud, laiades linastes pükstes talumehed. Alles õhtu eel jõudsime kohale ja jaamas ootas meid ees imeilus landoo. Kutsaripukis istus Jancs, Ferry sulane, kaval, lõbus ja päevitunud kelm, kes oma isandale säravalt vastu naeratas. Veel üle tunni sõitsime põldude vahel, mis kõik kuulusid Ferry mõisa juurde. Öfalay mõisa teenijarahvas tervitas meid, nagu oleksime kuningas ja kuninganna ise – Ungaris ütlevad nad keisri kohta kuningas. Paistis, et „armuline noorhärra” meeldis kõigile ja mõisa teenijatüdrukutele, teadagi, veel teatud erilisel põhjusel.
Mina sain omaette kentsaka toa, kus oli hulk kiiruga kokkutassitud asju ja kohutavalt kõrge talupojavoodi. Järgmisel päeval näitas Ferry mulle mõisa ja oma hobusekasvandust imekenade mustade ja pruunide täkkudega, kes hirnatasid, kui neid kaelale patsutati, kõverate sarvedega veiseid, trullakaid peekonsigu, kogu seda loomaaeda. Iga laps tundis Ferryt ja ta oli kõigi vastu ühtviisi kena. Mul oli nii palju vahtimist, et mul hakkas pea valutama, ja kui ma ühele hobusele peopesalt tüki suhkrut andsin, küsis Ferry kelmikalt: „Pepikene, kas sa oskad ratsutada?”
„Pole kunagi proovinud! Eks õpeta mulle!”
„Heakene küll, inglike, homme varahommikul kell seitse on esimene õppetund!”
Järgmisel päeval äratas Jancsi mind täpipealt õigel ajal üles ja ta nägu lõi laiale naerule, kui ma ennast unesegaselt püsti ajasin ja mu rinnad täies hiilguses särgi seest välja volksatasid. Ma virutasin talle sohvapadjaga vastu pead ja olin kahe minutiga riides – ainult avar seelik ja kerge suvepluus. Väljas ootas juba hiilgavas tujus Ferry koos imekena musta täku Hajnaliga, mis tähendab koitu. Ja Ferry oli riides täitsa nagu Ungari talupoeg: laiad linased püksid, samasugune särk ja selle peal lühike tikitud jakk. Kui ta mind sadulasse tõstis, haaras ta mul ühest teatud kohast sedaviisi kinni, et see pidi peaaegu rebenema, ning oli ühe hüppega minu taga sadulas. Ratsutada oskas ta nagu vanakurat ise.
Oli imeilus hommik, kõik justkui veel kerges uduvines, ja nii kaugele, kui silm ulatus, polnud hingelistki. Kui olime mõisast mõne minuti tee kaugusel, hüppas ta maha, tõstis ka mind alla ja pani – närakas niisugune – tagurpidi sadulasse. Siis tuli mul küll hirm nahka, ma klammerdusin Hajnali lakka ja niiviisi oli kaunikesti imelik istuda: hobuse pea selja taga. Aga Ferry rahustas mu maha ja aitas mul ennast mugavamalt istuma saada.
„Seadsi, Pepike, nüüd heidad ilusti hobuse kaelale ja vaatad natuke taevast ja lindude lendamist!”
Lasksin enese veidi tahapoole, tark setukas tegi oma kaelast mulle kena madratsi ja see oli tõesti omapärane tunne niiviisi rappuda ja kiikuda, üleval lendamas pääsukesed. Mu jalad rippusid kummalgi pool hobust alla ja siis äkki tundsin jalgevahel kerget tuuletõmbust – Ferry oli ratsutamise pealt mu seeliku üles lükanud. Enne kui jõudsin kerge riidetüki uuesti alla tõmmata, olin juba sadulasse kinni naelutatud, ei saanud isegi aru, mismoodi. Ferry ergutav kannus istus mul sügavalt sees ja ma kiljatasin tasa, aga ta sulges mu suu kindla suudlusega. Siis laksutas Ferry vaikselt keelt ja hobune hakkas kerget traavi laskma. Harva olen nii mõnusasti keppinud: hobuse iga nõksatusega tungis Ferry okas ilusti kiiresti ja sügavale sisse, me ise ei nikkunud üldse, vaid see tuli täitsa iseenesest, ainult ratsutamisest. Oli niisugune tunne, nagu oleks see tark hobune teadnud, mis mulle ja ta isandale mokkamööda on, sest küllap oli ta Ferryt ennegi sellistele „ratsajalutuskäikudele” viinud.
Me ratsutasime kõrgete akaatsiahekkide vahel ja järgmisel teekurvil tuli mul nii vägevalt, et see paremalt ja vasakult mööda sadulat alla tilkus. Ka Ferry heitis enese tagasi ja viskas kerge sahmaka välja. Seepeale hüppas ta maha ja lasi hommikujaheduses oma kuumast lohvist auru välja, ootas, kuni ma olin natuke hinge tõmmanud ja „järelmõnu” nautinud, ning tõstis mu siis alla. Kõige parema meelega oleksin kohe teeperve pikali visanud, et minugi pärast ilma sadulata kohe edasi vallatleda, aga Ferry raputas naerdes pead ja tõstis mu uuesti hobuse selga, sedakorda õigetpidi. Kui ka tema jälle üles sai, pistis ta oma käed tagantpoolt mu kerge suvepluusi alla ja lasi ka mu tissidel värsket õhku hingata. Hajnal astus nüüd sammu, väljad ja puud lõhnasid imeliselt, mu nibud läksid Ferry sõrmede all kõvaks ja ma tundsin, kuidas ka tema polt mu ristluude taga ennast aegamisi püsti ajas.
Eks me pidime kindla peale päris uhket vaatepilti pakkuma, meie kahekesi, kui me seal sedaviisi ratsutasime, minul jalgevahe paljas ja Ferry lauluviisi vilistamas, endal käed mu tisside kallal ametis. Ühel vanal Ungari talumehel, kes meile tee peal vastu juhtus, pidi ta pikk piip hambust välja kukkuma, kui ta mõisahärra ees oma väikest kübarat kergitas. Kui ma talle siis veel korra järele vaatasin, astus ta parasjagu ühe akaatsiapõõsa juurde ja tõmbas välja oma mustjaspruuni täägi, mida ta, piip ikka veel ilusti hambus, ülimas rahus poleerima asus. Nii et olime isegi vanal mehel isu äratanud! Ja seejuures oli ta kõvasti üle kuuekümne! Jah, nikkuda need madjarid oskavad, seda panin juba selsamal hommikul tähele. Olime mõisast oma poole tunni tee kaugusel. Mina istusin jälle korralikult sadulas nagu tõeline daam ning hoidsin ainult õige kergelt Ferryst kinni. Siis äkki volksas teele väike päevitunud talutüdruk, kiljatas meid nähes, ei saanud aga küllalt kiiresti eest ära väljade vahele kaduda, sest teda takistas mingi hiiglavarandus, mida ta põlle sees kandis. Õnnetuseks ta veel komistas ja ta põlle seest matsatas välja tohutu melon. Ähmi täis ja näost veripunane, jäi ta seisma ja vahtis hirmunult üles Ferry poole, kes lõbusasti vilistades hobuse seisma jättis.
„Bassama! See on ju see väike häbematu Borsika, Istvani tütar. See varastab nagu harakas! Meloneid on mul ju küll, aga…”
Ferry hüppas sadulast maha ja võttis väikese talulitsi esiti kaunis rangelt käsile, kuid see sai peagi oma julguse tagasi. Ferry tegi alustuseks sihukese näo, nagu oleks ta tige valvur, ähvardas sõrmega, osutades melonile, laksas plikale vastu taguotsa ning lausus midagi, mis väikese taluplika veel rohkem punastama pani. Aga siis kohe oli ta kohmetus kadunud, ta naeris Ferryle kekilt vastu ning hambad olid tal nagu maisiterad, nii suured ja valged. Nad rääkisid ungari keeles ja ma ei saanud sõnagi aru, aga oma Ferryt ma juba tundsin! Siis hakkasid nad isekeskis sosistama, tüdruk näis jahmuvat, pani käe vastu põske ja vahtis mind nii ehmatanud näoga, et ma kõva häälega naerma pahvatasin. Ferry võttis tal puusade ümbert kinni, pööras ta tulipunase näo ülespoole ja suudles teda. Tüdruk peitis näo põlle sisse. Ferry tegi mulle silma ja viipas paluvalt – hobusehirmu polnud mul enam ollagi, ma andsin krapsakale Hajnalile kerge laksu ja me sõitsime paar sammu eemale. Aga siis vaatasin ikka üle õla tagasi! Ferry oligi juba pisikese taluplika ette võtnud, aga niimoodi, nagu ainult tema seda oskas. Üks käsi oli tal tüdruku pringil taguotsal ja ta kiigutas teda kerge sosina saatel edasi-tagasi. Tüdruk oli käed näo ette löönud, aga piilus ometi salaja läbi sõrmede Ferry pumbavart, mille see aeglaselt püksist välja laskis. Äkki paiskas Ferry plika osavasti üle oma vasaku põlve, nii et see poolenisti vilja sisse kadus. Tüdruk kaitses ennast ja aina soigus:„Szent isten… szent isten… püha jumal!”
Aga Ferry musitas teda nii et laksus ja surus ta pea viljapeade vahele, samal ajal kui ta parema käega nagunii juba poolenisti üles lennanud seeliku päris üles tiris. Plika tutt oli nii kenake, et nii mõnigi linnamees oleks suurest vaimustusest kõik oma kümme sõrme üle lakkunud. Reied ja sääremarjad justkui treitud, süli süsimusti karvu täis ja rinnad nagu õunad! Ferry oli nüüd pooleldi tema peale langenud ja surus ühe reie plika jalgevahele, et ta neid kokku ei lööks, ning rullis end ikka sosistades ja suudeldes aeglaselt tema peale. Siis läks ka nägus melonivaras tuld täis, lõi kerge karjatusega oma pruunid jalad ümber Ferry puusade, põimis end tema ümber ja palju ei puudunud, et oleks Ferry ristluud puruks litsunud. Nüüd surus Ferry sisse ja nad mõlemad olid nii muretud, et mulle paistis hästi kätte, kuidas plika paradiis laialt ja mustendades avanes ning üheainsa lonksuga Ferry hõõguva türapea alla neelas. Vaatamata Ferry kaalule painutas plika enese ülespoole looka ja klammerdus mehe külge, nii et see näost jumala punaseks läks. Ja Borsika väike pruun keha ning Ferry raudkõva ratsutajatagumik, mis ta õhukesed püksid trammi tõmbas, töötasid imekenasti ühes taktis. Samal ajal, kui Ferry oma armukese suudlustega peaaegu ära lämmatas, rutjusid ta tugevad pruunid käed tüdruku rindu. Metsikule nussile vaatamata nägin vahetevahel ka nende nägusid. Ferry näris oma väikesi vurre ja pilgutas tihti kahe tõuke vahel õndsalt minu poole silma, tüdruku näojooned olid justkui hajunud, ta mustad juuksesalgud olid näole langenud, ta kelmid silmad olid suurest lustist peast välja tungimas ja ta valged hambad kirisesid: „Joj… joj, joj… hhh!”
Ühtäkki lasi ta Ferryst lahti, ta käed ja jalad lõdvenesid ning ta libistas end osavalt Ferry alt välja, seadis seeliku õigeks ja oli enne, kui ma arugi sain, kõige oma meloniga tükkis viljapeade vahele kadunud. Ferry lamas raskelt ähkides kõhuli põllupeenral ja lasi oma viimased tilgad moonidele langeda. Siis tuli ta, näost punane ja õnnelik, minu juurde ja lausus: „Sihuke tots! Hästi oskab, jaa, aga ma pidin talle lubama, et ta võib iga päev meloneid ja maisi viia ja ta isa saab veel ühe põrsa pealekauba. Õhtupoolikul tuleb järele. Sellest saab veel tubli taluperenaine!”
Miks peakski Borsika seda ilmaasjata tegema? Ferryl oli põrsaid küll ja küll ja tüdruk tegi seda tõega ilusti. Ning mina polnud põrmugi armukade.
Tegime nüüd iga päev Ferryga ratsasõitu ja õhtupoolikuti käisime kas Örmezös või siis tulid Ferry rügemendikaaslased ise meile külla. Olid need aga mõnusad mehed! Nad pildusid oma ungaripärases saksa keeles kõige uhkemaid komplimente, nad nägid oma punastes ja sinistes univormides nii toredad välja, ja kui nad oma väikeste klanitud vurrukestega su kätt suudlesid, käis justkui tulejutt kerest läbi. Sihukesed ungari vurrud ajavad su ihu rohkem jampsi täis kui mõne teise mehe türapea! Laczi, Tibor, Gyuri, Miklos… ei mäletagi, mis nende nimed kõik olid. Aga armsad ja kenad ja nooblid ja rüütellikud olid nad kõik ning veini, nalja ja süüa jätkus alati. Enamasti pakuti teravaid pipardatud roogi, grillitud paprikat ja muud sihukest, ning sinna juurde veel kuum suvi, nii et olin pidevas joovastuses ja tundsin end paremini kui kunagi varem.
Ja kiima täis olin alalõpmata, nii et nii mõnigi leitnant viis mu kõrvale, mõne ukse taha, aeda või siis lihtsalt akaatsiapõõsa varju, ja iga kord läks see asi justkui iseenesest. Ning pärast seda alati tõotused, kuumad käesuudlused ja kirglik sosin, millest ma teadsin, et ükski sõna sellest tõele ei vasta, ent see oli ometi magus nagu mesi – seda need ungarlased juba oskasid! Ferry ei pruukinud teada, et ma teda petan, aga küllap ta juba aimas, sest iga kord, kui ma tõsise ja süütu näoga tuppa tagasi tulin, kus ta teiste seltsis jõi ja kaarte mängis, ja mõni kaunikesti roidunud olemisega leitnant mulle takka järele, ähvardas ta ikka sõrmega ja lausus tasa: „Aga jää ometi meie rügementi!”
Arusaaja mees oli ta, see Ferry. Aga ükskord oleks kõik peaaegu untsu läinud. Sel korral läksin pärast lõunasööki kõige hullemas leitsakus – Ferry oli parasjagu uinakut tegemas – talli, et vahvale Hajnalile, kelle seljas ma nüüd ka päris üksi ratsutasin, tükk suhkrut viia. Tallis kasti otsas istus Jancsi ja tõmbas oma lõõtspilli. Ta tuli koos minuga hobuseid vaatama ning ma tundsin lausa seljaga, kuidas ta mind oma pilguga õgis ja väga, väga võtta tahtis. Hajnal nohistas mu pihus, lastes suhkrul hea maitsta, ning pööras siis oma arukad suured pruunid silmad meie poole. Siis küsis Jancsi oma kentsakas ja kehvapoolses saksa keeles: „Armuline on nüüd juba, „Mibelisbän, valmis ratsutaja?”
„Nonoh, mitte veel päris, Jancsi.”
„Oled juba ajarsol sedaviisi ratsutand?”
Ja siis rabas Jancsi mul tagantpoolt ümber piha kinni, nii et kuulsin kõiki ingleid kooris laulmas, surus mu suu kinni ja istus siis koos minuga mingile kastile, mina seljaga tema poole Jancsi süles. Ma vingerdasin ja väänlesin, läksin üleni kuumaks, hing jäi kinni ja ma ei saanud sugugi karjuda, aga tundsin küll, kuidas ta mu seelikud segi paiskas ja ta hõõguvkuum husaarinaaskel mulle altpoolt sisse trügis. Jancsi riist oli hirmus rässakas, aga ei jäänud oma peremehe vändale sugugi alla, seda tundsin kohe.
„Ungaris tehakse kõik asjad muusikaga, palun!”
Jancsi oligi juba oma kortsmooniku, mida ta ühte rihma pidi üle õla kandis, käsile võtnud ja mulle sülle pannud. Niisiis olin altpoolt piigi otsa aetud ja ülevalt samal ajal tema rinna ja pilli vahele kiilutud. Jancsi rutjus küünarnukkidega mu tisse ja hakkas – jumal hoidku – tõesti lõõtsmoonikut mängima! Mida kõike ta oskas! Vilistada, mängida, nikkuda, ja kõike seda ühekorraga! Ta mängis mingit toredat lustlikku ungari rahvalaulu ja nõksutas samal ajal taktis põlvi, nii et sain jälle elu eest ratsutada. Tõsi küll, siis, kui see tal aegamisi üles kohuma hakkas, jättis ta vilistamise ja lõõtsatõmbamise katki, surus oma mooniku suure käuksumise ja vingumisega kokku ning ähkis mu dekolteesse: „Imetore… nagyon jz… veike rat-sa-sõit… rat… sasõit… grrrrr… ghghghhh… huuuu… du… duuu… pfff…”
Siis kuulsime väljas samme, mina kargasin suurest ehmatusest püsti, Jancsi jäi istuma ja ta pingul vändast purskas mulle veel takka järele üksik nukker hüvastijätujuga. Mina ei teadnud muud midagi soovida, kui et ainult Ferry oma kaaslastega mulle peale ei satuks – Jancsi oli küll jäme ja metsik, aga see oli vahelduse mõttes isegi täitsa tore.
Söömine, ratsutamine, joomine, nikkumine, tantsimine… aeg läks nagu lennates, aga kahte viimast päeva Ungaris ei unusta ma elu lõpuni!
Nad olid kasiinos kihla vedanud ja Ferry pidi oma puhkuse viimastel päevadel kuulsas husaarikihlveos võitjaks jääma, husaarikatse läbi tegema. See tähendas, et husaar pidi kolme tunni jooksul kolm miili ratsutama, kolm pudelit veini ära jooma ja kolm naist läbi tõmbama. Ja kõike seda kolme tunniga! Selleks pidi küll rauast tagumik ja rauast türa olema! Ferry oli tuhande kuldna peale kihla vedanud – ropp raha, mida ma uskusin teda kindla peale võitvat, aga pöialt hoidsin ikkagi.
Selleks tuleprooviks valmistuti mitu päeva, nagu oleks see mõni manööver, mida keiser ise pealt vaatama tuleb. Nad kogunesid kasiinos kindralstaabi kaartide ümber kokku ja rehkendasid välja, et ühest väikesest külast – Badyafalu oli selle pesakese nimi –, mis samuti Ferry tohutute valduste hulka kuulus, tuleb mööda maanteed Örmezöni just täpselt kolm miili. Hakkaja mees, nagu see Ferry oli, oli ta kogu selle loo endale veel raskemaks teinud. Ta kavatses kogu selle asja kordagi sadulast maha tulemata joonde ajada, ratsutamise pealt juua ja ka nikkuda. Oli see alles kära, mis siis tõusis! Kogu ohvitseride kasiino kargas jalule ja suure märuli saatel sõlmiti veel omakorda oma sada kihlvedu.
Kui Ferry punktipealt kell viis Badyafalust välja ratsutab ja kõik libedalt läheb, peab ta kolme tunni pärast Örmezösse jõudma. Et üks neist kolmest naisest, kelle ta peab läbi tõmbama, olen mina, sellest sain isegi kohe aru. Teiseks valiti välja tõmmu ja nägus ungarlanna Örmezö ohvitseride litsimajast. See mulle eriti mokka mööda ei olnud, et Ferry mind koos mingi tavalise sõdurilibuga järjepannu ette võtab, aga ma tahtsin oma sõbral ometi kihlvedu võita aidata. Kolmas pidi keegi neitsi olema, seda nõudis Ferry kindlasti. Noh, see oli natuke keeruline, kuid ühel vaesel slovaki talumehel Badyafalus oli viieteistaastane tütar, väike Hanka, ümmargune ja trammis väike lehtsaba, kes vandus taeva nimel, et tal pole veel keegi mees sees käinud. Ainult et eriti odav ta ei olnud, see väike Hanka, sest Ferry pidi vanale kelmile talumehele plika neitsilikkuse eest sada kuldnat „tütre pulmaraha” välja laduma.
Ferry oli oma harjumuste vastaselt kaks päeva järjepannu rohkesti maganud ja kolme eest söönud, reedel ööbisime Badyafalus ja laupäeval kella viie ajal läks meie „pulmarong” liikvele. Kuigi päike oli juba madalal, valitses ikka veel lämmatav kuumus. Ferry oli lasknud kõikides külades teada anda, et viie ja kaheksa vahel ei tohi ükski talumees Badyafalu ja Örmezö vahelisele teele nägu näidata, ja neil oli tema vastu nii palju aukartust, et keegi ei andnud ennast näole.
Kõige ees ratsutas täies univormis Ferry Hajnali seljas, kes päikese käes lausa säras ja vastu peegeldas. Ferry kandis punaseid tikitud pükse, nööritud husaarijakki, kõrget husaarimütsi tšaakot ja lisaks veel hirmrasket laia kuube. Ta paremal ja vasakul küljel ratsutasid neli noort leitnanti, kes olid endale ausõnaga kohustuse võtnud kõike täpselt jälgida ja üles märkida. Leitnant Pali sadulataskus oli pudel punaveini, pudel „Tokajd” ja pudel šampanjat, mille Ferry oli kavatsenud neitsi juurde pruukida. Leitnant Geza – tundsin neid kõiki ainult eesnimepidi – pidi nikkumise ajal peale passima. Leitnant Tibori käes oli kell ja märkmik ning leitnant Pali käes püstolid, millega ta pidi iga kord, kui mõne pudeli või naisega ühele poole saadi, pauku tegema. Kõik olid surmtõsised, nagu peaksid nad otse lahingusse sööstma.
Kõige lõpuks tuli suur vanamoeline vanker, mida vedas neli toredat kimlit, kõik Ferry tallist. Irvitav Jancsi oli kutsariks ja sees istusime meie: mina, tõmmu Pirosha ja väike Hanka. Meil oli ilmatu hulk nosimist kaasas ja me peksime keelt ja sõime ning Pirosha jutustas oma ungari saksa keeles tuhat naljalugu. Põrusime ühtelugu peadpidi kokku, nii kiiresti kihutasime edasi. Ainult vaene väike talulits istus oma punases seelikus jahmunult ja pisarsilmi omaette nurgas ega tahtnud ivagi suu sisse võtta. Piril ja minul oli tast sutike kahju ka, sest meie juba teadsime, mihukesed need mehed on, ja meil oli ammugi seljataga, mis väiksekesel veel täna ees seisis. Me musitasime ja silitasime teda, tegime talle silma ja söötsime teda vägisi.
Ees ratsutasid ohvitserid, laulsid ja vilistasid sõdurilaule, aga Ferry ei teinud seda kaasa, kuni keegi ohvitseridest peaaegu tunni aja pärast hüüdis: „Elöre, Ferrykem, kolmveerand kuus on!” Ferry keeras end külmavereliselt sadulas ringi, pidas hobuse kinni ja viipas minu poole. Siis läksin ma küll hirmsasti närvi. Ka teised jäid seisma, Pali tõstis mu Ferry juurde sadulasse – tagurpidi, nagu tihti ennegi olin istunud. Panin käed Ferry kaela ümber ja lasksin endale sisse suruda. Neli leitnanti kummardasid kaugele ette ja vahtisid otse mu paradiisiväravast sisse, aga kõvaks ei läinud kindla peale ühelgi, sest nüüd olid nad üksnes spordimehed.
Uuesti läks kihutamiseks lahti, mina lasksin enese tahapoole vajuda, tuul vilises kõrvus ja ma panin silmad kinni. Mul oli peaaegu valus, kui Ferry raudne sarv metsiku kihutamise rütmis mu sees ringi uhas. Mõne hetke pärast, kui Ferry kuum juga mulle sisse purskas, avasin silmad. Mu pea pööritas ja jalgevahe oli jumala märg, aga Ferry säras üleni ja suudles mind laubale. Aeg, millal tal tuli, märgiti üles, ja siis asusin ma uuesti vankrisse. Edasi ratsutades käskis Ferry endale punaveinipudeli tuua, lõi sel kaela jalusega maha ja jõi minu terviseks. Täie galopi pealt jõi ta pudeli joonelt tilgatumaks – ja kõik minu terviseks! Ma olin õigusega uhke, sest kihlveo esimene osa oli võidetud, ent alles nüüd läks asi tõsiseks. Ferry viskas tühja pudeli seljataha ja möirgas: „Tooge Piri siia!”
Sel korral ei jäädud enam pidama, keegi leitnant tõstis ainult kiljuva Piri sõitvast vankrist välja ning viis ettepoole Ferryle. Teine leitnant aitas teisest küljest kaasa ja nad rebisid karjuval ja ägaval Piril peaaegu jalad küljest, kui nad ta kaksiratsa tagurpidi Ferry ette istuma seadsid. Aga veel enne, kui ta kindlalt paigale sai, oli ta juba tapi otsas kinni, lõpetas kohe kiljumise ja haakis oma kaunid pringid, mustades sukkades sääred ümber Ferry ristluude. Leitnandid ratsutasid otse Ferry kõrval, viskasid iga tõuke ajal nalja ning ergutasid teda. Varsti oli asi jälle nii kaugel, et Ferry karjus ähkides: „Nüüd!” Piri tõsteti maha ning ta praovahe vaadati üle, kas seal ikka Ferry seemet on või ei ole. Kõik oli kombes!
Ferry kamandas: „Paus!” ja Piri toodi uhkelt ja märjalt vankrisse tagasi. Meil ja hobustel läks pausi hädasti tarvis, pool teed oli seljataga ning kahe naise ja ühe pudeliga oli asi klaar. Ent Ferry oli ometi kergemeelne, sest puhkus kestis peaaegu pool tundi, ning sel ajal jõi ta teise pudeli enamjagu tühjaks. Ohvitserid kogunesid meie vankri ümber, õnnitlesid meid ja viskasid nalja. Nad trööstisid väikest slovakitari, kes oli kohutavas ahastuses ega söandanud Ferry poole vaadatagi.
„Kas peigmees meeldib sulle?” küsiti talt.
Hanka noogutas hirmsasti häbenedes. Seepeale pahvatati naerma ning Piri lausus oma lihtlabasel kombel: „Rumal tüdruk, ära ole ometi sihuke, mõni teine peab oma süütuse palju odavamalt käest ära andma!”
Ferry oli näost valge, hoidis end aga siiski sirgelt püsti, ent kui uuesti sõiduks läks, nägin ometi, et midagi on korrast ära. Ta istus küll kindlalt sadulas, selleks oli ta liiga hea ratsutaja, aga ta oli juba täis. Ta vehkis peaaegu tühja pudeliga, jõuras ja naeris, kihutas aina metsikumas tempos, Hajnal tantsis ja hüppas ta all ning keegi leitnantidest pidi kõik see aeg hobust ohjeldama, et see lihtlabaselt perutama ei hakkaks.
Aegamööda hakkas jahenema, Piri oli enese kokku kerinud ja vaatamata hirmsale põrumisele ühte nurka tukkuma jäänud, nii väsinud oli ta. Ka minu pea läks pikapeale kõledast tuulest ja veinist raskeks. Ma hoidsin väikesel slovakitaril õlgade ümbert kinni, ta peaaegu et ei liigutanudki ja ootas ikka veel. Äkki heitis Ferry teise tühja pudeli käest ning küsis tagantpoolt: „On teil pekki?”
Jah, pekki oli küll, teravat pipardatud pekki, nagu seda ungarlased meelsasti söövad, ja Ferry lõikas talumehe kombel taskunoaga suuri tükke ning toppis sõidu pealt suu täis.
Peagi oli ta jälle enam-vähem kaine – ta pidi tõesti rauast olema, see Ferry! Vahepeal oli kell juba veerand kaheksa saanud ja varsti pidi Örmezö kirikutorn nähtavale ilmuma, sest sealsel lausikul maal näeb kaugele. Õhtutuul kihutas üle põldude, maisipuhmad sahisesid ning Ferry kamandas kähedalt: „Peame kinni!”
Nüüd viisid kaks leitnanti väikese talulitsi vankrist minema – see oli surnukahvatu, aga muidu täitsa vapper. Ta hoidis silmad kinni ja lasi enese nagu puupalgi hobuse selga vinnata. Ta lühike seelik paljastas ta paksud lapsejalad ning väikese vitu, mis polnud veel korralikult karvagi kasvanud – nii noor oli ta. Siis tuli veel üks takistus. Ferry riist, mis oli sel päeval juba tõesti tublit tööd teinud, ei tahtnud ega tahtnud seista! Leitnant Geza vilistas, Tibor vandus ning Pali ütles mulle: „Kui tal nüüd õnneks ei lähe, on plika oma pulmarahast ja Ferry oma tuhandest ilma!”
Ferry surus hambad risti ja ta saabel kilksus ja kõlksus, kui ta oma longus kara töötles – nüüd oli tal juba ükstapuha. Siis laksas Geza endale vastu laupa, tegi välgukiirul viimase pudeli šampanjaga lahti ning asetas Ferry suule. See mõjus! Varsti tõmbus Ferry juurikas sirgu, aga oli näha, et ega see kaua küll ei seisa, sest eks ta oli kunstlikult üles ässitatud nagu ta peremeeski. Ja just süütuse võtmiseks pidi see raudkõva olema!
Nüüd tõsteti väike plika veidi ülespoole ja Ferry surus sisse. Siis äkki hakkas plika rabelema ja enda ümber rapsima, aga ühtlasi oli nüüd selgesti näha, kui hästi mu Ferry naistega ümber käia mõistis! Ta surus tüdruku õrnalt oma rinnale, silitas hellalt ta väikest ümmargust pead ja rääkis midagi tasa slovaki keeles, ning kui tüdruk siis rahulikumaks jäi, surus korraga kõigest jõust, nii et plika läbilõikavalt kiljatas – aga Ferry oli sees! Ferry oigas, karjus midagi ungari keeles ja ajas enese sadulas sirgu, nii et ta väikese kinnitapitud Hanka sealjuures tüki maad üles tõstis. Nüüd paistis ka pisikesele pruudile asi mekkima hakkavat, ta pobises kogu aeg ühtainust sõna, millest ma aru ei saanud, lõi käed ümber Ferry kaela kokku ja suudles teda suule nii et laksus. Oma noored tissid, mis veel õige väikesed olid ja ülespoole kikki hoidsid, nagu seda ainult verinoorte plikade juures ette tuleb, surus ta vastu Ferry rinda.
Kui Hanka siis lõpuks maha tõsteti, hakkas ta igatahes uuesti halisema, ning oli näha, et Ferry riist oli üleni punane. Kaks noort ohvitseri asetasid tüdruku hoolikalt meie juurde vankrisse ja meie Piriga oleksime ta hea meelega puhtaks pesnud, aga ta surus reied kokku, raputas aina pead ja ta silmad vajusid kinni. Oma kortsunud sajalist, mille Ferry oli talle rindade vahele surunud, hoidis ta kramplikult peos.
Ning siis läks lahti! Ferry tuhatnelja ees ja neli leitnanti hõisates ja karjudes takka järele, hobused hirnusid ning leitnant Pali paugutas vahetpidamata õhku. Jancsi ajas ka meie kimlid galoppi, nii et me ei saanud enam vankris sõnagi rääkida ja olime rõõmsad, kui ennast veel ülepea kinni jaksasime hoida. Sedasi siis kihutasime maad võtvas hämaruses Örmezö poole. Muidugi ei saanud Ferry sedaviisi kõige oma kaaskonnaga läbi linna kupatada, ent kogu ohvitserikoosseis oli meile vastu tulnud. Isegi ooberst ja rittmeister olid kaasas ning rügemendi kapell, mis hakkas meie viimase kurvi tagant välja tuisates Rakoczy marssi mängima!
Ferry ratsutas oobersti ette, andis pudeliga au, jõi sellest viimase sõõmu ning virutas siis vastu kivi puruks. Ümber ta käsivarre oli seotud verine rätik justkui haavaside – tõend selle kohta, et tilluke Hanka oli tõesti süütu olnud. Kolm minutit puudus kella kaheksast, Ferry oli hiilgava võidu saavutanud!
Kõik aruanded loeti surmtõsiste nägudega ette ja ooberst kuulas tõsimeeli, käsi kõrva ääres. Siis tõstsid nad Ferry õlgadele ja seepeale tõusis niisugune kisa ja kära, nagu oleks lahing võidetud. Rittmeister saluteeris saabliga, meid Piriga musitati ja õnnitleti nii, et me kondid raksusid, hirmust poolsurnud Hanka sai moonidest pruudipärja pähe ning ooberst kamandas: „Raha koguda!”
Ohvitserid olid nooblid mehed, väike talulits käis põllega ringi ning kuldnad ja sinised rahatähed aina lendasid ja kõlksusid: igaüks tahtis väikesele vaesele pruudile midagi anda ning varsti oli kindla peale oma teise saja jagu koos! Lõpuks marssisime pidulikus rongkäigus kasiinosse ning meie Piriga musitasime Hankat südamlikult hüvastijätuks, sest ta isa, endal nägu laia naeru täis, oli talle keskväljakule plaanvankriga vastu tulnud.
Ooberst, kes oli poissmees, nõudis, et mina ja Ferry selle öö tema korteris lillevanikutega pärjatud voodis magaksime – ja pea huugas meil mõlemal. Kui olime surmväsinult uinumas, tulid ohvitserid mustlaskapelliga meie akna alla ja laulsid meile serenaade, Ferry kustutas küünlad ära, suudles mind ja lausus: „Tänase pärast pead mulle andeks andma…”
Ja seda tegin ma kõigest hingest hea meelega!
Paar päeva hiljem korraldasime kasiinos uhke peo. Esiteks võidetud kihlveo pärast ja teiseks, et Ferry puhkus oli läbi ja ta pidi järgmisel hommikul koos minuga Viini tagasi sõitma. Kasiino oli säravalt valgustatud, puna-valge-roheliste lippude, vaipadest telkide ja paberlaternatega ehitud, seinad täis tšaakosid ja saableid nagu mõnes sõjaväelaagris. Ferry ja mina istusime laua taga aukohal, mina olin sel korral ainuke naisterahvas ja minu teisel käel istus ooberst. Meie selja taga olid terved patareid veini valmis pandud, nii et ajas hirmu nahka. Pikk laud oli taevalikult kaetud ja kõik küpsetised olid nende rajakate eritellimusel tehtud – seal oli väikseid saiakesi, pikergusi ja keskelt lohku surutud, nii et need nägid välja nagu väikesed vitud, ja pisikesi prantssaiu, terav punn otsas, ühesõnaga väikesed munnid! Virgatsid kandsid ette, nii et laud lookas: põldpüüd, põldvutid, faasanid, metssiga, kõige uhkemad tordid ja hõrgutavamad puuviljad, ning eelkõige vein, vein ja veelkord vein. Seal oli „Urmösi”, see tähendab mustlasverd, „Badaczonyt” ja taevalikku valget „Tokajd”. Kui olime magustoiduni jõudnud, tõusis ooberst püsti ning tervitas Ferryt kõnega, öeldes lõpetuseks: „… ja kui meie kuulsusrikka armee kõik ohvitserid oleksid sama vastupidavad kui sina, armas Ferry, võiks meie kõigearmulisem kuningas rahus magada!”
Siis tänas ooberst ka mind, et ma olin rügemendile nõnda kauneid ja meeldejäävaid tunde valmistanud. Mul oli hirmsasti hea meel ja ma läksin näost punaseks nagu noor jänes. „Meeldejäävate tundide” peale hakkas keegi noor leitnant itsitama, aga ooberstil tarvitses vaid tema poole vaadata, kui ta juba näost lubivalgeks tõmbus. Lõpuks jäi ooberst vait, võttis ühe naljaka türasaia ja küsis: „Mu härrad, mis asi see on?”
Ferry lõi kannad kokku ja raporteeris sõjaväeliselt: „Teatan alandlikult, härra ooberst, see on moodne husaaririist!”
Kõik võitlesid naeruga ja ka oobersti enda valged vuntsid võbelesid kahtlaselt, ent ta jätkas täies rahus: „Mu härrad, ma ei taha ega tohi teid kauem kinni pidada, sest ma tean, et te jätkate, nagu ohvitseridele kohane!”
Nüüd tormasid kõik teda paluma, et ta veel kas või viivuks jääks, ent ta pidi lahkuma, sest oma ohvitsere ta juba tundis ja ülemusena ei tohtinud ta nüüd, kui pidi järgnema „ohvitseridele kohane” jätk, enam kauemaks jääda.
„Ainult üks klaas veini veel, härra ooberst,” palus Ferry.
Ooberst muheles, jõi minuga kokku, viskas klaasi põrandale puruks ning lausus: „Ja suudelge minu poolt armsaid Viini tüdrukuid!”
Siis ei suutnud ma enam paigal püsida, vaid lendasin vanahärrale kaela ning nurusin: „Tehke seda ometi ise, härra ooberst!”
„Aga ülima rõõmuga! Sa lubad ometi, Ferrykem?”
Ooberst haaras mul tissidest kinni ning surus oma valged vuntsid mu suule, nii et mul kuum jutt üle selja jooksis! Oma kuuskümmend oli ta juba, aga sihukest asja oskab husaar surmani. Siis saatsid ohvitserid ta alla troskasse, mustlasmuusikud – kaks viiulit, kontrabass, simbel ja klarnet – läksid kaasa ning mängisid, kuni ta kaarikusse sai.
Siis võttis Ferry naljakas-väärika näoga eesistuja rolli üle ning viipas leitnant Gezale: „Ajage nüüd ülejäänud asjad joonde!”
Leitnant Geza tõmbas akna lahti ning vilistas. Kohe oli kuulda vankrimürinat ja Ferry kamandas oma juubeldavatele kaaslastele: „Välja naistejahile! Mingeid vabandusi vastu ei võeta!”
Kaksteist noort ohvitseri tormasid möirates välja, õuest kuuldus naeru, kiljumist ja hüüdeid, ning kohe seejärel tõi leitnant Pali sisse kellegi väikese trullaka vana naise, kes eljen-tervitusega hõisates vastu võeti. See oli madame Aranyi, keda hüüti tädi Etelkaks, Örmezö litsimaja perenaine. Leitnant Pali juhtis teda käevangus nagu mõnda õuedaami! Ta tegi naerdes niksu, vahtis sõbralikult läbi lornjeti ringi ja nalja mõistis ta igatahes ka. Ta kandis kahisevast violetsest taftist kleiti ning oli pealaest jalatallani võltsehteid täis riputatud. Ülearu mingitud oli ta samuti, aga oli kohe näha, et omal ajal oli ta väga kaunis naine. Ja tal olid targad silmad.
Selle paari seljataga kandsid kõik kaksteist ohvitseri sisse kilkavaid ja rapsivaid lõbulitse. Ohvitserid olid selleks õhtuks kogu litsimaja kõige täiega külla kutsunud ning jällenägemisrõõm oli ütlemata suur. Kõik tundsid üksteist eesnimepidi ning tüdrukud paistsid kõik nägusad ja krapsakad olevat. Nad olid enamasti ungarlannad ja kandsid lühikesi, põlvini ulatuvaid siidkleite, mille dekolteed ulatusid jumal teab kus kohta välja. Ja kui tädi Etelka nüüd käsi plaksutas, tõmbasid kõik ühe hoobiga sellegi seljast ning jäid ainult pikkade mustade sukkade väele, mis ulatusid üles templiväravani, sinna juurde veel siidised sukapaelad, igaüks ise värvi. Siis läks hirmsaks tervitusmölluks, nii et keegi omaenda sõnadestki aru ei saanud, ja ohvitserid läksid plikade pärast kisklema, ent juba järgmisel hetkel oli igaühel oma süles, lärm jäi veidi vaiksemaks ja Ferry hüüdis: „Aga daamidel ei ole ju veel lilli!”
Noh, lilli oli seal küll ja küll: tulpe, nelke ja roose, aga daamidel ei olnud enam midagi seljas ja sedaviisi pisteti lilled teistesse kohtadesse. Naised kriiskasid ja vehklesid, aga lilled ei näinud tumedates häbemekarvades sugugi pahasti välja! Ferrygi võttis mu sülle – lugupidamisest kasiinorahva vastu kandsin ma imeilusaid ungari rahvariideid, igal pool tikandid, ilmatu laiad varrukad ja hirmpalju igasugu seelikuid. Ta tahtis ka mind paljaks võtta, aga see mulle ei meeldinud. Kuigi olin isegi alles hiljaaegu litsimajas olnud, peab võõrsil ikkagi piiri pidama – siin oli teiste kord ennast paljaks kiskuda lasta.
Esialgu läks suureks sööminguks, sest plikad tahtsid ka ometi suu seks saada, härrad aga kastsid oma linnukeste tissid veini sisse ja lutsisid siis puhtaks. Ühest ja teisest nurgast lasti ikka aina vürtsikaid nalju lendu, kõikide silmad särasid ja siin kui seal tuli juba tuuris türasid nähtavale ning rinnanibudki hakkasid juba kikki tõmbuma. Tädi Etelka oli nagu vürstinna istet võtnud ning jälgis naeratades oma hästikasvatatud lapsukesi. Siis äkki tõusis leitnant Ernö – nad hüüdsid teda peekoniorikaks – üles ning ütles toosti: „Mu härrad ja daamid! Just nimelt daamid, isegi kui see haiget peaks tegema, palun! Me peame täna pidu, mida me veel pikka aega oma kontides tunneme. Kas saaks ilma järeltulijateta! Kui ometi mitte, siis saavad lapsed auga rügemendi kulul üles kasvatatud! Aga siinviibivad daamid mõistavad ju kahtlemata ise seesuguseid juhtumeid ära hoida, kérem! Ma tõstan oma klaasi ühe väikese viguri terviseks, mida mehed iseäranis hindavad ja mis igal daamil olemas on, isegi tädi Etelkal! Sellel väikesel asjal on pragu ja sinna võib sisse minna, nii palju kui kulub, ning üks või kaks korda kuus saab ta jumala värske sisu. Aga kahjuks ei saa sealt tihti nii palju välja võtta kui tarvis ja sageli on sel tillukesel viguril auk sees ja siis pole see viguri omanikule sugugi hea. Sinna sisse võib ka kulda ja hõbedat pista ning ilma selle väikese asjata poleks ilmas üldse mingit mõnu! Te olete kindlasti juba ära mõistatanud, mis asi see väike vigur on…”
„Vitt! Piilu! Väike õde! Prigu! Puts! Pump!”
Kõik karjusid läbisegi, aga leitnant Ernö pareeris koomilisel kohkunud ilmel ja kordas ühtevalu: „Aga härrased, kes siis viisakas seltskonnas selliseid sõnu suhu võtab! Ma mõtlesin ometi rahataskut! Ma ei tea üleüldse, mis asi see puts on!”
Siis läks jälle põrgulärmiks, naerdi ja joodi kokku ning üks kogukas plika, Margit oli ta nimi, hüppas püsti ning karjus: „Nii suur see erinevus ka ei ole, lööge aga hõbekulden letti!”
Kohe ilmuski üks lauale, Margit ajas end oma kõrgetel kontsadel kikivarvule ja lõi reied laiali, nii et ta must tutt otse hõbemündi kohale kiikuma jäi. Ilma sõrmi abiks võtmata läks ta auk iseenesest lahti ja otsekui haigutas nagu väike suu. Siis lasi ta enese allapoole ja ta vitt neelas hõbekuldna tõepoolest alla. Nüüd laksas ta endale kergelt vastu trumlit ja ütles hellalt: „Anna aga uuesti tagasi!”
Kuulekalt sülitas ta pragu rahatüki jälle välja. Aga seda kunsttükki oskasid paljud tüdrukud ning peagi oli kogu lauaäär kuldnaid täis, mida siis ka innukalt „alla neelati”. Ferry kamandas heatujuliselt: „Avanss on käes! Suurtükiharjutusteks valmis olla!”
Tüdrukud asusid lõkerdades vabatahtlikult seina äärde, sest seda kena mängu nad juba oskasid. Ferry soovil tegin sedakorda kaasa ning astusin rea keskele, mõlemal pool kuus tüdrukut, ning võtsin oma tihniku paljaks, sest minagi pidin ju märklauaks olema. Läbi saali käis üleüldine „ahh” ning ma kuulsin neid hüüdmas: „Bravo! Ainult mitte nii uhke olla!”
Nüüd istusid Ferry ja ta kaksteist kamraadi meist mõõdukas kauguses kaksiratsa toolidele, leenid ettepoole, nii et igaühe ette jäi tüdruk, ja mina olin muidugi Ferry ees. Nad tõmbasid oma suurtükitorud välja, enamasti olid neil juba kaelad kanged ning teisi poleeriti seni, kuni ka need olid valmis tuld andma. Tädi Etelka oli vahekohtunik ja kamandas: „Las käia!”
Iga ohvitser võttis nüüd oma suurtüki paremasse kätte ja hakkas kiirete liigutustega asjatundlikult pihku lööma. Kogu kunst seisis selles, et seeme, mis selle massinühkimise tulemusel välja lendas, võimalikult täpselt keset vastasseisvat vittu sihtida. Oli kuulda sisistamist ja ähkimist ja imelikke helisid, kui meeste riistad kannatamatute rusikate all raksusid. Tüdrukud aitasid mehi nagu oskasid, püüdes samal ajal umbes ära arvata, kuidasmoodi nende paarilised purskama hakkavad – tõmbasid ennast kokku, laiutasid reisi, nii et võis sügavale nende grottidesse sisse vahtida, ning venitasid oma häbememokad laiali.
Mehed korisesid, puhkisid ja kiristasid hambaid ning üle nende peade lendas aina sapiseid pilkeid: „Noh, Geza, sinu oma ei jõuagi täna järele või?… minu oma pole ammugi remonti saand… sinu oma ei tunne täna mitte äragi… oh sa kurat, kui sa peaks selle kõik alla neelama… ma ei saa aru, miks ta mul aina väiksemaks läheb!” ja selle vahele ikka „tsap, tsap… tsop, tsop, tsop…”
Siin ja seal väikesed röögatused ja oiged, kui mõni paugu lahti sai ning tüdruk vastas joa kinni püüdis. Ferry purskas mu jalgevahe ja kõhu täis. Kuna ta samal ajal naeru pidama ei saanud, siis tuli võitjaks ooberleitnant Koloman. See pritsis väikesele Erzsile, kes ta vastas seisis, peaaegu kõik sisse, nii et ainult paar väikest tilka ta tuti peale pidama jäi.
Aga ka „manöövrikriitika” ei tohtinud ometi tulemata jääda: niisiis surusid nad mulle tšaako pähe ning ohvitserid ratsutasid oma toolide seljas ringis ümber minu, tilkuvad vändad pikalt ees. Iga türa, mis must mööda ratsutas, sai laksu vastu mune, nagu oleks see hobune. Aga Kolomani vända ümber sidusin ma punase lehvi, mida tilluke Erzsi oli juustes kandnud, ning mees oli selle ordeni üle nii ütlemata uhke, et ta oma vända terveks õhtuks püksist välja jättis.
Kasiinos oli juba jubedalt palav, õhk hirmsasti sigaretivingu täis ja läppunud. Ma olin kaunikesti tuuris ning aelesin tugitoolis, tšaako ikka veel peas ja tissid paljad, ning tundsin ainult, et mu pihus on kaks pikka ja ümarat asja. Paremas Ferry vänt ja vasakus veiniklaasi jalg, ning ülevalt poolt lasi keegi mulle viinamarju suhu. Justkui läbi udu nägin veel, kuidas paljad ja rebadel pükstega husaarid äkki keset saali tormasid ning siis kostis vägev naerulagin. Saali keskel demonstreeris leitnant Ernö tädi Etelkaga oma leivanumbrit. Teised plaksutasid taktis käsi ja ka mind hakkas asi huvitama. Litsimaja perenaise uhke lilla peokleit oli üleni käkras, ent see, mis ta selle alt oma reitevahest ja kõhust näitas, oli lumivalge ja laitmatult säilinud nagu mõnel noorel neiul. Ta oli igatahes ikka veel parimas vormis. Etelka hööritas tagumikku, tuli oma praoga ilusti Ernöle vastu, kõditas oma teravaotsalise keelega kord Ernö kõrva, kord suud, ning soigus: „Aaaaga… ära tee endale ometi tüli… Ernö… mine võta ometi noo… oort vittu… on sulle sobilikum… ei taha… tubli mees… vana on ta mul juba… aga kõlbab veel, sa-a-a-aan ikka veel hakkama?!… tss… tss… shkh… kõige parem mees… jooj de jo… jooooj… nmmm…”
Ta lõi käed mehe kaela ümber ja surus talle oma keele suhu, nii et Ernö ei jõudnud isegi oiata, kui tal pauk lahti läks.
Ernö ajas enese rambelt jalgele ja suudles oma daami kätt, see jäi ikka veel lamama ning seejärel juhiti ta, silmad ikka veel kinni, võidujoovastuses oma kohale tagasi. Ta naeratas armuliselt, nagu poleks midagi juhtunudki. Ferry aga vilistas mustlased platsi ja nõudis husaaritšaardašši. See oli tema leiutis, mille üle terve rügement uhkust tundis. Tšaardaši ajal võetakse daamil puusadest kinni, naine asetab käed mehe õlgadele ja siis läheb enamasti hüppamiseks, ikka siia ja sinna. Aga alasti tantsijannadele oli Ferry tšaardaš juba tuttav, nad surusid oma paljad kõhud ohvitseride irvakil pükste vastu ning lubasid ennast mitte ainult puusadest, vaid hoopis teistest kohtadest kinni hoida. Kolmteist husaaritüra sukeldusid kolmeteistkümnesse karvatutti ja sedasi said kõik tantsijannad ora otsa aetud. Siis rabasid ohvitserid tüdrukute taguotstest kinni ja tants läks lahti! Sujuvalt siia-sinna hõõrutades – Viinis nimetatakse seda „jahvatamiseks” – läks paaridel pauk tantsuhoos kaunis kiiresti lahti. Nii kui mõni paar valmis sai või väsinud husaar enam ei suutnud, astuti kõrvale ning lõpuks jäid järele ainult väsimatu Ernö ja Piri. Ent viimaste taktide ajal suutsid nemadki ainult edasi-tagasi kõikuda, nii väsinud olid kõik.
Mina nägin ikka ainult justkui läbi udu: klaasid loobiti kildudeks, tühjad šampanjapudelid virutati peeglitesse, viiul topiti hõbekuldnaid täis ja keegi hüppas hirmsa mürtsuga kontrabassi. See kärakas oli viimane, mis ma kuulsin. Kuidas Ferry mu hotelli sai, kus me viimase öö magasime, seda ma enam ei tea. Aga mõne tunni pärast – mul oli tappev peavalu – olid kõik ohvitserid jälle jaamas platsis ja nende olemisest ei võinud midagi välja lugeda, ainult näost vähe rohelised olid nad. Kupee oli lilli täis topitud, kapell oli uuesti kohal ja mängis Ferry lemmiklaulu „Ilmas üks on neiu ainumas”. Kui vedur vilet andis ja aegamisi liikuma hakkas, möiratas leitnant Pali: „Jah, justament, neiu ainumas, ja selle nimi on Jo-se-fiii-ne!”
Kui punased mundrikuued perroonil ikka väiksemaks jäid ja muusika ikka vaiksemalt kostis, suudles Ferry mind laubale: „Kas oli ilus husaaride juures?”
„Imeline, Ferry! Nad on fantastilised ja sina veel kõige rohkem…”
„Aga sa lähed ometi hea meelega Viini tagasi?”
„Vaata, Ferry, ära ole kuri. Esiteks olen seal sündinud ja siis…”
„Noh, tüdruk?”
„Ja siis… kui kauemaks husaaride juurde jääda… peaks mu väike küll rauast olema…”
See aeg Ungaris oli minu jaoks imeilus, kaunikesti pingutav küll, aga ma olin ju ometi nii palju mõnusaid mehi tundma õppinud ja madame Yvonne’i juurest olin samuti jalga lasknud ning see üksi oli juba mõndagi väärt. Tagasi tulles olin kenasti pruun, mis mulle iseäranis hästi sobis, ma olin taevalikult aega veetnud ja ka mu äravaevatud pragu oli üpris hästi vastu pidanud. Aga peaasi oli, et olin saanud Ferrylt ja ohvitseridelt lõpp vägevaid kingitusi. Seal oli üks pross rubiinidega ja teine siniste kividega, neli-viis käevõru, paar sigaretitoosi ja paar kena sõrmust. Kange suitsumees pole ma iialgi olnud ja niiviisi jätsin endale ainult ühe portsigari, kuhu oli Ferry nimi ja vapp sisse graveeritud, teised asjad viisin linna ühe tuttava juveliiri kätte, kes tihti poolilmadaamid hädast välja aitas. Ega ma neid kulinaid hea meelega käest ära ei andnud, sest ehted meeldivad ju ometi igaühele, aga ma pidasin silmas midagi muud. Praegu olin veel noor ja šikk ja isuäratav, aga igavesti see ei kesta ja tuleviku peale peab ka ikka mõtlema. Pole midagi kurvemat kui vanaks jäänud hoor, kes peab kõige oma närtsinud näolapiga peldikumutiks minema. Ei, Pepi on targem. Nüüd, kus ma veel värske ja nägus, aga ikkagi juba hilistes kahekümnendates olin, tahtsin endale midagi soetada, et hiljem võtta oleks.
Ehete eest sain nelisada kuldnat ning kohviku- ja separeeaegadest olin samuti higi ja vaevaga teenitud kakssada kuldnat kõrvale pannud, ning see juba oli midagi! Kunagi aastate eest, veel Aleksi aegadel, oli mulle hirmsasti meeldinud „Hauer-Resl”, aga veel rohkem selle noobel, tiirane ja tubli perenaine. Oma elukutse tõttu olin alalõpmata mööda kõrtse ja kohvikuid ringi patseerinud ning kõnelustest kelneritega mõndagi äriajamise kohta kõrva taha pannud, ning oleksin edaspidi hirmsasti „armuline proua” ja „perenaine” olla tahtnud. Mõni teine oleks nüüd minu asemel mõnes vaikses kohakeses majakese ja tüki maad ostnud, aga mina talueideks ei passi ja kanu söötma ei hakka, olgugi et olen väga vaesest perekonnast – suurlinnalaps olen ma igatahes alati olnud ja ikka Viini küljes rippunud.
Ei, mina ostan endale väikese kena kohviku, mille ma võin ka hädapärast rendile anda – aga minule peab ta kuuluma. Mulle meeldib möll, melu ning äri, ja kui äri õitseb, siis toob ta ka midagi sisse ning mul pole vaja vanaduspäevil nälgida.
Kohe esimestel päevadel pärast Ungarist tagasitulekut kohtasin Steffit, kes oli mind madame Yvonne’i juures asendanud ja ta jutustas, et seal pidavat kõik kenasti minema, ainult et enamik kundesid küsivat ikka minu järele! Noh, eks ma oleksin sinna lõpuks tagasi läinudki, aga Ferry juures olin teada saanud, et pole midagi paremat kui kindel noobel armuke, kes sulle kõiksugu asju kingib ja kellele ikka ka enam-vähem truu ollakse. Ja kui sul siis vahepeal mõne teise munni järele isu tuleb, pole tal vaja seda tingimata kohe teada saada. Aga Ferryl hakkas see asi juba ära jahtuma – sihukese asja tunneb kohe ära. Ega mul mingit hirmu ei olnud, et ma kedagi uut ei leia, aga kõigepealt tahtsin oma säästud korralikult paika panna. Steffiga koos lugesime kõik ajalehekuulutused tagantpoolt ettepoole läbi ning varsti leidsimegi teate, et kesklinnas on odavalt saadaval väike kohvik. Järgmisel päeval läksimegi Steffiga – temalgi olid omad plaanid –, mõlemad ülinooblilt riides, kohale. Paistis, et avaldasime omanikule suurt muljet. See oli väike, kahvatu ja ülespaistetanud ning juba purupurjus tüüp, kes pilgutas oma vesiseid silmi, naeris lollakalt ja ajas igasugu jama suust välja. Ta kohvik oli tegelikult sel ajal üks armetu urgas, kuigi üsna Stefanplatzi lähedal, aga sellises ümbruses, kus elasid enamasti ainult litsid. Kui ta meile oma urgast näitas, istusid seal ainult paar kutsarit, mingi teiste kulul lakkuv lollike ning kaks kaarte taguvat sutenööri. Lonkavad lauad olid ilma linadeta, tapeedid plekilärakaid täis ja räbalateks kulunud ning sööginõud katki. Seal oli üksainus kelner, mingi uimane, jultunud ja purulaisk tüüp – ühesõnaga, ülepea allakäinud äri oli see. Aga meie Steffiga nägime kohe, et seal annab mõndagi ära teha, sest see väike kohvik asus ju jumala südalinnas. Omanik tahtis kõige eest kokku viissada kuldnat!
„Aga mis teie siis ometigi mõtlete, daamid! Esmaklassiline äri ja pealegi veel nii hästi sisse töötatud! Kullaauk! Minu hingeõnnistuse ja jumala nimel, ma ei müüks seda miski hinna eest maha, kui mul seda südamehäda ei oleks!”
Meie Steffiga tegime teineteisele silma, sest Steffil oli juba jälle mingi riugas peas, ja me läksime koos omanikuga väiksesse köögitagusesse kambrisse ning surusime ta seal vastu ust. Kaks nägusat piigat olime me igatahes, üks brünett, teine blond, meil olid seljas kerged lehvivad suvekleidid, millest kõik nii kenasti läbi kumas, me lõhnasime parfüümist nagu hertsoginnad ning me surusime väikese kõrtsimehe oma pehmete lopsakate rindade vahele. See kukkus õhku ahmima ega teadnud, kuhu oma silmad pöörata. Ja Steffi, see osav rajakas, rääkis temaga nagu haige hobusega ning näugus nagu kass: „Aga härra Šeff, minu sõbranna on ju ometi vaene lesknaine, kuigi ehk päris lõbus lesk, ja leski ning vaeslapsi peab ju ikka toetama, sedasi seisab ometi juba piiblis, eks ole! Teil on ju arusaamist ja te annate oma esmaklassilise lutikalokaali Pepile neljasaja kuldna eest ära! Sularahas lauale. Sobib? Ah, silmahäda on meil! Uj-je, uj-je, ega teie silmahäda ometi altpoolt ei tule? Natuke ehk ikka sealt ka?”
Samal ajal oli Steffi juba tükk aega mehe püksis sabistanud ning hoidis ta türa nagu pihtidega kinni. Mina näpistasin meest lõuast ja tegin unistavad silmad pähe, kui Steffi salalikult sosistas: „Noh, ehk ütleb see väike seal – ah, pole ta nii väike midagi, kasvab ju kõikse aeg kenasti – sõnakese meie kasuks. Mine, väike munnike, palu härrat, et ta sajalise alla jätaks! Nõus, eks ole? Nonoh, see ütleski juba oma jah-sõna!”
Kui kõrtsimehe kara oma jah-sõna oli öelnud, tõmbas Steffi oma kleepuva käe tagasi ning pühkis naerdes lõhnastatud taskurätiku sisse puhtaks. Väike mehike oigas ja higistas ja hööritas mõnust, sest paistis, et nii hästi polnud ta saabel juba hulk aega näkanud. Ja tunni aja pärast olin ma proua kohvikuemand. Nelisada kuldnat, sada oli ta oma ilusa paugu eest alla jätnud – see number läks talle tõesti kalliks maksma!
Meie Steffiga panime selle urka esiti kolmeks nädalaks kinni ja kutsusime töömehed. Lukksepad, tislerid, maalrid, tapetseerijad, klaasijad: uus veevärk, gaas ja isegi elektrivalgus. Elekter oligi kõige uhkem! Esimese kohvikuruumi tegime tublisti väiksemaks, ainult neli-viis lihtsat kateteta lauda. Sellest sai õlleauk kutsaritele, autojuhtidele ja sedasorti lihtsamatele kundedele. Need said seal oma kannu õlut juua ja kaarte taguda. Aga tagapool pidi kõik tipp-topp peen välja tulema! Seal oli tillukesi loože, sameteesriietega nišše, tillukesed sohvad sees, mille peal lausa pidi end ilusasti teineteise vastu suruma. Kõige ilusam aga oli väike, punase tapeediga kambrike, milles oli türgi diivan, siidpolstriga ja puha! Selle ukse sai ainult väljastpoolt lahti teha. Igas loožis oli eri värvi elektrivalgus, ja härra, kes oma tüdrukuga seal sees istus, võis ise tule surnuks teha. Kõik see oli enamasti Steffi idee ja ta ise oli ka kahesaja kuldnaga osanik.
Just sel ajal oli esimest korda kuulda Pariisi kabareedest, see tähendab väikestest kõrtsidest, kuhu õhtuti kõiksugu kunstnikud, näitlejad, muusikud ja luuletajad kokku tulevad, lõbu maitsevad ja lakuvad. Ka meil pidi olema imetilluke poodium, väike lava, täpselt nagu Pariisis, ja kes tahtis, võis üles ronida ja midagi esitada. Siis on teistel sellest rõõmu ja esitajal endal ka! Me tahtsime tõega hulga kunstiinimesi kokku meelitada ja Steffi tundiski juba õige paljusid. Eestoas teenindas prullakas ja karmi käega ettekandja, tõmmu Rosl. Tema jagas rahvale õlut välja ja lasi ennast mõnikord taguotsast näpistada. Aga tahapoole palkasime kaks eriti nägusat tüdrukut, kaks noort libu, kellele meeldis ettekandjaamet rohkem kui tänaval litsilöömine. Nad said sobivalt lühikesed kenad kleidikesed, Rosa sinise ja Helen roosa. Nad pidid härrade kunstnike vastu vägagi lahked olema, aga ainult siis, kui need ka kõvasti sõid ja jõid, muidu mitte! Steffi tundis ka ühte allakäinud kunstnikku – Lamhofer oli ta nimi –, kes meile paari kroitseri eest igasugu lõbusad ja kenad maalingud tegi. Ette kõrtsituppa kõiksugu Viini tüüpe ja tahapoole ilusaid naisi, kes oma ümmargusi reisi ja valgeid pitspüksikesi demonstreerisid ning jalgu taeva poole pildusid, lakk-kingades kavalerid veel sinna juurde! Ja siis laskis Steffi roosale paberile elegantsed kaardid trükkida:

Oleme teid juba kaua oodanud!
KUNSTNIKE PARADIIS
Viin 1, Trumpfgasse 2
Vein! Naised! Laul! Kunst!

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 15. osa