Ühe Viini hoora elulugu 9. osa

„Kes see Karl on?” küsisin Zenzilt.
„Noh, selle vanaeide lapselaps,” seletas Zenzi mulle, võttis midagi vahepeal oma kleidi vahelt välja ja heitis uuesti diivanile pikali.
„Ja mida sa temast tahad?”
„Ta peab mind keppima…” ütles Zenzi.
Uks läks lahti ning sisse astus umbes kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane noormees. Ta nägi uhke välja: tal olid peened näojooned, mida kõhetus veelgi teravamalt esile tõi, ja tervikuna nägi ta raiskuläinud olevat. Ta suitsetas sigaretti ja irvitas meid nähes.
„Tere, Karl…” ütles Zenzi, „siin on sulle kulden… kepi mind kord.”
Karl tuli diivani juurde, võttis kuldna, uuris seda mõlemalt poolt, pistis selle taskusse ning hakkas hooletult Zenzi rinnaga mängima. Sealjuures vaatas ta mind hindavalt.
„Ära venita nii kaua…!” hüüdis Zenzi.
Noormees nööpis püksid lahti. Zenzi müksas mind. „Vaata ta riista… sellesarnast teist pole…”
Karl irvitas minu poole. Ajasin end püsti, et ta riista hinnata. Jumal küll, sellist ei olnud ma tõepoolest mitte kunagi näinud. See ulatus nabani ja veelgi kõrgemale ning oli väga tugev. Ainuüksi selle pea oli suurem kui teistel terve värk kokku.
„Noh,” leidis Zenzi, „see on ju kuldnat väärt…?”
Karl viskas sigareti minema ning heitis Zenzi kõrvale diivanile.
„Jumala nimel…” ütles ta.
Zenzi tõukles ta all siia ja sinna ning palus: „No tule juba… tule!”
„Pista ta ise endale sisse…” pomises Karl.
Zenzi libistas oma käed allapoole ning kohe kostsid ta himurad häälitsused: „Aah… aah, nussi mind… mitte nii tugevasti… aah… ma tulen… aah… mu kallis Karl… sinuga olen ma meelsasti… sinu juurde võin ma jääda… sa oled parim…”
„Ma vilistan su peale…” sosistas Karl, tehes oma kahuriga järske tõukeid. Zenzi katsus end ta all üles ajada ning küsis ägisedes: „Miks sa mind siis nussid?”
Karl tõukas ja vastas: „Seepärast, et sa ühe kuldna annad… Kui vanaema mulle kuldna annab, kepin teda samuti…”
Zenzi tegi tööd innuga, ent Karl lükkas oma riista Zenzisse, nagu oleks teda solvatud. Mind erutas see vaatepilt juba sedavõrd üles, et hakkasin mõtlema, kas ei peaks ka mina ühe kuldna ära andma. Kuid Karl tegi mu dilemmale kiire lõpu: ta seadis end kohe minekule, kui oli oma ülesandega valmis saanud.
„Jää siia…” palus Zenzi teda.
„Lase mind lahti…” ütles Karl jämedalt.
„Miks sa ei taha veel natukeseks minu juurde jääda?”
„Sellepärast, et sa oled mulle lääge…” vastas Karl. „Servus…” ja läinud ta oligi.
Zenzi haaras laualt klaasi ning viskas selle talle järele. „Mats… närakas…” karjus ta. Klaas purunes vastu ust kildudeks. Zenzi nuttis.
Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud.
„Ta on ainuke… ainuke… keda ma meelsasti tahan. Mats selline…” nuuksus Zenzi, „ja ma lasen tal ennast alati keppida, mis mul üle jääb…”
Täiesti üllatunult küsisin: „Aga Rudolf?”
„Ah, mis Rudolf,” kehitas Zenzi õlgu.
Mina: „Sa oled ka Rudolfiga meelsasti… sa teed kõik, mida ta tahab…”
Zenzi: „Rudolfiga on hoopis midagi muud… ta võiks mulle isaks olla… temasse ma armunud ei ole…”
Mina: „Kuid sa ütled talle alati, et sul tuleb ainult temaga… et ta teeb seda kõige paremini…”
Zenzi: „Mida kõike ei räägita, kui riist sees on… Olen kuulnud ka seda, mida sa oma isale räägid, kui ta su peal on ja sul just tuleb.”
Mina: „See on tõesti nii.”
Zenzi: „Ma palun sind, Rudolfiga olen juba kaheksa aastat koos olnud…”
Mina: „Mida? Sa oled praegugi ehk napilt viisteist aastat vana…”
Zenzi: „Jah… sellest pole midagi. Mu ema oli Rudolfi armuke… ja kui ta tiisikusse suri, jäin ma üksi ning Rudolf võttis mind enda juurde…”
Mina: „Armukesena…?”
Zenzi: „Ei… alguses magasin ma tema toas põrandal… ja olin veel rõõmus… pelgasin vaestemaja.”
Mina: „Miks siis?”
Zenzi: „Kust mina tean… Ema, kui ta seegis oli, nuttis kogu aeg ning ütles: „Kui mina suren, läheb vaene laps vaestemajja.”
Mina: „Kus sa siis olid, kui ema seegis oli?”
Zenzi: „Rudolfi juures. Ema oli ka varem tema juures. Ema elas ju Rudolfiga koos…”
Mina: „Aga sinu isa?”
Zenzi: „Teda ei suuda ma üldse meenutada… ta suri… kui olin kahene.”
Mina: „Ja edasi?”
Me olime endiselt paljalt diivanil ning silitasime teineteise rindasid. Zenzi oli natuke rahunenud ja mina talle ilmselt meelepärane, et mulle seda kõike usaldada. Ta jätkas: „Rudolf oli emale lubanud, et võtab mind enda juurde ning et ma tohin sinna jääda… alatiseks. Et emal oleks kergem surra.”
Mina: „Seda ma usun.”
Zenzi: „Noh, nii ma magasin paar kuud põrandal ja Rudolf voodis.”
Mina: „Ja siis hakkas midagi juhtuma või mis?”
Zenzi: „Mitte otsekohe. Esmalt kutsus ta mind voodisse… et ma ei peaks enam põrandal magama, ütles ta.”
Mina: „Ega ta sind kohe ei puudutanud?”
Zenzi: „Oh jaa, kui ma tema kõrvale heitsin, võttis ta mul kohe särgi seljast ning asetas oma sõrme pilu vahele ja silitas mind igalt poolt.”
Mina: „Mida sa sealjuures mõtlesid?”
Zenzi: „Mitte midagi.”
Mina: „Oli see sulle meeldiv?”
Zenzi: „Oh jaa… tead sa… ta tegi seda nii tasaselt… nii õrnalt… see oli hea…”
Mina: „Aga sa ei saanud aru, mis see on?”
Zenzi: „Kuidas siis mitte? Ma teadsin päris täpselt, mida see tähendab, sest olin tihti öösiti kuulnud, kuidas Rudolf mu ema peal oli.”
Mina: „Nii? Ja mida ta siis veel tegi?”
Zenzi: „Esimestel öödel mitte midagi muud… ta silitas mind ainult…”
Mina: „Aga sellest ei tulnud tal ju midagi…”
Zenzi: „Siis andis ta oma riista mulle pihku…”
Mina: „Ja sina…?”
Zenzi: „Rudolf ütles mulle toona kohe: „Zenzi, nüüd oled sina minu armuke. Sa ei tohi kellelegi mitte midagi rääkida ning sa näed, et sellega läheb kõik hästi.”
Mina: „Uskusid sa seda?”
Zenzi: „Oh jaa. Muidugi, ja ma olin selle üle uhke, et minul on juba armuke. Ja siis ma rõõmustasin selle üle, et mul hästi läheb: lapsena ei saanud ma mitte alati süüa.”
Mina: „Siis ma saan aru, miks sul nii läks.”
Zenzi: „Ka muidu. Öösiti kartsin üksinda voodis olla, sest ema oli surnud ja kui ma Rudolfi kõrval voodis olin, ei olnud mul mingit hirmu. Ja ma tegin kõike, mida ta tahtis…”
Mina: „Ka siis, kui see ebameeldiv oli… miks siis?”
Zenzi: „Lihtsalt. Sest uskusin, et ta jahib muidu tänavatel, kui ma seda ei tee.”
Mina: „Ähvardas ta sind sellega?”
Zenzi: „Oh jaa. Ta ütles alati, et kui ma midagi välja lobisen, siis annab ta mind üles. Siis tuleb politsei ning mind viiakse vaestemajja. Seal pekstakse lapsi päevad läbi ning tuleb põrandal põlvitada ja alalõpmata palvetada.”
Mina: „Loomulikult on parem soojas voodis lamada ning hõõguvat riista peos hoida.”
Zenzi: „Või kõhus… ha-ha-haa.”
Mina: „Noh, kõhtu ei saanud sa seda küll kohe.”
Zenzi: „Ei… mitte kohe. Rudolf andis kogu selle värgi mulle esmalt pihku. – „Näed sa,” ütles ta mulle, „see on see, mille mees naisele sisse lükkab.” – „Kuhu sisse,” pärisin mina. – „Sealt sisse,” ütles ta ning näitas mu peal sõrmega kohale, kus taevane puusepp augu oli teinud.”
Mina: „Sul on hea õpetaja olnud.”
Zenzi: „Oh jaa. Rudolf oli tõesti hea õpetaja. – „Need on munad,” seletas ta mulle ning lasi mul käega munanditest kinni võtta. – „Ja siit pritsib seeme välja. See läheb naise kõhtu ja sellest tuleb laps.”
Mina: „Seda mina alguses ei teadnud. See sai mulle selgeks alles palju hiljem.”
Zenzi: „Rudolf selgitas mulle kõik.”
Mina: „Ja midagi rohkemat ta sinuga ei teinudki?”
Zenzi: „Oh jaa… kõike.”
Mina: „Mida siis… kõike?”
Zenzi: „Noh, nii kuidas ta mulle keppimist seletas, nii ta ka tegi ja heitis mu peale.”
Mina: „See polnud ju võimalik.”
Zenzi: „Päriselt mitte… ta hõõrus vaid oma riistaga. Ta seletas mulle, et riist ei mahu praegu veel sisse, vaid alles aja möödudes, mil ma suurem olen. Aga ta tahtis mulle näidata, kuidas see käib.”
Mina: „Jah… ja ta pritsis ise sellejuures?”
Zenzi: „Oh ei… nii ta ei pritsinud, alati ainult siis, kui ta seda tagant tegi…”
Mina: „Tagumikku, ma tean.”
Zenzi: „Tagumikku? Seda ei saa ju.”
Mina: „Kuidas seda ei saa? Kolme aasta eest nussis härra Horak mind tagumikku ning pritsis ka kohe. Eest ei oleks mul sel ajal veel sisse läinud.”
Zenzi: „Siin kuulen ma midagi uut. Seda pole ma kunagi teinud. On see hea?”
Mina: „Oh jaa, see on väga hea. Tuleb otsekohe.”
Zenzi: „Jah, kas see ei tee mitte hirmsasti valu.”
Mina: „Alguses küll… aga kui riist piisavalt märg on, siis enam üldse mitte.”
Zenzi: „Kahju – pean seda kord proovima.”
Mina: „Nüüd pole sul selleks enam mingit vajadust, nüüd läheb riist ka eest.”
Zenzi: „Jah, sellal pani Rudolf ainult tagantpoolt läbi…”
Mina: „Tean seda. Tuleb jalad kokku tõmmata ja ta hõõrub riista tuharate vahel üles-alla… eks?”
Zenzi: „Jah… umbes nii.”
Mina: „Ja nii ta pritsis?”
Zenzi: „Jah… või ka siis, kui ma suhu võtsin.”
Mina: „Mida? Seda tegi ta ka sulle?”
Zenzi: „Jah, alguses oli see mulle raske ja ma jätsin paar korda katki. Aga siis läks see korda.”
Mina: „Ja sa neelasid selle alla?”
Zenzi: „Mõnikord… natuke läheb ju alati alla.”
Mina: „Ja tema… kas ta ei…?”
Zenzi: „Loomulikult. Tundide viisi oli ta mu putsi juures ja lakkus ja imes mu kliitorit, öeldes: „Oota, teen sulle seda, et ka sul sellest midagi oleks.””
Mina: „Noh… ja oli sul sellest midagi?”
Zenzi: „See oli hea… see oli tõesti hea.”
Mina: „Jah… ma tean seda… see on magus… tahaksin, et seda meile keegi praegu teeks.”
Zenzi: „Jah, seda tahaksin minagi.”
Piinlesime niigi juba kogu aja oma teokarpide kallal. Zenzi minu ja mina tema omaga. Nüüd ei suutnud me enam end tagasi hoida ja heitsime teineteise kõrvale ning sõrmitsesime teineteist seni, kuni allikas taas voolama hakkas. Siis rahunesime uuesti maha, istusime ning ma nõudsin, et Zenzi edasi jutustaks. Ta tegigi seda.
„Vaata mu tisse…” jätkas ta, „kui suured need on… Rudolf ütleb, et need on suurest lakkumisest ja keppimisest nii varakult kasvanud. Nad hakkasid mul juba üheksa-aastaselt kasvama, samal ajal tulid ka karvad jalge vahele…”
Mina: „Ja sa oled kogu aeg ainult Rudolfiga?”
Zenzi: „Oh ei… Rudolf ütles mulle, et kui minust keegi haarab või kuhugi viib, pean ainult silma peal pidama, et midagi hullu ei juhtuks ega keegi ei näeks…”
Mina: „Mida? Kas ta lubas sul juba siis?”
Zenzi: „Aga muidugi. Ta ütles, et ma pean ainult temaga meelsasti olema ning see-eest võin olla ka teiste meestega. Ainult poisikestel mitte. Kui ta seda näeb, ütles ta, lööb ta mind surnuks.”
Mina: „See on naljakas. Miks siis poisikesed mitte?”
Zenzi: „Noh, raha pärast…“
Mina: „Ma ei saa aru…”
Zenzi: „Rudolf ütles: „Sa võid seda teha, kuid pead selle eest ka midagi vastu saama. Kui keegi ka su putsi ainult puudutab, peab ta selle eest maksma. Tasuta on surm.”
Mina: „Jaa… sellega oleksin ma võinud palju raha teenida, kui ma nii nutikas oleksin olnud.”
Zenzi: „Noh, näed sa… seepärast ma olengi Rudolfi juures alati kõige parema meelega. Ta on nii nutikas ning ma võin iga asja kohta küsida.”
Mina: „Miks ta lubas siis minu isal sind nussida?”
Zenzi: „See on väga lihtne. Pärast seda ei maksa me teile enam üüri.”
Mina: „Nii… see on alatu… ja ta nussib mind ilma rahata…”
Zenzi: „Noh… see-eest ei reeda ta seda, et sa oma isaga koos oled…”
Mina: „See on alatus… aga ma ei lase teda enam enda peale.”
Zenzi: „Tee mida tahad, mulle on see ükskõik.”
Mina: „Jätame nüüd selle, mis meil sellest, eks? Jutusta parem edasi. Kas teenisid juba tollal raha?”
Zenzi: „Oh jaa. Esimene oli kaupmees nurga pealt. Ta vaatas mind alati kuidagi nii himuralt ja silitas mind lõua alt, kui poes olin, et midagi osta. Ja ma rääkisin sellest Rudolfile.”
Mina: „Noh, ja mis edasi sai?”
Zenzi: „Rudolf ütles, et ma pean tegema kõike, mida ta tahab, kuid pean selle eest temalt ka raha nõudma.”
Mina: „Ja said sa siis ka midagi?”
Zenzi: „Esimesel korral vaid paar kuuelist.”
Mina: „Mis temaga siis oli?”
Zenzi: „Mis sa siis arvad?”
Mina: „Noh, tead sa… ma arvan, mida ta sulle tegi?”
Zenzi: „Ta seisis poe ees, kui ma sealt mööda läksin.”
Mina: „Noh, ja sina?”
Zenzi: „Mina naeratasin talle…”
Mina: „Ja tema?”
Zenzi: „Ta kutsus mind sisse.”
Mina: „Edasi… edasi…”
Zenzi: „Noh, ta juhatas mind laoruumi ning ütles, et tahab mulle natuke maiustusi või viigimarju või midagi sellist kinkida.”
Mina: „Jah… ja…?”
Zenzi: „Ja kui me laoruumis olime, ütles ta, et mul on selline viigimari, mis on meile mõlemale väga meelepärane.”
Mina: „Pidas ta silmas su tussi?”
Zenzi: „Jah.”
Mina: „Ja mida sina ütlesid?”
Zenzi: „Mitte midagi.”
Mina: „Jutusta ometi, ära lase pidevalt küsida.”
Zenzi: „Küll ma jutustan… ta ütles, et ma pean oma viigimarja, mis mu jalge vahel, talle näitama…”
Mina: „See on hea… seda tegi ta ilusasti…”
Zenzi: „Kui ma seda, mis sul… ütles ta, kingib ta mulle niipalju viigimarju, nagu ma tahan…”
Mina: „Tegid sa seda?”
Zenzi: „Ei.”
Mina: „Ei? Ma söön viigimarju meelsasti.”
Zenzi: „Mina samuti.”
Mina: „Noh, miks siis?”
Zenzi: „Mõtlesin Rudolfi peale ning ütlesin: „Mul pole viigimarju tarvis, tahan midagi muud.” – “Mida siis?” küsis ta. – „Raha,” vastasin.”
Mina: „Kas ta andis sulle?”
Zenzi: „Esmalt tõstis ta mu seeliku üles ja mängis seal all sõrmedega, siis võttis oma kaupmeheheeringa pükstest välja ning liikus sellega mu jalge vahel ja mööda kõhtu ringi, kuni pritsis.”
Mina: „Ja mis edasi sai?”
Zenzi: „Siis kinkis ta mulle kolmkümmend krossi ja ütles, et ma ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida.”
Mina: „Tegid sa nii?”
Zenzi: „Ei, ma andsin kogu raha Rudolfile.”
Mina: „Ja käisid sa tihti kaupmehe juures?”
Zenzi: „Oh jaa… Käisin sealt ostmas kõike, mille järele Rudolf mind saatis ega maksnud selle eest midagi.”
Mina: „See-eest käisid sa laoruumis.”
Zenzi: „Jah.”
Mina: „Kes sul veel on olnud?”
Zenzi: „Mu kooliõpetaja.”
Mina: „Õpetaja?”
Zenzi: „Jah… kui ma neljandas klassis olin.”
Mina: „Aga see ei maksnud ju ometi.”
Zenzi: „Kuula ometi. Meil oli üks suurte tissidega tüdruk…”
Mina: „Hani selline…”
Zenzi: „Jah, hani oli ta tõesti.”
Mina: „Jutusta ometi, see on lõbus… mind keppis ka usuõpetuse õpetaja…”
Zenzi: „Ma tean.”
Mina: „Jutusta ometi…”
Zenzi: „Kui võimlemise tund oli ning õpetaja meid aitas rõngastel või ronimisel, võttis ta ikka ühel või teisel käevarre alt või seljast kinni. Sellel tüdrukul aga puudutas ta alati tisse või ronimisel tagumikku… ja tüdruk läks siis näost tulipunaseks…”
Mina: „Seda ma usun.”
Zenzi: „Ja mina sättisin end alati lähedusse ning naersin õpetajale näkku.”
Mina: „Ja siis?”
Zenzi: „Siis läks ka tema näost punaseks.”
Mina: „Edasi… olen juba põnevil.”
Zenzi: „Kord ei saanud tüdruk takistusest üle. Õpetaja aitas teda nii eest kui tagant ning ütles lõpuks, et ta peab peale kooli kohale jääma ning veel kord proovima.”
Mina: „Ah-aa… aiman juba, mis järgnes.”
Zenzi: „Jah, seda märkasin minagi ning jäin samuti paigale.”
Mina: „Võimlemissaali?”
Zenzi: „Oh ei… jäin koolimaja ette ootama, kuni tüdruk välja tuleb.”
Mina: „Noh, ja kui kaua see aega võttis?”
Zenzi: „Pool tundi. Küsisin tüdrukult.”
Mina: „Rääkis ta sulle kõigest?”
Zenzi: „Alguses mitte. Esmalt, kui ma küsisin: „Kuule, miks õpetaja võtab sul alati tissidest ja tagumikust kinni?” ei vastanud ta midagi.”
Mina: „Noh… jutusta kiiremini.”
Zenzi: „Miks küll? Meil pole ju kiiret… Niisiis, ta ütles mulle… ah… naeran veel tänagi, milline hani ta oli…”
Mina: „Kas õpetaja keppis teda?”
Zenzi: „Kuula nüüd, – „Õpetajal on midagi,” ütles ta. – „Mis tal on?” küsisin mina. – „Aga sa ei tohi kellelegi rääkida,” ütles ta. Noh, ma lubasin talle seda. – „Õpetajal on jalge vahel punn,” lausus ta lõpuks.
Mina: „Ei, milline hani… ilus saladus…”
Zenzi: „Kas ta näitas seda sulle?” küsisin mina. – „Jah,” vastas ta. Ta isegi ei teadnud, mis see on ja ta ütles mulle, et õpetaja hõõrus oma punni ta jalge ja tisside vahel ning tegi siis valjusid häälitsusi, kuni lõpuks sellest vesi välja voolas.”
Mina: „Ei… selline hani… nii loll plika.”
Zenzi: „Noh, ma seletasin talle kõik ja ta sai palju taibukamaks.”

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 10. osa