Ühe Viini hoora elulugu 1. osa

Sissejuhatuseks

Räägitakse, et litsid hakkavad vanas eas palveõdedeks. Aga minu kohta see ei käi. Minust sai varakult lits. Olen läbi elanud kõike, mida üks naine voodis, laual, toolidel, pinkidel, vastu tühja müürinurka toetudes, rohul lamades, õuevärava hämaras nurgas, separeedes, rongis, kasarmus, bordellis ning vanglas üleüldse läbi elada saab. Kuid ma ei kahetse.
Praegu olen ma aastates, kus naudingud, mida mu sugu mulle pakkus, on kadunud olematusse. Olen rikas, olen õitsev ja väga tihti täiesti üksik. Kuid mulle ei tuleks pähegi praegu patukahetsusega tegelda, ehkki ma olen alati vaga ning usklik olnud. Tulnud vaesusest ja viletsusest, kust ma pärit olen, võlgnen kõige eest tänu oma kehale. Ilma selle himura, varakult igale meelelisele lõbule süttinud, lapsepõlvest saadik igat pahet harjutanud kehata oleksin ma käinud alla nagu mu mängukaaslased, kes surid laste varjupaigas. Või oleksin põhja läinud nagu ärapiinatud, nürimeelsed töölisnaised.
Mina ei ole eeslinnade kõntsasse lämbunud. Ma olen saanud korraliku hariduse, mille eest tänan ainuüksi hooramist, sest see oli see, mis viis mind kokku suursuguste ja haritud meestega. Olen lasknud end harida ning mõistnud, et meil – vaestel ja madala päritoluga naistel – ei ole sugugi nii palju süüd, kui meile püütakse sisendada. Ma olen ilma näinud ning oma silmaringi laiendanud – ja kõiges tänan oma eluviisi, mida nimetatakse „patuseks”. Kui ma praegu oma saatust üles tähendan – nagu see mu vallandunud mälestustest kokku voolab –, siis teen ma seda vaid selleks, et lühendada oma üksildustunde. Pean seda paremaks, kui patukahetsusega täidetud hingekosutustunde, mis mu preestrile väga meeldiksid, kuid mulle kuigivõrd südamesse ei läinud ja ainult piiritut igavust pakkusid. Ka leian ma, et minusarnaste elukäiku pole veel kusagil kirja pandud. Raamatud, mida ma sel eesmärgil läbi olen lugenud, ei jutusta midagi. Võib-olla oleks siiski hea, kui suursugused ning rikkad härrasmehed, kes meiega lõbutsevad, kes meid ahvatlevad ning meil endid kõige võimatumatest asjadest petta lasevad, kord teada saaksid, kuidas see elu ühel neist tüdrukuist, keda nad nii kiimaliselt on kallistanud, välja nägi. Ja kust on ta pärit, mida ta on läbi elanud ning mida ta mõtleb.

I osa

Mu isa oli puruvaene sadulsepa abiline ning töötas ühes äris Josephstadtis. Me elasime kaugel väljaspool Ottakringi, toona ühes veel päris uues majas, üürikasarmus, mis oli otsast otsani vaeseid inimesi täis. Kõigil majaelanikel oli palju lapsi ja suvel jäi õu sellisele hulgale liiga kitsaks. Mul endal oli kaks venda, mõlemad minust mõni aasta vanemad. Meie pere – isa, ema ja kolm last – elas kööktoas ning lisaks meile elas seal veel öömajaline. Selliseid öömajalisi oli meie pool järjestikku oma hea poolsada: nad tulid ja läksid, kord rahumeelselt, kord tüliga, ja enamus kadus jäljetult, ilma et me oleksime neist enam midagi kuulnud. Mulle on eredalt meelde jäänud kaks öömajalist.
Üks oli lukksepasell, tõmmu ja nukrameelne noor mees, kel olid väga väikesed tumedad silmad ning kelle nägu oli alati tahmaga koos. Meie, lapsed, pelgasime teda. Ta oli alati vaikne ega ütelnud kunagi ühtegi sõna. Mäletan, et ühel pärastlõunal, kui ma olin üksinda, tuli ta koju. Olin tollal viieaastane ning mängisin parajasti põrandal. Ema oli mõlema poisiga Fürstenfeldis, isa ei olnud aga töölt veel tagasi jõudnud. Lukksepp tõstis mu põrandalt üles ning võttis sülle. Tahtsin karjuda, kuid ta ütles vaikselt: „Ole tasa, ma ei tee sulle midagi!” Ning ta asetas mu selili, tõstis mu seeliku üles ning vaatas, kuidas ma ta põlvedel paljalt lamasin. Kartsin teda väga, aga olin täiesti vait. Kui ta kuulis mu ema tulevat, pani ta mu kiiresti põrandale ning läks kööki.

Paar päeva hiljem tuli ta uuesti varakult koju ja ema palus tal minu järele vaadata. Ta lubas seda ning hoidis mind jälle terve selle aja oma põlvedel, vaadeldes mu paljast alakeha. Ta ei rääkinud sõnagi, hoidis oma pilku vaid sel ühel kohal, ka mina ei tihanud midagi rääkida. See kordus veel mõned korrad, kuni ta meil elas. Ma ei saanud sellest toona aru ega osanud ka sellest mingeid järeldusi teha. Täna ma tean, mida see tähendas ja ma nimetan pedofiilist lukksepaselli oma esimeseks armukeseks.
Teisest öömajalisest räägin ma hiljem.
Mu vennad – Franz ja Lorenz – olid väga erinevad. Lorenz, kes oli minust neli aastat vanem, oli alati väga kinnine, endassetõmbunud, hoolas ja vaga. Franz, kel aastaid ainult poolteist rohkem kui mul, oli seevastu lõbus ning hoidis end märksa rohkem minu kui Lorenzi poole. Ma olin umbes seitsmeseks saanud, kui ühel pärastlõunal läksin koos Franziga naabrilastele külla. Need olid samuti vend ja õde. Nad olid alati üksinda, sest ema neil polnud ja isa pidi tööl käima. Anna, kahvatu ja kõhetu heleblond ümara huulejoonega tüdruk,  oli sellal juba üheksa-aastane. Tema vend Ferdl, kolmeteistkümnene robustne poiss, oli samuti heleblond, aga punapõskne ning laiaõlgne. Esmalt mängisime täiesti süütult. Äkki ütles Anna: „Mängime nüüd isa ja ema.”
Ta vend naeris ja lausus: „Anna tahab ainult isa ja ema mängida.”
Aga Anna jäi endale kindlaks, astus mu venna juurde ning ütles: „Nii, sina oled mees ja mina sinu naine.”
Otsekohe võttis Anna kaks mööblikatet, valmistas neist kaks rinnalast ja ulatas ühe mulle. „Siin on sulle laps,” lausus ta. Ma hakkasin kaltsukubu kohe hällitama, aga Anna ja Ferdl naersid mu välja. „Nii ei lähe. Kõigepealt tuleb laps teha, siis peab sedapsi olema, siis tuleb ta loomulikult saada ning alles seejärel võib kussutada!”
Muidugi olin ma mõnikord juba kuulnud sellest räägitavat, et naised „sedapsi” olevat ja nad võivad lapse saada. Ka kurejutte ei uskunud ma enam nii väga, ja kui ma nägin suure kõhuga naisi, teadsin ma enam-vähem, mida see tähendab. Aga täpsemaid ettekujutusi mul sellest siiamaani ei olnud. Ka mu vennal Franzil mitte. Seetõttu seisime seal täiesti kohmetult ja nõutult ega teadnud, kuidas me peaksime seda mängu proovima või kuidas võiksime selles osaleda. Aga Anna oli juba Franzi juurde astunud ning haaras ta püksiaugu järele. „Tule nüüd,” ütles ta, „too oma poiss välja!” Seejuures oli ta Franzi püksid lahti nööpinud ning tema „poisi” nähtavale toonud.
Ferdl ja mina vaatasime seda pealt. Ferdl naerdes, mina uudishimu, hämmastuse, kohkumuse ja veel ühe erilise tundega, mis mulle tookord arusaamatuks jäi. Franz seisis seal täiesti liikumatult ega teadnud, mis temaga toimub. Anna puudutusest tõusis ta „poiss” jäigana üles.
„Tule nüüd,” kuulsin ma Annat tasa sosistavat. Nägin, kuidas ta põrandale pikali heitis, seeliku üles tõstis ning jalad laiali ajas. Sel hetkel puudutas mind Ferdl.
„Heida põrandale,” sosistas ta mulle. Tundsin seejuures juba ta kätt oma jalge vahel. Heitsin meelsasti põrandale ja tõstsin oma seeliku üles. Ferdl nühkis oma jäigastunud nokut vastu mu pissut. Hakkasin naerma, sest ta saba kõditas mind kõvasti, kuna ta sellega mu kõhul ning mujalgi ringi lasi. Seejuures ta ähkis ning jäi raskelt mu rinnale lamama. Mulle näis see mõttetu ja naeruväärsena, ehkki minus üks väike erutus peitus, vaid tänu millele ma edasi lamama jäin ja seda kõike isegi tõsiselt võtsin.
Järsku muutus Ferdl rahutuks ning hüppas püsti. Tõusin samuti ning ta näitas mulle oma „poissi”, mille ma rahulikult pihku võtsin. Selle otsas oli näha üks väike hele tilk. Siis tõmbas Ferdl eesnaha tagasi ja ma nägin „poisi” pead nähtavale tulevat. Lükkasin eesnahka paar korda edasi-tagasi, mängisin sellega ning rõõmustasin, kui pea nagu mingi väikese looma roosa nina välja tuli.
Anna ja mu vend lamasid ikka veel põrandal ning ma nägin, kuidas Franz täiesti erutatuna siia-sinna siples. Ta põsed olid punased ning ta ähkis samamoodi nagu varem Ferdl. Ka Anna oli täiesti muutunud. Nende mõlema näod olid värvunud, nende silmad olid suletud ja ma uskusin, et neil hakkas halb. Siis jäid nad mõlemad järsku vaikseks, lamasid mõned sekundid teineteise kõrval ning tõusid püsti. Istusime hetke koos.
Ferdl pani oma käe mu seeliku alla, sinna jalge vahele, Franz tegi sama Annaga. Mul oli Ferdli „poiss” peos ning Annal mu venna oma, ja see oli päris meeldiv, kuidas Ferdl mind sõrmitses. Ta kõdistas mind, aga enam mitte nii, et ma oleksin pidanud naerma hakkama, vaid sel moel, et tervet mu keha läbis mõnutunne. Selle tegevuse katkestas Anna. Ta võttis nüüd mõlemad nukud, asetas ühe endale ja teise mulle kleidi alla kõhule.
„Nii,” ütles ta. „Nüüd oleme sedapsi.” Punnitades oma täistopitud kleidialust ette, kõndisime toas ringi ja naersime selle tembu üle. Seejärel tõime lapsed „ilmale”, kiigutasime neid käsivarrel, andsime nad oma abikaasadele, et nad neid hoiaksid ja imetleksid. Mõnda aega mängisime kui süütud lapsed. Annal tuli mõte, et ta peab oma last imetama. Ta nööpis oma jaki eest lahti ja tegi, nagu annaks lapsele rinda. Märkasin, et ta rinnanibud olid kergelt tursunud, ta vend astus lähemale ning mängis nendega. Varsti võttis ka Franz sellest osa. Ferdl leidis oma kurvastuseks, et minul tisse ei ole.
Siis tuli seletus lapsetegemisele. Saime teada, et seda, mida me olime teinud, nimetatakse „keppimiseks”, et meie vanemad teevad sedasama, kui nad koos voodis lamavad, ja et naised saavad sellest lapsi. Ferdl teadis juba neid asju. Ta ütles meile, et meie tuss peab veel kasvama, kuna praegu võib seda ainult väljastpoolt torkida. Hiljem ta lisas, et ükskord, kui me suuremaks saame, kasvavad sinna peale ka karvad, et meie ava läheb päriselt lahti ning et siis võib terve sabaga sinna sisse sõita. Ma ei tahtnud seda uskuda, kuid Anna seletas mulle, et Ferdl teab seda päris täpselt. Ta olla proua Reinthalerit pööningul keppinud ning ta saba olevat tervenisti sinna sisse läinud. Proua Reinthaler oli trammikonduktori naine, kes elas meie majas viimasel korrusel. Ta oli vaikne, täidlane ja ilus tõmmu naine. Ja alati väga sõbralik.
Ferdl jutustas: „Proua Reinthaler tuli pesult ning kandis korvi riietega, mina olin sel hetkel just trepil. Noh, kui ma olin teda tervitanud, ütles ta mulle: „Tule, Ferdl, sa oled tugev poiss, sa saaksid mind tõeliselt aidata ja selle raske korvi pööningule kanda.” Ma läksin temaga kaasa ning kui me olime juba seal üleval, küsis ta minult: „Mida sa tahaksid selle eest, et mind aitasid?” – „Mitte midagi,” vastasin selle peale.
„Tule, ma näitan sulle midagi,” ütles ta, haaras mul käest ning surus selle endale vastu rinda. „On ju, see on hea?”
Anna noogutas kinnitavalt, nagu oleks see kõik iseenesestmõistetav. Ma sain aru, milles asi on, sest olin Annaga juba varem sageli olnud.
Ferdl rääkis edasi: „Aga siiski ei usaldanud ma ja pressisin vaid ta rindasid kokku. Ta võttis endal riided seljast, näitas, kuidas ta paljalt välja näeb ning lasi mul endaga mängida. Siis võttis ta mu porgandpaljaks, naeris kogu aeg ning ütles: „Kui sa kellelegi välja ei lobise, võime ka midagi muud teha…” Vastasin selle peale: „Ma ei räägi midagi.” – „Kindlasti ei räägi?” küsis ta veel kord.
„Ei, kindlasti mitte.”
Noh, siis heitis ta end üle pesukorvi, võttis mind enda peale ja pistis oma käega mu saba endale tussi. See oli täitsa sees, tundsin seda selgesti. Ja karvu, mis seal peal, tundsin ma ka.”
Anna ei tahtnud, et jutt otsa saab, ning uuris edasi: „Oli see hea?” – „Väga hea,” vastas Ferdl kuivalt, „ta lükkas ennast vastu mind, ja ma pidin ta tissidega mängima. Ja kui see välja tuli, hüppas ta järsku püsti, nööpis kleidi kinni ja tegi kurja näo: „Vaata, et sa, võllaroog, kaod,” ütles ta mulle, „ja kui sa välja lobised, võtan sul pea otsast…”.”
Ferdl tegi mõtliku näo. Anna aga arvas järsku: „Mis sa arvad, kas see ka mulle juba sisse läheb?” Ferdl vaatas õe poole, kes hoidis ikka veel nukust last oma palja rinna kohal, astus ta juurde, paitas justkui proovides ta rinda ja otsustas lõpuks: „Prooviks pisut…” – „Siis mängime uuesti isa ja ema,” pani Anna ette. Franz läks kohe ta juurde ning ka mina võtsin selle ettepaneku varmalt vastu – peale seda, pärast kõiki neid õpetusi, mida olin saanud, ja pärast seda äsjakuuldud lugu. Aga Anna lükkas Franzi tagasi. „Ei,” ütles ta, „nüüd peab Ferdl mu mees olema ja sina oled tema oma.” Seda öelnud, tõmbus Anna koos Ferdliga kõrvale, surus käe kohe venna püksivärvli vahele ja Ferdl oma käe ta seeliku alla.
Mina haarasin oma vennast ning arvan, et tegin seda suure erutusega. Kui ma ta palja nuudli pükstest välja võtsin, selle eesnahka üles-alla tõmbasin, mängis ta oma sõrmedega mu augu juures. Ja kuna me mõlemad teadsime, kuidas seda tehakse, lamasime juba järgmisel hetkel põrandal, ma juhtisin oma käega ta „poissi” nii täpselt, et ta ei lükanud sellega mu kõhu peal, vaid täpselt mu pilus. See pakkus mulle naudingut, millest tundsin terves oma kehas mõnusat pinget, ning ma nühkisin ja surusin end vastu teda nagu suutsin.
See kestis mõnda aega, kuni Franz mu peale langedes otsa lõppes ega liigutanud ennast. Lamasime nii mõned sekundid, siis kuulsime Anna ja Ferdli vahelist juttu ja vaadates nägime, et Anna hoidis oma jalgu nii kõrgel, et need Ferdli seljaga kokku puutusid.
„Küll ta sisse läheb…” ütles Ferdl, kuid Anna leidis: „Jah, läheb küll sisse, aga see on valus – jäta järele, valus on!”
Ferdl rahustas teda: „Sellest pole midagi, see on alguses, kannata natuke, ehk läheb ta täiesti sisse.”
Me lamasime vaikselt põrandal, üks paremal, teine vasakul, et kindlaks teha, kas Ferdl on sees või mitte. Ta oli tõesti natuke sees. Nagu me hämmastusega tõdesime, oli Anna tussi alumine osa laialt avatud, ning Ferdli saba pea oli sinna sisse peidetud. Ta liigutas seda edasi-tagasi, ilma et oleks pidanud seda kuidagi käega aitama. Kui Ferdl tegi ühe äkilise liigutuse, libises see täiesti välja. Ma haarasin selle endale kätte ning juhtisin ta väikese saba uuesti Anna punaseks hõõrutud avausse. Hoidsin sellest tugevasti kinni ning püüdsin seda tugevamalt sisse suruda. Ka Ferdl ise tõukas tugevasti samas suunas, kuhu ma teda juhtisin, kuid Anna hakkas järsku valjult karjuma, nii et me ehmunult eemaldusime. Ta keeldus edasi mängimast. Mul tuli veel kord Ferdl enda peale võtta, sest ta ei tahtnud kuidagi rahuneda. Nüüd olin ka mina natuke punaseks hõõrutud, ja kuna kõige sellega oli aega läinud, läksime me vennaga koju. Koduteel ei rääkinud me sõnagi. Me elasime maja viimasel korrusel, otse proua Reinthaleri korteri kõrval. Kui me koridori jõudsime, nägime seda väikest kasvu paksu naist naabrinnaga juttu ajamas. Jäime neid ammuli sui vahtima ja hakkasime valju häälega naerma. Kui ta siis meie poole pöördus, olime juba oma ukse taha põgenenud.Sellest päevast alates vaatasin ma lapsi ja täiskasvanuid, mehi ja naisi täiesti teise pilguga. Olin kõigest seitse aastat vana, kuid sooline eneseteadvus oli minus õitsele löönud. See pidi mu silmadest näha olema, tervest mu näost, mu suust; mu kõnnak pidi olema üksainus kutse mind lahti riietada ja pikali panna. Vaid nii võin seletada seda mõju, mis minust juba nii noorelt õhkuma hakkas. Hiljem harjutasin ma seda juba teadlikult ning täiustasin seda juba selleni, et kaalutlevad mehed kohe esimesel kohtumisel minuga ettevaatuse minetasid ning mõtlematult kõik kaalule panid. Seda mõju täheldan ma enda juures veel praegugi, kuigi ma ei ole enam noor ega ilus ja mu keha on närbunud. Ja minu elatud elu jäljed on käegakatsutavalt näha… Sellest hoolimata leidub mehi, kes süttivad ühest mu pilgust ja siis minu süles pööraselt toimetavad. See mõju võis ehk veel palju varem tuntav olla, veel sellal, kui olin tõeliselt süütu. Võib-olla oli see just see, mis sundis lukksepaselli viieaastase tüdruku häbet paljastama.
Paar päeva hiljem olime meie, lapsed, üksinda kodus. Franz hakkas Lorenzilt pärima, kas ta teab, kust lapsed tulevad ja kuidas neid tehakse. Lorenz pakkus: „Tead ehk ise?” Naersime Franziga ja ma võtsin Franzi väikese jupi püksiaugust välja, silitasin seda natuke, kuna Lorenz vaatas tõsisel ilmel pealt, kuidas Franz minu pilu kõdistas. Siis heitsime voodisse ning esitasime oma parima oskusega „mängu”, mida olime Annalt ja Ferdlilt õppinud. Lorenz ei lausunud sõnagi, ka siis mitte, kui olime lõpetanud. Aga kui ma talle lähenesin ja tahtsin kätt talle püksi pista, olles vahepeal öelnud: „Tule, nüüd pead ka sina proovima…”, lükkas ta mu kõrvale ning ütles meie suureks imestuseks: „Keppimist tean ma juba ammu. Arvate ehk, et peaksin teiega kampa lööma? Aga seda ei tohi teha. See on ränk patt, see ei ole vooruslik, ja kes kepib, see läheb põrgusse.” Ehmatasime päris ära, aga siiski vaidlesime Lorenzile vastu: „Usud sa äkki,” küsisime, „et ka ema ja isa lähevad põrgusse?” Ta oli selles kindlalt veendunud ning just seepärast pilkasime teda ilma igasuguse hirmuta. Lorenz aga ähvardas meid, et ta kaebab isale, õpetajale ning usuõpetajale ära. Sestsaadik ei võtnud me iialgi oma väikesi rõõme tema juuresolekul ette. Ehkki Lorenz teadis, et me Franziga jätkame teineteise kõrval lamamist või oleme sedasi teiste lastega, vaikis ta ja vältis meid.
Olime sageli Anna ja Ferdli pool ning alati mängisime ühte ja sedasama. Ja alati keppis Ferdl mind esimesena ja Franz Annat. Seejärel tegi seda Annaga tema vend ja minuga minu oma. Kui me ei leidnud Franziga Annat ja Ferdli eest, pöördusime koju tagasi ning keppisime isekeskis. Ei möödunud päevagi, mil me poleks teineteise kõrval lamanud. Meie ühised jutud keerlesid ainult ühe soovi ümber – teha seda ükskord päriselt täiskasvanuga. Anna ja mina soovisime endale ühte tõelist, suurt meest, Ferdl ja Franz aga ihkasid proua Reinthalerit.
Kord, kui me Anna juurde jõudsime, olid seal külalised: tema kolmeteistkümneaastane täditütar Mizzi ja selle vend Poldl. Mizzi oli ilus, juba üsna arenenud tüdruk, kelle noori rindasid võis eksimatult ja vabalt õhukese pluusi alt märgata. Loomulikult hakati kohe rääkima sellest, mis meid kõige rohkem huvitas ja Poldl uhkustas sellega, et tema õel on juba tussi peal karvad. Ta tõstis täiesti rahulikult õe kleidi üles ning me vaatasime aukartusega kolmnurkset tumedat puhmast, mis asus seal, kust meie Annaga veel paljad olime. Siis paljastati Mizzi rinnad, me uudistasime ja silitasime neid. Mizzi erutus. Ta sulges silmad, kallutas selga tahapoole ning sirutas käed Franzi ja oma venna poole. Mõlemad andsid talle hoida selle, mis neil pükstes oli. Ferdl asus Mizzi jalge vahele ning hõõrus oma sabaga vastu ta pilu. Lõpuks kargas Mizzi püsti, tormas voodisse, heitis sellele pikali ning hüüdis: „Poldl, tule siia, ma ei kannata rohkem välja!” Ta vend hüppas talle voodisse järele.
Olime kõik kogunenud voodi ümber ja vaatasime pealt. Sellal kui Ferdl oma saba seal hingetult lamava Mizzi kätte andis, usaldas Franz enda oma Anna kätesse. Mina aga vaatasin huviga, kuidas „tõeliselt kepitakse”, sest Mizzi ja ta vend, kes oli alles kaheteistkümnene, olid meile rääkinud, et nad võivad seda teha täpselt nõnda nagu suured inimesed. Märkasin imestusega, kuidas Poldl õde suule suudles, kuna siiani ei olnud ma selle peale tulnud, et suudlemine selle asja juurde kuulub. Nägin samuti, kuidas Poldl Mizzi peal lamades ta rindasid pihku võttis ning neid vahetpidamata silitas, ja kuidas rinnanibud teravalt esile kerkisid. Nägin, kuidas Poldli till tervikuna õe tumedasse karvapuhmakusse kadus; nihutasin end veelgi lähemale, et veenduda, kas see ikka päriselt Mizzi kehasse peitus. Järsku olin pööraselt erutatud, kui ma oma kätega tundsin, et Poldli teivas, mis muide oli palju suurem kui Franzi või Ferdli oma, sügavale, lõpuni Mizzi kehasse kadus, sealt uuesti välja tuli ning jälle sinna uppus. Mizzi elas oma pepuga vennale kaasa, tegi ägedaid tõukeid, siputas jalgadega ja oli täitsa hingetu. Ta oigas kogu aeg ja ma uskusin, et see teeb talle kohutavalt haiget. Et see teisiti oli, märkasin siis, kui ta hingeldades karjus: „Kõvemini! Kõvemini! Veel kõvemini.”
„Nii, nii, hästi, hästi, hästi, aah!”
Vaevalt oli Poldl oma riista välja tõmmanud ja voodist maha roninud, kui Ferdl ja Franz ligi tungisid. Mizzi oli harali jalgadega lamama jäänud, reied ja rinnad paljad. Naeratades vaatas ta pealt, kuidas Ferdl ja Franz rüselesid, kumb teda enne kepib. Poisid tahtsid juba kiskuma minna, kui Mizzi tüli lõpetas, haarates minu venna järele, ise seletades: „Kõigepealt väiksem siia!” Franz viskus Mizzi peale. Aga ta hakkas teda nõnda nühkima, nagu ta minu ja Anna puhul harjunud oli. Mizzi tabas ta tutilt, peatas tema tegevuse ja tõukas ta ühe ropsuga prakku. Franz oli täiesti jahmunud, ei liigutanud end, ja tegi nagu tahaks ta oma sabaga kõigepealt tunda, kus ta asub.
Aga Mizzi ei kannatanud seda pausi. Ta hakkas poisu all visklema, alustas vastutõukeid, ja Franz libises välja enne, kui oli sisse saanudki. Nüüd aga aitasin mina teda. Ma hoidsin kätt juures, ja iga kord, kui ta välja libiseda tahtis, hoidsin teda õigel teel. Uus raskus tekkis siis, kui Mizzi tahtis, et Franz tema rindadega mängiks. Aga kui Franz need kätte võttis ja neid kõditama ja silitama hakkas, unustas ta keppimise, ja kui Mizzi teda siis jälle keppima ajas, unustas ta rinnad. Mõlemaga korraga ta toime ei tulnud ja Mizzi kurtis hingeldades: „Kahju, ta ei oska veel üldse midagi!” Ferdl, kes kannatamatult seal juures seisis, sai nüüd Mizzi tissid oma valdusesse. Ta pigistas neid ja suudles nibusid, nii et need jälle kõrgele üles tõusid, võttes sellega poole Franzi ülesandest enda peale. Franz hakkas nüüd kiiresti korrapäraselt tõukama, mis Mizzile väga meeldis. Ta ohkis ja halises ja laksutas huuli ja viskles voodis ja ütles sealjuures meile: „Ah, see on hea, küll on hea, küll see väike munn on hea.”
Vaevalt olid nad valmis saanud, kui Ferdl oma tõmbleva odaga, laskmata ise sealjuures Mizzi rindu lahti, küljelt voodisse ja Mizzi jalge vahele hüppas. Mizzi võttis ta innukalt vastu. Ka Ferdlil aitasin ma õiget avaust leida. Ma lõbustasin end sellega, et hoidsin sõrmi ta munandikotil. Nii tundsin ma iga kord täpselt, kui riist lõpuni Mizzisse tungis. Ferdl teatas kohe esimesel korral, kui ta sisse oli pistetud, asjatundlikult: „Täitsa nagu proua Reinthaleril.”
Ta osutus nii vilunuks ja osavaks puurijaks, tõukajaks ja ihujaks, et voodi nende mõlema all ragises ja Mizzi valjult ähkima hakkas. Kui nad valmis olid, tahtsime meiegi Annaga oma osa saada. Mizzi tõusis naerdes voodist, ise värske, nagu poleks midagi juhtunud, kuigi tal olid kolm korda järjest erinevad piigid sees olnud ja ta oli maha pidanud lahingu, mis minu arvates kestis peaaegu tunni. Mizzi korrastas veidi oma alumisi rõivaid, rinnad aga jättis paljaks ja ütles, et nüüd tahab ta pealt vaadata. Anna viskus kohe voodisse ja kutsus Poldli, kes paistis teda üldse väga huvitavat. Aga Poldl oli jälle õe rindadega ametis. Ta tõstis need rusikatega üles, pressis tihedasti kokku ja võttis nibud suhu. Mizzi nõjatus kapile, nautis mõnuga hellitusi ja töötles selle eest oma kätega venna ritva. Anna lamas asjatult voodis, täis valmisolekut; sest Poldl tõstis paari minuti pärast õe seeliku üles ja tema kaasabil pani ta oma riista jälle sinna sisse. Nad keppisid seistes nii ägedalt, et kast mille peal nad seisid, kaasa kõikus. Me ei teadnud veel, et seda asja ka nii saab ajada ja vaatasime seda uut kunsti imetlusega pealt. Peaaegu endastmõistetavalt tuli järg Franzi kätte. Ta klammerdus püsti seistes Mizzi rindade külge, kuna Mizzi ta saba hoidis ning õigele rajale juhtis. Lõpuks keppis ka Ferdl Mizzit samas asendis ning viimane pidas sellegi numbri naudeldes vastu, ilmutamata vähimatki märki kurnatusest.
Seevastu olime meie Annaga täiesti pettunud. Anna sättis end Poldli tarvis valmis ning kinnitas talle, et ka talle võib sisse tulla ega pea ainult väljaspool nühkima. Poldl tõstis ta seeliku üles, urgitses natuke sõrmega tussis ringi ning leidis, et seal pole siiski midagi tõsisemat teha. Anna ei tahtnud teda lahti lasta. Ta hoidis Poldli vart peos, hõõrus seda, kuid see langes jõuetu ja pehmena alla. Mina pöördusin Ferdli poole, kuid ei leidnud ka temalt mingit valmisolekut. Ta lubas armuliselt mul oma varrega vaid mängida, mida ma ka tegin.
Samal ajal kompis ta vaid mu peaaegu täiesti lamedat rinda ning ütles kahetsevalt: „Sul pole tissi ollagi.”
Pidin loobuma mõttest, et ta mind kepiks ja püüdsin Franzi sellele meelitada. Aga tedagi polnud võtta, sest ta lamas uuesti Mizzi peal. Ta küll ei keppinud, vaid mängis Mizzi rindadega, ja kui ma talle oma käe püksi torkasin ning ta riist uuesti kõvaks läks, palus ta mind, et ma selle taas Mizzi sisse aitaksin. Seda ma küll ei tahtnud, kuid ta leidis tee sinna ilma minutagi. Nüüd tegi ta põrandal kõige pikema tihi, see kestis enam kui pool tundi.
Sel päeval olime Annaga väga pettunud ning ma läksin sama tundega koju, needes seda armetut Mizzit koos ta tisside ja karvadega.
See-eest sai järgmisel nädalal kõik jälle korda. Mizzi ja ta vend elasid kaugel ning said harva külla tulla. Vahepealsel ajal rahuldasime Annaga ise oma mõlemaid partnereid. „Isa ja ema” mäng oli nüüd täiesti kõrvale jäänud, seda me enam ei mänginud, vaid keppisime ilma igasuguse ettekäändeta, just nagu Mizzi ja Poldl. Me keppisime seistes ning lamades, ning nii Anna kui mina kannatasime sageli valude käes, sest Ferdl ja Franz tahtsid nüüd alati proovida, kas ei ole võimalik meile oma sabasid sisse toppida. Aga see ei olnud võimalik. Selline elu kestis terve suve. Siis kolisid meie sõbrad teisale ning ma nägin blondi Annat uuesti palju aega hiljem.
Aga veel enne seda oli Mizzi koos oma vennaga veel kord seal. Nendega oli kaasa tulnud üks suurem, juba viieteistkümneaastane poiss. Robert – nii teda kutsuti – oli juba väljaõpet saanud ning võttis kohe meie mängu juhtimise enda peale. Kui ta meile oma saba näitas, märkasime, et tal kasvasid karvad, ja meie, kolm tüdrukut, mängisime pikalt ta riistaga. Silitasime seda, hellitasime ta mune, hoidsime ta vart, mis tundus meie kätes täiesti kuumana, ja rõõmustasime, kui tundsime seda kergelt tukslevat. Olime temast päris vaimustatud, sest tal oli nii suur kepp, mille sarnast meist keegi polnud varem näinud. Mizzi nõudis Robertilt, et ta alustaks temaga. Robert ütles: „Ei. Ma tahan esimesena Pepit keppida.” Meenutan, kui suur oli mu rõõm. Tõttasin kohe voodisse, heitsin selili, tõmbasin riided üles ning ajasin jalad harali, et teda vastu võtta. Robert tuli voodi juurde, katsus mu paljast tussi ning ütles: „Ah sa sunnik, siin saab ainult väljast proovida.” Mizzi hüüdis kadedalt vahele: „Aga loomulikult, ja karvugi pole tal seal! Tule kepi mind, mulle saad sa ta tervenisti sisse torgata, tead ju küll.” Ja juba ta lamas mu kõrval voodis, tahtes mind kõrvale tõrjuda. Ent Robert vastas: „Nii see küll ei lähe, ma tahan Pepit keppida.” Lamasin päris vaikselt ja vaatasin Robertit.  Ta oli näost üleni punane ning hõõrus oma sõrmedega mu pilu, nii et ma muutusin himuraks nagu ei kunagi varem. Ta kaalutles ühe silmapilgu ja ütles siis: „Ma tahan teile midagi näidata.” Nüüd hüüdis ta Annat, kes pidi samuti voodisse tulema, kuid pidi jääma seina poole. Lamasin keskel, Mizzi oli päris voodi serval. Robert tuli sängi, kuid ei heitnud minu peale, vaid käskis mind: „Pööra end ümber.” Nüüd lamasin kõhuli. Robert tõstis mu rõivad üles, nii et mu tagumik jäi paljaks. Annal tuli kolida voodi päitsisse minu pea juurde, et ta tuss asuks mu õla juures…
Robert riietas end lahti. Mizzilt nõudis ta, et too oma rinnad paljastaks. Mizzi lasi oma särgil alla langeda ning ma panin tähele, et ta rinnanibud on jälle esile kerkinud. Nüüd võttis Robert mu oma kõhu alla ja mu tagumik tõusis veidi kõrgemale. Ta lasi mul tuharad tugevasti kokku pressida, surus oma kepi tagant ette ja ma tundsin seda kuumana oma kannikate ja pilu vahel. Robert pistis oma käe mu kõhu alla ning hakkas tasakesi tõukama. Tundsin sellist mõnu, et see läbistas kõiki mu ihuliikmeid. Järsku hakkasin Mizzi moodi oigama ja ohkima ning vastasin ta tõugetele oma tagumikuga. Pea olin peitnud voodisse ja ma ei näinud midagi, tundsin vaid, kuidas Robert mind keppis. Oma imestuseks kuulsin, kuidas Anna ja Mizzi ohkisid ja oigasid. Tõstsin pea ning märkasin, kuidas Robert vasaku käega Anna tussis mängis. See pidi olema väga hea, sest Anna viskles siia-sinna. Parema käega sõrmitses ta Mizzi rinnanibusid, mis sellest veelgi rohkem esile tõusid. Sealjuures keppis ta mind aeglaste tõugetega ja hingas raskelt. Ferdl ja Franz seisid voodi kõrval ja vaatasid pealt.
Mizzi karjus valjult: „Oh, oh, ma tahan ka midagi vittu, oh, Franzuke, Ferdl, lükka mulle sisse. Oh, ma pean keppi saama, väike Franz, tule…” Ta kompas käega ringi ning Franz ruttas talle oma saba ulatama. Mizzi tõmbas ta enda juurde ning nüüd lamas Franz Roberti kõrval ning keppis tema eeskujul Mizzit. Franzile meeldis ka see, et Robert oli võtnud temalt kohustuse mängida Mizzi rindadega. Robert ei andnud järele. Mizzi oli nii himur, et sirutas uuesti käe välja ning seekord andis ta vend Poldl talle oma saba pihku. Mizzi mudis seda. Poldlgi oli väga erutatud ning korraga oli ta riistake Mizzi huulte vahel ning too hakkas seda imema. Franz, kes oli „tööta” jäänud, ei pidanud vastu. Ta ronis üle Mizzi pea Anna juurde, võttis tal peast kinni ning lükkas oma saba talle suhu. Anna ei lasknud sel rahulikult mööduda, vaid näis veelgi rohkem erutuvat. Ma märkasin, kuidas ta suust sisse ja välja käivat keppi lakkus ja valjult musitas. Nii olime me kõik seitsmekesi korraga tegevuses.
Robert jätkas aeglaselt minu keppimist ja mulle oli see jäme ja soe pulk nii hea, nagu ma polnud kunagi varem tundnud. Korraga muutusid Roberti tõuked sagedamaks ning järsemaks. Äkki tundsin, kuidas mu kõht millegi märja ja kuumaga üle valati. Ma karjatasin. Kuid Robert manitses: „Ole paigal, mul just tuleb.” Kaitsesin end ja tahtsin temast eemale: „Sa kused mind täis.” Ta ütles: „Ei, ma pritsin – see peabki nii olema.” Siis oli ta valmis. Lasime teineteisest lahti ning kõik olid sellest, et Robert pritsis, rabatud. Robert kinnitas meile, et Ferdl, Franz ja Poldl olevat veel liiga väikesed ning seepärast tuleb neil vaid tilgake. Kui neil kord karvad kasvavad, hakkavad ka nemad pritsima.
Mizzi tahtis teada: „Hakkad sa nüüd mind keppima?” Aga poisid, Anna ja mina soovisime näha Robertit pritsimas. Robert oli selleks valmis. „Te peate seda mul siis käega tegema,” ütles ta. Kuid me ei osanud seda. Ta näitas meile, kuidas seda tehakse, istus tugitooli ning hakkas pihku lööma. Saime varsti asjale pihta ning vaidlesime selle üle, kes saab esimesena Roberti manu. Töötlesime vaheldumisi kolmekesi,  Anna, Mizzi ja mina, tema püstiseisvat vänta. Mizzi võttis selle suhu ning hakkas seda imema. Ta tegi seda sellise himurusega, et see pikk spargel peaaegu tervikuna ta suhu kadus. Vaatasime seda teraselt pealt. Anna tahtis asuda Mizzi asemele, kuid Robert haaras mul juustest, lükates Mizzi kõrvale ning surus mu suu vastu oma keppi. Nüüd olin ka mina osaline. Mul ei olnud kuigi palju aega toimuva üle juurelda, avasin huuled ning võtsin suhu riista, mida olin juba tundnud oma keha teises kohas. Jõudsin vaevu tajuda, kuidas see mulle suhu tungis, kui olin haaratud ootamatust himurusest. Iga liigutust, iga sisse- ja väljatõmmet tundsin oma suletud tussiga, saades aimu, milline peaks tõeline kepp olema. Pärast mind jõudis järjekord Anna kätte. Aga vaevalt oli ta jõudnud natuke lakkuda, kui Robert pritsima hakkas. Anna tõmbus tagasi ja sülitas välja laengu, mis talle suhu oli lennanud. Robert haaras ise oma nokust kinni ja tõmbas selle eesnaha lõpuni tagasi. Kõik me trügisime ta ümber, et näha seda etendust. Rütmiliselt pritsis valge paks vedelik suurte tilkadena kõrgele üles, nii kõrgele, et sain sellest terve läraka endale näkku. Olime täis imetlust ja hirmsal kombel erutatud.
Mizzi langes kohe jälle Robertile kaela ning palus teda: „Kepi nüüd mind, sa tahad ju?” Ent Roberti teivas oli jõuetuks muutunud ning rippus väsinult. „Ei, sellest ei tule midagi välja,” arvas Robert, „ta ei seisa mul enam.” Mizzi oli endast väljas. Ta istus põrandale Roberti jalge vahele, võttis ta munni ning hakkas seda kuuldavalt imema, surudes selle üleni endale suhu. Võttes siis selle suust välja, küsis ta Robertile otsa vaadates: „Aga kui see jälle seisab, kas sa siis kepid mind, ah?”
Vahepeal tahtsid teised – Franz, Poldl ja Ferdinand äsjaavastatud suukeppi samuti tunda saada. Mina ja Anna pidime seda tegema. See läks lihtsalt, kuna nende sabad olid veel väikesed ning palju peenemad kui Robertil. Mina võtsin Ferdli ja Anna Franzi oma suhu. Ferdl oli nii tormakas, et lükkas oma saba mulle peaaegu kurku. Pidin seda juure pealt kinni hoidma ning juhtisin seda pehmelt sisse ja välja. Pärast kümnendat, kaheteistkümnendat korda tal tuli. Ma tundsin tõmblusi, kuid ei midagi märga, kuna tal tuli nokust vaid üks tilgake. Seegi mõjus mulle nii, nagu oleks till mul sügavalt tussis istunud, ja ma tundsin, et ka minul peaks midagi tulema. Hoidsin Ferdli keppi suus seni, kuni see oli muutunud täiesti pehmeks. Kuna Anna ikka veel Franzi saba lakkus, võtsin ma kohe järge ootava Poldli ette. Poldl oli selle asjanduse avastanud koos õega. Ta oli väga osav ja ma võisin rahulikult paigal olla, kui ta mulle vilunult suhu sisse ja sealt välja sõitis, justkui oleks tegemist tussiga. Tundsin kihelust, krampi, ülimat naudingut, mida ma ei suudaks kirjeldada. Teadmata, mida ma teen, mängisin ma keelega oma suus oleva munni ümber. See mõjus nii, et Poldlil tuli kohe. Ta hoidis mind kuklast kindlalt vastu oma riista surutuna kinni, nii et ta veresoonte tuksed kõrgendasid mu naudingutunnet veelgi. Ka teda ei lasknud ma suust välja enne, kui ta riistake oli muutunud täiesti pehmeks.
Siis pöörasime endid Anna ja Franzi poole. Mizzi lamas ikka veel Roberti ees põrandal ning imes ta pehmet nuudlit. Anna aga lõpetas korraks lakkumise ning ütles: „Proovi, võib-olla läheb see mulle siiski sisse.” Franz heitis talle peale ning me tiirlesime nende ümber, et seda pealt näha. See läkski sisse, kas siis seepärast, et Franzi munn oli nii väike, või selle tõttu, et süljega, millega Franzi saba koos oli, libises see paremini. Või oli tee siledaks kulunud paljudest Anna ja ta venna puurimiskatsetest. „Ta on sees,” hüüdis Anna juubeldades. „Sees!” hüüdis Franz. Mina püüdsin Annalt teada saada, kas see ka haiget teeb, kuid ma ei saanud mingit vastust. Nad keppisid sellise ägedusega, et ei näinud ega kuulnud midagi. Alles pärast seda ütles Anna mulle, et nii olla kõige parem olnud.
Vahepeal oli ka Mizzil olnud edu. Ta oli Roberti vart nii kaua erutanud ja sellel sõrmedega mänginud, et see end uuesti sirgu ajas ja poiss oli valmis ka teda keppima. Franz ja Anna ei suutnud küllalt kiiresti kohta loovutada. Mizzi oli kui segane: ta hoidis endal ise rindadest kinni, võttis Robertil ühe sõrme teise järel ja pistis need endale suhu, pistis oma käe alla, leidis Roberti munni, surus seda õrnalt ning lükkas siis selle endale sügavalt sisse. Ta viskles Roberti all nii, et voodi ragises. Korraks tõi Robert oma pea allapoole, ta leidis Mizzi rinna ja hakkas keelega selle nibuga mängima, võttis selle suhu just nii, nagu ta riistaga oli tehtud. Mizzi nuttis ja halises iharusest. „Kepi mind, kepi mind,” halises ta. „Iga päev pead mind keppima… see on vast munn, hea munn… tõuka kõvemini… veel kõvemini, veel… võta teine tiss ka… teine tiss samuti, kõvemini, kiiremini, oh, oh… veel kõvemini… kepid mind ka homme?… Kuule… homme… tule homme pärastlõunal… sa pead mind iga päev keppima… Jeesus, Maarja ja Joosep… ooh, ohh!” Robert laskis kuuldavale lühikese häälitsuse ja pritsis… Mizzi lamas kui surnu.
Polnud mingit kahtlust – Robert oli peategelane. Anna rõõmustas, et teda oli nüüd lõpuks kui täiskasvanut kepitud. Robert jutustas meile, et ta on juba kaks aastat keppinud. Teda oli õpetanud tema võõrasema. Ta isa oli halvatud ning Robert magas üksinda köögis. Ühel õhtul, kui ta oli köögis ja isa oli veel ärkvel, tuli ema. Mida pimedamaks läks, seda lähemale võõrasema end Robertile nihutas. Nad istusid köögipingil teineteise kõrval. Ning siis hakkas võõrasema Robertit silitama, alustas peast, silitas siis käsi, tuharaid ning lõpuks libistas ta oma käe Roberti pükstesse. Ta riist kõvastus ning ajas end sirgu juba enne seda, kui ema seda vaevu puudutas. Ta mängis sellega mõne hetke ja Robert, tormakas oma erutusest, haaras ema rindadest. Siis laskis ema ta vabaks, et endal kleiti lahti nööpida  ja lubas Robertil oma paljaste rindadega mängida. Ta juhtis ise poisi käe rinnanibudele ning näitas, mida peaks tegema. Võõrasema hingas selle juures nii valjusti, et isa hüüdis oma toast: „Mis seal lahti on?” Ema vastas kiiresti: „Ei midagi, ei midagi, ma olen ainult Robertikese juures.” Seejuures võttis ta Roberti riista ning silitas seda. Öösel aga, kui isa magas, tuli ema öösärgi väel ning heitis Roberti kõrvale voodisse, istus kaksiratsi ta peale ning surus Roberti väikese kepi endale sisse. Robert lamas selili ega liigutanud end. Kui võõrasema tissid langesid ta näo kohale, haaras ta nendest ning hakkas rinnanibudega mängima. Ema kummardus üha madalamale ta kohale, nii et Robert sai kord ühe, kord teise rinna endale suhu võtta. Kõige selle juures oli Robertil väga hea ja ta keppis oma võõrasema seni, kuni see talle raskelt peale vajus. Järgmisel õhtul istus Robert emaga jälle köögis ning nad mängisid teineteisega nagu möödunud õhtulgi. Öösel, kui isa oli magama jäänud, tuli ema uuesti Roberti juurde ning laskis ennast keppida.
Ühel õhtul, ehkki nad olid eelnevalt köögis isekeskis mänginud, jäi ema tulemata. Kuu paistis tuppa ja Robert võis näha mõlemaid voodeid, kus ta vanemad lamasid. Ja seal ta nägi, kuidas ema istus kaksiratsi isa peal. Ta oli täiesti paljas ning liigutas ennast üles-alla, kummardas allapoole ja lasi mehele, kes liigutada ei saanud, vaheldumisi rinnad suhu. Robert ootas, kuni nad valmis said, hüüdis siis ema, nagu oleks ta halb. Ema tuli ta juurde ja sai kohe aru, et läbi õhukese eesriide oli Robert kuuvalguses kõike jälginud. „Nägid sa midagi?” küsis ta Robertilt.
„Jah, kõike,” vastas Robert. Ema andis kohe oma rinna poisile mängida ning heitis ta kõrvale voodisse.
„Sedapuhku pead sa peal olema,” ütles ta Robertile. Seda polnud Robert veel mitte kunagi proovinud. Ema näitas, kuidas Robert peab seda tegema ning tõmbas särgi seljast  ja jäi Roberti alla täiesti paljana. Robert keppis teda kogu jõuga, sest oli kangesti himur. Aga vaevalt oli ta oma riistakese sisse pistnud, kui isa hüüdis teisest toast: „Mida Robert tahab?”
Ema surus teda tugevasti endasse ning hüüdis vastu: „Ta tahab mind.”
Isa tahtis edasi teada: „Mida ta siis tahab?”
Ja keppides vastas talle ema: „Ah, ei midagi, nüüd on tal juba parem.” Varsti peale seda jäi isa magama ning ema ja Robert nikkusid edasi.
Robert jutustas, et ta pidi paar korda katkestama, sest voodi krägises hirmsal moel. Kui Robert oli valmis, tahtis ema seda veel kord. Ja kuna nuudel kohe uuesti ei seisnud, võttis ema selle suhu ning imes seni, kuni Robert oleks naudingust peaaegu valjusti karjuma hakanud. Siis pidi Robert voodist välja tulema ning tugitooli istuma, ja ta ema istus talle tugevasti sülle, nii et oleks Roberti peaaegu surnuks muljunud. Lõpuks tõmbas ema särgi endale selga ning läks isa juurde. Robert pidi aga järgmisel päeval voodisse jääma – nii nõrk oli ta möödunud ööst. Nüüd nägi ka isa, et poisil oli tõesti halb olnud.
Praeguseks oli Robert oma võõrasema juba kaks aastat iga päev keppinud. Meil tekkis seda lugu kuulates suur aukartus ta ees, ja me kõik olime valmis uuesti keppima, sest sellest loost pakkus meile kõige rohkem huvi mehe peal lamamine. Robert arvas siiski, et on teisigi võimalusi. Ta oli oma võõrasema ka tagant keppinud, ja ma arvasin, et see on väga meeldiv, kuna mina ju olin temalt niimoodi keppi saanud. Anna ja Mizzi tahtsid mehe peal olemist proovida. Anna võttis Franzi, sest Franzi nuudel oli ainuke, mis talle sobis ja Mizzi pidi asja oma vennaga proovima. Minagi tahtsin oma osa saada, kuid ei Robertil ega Ferdlil seisnud. Hakkasin Ferdli riistakest uuesti lakkuma, kuni ta laskis mind enda peale lamama ja mu pragu silitas.
Vaid Robert ei võtnud sellest üldisest madinast osa, sest ta pidi siiski midagi ka ema tarvis hoidma, kes õhtul kindlasti jälle tema juurde tuleb. Natuke aega pärast seda kolisid Anna ja Ferdl koos isaga elama teise korterisse. Olin nüüd Franziga kahekesi. Me ei keppinud kunagi, sest Lorenzi ja ema tõttu polnud meie korteris nii palju võimalusi. Mina magasin, nagu juba öeldud, oma vanemate toas ning hakkasin nüüd neid salaja pealt kuulama. Küllalt sageli kuulsin ma voodi kräginat, kuid ei suutnud pimedas midagi eraldada. Iga kord sain ma erutusin väga ning hakkasin sõrmedega oma teokarbis mängima, kuni ma saavutasin lõpuks eneserahuldamise alal täieliku vilumuse.
Sageli kuulsin ma tasaseid vestlusi. Ühel laupäevaõhtul tuli isa koju, kui me juba magasime. Ma ärkasin ning märkasin, et ta oli purjus. Toas põles tuli. Ema oli üles tõusnud ning aitas tal lahti riietuda. Kui isa oli jäänud särgiväele, püüdis ta haarata ema rindasid endale pihku. Ema tõrjus teda eemale, kuid isa sai temast kinni ning ütles vaikselt: „Tule siia, vanaeit, aja jalad laiali.”
Ema aga ei tahtnud: „Jäta mind rahule, sa oled lakku täis.”
„Ja kui olengi lakku täis, mis siis?…”
„Ei, ma ei taha!”
„Ah, mis!”
Mu isa oli suurte vurrudega ja metsikute silmadega tugev mees. Nägin, kuidas ta emast kinni haaras, tal särgi lõhki rebis, kuidas ta mõlemaid rindasid mudis, siis ema voodisse heitis ja ise talle kohe peale ronis. Mu ema ajas oma jalad põiki harali üle voodi ega kaitsnud ennast enam. Ta ütles vaid: „Kustuta tuli ära.”
Isa keerutas ta peal ringi ning sõnas käskivalt: „Pista see nüüd sisse! Neetud!”
Ema kordas: „Kustuta tuli enne ära, kui lapsed üles ärkavad…”
Isa torises: „Ah, mis! Nad magavad sügavasti…” ning jäi ta peale lamama. Kohe pärast seda alustas ta tugevate tõugetega ning ma kuulsin ema ütlevat: „Oh, see on hea, kuuled, et sul täna suur himu on! Oh, aeglasemalt, ilusasti aeglaselt sisse ja välja ja päris sügavale sisse, päris sügavale… Nüüd kiiremini, kiiremini… kiiremini… ja nüüd pritsi, pritsi mis saad! Ooooh!”
Isa lasi kuuldavale sügava ohke ja siis jäid nad mõlemad vaikseks. Mõne aja pärast kustutasid nad tule ja varsti kuulsin neid mõlemaid norskamas. Ma lipsasin voodist välja ja hiilisin diivani juurde, millel Franz magas. Ta oli ärkvel, oma kohalt ei olnud ta midagi näha saanud, kuid oli kõike kuulnud. Otsekohe oli ta minu peal. Ma pöörasin end ümber, nagu ma Robertilt olin õppinud ja lasin seda teha tagantpoolt. Me toimetasime väga vaikselt ja keegi ei kuulnud meid. Märkasin, et öösiti ja alasti, nagu me mõlemad olime, on palju parem. Ja nüüd keppisime me natuke sagedamini, sest söandasime seda teha öösiti, kuna olime kindlad, et kõik magavad.
Mõni kuu pärast Anna ja ta venna lahkumist tuli meie juurde uus elanik. Ta oli juba vanem mees,  umbes viiekümnene. Millega ta õigupoolest tegeles, seda ma ei saanudki teada. Ta oli palju kodus, istus köögis ning lobises emaga, ja kui kõik teised olid väljas, jäin ma temaga kahekesi. Kuna tal oli suur täishabe, mõtlesin ma tihti selle üle, kui palju küll võiks tal karvu jalgevahel olla. Aga kui ta ühel pühapäeval end köögis pesi, ja ma märkasin oma suureks imestuseks, et terve ta rind oli kaetud karvadega, tekkis mul küll tema ees kerge kartus, kuid see ei vähendanud mu uudishimu.
Ta oli algusest peale minu suhtes väga sõbralik, silitas mu juukseid, võttis mul lõua alt kinni ning ma lähenesin talle tervitades iga kord meelitatult. Kui me nüüd jälle kord kahekesi olime, muutusin ma väga himuraks, sest mulle tundus, et nüüd võib kõike rahus teha. Läksin härra Ekhardti (nii oli ta nimi) juurde kööki, lasin tal endal pead silitada ning ajasin oma käed ta habemesse, mis mind veelgi rohkem erutas. Ja minu pilgus pidi olema midagi, mis tal mõistuse röövis. Ta patsutas äkki oma käega mu kleiti, just selle kriitilise koha peale. Ma seisin tema ees, ta istus oma tugitoolis ja patsutas mu alakeha. See võis päris juhuslik olla. Kui ma ei oleks ma midagi aimanud, poleks see mulle ka silma torganud. Nüüd ma aga naeratasin talle ja mu naer võis talle kõik ütelda. Ta toimetas natuke vähem kindlalt, kuid ikka mu kleidi peal. Astusin ta avatud põlvede vahel talle lähemale, tegemata katset teda eemale tõrjuda ja naersin edasi. Siis muutus ta näost tulipunaseks, tõmbas mu enda vastu, suudles mind, tõstis mu kleidi üles ning mängis sõrmedega mu tussis. Kuid see oli hoopis teistsugune mäng, mida ma seni olin kogenud. Ma ei teadnud hoopiski mitte, kas ta mängis seal ühe või kahe sõrmega – mul oli ükspuha, kas mind kepitakse ja kas ta tuleb mulle sügavale sisse. Ja kuigi ta seda ei teinud, hakkasin ma ennast aeglaselt liigutama, toetudes vahepeal ta rinnale. Ta võttis mul käest ja juhtis seda – ja juba ma hoidsingi ta riistast kinni. See oli nii tohutu suur, et ma vaevu ulatasin sel ümbert kinni võtma. Hakkasin kohe oma kätt sel hõõguval teibal edasi-tagasi liigutama ja härra Ekhardt mängis minuga ning suudles mind. Nii hõõrusime vastastikku mõnda aega, kuni ta pritsima hakkas. Tundsin, kuidas rasked tilgad põrandale plärtsatasid. Ja nii kaugele jõudsin ka mina, sest sellal, kui ta pritsis, oli ta oma sõrmede liigutuste kiirust kümnekordistanud. Kui see nüüd kõik möödas oli, istus ta ehmunult paigal, surus mind enda vastu ning sosistas: „Ega sa ei räägi kellelegi?”
Raputasin pead. Siis suudles ta mind, tõusis püsti ning läks välja.
Paari järgneva päeva jooksul nägin teda vaid põgusalt. Ta vältis mu pilku ning paistis mind häbenevat. See puudutas mind kuidagi eriliselt, nii et ma alati lahkusin, kui ta sisenes. Aga nädala pärast, kui ma vennaga all õues ringi jooksin – ema ei olnud kodus –, nägin teda tulevat ja trepist üles minevat. Hetke pärast läksin talle järele. Mu süda kloppis, kui ma kööki astusin. Ta haaras himurana mu järele ja ta käed, nagu ma hästi märkasin, värisesid. Viskusin ta käte vahele ning tundsin taas ta sõrmede poolt pakutud naudingut.
Istusime teineteise kõrval ja ta andis mulle oma riista. Nüüd sain seda põhjalikult uurida. See oli Roberti omast kaks kord pikem ja kaks korda jämedam. Nüüd hiljem, mil ma olen mõningaid tuhandeid neist armuinstrumentidest oma käes ja ka kõikides oma keha avaustes hoidnud, võin tagantjärele väita, et see oli erakordselt ilus ja kõbus eksemplar, mis oleks mind, kui ma vaid paar aastat vanem oleksin olnud, hoopis teisiti lõbustanud. Hõõrusin seda kirglikult, nii hästi, kui olin seda Robertilt õppinud. Kui ma sellest väsimuseni kinni hoidsin, või kui ma käe vartmööda sügavamale libistasin, et lähemalt kombata ta pükstest välja paistvat karvapuhmakat, sosistas ta mulle: „Edasi, mu inglike, mu hiireke, mu kallis aare, mu väike armastatu, palun sind jumala pärast, edasi…”
Olin neist nimedest, mis ta mulle andis, täiesti keeletu. Olin tohutult uhke selle üle ning pingutasin, et talle naudingut valmistada hoogsasti edasi, nii et seeme varsti kõrgele üles pritsis ja oleks mulle peaaegu näkku lennanud, kuna olin tihedalt kummargil ta riista kohal.
Paar päeva hiljem, kui me jälle hakkasime teineteist hõõruma, ütles ta mulle jälle: „Aare, inglike, hiireke, südameke, armsaim,” ja korraga ma nühkisin just ta riista eriti hästi ja visklesin oma tagumikuga siia-sinna, samal ajal kui tema mu tussi töötles ja mul just iga hetk tulemas oli, sosistas ta mulle: „Oh, jumal, saaksin ma vaid sind keppida…”
Ühe ropsuga vabastasin end tema käe haardest, lasin end temast lahti ning heitsin põrandale pikali, ajasin jalad harali ning värisesin ootuses. Ta tuli mu juurde, kummardus ja ähkis: „See siiski ei lähe, sa oled liiga väike…”
„Sellest ei ole midagi, härra Ekhardt,” ütlesin talle, „tulge ainult…”
Ta tuli mu peale, ise himurusest poolsurnud, lükkas käe mu tagumiku alla nii, et ta sai mind tõsta ning hõõrus oma varrega mu tussi. Hoidsin sealjuures ta riistast tugevasti kinni ning hoolitsesin selle eest, et see mu pilust põhjalikult üle käiks. Ta tõukas nagu suutis ning küsis samas: „Oled sa juba varem keppinud?” Oleksin talle meelsasti jutustanud Franzist, Ferdlist ja Robertist, aga ma ei tea, mis sundis mind „ei” ütlema. Ta jätkas: „Jäta, inglike, sa oled juba keppinud, ma näen seda. Aga kellega? Ütle mulle! Kui tihti? Oli see ka hea?”
Töötasin tagumikuga ja hingeldasin juba raskelt. Siis lamas ta mu rinna peal ning ma tundsin, kuidas ta riist tukslema hakkas. Mina aga valetasin jultunult edasi: „Ei, ei varem mitte… täna… esimest korda…”
„On’s see hea…?” küsis ta edasi.
„Jah, väga hea…”
Samal silmapilgul tal tuli ning ta niisutas mind nii, et seeme mul mööda kubemeid alla voolas.

(Järgneb)

Loe edasi:
Ühe Viini hoora elulugu 2. osa