Vanade roomlannade koertearmastus (galerii)

4 minutit lugemist

On alust oletada, et sobimatud suhted naise ja koera vahelistes suhetes ei piirdunud ainult suguühtega. Pigem oli selline kontakt erandiks kui reegliks. Enamikel juhtudel laskis perenaine koeral oma genitaale lakkuda või muul viisil hellitada.

Tõenäoliselt ei tulnud ühelegi Olümpose jumalale mõtteseki ühtida talle silma hakanud naisega koera kujul. Võib-olla on see seletatav eelkõige sellega, et vahemeremaades ei peeta koeri puhasteks loomadeks. Sellest hoolimata leidus vanal ajal küllalt daame, kes kasutasid koeri seksuaalse rahulduse saamiseks. Eelkõige hilise vabariigi ajajärgul oskasid rooma kõrgema seltskonna daamid koerte osavat keelt kõrgelt hinnata. Sülekoeri imporditi Pärsiast ja Hiinast, kus juba ammustel aegadel oli hakatud aretama väikesekasvulisi ja siidise karvaga templikoeri. Need toredad loomakesed jagasid voodit nii mõnegi ekstravagantse dominaga, pakkudes oma väsimatu keelega perenaisele suurt naudingut. „Sageli pidid mehed koertekarja oma abikaasa voodist välja ajama, et ise löögile pääseda,” märgib mürgiselt rooma epigrammiklassik Martialis. Nii mõnigi mees oskas aga oma karvase konkurendi teeneid kõrgelt hinnata, sest kutsu suutis perenaise eelseisvaks vahekorraks oma abikaasaga üles kütta.

Nõudlikumad daamid eelistasid siiski suurekasvulisi tugevaid koeri, kellel oli peale osava keele ka märkimisväärsete mõõtmetega kürb, millega oma perenaisele rõõmu valmistada. Teatavasti on koera kürval teatud anatoomiline iseärasus – pärast ühtimist jääb see emase koera tuppe kinni seniks, kuni peenis on täielikult lõtvunud. See on vajalik selleks, et suurendada lita tiinestumise võimalust. Vanas Roomas olevat korduvalt ette tulnud, et koera kürb oli naise tuppe kinni jäänud. Kui naine üritas kiiresti oma karvasest armukesest vabaneda, siis olevat see olnud mõlemale asjaosalisele väga valulik.

« 1 kohta 3 »

Keegi antiikaja autor on kirja pannud pikantse loo ühest Aleksandrias elanud noorest egiptlannast, kes kõik kavalerid tagasi tõrjus. Ühel päeval kuuldi selle pirtsaka plika magamistoast valukisa ja metsikut ulgumist. Kui teenrid tuppa tormasid, nägid nad, et perenaine lamas alasti voodis ja suur must koer oli oma liikmega naise loomulikku avausse kinni jäänud. Kuigi mõlemad püüdsid ennast teineteisest lahti rebida, ei õnnestunud see kuidagi. Kutsuti arst, kes koera kohapeal kohitses, et naist tema neljajalgsest armukesest vabastada.

Kirjalikud allikad lubavad oletada, et rooma daamid kasutasid sama eesmärgi saavutamiseks vähemradikaalseid vahendeid. Nad ostsid apteekritelt teatud salvi, mille määrimisel koera kürvale, tõmbus selle korgaskeha kiiresti kokku. Kuid äpardusi tuli aeg-ajalt ikkagi ette. Mitmed antiikaja autorid teatavad naistest, keda nende mehed olid oma lemmikkoeraga ühtimiselt tabanud, kuna paarike ei suutnud küllalt kiiresti teineteisest vabaneda. Ka paljudel vaasidel ja erootilistel miniatüüridel on kujutatud naisi, kes lasevad ennast koeral karata või oma genitaale lakkuda.

Rooma hilise vabariigi ajajärgul olid koduloomad väga armastatud. Neid võeti voodisse, kaunistati vanikutega, neile piserdati aroomõlisid ja parfüüme. Loomakaupmehed pakkusid kõikvõimalikke dresseeritud loomi. Olgu märgitud, et loomaarmastusel ei olnud kaugeltki mitte alati seksuaalne taust. Jõukatele roomlannadele oli auasjaks omada mõnda eksootilist looma, et oma sõbrannades kadedust tekitada.

Öeldu kehtib eelkõige selliste eksootiliste lindude nagu kakaduude ja aafrika iibiste kohta, mida müüdi soolase hinnaga. Pakuti ka ahve ja taltsutatud või aretatud röövloomi. Kurikuulsa keisrinna Messalina uhkuseks olid tema gepardid, ilma kelleta ta vaevalt ennast oma austajatele näitas. Tal oli alati kaasas paar hästidresseeritud gepardit. Nendega käis ta jahil, ja kui rooma autoreid uskuda, siis jagas nendega ka magamistuba, kus loomad tõenäoliselt täitsid siiski valvurite ülesandeid.

Tuleb tunnistada, et ajal, mil kõigisse erootilistesse elu avaldusvormidesse suhtuti väga tolerantselt, kusjuures julgustavat ja õigustavat eeskuju pakkusid loomakujul inimestega seksinud jumalad, ei peetud sugulist läbikäimist loomadega teab kui suureks patuks. Kui loomadega läbikäimist tegelikkuses ehk kuigi sageli ei praktiseeritud, siis elati sedalaadi seiklusi välja kirjanduses ja kunstis. Meie päevini on säilinud üpris palju kirjanike fantaasiarikkaid jutustusi, kus värvikalt kirjeldatakse naiste ühtimist eeslite, sokkude ja teiste pudulojustega. Kas selliste loomalugude materjali on hangitud tegelikust elust või on tegemist pelgalt fantaasiaga, on muidugi iseküsimus. Muidugi ei säästnud Martialise-suguste vemmalvärsside sepistajad naisi, kellel jätkus oma hallineva ja läbipõlenud abikaasa kõrval seksuaalset energiat, kuid kes ei võtnud armukeseks mitte sitket noort orja, vaid eelistasid loomi. Üksikutest pilkajatest hoolimata suhtus ühiskond üllatavalt leplikult mõnede naiste animaalsetesse kalduvustesse. Üks rooma kõrgema seltskonna õigustas ennast sellega, et tema impotentne abikaasa on süüdis selles, et ta hakkas loomadest armukestega mehkeldama. Ta ei pidanud orjadest või gladiaatoritest armukesi nagu tegid seda paljud tema seisusest naised. Looma armuksena pidades võis ta olla kindel, et tal ei tule hakata kasvatama mõne orja või gladiaatori last.