„Titanic“ – müüdid ja legendid

18 minutit lugemist

„Titanic” on kindlustanud endale koha ajaloos ja inimeste fantaasias. Legend temast on surematu ja huvi 20. sajandi kõige traagilisema laevaõnnetuse vastu ei vaibu. Ikka veel kirjutatakse „Titanicust“ raamatuid, vändatakse filme. „Titanic” ei olnud harilik laev, ta oli ujuv palee. Kui „Titanic” 1911. aastal Belfastis vette lasti, oli ta suurim ujuv objekt, mis eales inimkätega loodud. „Titanicuga“ seotud legende on levitatud teadlikult või on need tekkinud faktide asjatundmatu käsitlemise tagajärjel. Mitte ühtegi teist laeva ei ole nii visalt, kuid õigustamatult seostatud Atlandi „Sinise Lindiga” kui „Titanicut“. Tegelikult ei jahtinud „Titanic” oma esimesel reisil üle Atlandi kiirusrekordit, kuigi ta jäähoiatustest hoolimata sõitis suure kiirusega…

Legend „Titanicust” on surematu.

Aja jooksul on legendid muutunud üha fantastilisemaks ning järjest raskem on orienteeruda selles väljamõeldiste rägastikus, eristamaks fakte kuuldustest või koguni teadlikult välja mõeldud valedest. Nii väidetakse, et jäämägi ulatunud laeva mastidest kõrgemale (tegelikult ulatus see umbes silla kõrguseni). Legend on ilmselt ka see, et laevaorkester suutis säilitada meelerahu ja mängis inimeste julgustamiseks niikaua, kuni vesi voolas pillidesse. Me ei saa kunagi teada, kui kaua orkester tegelikult mängis – tunnistajate seletused on liiga vastuolulised. Ei olnud ka leedi Astoril sellel laevareisil kaasas kuulsat sinist teemanti.
Legendihõnguline on ka lugu neljast esimese klassi džentelmenist, kes olevat pärast laeva kokkupõrget jäämäega jätkanud rahumeeli bridži mängimist. Samuti see, et päästepaatides viibijad nägid kaugusesse kaduva salapärase laeva tulesid.
Kuigi ohvrite nimekirja analüüs näitab, et esimese klassi reisijaid oli tunduvalt rohkem paatidesse pääsenud kui kolmanda klassi reisijaid, pole ühtegi tõendit, nagu oleks see kõrgem seltskond käitunud kuritegelikult. Vastupidi, paljud esimese klassi reisijad säilitasid seisusekohase väärikuse ning käitusid eeskujulikult. Legendid on aga alati kuulunud suurte sündmuste juurde ja neil on oma osa hukkunute mälestuse alalhoidmisel.

Halvad eelaimused
Kaheksat laevaorkestranti, kes olevat heroiliselt mänginud ka siis, kui „Titanicu“ tekk oli juba ohtlikult kaldu, peetakse enesevalitsemise võrdkujuks. 21-aastane šoti viiuldaja John Hume oli viibinud „Olympicu“ pardal, kui aurik põrkas kokku ristlejaga „Hawke“. Hume’i sõprade sõnul olevat muusiku ema seda väga halvaks endeks pidanud ning ta palunud poega, et see enam kunagi merele ei läheks. Pärast katastroofi rääkis üks missis Hume’i sõber, et viiuldaja ema olevat näinud unes, et tema pojaga juhtub „Titanicu“ pardal midagi väga halba. Selliseid tagantjärele jutustatud unenägusid ei tohiks muidugi üle tähtsustada. Hume’i ema ei olnud ainuke, kes aimas halba. Ka paljud teised tundsid, et on juhtumas midagi hirmsat. Osa selliseid halbu eelaimusi on seletatavad loomupärase hirmuga, mida inimeses tekitab merereis, seda enam kui on tegemist uue laevaga. Uus ja tundmatu tekitab alati ebakindlust. Kuid seejuures tuleb möönda, et „Titanicuga“ seotud eelaimused tunduvad tõepoolest tähendusrikkad.

„Titanic” asub oma esimesele ja viimasele reisile.

Kui teatriprodutsent Henry B. Harris telegrafeeris äripartnerile William Kleinile, et ta on koos naisega reserveerinud pileti „Titanicule“ haaras Kleini nii halb eelaimus, et ta saatis otsekohe Harrisele vastuse, milles palus, et see tühistaks sõidu. Harris vastas, et on juba hilja oma plaane muuta ning läks koos naisega pardale. Vajuval „Titanicul“ suudles Harris oma abikaasat viimast korda, aitas ta päästepaati ning uppus ise koos laevaga.
Kentis Sittingbourne’is elanud perekond Rouse kavatses 1912. aastal emigreeruda USA-sse. Alguses pidi kogu perekond üle ookeani sõitma, kuid siis otsustas Richard Rouse üksi sõita, et valmistuda oma naise Charity ja kaheksa-aastase tütre Gladyse saabumiseks. Ta ostis pileti „Titanicule“. Umbes nädal enne väljasõitu tõi ta naise ja tütre Southamptoni, et need ka laeva näeksid. Missis Rouse’i haaras seletamatu hirm ja ta ütles mehele: „See laev on liiga suur. Mul on tunne, et selle aurikuga ei jõua me eales Ameerikasse.” Ta keelitas meest mitte sõitma, kuid Richard ütles: „Ära muretse. Laev on tuliuus ja pealegi räägitakse, et uppumatu.” Richard ei pöördunud sellelt reisilt enam tagasi.
1912. aasta kevadel tegi Stephen Jenkin ettevalmistusi oma vanemate ümberasumiseks Ühendriikidesse. Ta oli ostnud pileti ühele teisele laevale, kuid oli streigi tõttu sunnitud selle ümber registreerima „Titanicule“. See asjaolu tegi teda nii murelikuks, et enne sõitu Southamptonisse otsustas ta äkki oma vanematekoju tagasi pöörduda. Ta jättis sinna kõik oma väärtasjad ja isegi kella, juhuks, kui ta ei peaks sellelt reisilt enam tagasi pöörduma. Eelaimus ei petnud teda, ta hukkus.
Philadelphiast pärit missis W. Bucknell pidi koos missis J. J. Browniga Cherbourgis „Titanicu“ pardale minema, kuid Bucknellil tekkis halb eelaimus ja ta ütles oma kaaslannale: „Ma kardan kohutavalt sellele laevale minna. Olen kindel, et juhtub midagi hirmsat.” Isegi pärast seda, kui Brown oli suutnud teda ümber veenda, jäi ta oma arvamuse juurde. „See laev on neetud,” ütles ta. „Ma tunnen seda! Ma tean seda!” 14. aprillil rääkis ta esimese klassi söögisaalis oma hirmust Philadelphiast pärit arstile dr. Arthur Brewele. Pärast seda läksid mõlemad naised oma kajutitesse. Nad kohtusid uuesti pärast „Titanicu“ kokkupõrget jäämäega. Mõlemad kandsid päästevesti. Missis Bucknell hüüdis: „Kas ma ei öelnud? Ma teadsin seda!” Mõlemad naised pääsesid, dr. Brewe hukkus.

„Titanicu” kogu vöör on vee alla vajunud.

New Yorgist pärit advokaat Isaac C. Frauenthal oli käinud Ameerikast Nizzas oma venna Henry pulmas. Isaac ja Henry koos abikaasadega pöördusid „Titanicul“ USA-sse tagasi. Vahetult enne laeva väljumist Southamptonist jutustas Isaac oma kummalisest unenäost: „Mul oli tunne, nagu oleksin ma suurel aurikul, mis kokkupõrke tagajärjel hakkab vajuma. Ma nägin täiesti selgelt, kuidas laev aegamööda vajub ning kuulsin šokeeritud reisijate hädakisa.” Kahjuks läks unenägu täide. Kui Isaac pärast kokkupõrget ärkas, mõistis ta kohe ohu suurust. Tema vend Henry oli küll muretu ja arvas, et laev on liiga suur, et uppuda. Kuid tänu Isaaci veenmisele jõudsid kõik kolm õigel ajal päästepaati minna.
12. aprilli hilisõhtul oli ühte „Titanicu“ salongi kogunenud grupp džentelmene. Seltskonna üldise tähelepanu oli pälvinud neil aastail Inglismaal populaarne ajakirjanik, reisimees W. T. Stad. Ta rääkis tekstist, mis hieroglüüfkirjas oli raiutud ühele Egiptuse sarkofaagile.
„Seda, kes selle loo edasi jutustab,” lõpetas Stad, „ootab piinarikas vägivaldne surm. Niisugune hoiatus kaasnes sarkofaagil kirjutatuga. Tõendamaks, et ma ei karda endeid, palun teid, härrased, pöörata tähelepanu järgmisele asjaolule: alustasin sellest tekstist rääkimist reedel ning minu kella järgi otsustades lõpetan oma jutustust kolmeteistkümnendal kuupäeval.”
13. aprillil ei juhtunud tõepoolest midagi kohutavat ei ajakirjanikuga, kes naeris inimeste ebausklikkuse üle, ei meestega, kes tema juttu olid pealt kuulanud, ega üldse mitte kellegagi 2206 reisijast ja meeskonnaliikmest. Alles järgmise päeva hilisõhtul oli Stadil põhjust meenutada hoiatust sarkofaagil.

Vesi ulatub juba esimese korstnani (kaader samanimelisest filmist.)

Kõige mõjuvam ettekuulutus pärineb missis Blanche Marshallilt, kes Wighti saarel nägi koos pereliikmete, sõprade ja teenijatega mööduvat „Titanicut“. Äkki ütles missis Marshall: „See laev läheb põhja veel enne, kui ta Ameerikasse jõuab.” Kõik vaidlesid talle vastu, väites, et „Titanic” on uppumatu, kuid ta vastas: „Ma näen sadu inimesi jääkülmas vees oma elu eest võitlemas. Kas te olete tõesti nii pimedad, et lasete neil uppuda?” Kolm aastat hiljem nägi ta ette ka „Lusitania“ hukkumist.
Mõnedel inimestel oli aga nii tugev eelaimus, et nad muutsid oma plaane ega ostnud piletit „Titanicule“. Seattle’st pärit viiuldaja Frank Adelmann oli ostnud endale ja abikaasale pileti Ameerikasse, kuid mõni päev enne ärasõitu haaras missis Adelmanni hirm. Ta anus meest, et see lükkaks reisi edasi. Mister Adelmann oli nõus viskama münti. Õnneks võitis missis Adelmann ja nad loobusid reisist. Samuti õnnestus ka missis Shepherdil kirja teel keelitada oma meest „Titanicul“ mitte sõitma.
Päästearmee kapten W. Rex Sowden viibis 14. aprilli öösel 1912 Šotimaal Kirkcudbrightis Jessie-nimelise orvust tüdruku surivoodi juures. Kolm ja pool tundi enne katastroofi haaras tüdruk Sowdeni käe ja hüüdis: „Kas te ei näe, kuidas see suur laev upub?” Kapten Sowden pidas seda sonimiseks, kuid tüdruk jätkas: „Kõik need uppuvad inimesed… Keegi Wally mängib viiulit ja tuleb teie juurde.” Seejärel kaotas Jessie teadvuse. Vahetult enne orvu surma nägi Sowden, kuidas ukselink liikus ja tal oli tunne, nagu oleks keegi tuppa astunud. Sowden meenutas hiljem: „Mõne tunni pärast teadis kogu maailm „Titanicu” tragöödiast. Ohvrite hulgas oli ka viiuldaja Wally Hartley, keda ma tundsin juba lapsepõlves. Ma ei teadnud, et ta oli merel, ega ka seda, et ta teenis laeval.” Muidugi võis Wally vaim ukselinki liigutada, kuid siiski on tõepärasem, et Sowden andis fantaasiale vaba voli.

„Titanicu” vraki vööriosa ligi 4000 m sügavusel.

Asjaolu, et „Titanicu“ reisijad ja meeskonnaliikmed viibisid laeval lühikest aega ega jõudnud üksteise nägusid meelde jätta, andis igat masti psühhopaatidele võimaluse esitada ennast laevahukust pääsenuna. Paljude nende „õnnetuse üleelanute” nimesid ei leitud aga hiljem kontrollimisel ei reisijate ega meeskonnaliikmete nimekirjadest. Ja kümmekond aastat hiljem oli juba hoopis raske kindlaks teha, kas see „„Titanicu“ kokk” või too „„Titanicu“ kelner” ikka tõesti laeval oli viibinud. Külluslikku materjali oma „elamuste” kirjeldamiseks said aferistid piisavalt nii pressis ilmunud artiklitest kui raamatutest. Ei vasta ka tõele, nagu oleks olnud „Titanicu” pardal 1–2 eestlast. Reisjate nimekirjas pole ühtegi eestipärast ees- ega perekonnanime.

 

Faktid „Titanicu“ kohta, mida sa ei teadnud

* „Titanicu“ vettelaskmist 31. mail 1911 küll tähistati, kuid midagi väga olulist jäeti tegemata. Nimelt laeva ristimine. Vettelaskmisel ei antud alusele nime, ei löödud ka puruks šampanjapudelit. See õnnetoov rituaal polnud tollal kohustuslik rituaal, kuid…
* „Titanicu“ kere oli kaetud Siemens-Martini firma toodetud terasplaatidega, mida peeti oma aja parimaks, nii et see oleks sobinud kasutada ka sõjalaevadel. Nii see siiski ei olnud.
* Valmisehitatud „Titanic“ maksis 10 miljonit dollarit ehk tänapäevases vääringus umbes 160 miljonit eurot.
* Isegi kui võtta arvesse inflatsiooni, maksis filmi „Titanic” tegemine 50% rohkem kui samanimelise laeva ehitamine.
* Igal luksuskajutil oli oma 15 m pikkune jalutusdekk.
* Pilet 1. klassis 4350 dollarit (kõige kallim sviit, praeguses vääringus 83 000 dollarit), 2. klassis 1750 dollarit, 3. klassis 30 dollarit.
* Keskmine ameeriklane teenis 1912. aastal 300 dollarit aastas.
* „Titanicust“ ei pidanudki saama maailma kiireim laev. Tema keskmine reisikiirus 21 sõlme jäi kõvasti alla „Mauretania“ (rekordkiirus 27,22 sõlme) ja „Lusitania“ (keskmine kiirus 23,99 sõlme) kiirusele.
* Laeva pardal oli 1500 elektrikella stjuuardite väljakutsumiseks, kuid mitte ühtegi alarmsüsteemi reisijate hoiatamiseks avarii korral.
* Laeva siseruume valgustasid 10 000 elektripirni.
* „Titanicu“ pardal oli 30 000 taldrikut.
„Titanicul” oli 100 paari hõbedast viinamarjakääre, 1000 austrikahvlit ja 2000 munalusikat.
* „Titanicul“ oli võrreldes teiste laevadega kõige moodsam ja võimsam raadiojaam, mille leviulatus oli vähemalt 560 ja öösel koguni 2000 km. Raadioantenn ulatus 60 m kõrgusele veepinnast.
* Kuigi „Titanic“ oli oma aja moodsaim laev, polnud tal prožektorit pimedal ajal jäämägede avastamiseks.
* „Titanicu“ pardal oli 2224 inimest, kuid ainult 1178 kohta päästepaatides. Tolleaegse tobeda eeskirja järgi sõltus päästepaatide arv laeva veeväljasurvest. Selle mõistusevastase valemi järgi pidi 10 000-tonnisel laeval olema 16 päästepaati mahuga 154 m³. „Titanicul“ pidi olema päästepaadikohti 962 inimese jaoks, kuigi ta võis pardale võtta 3547 inimest. Seega mahtus „Titanicut“ päästepaatidesse 33% laeval viibijatest. Mitte kedagi ei huvitanud, mis oleks uppuval laeval saanud ülejäänud 67 protsendist.
* Mitte kõik meeskonnaliikmed ei tundnud „Titanicut“. Mõned neist asusid laeva pardale alles ärasõidupäeval.
* Suur väärispuiduga tahveldatud ja klaaskupliga kaetud esimese klassi trepikoda ulatus läbi kuue teki.
* 2008. aastal toimunud oksjonil müüdi üks esimese klassi pilet 40 000 euro eest. Üks eluga pääsenud reisija leidis selle oma taskust.
* „Titanic“ ei olnud välja müüdud. Tema pardal oli kõigest 1316 reisijat, kuid kohti oleks jätkunud veel rohkem kui tuhandele.
* Kui teistel laevadel oli öösiti jäämägede piirkonnas sõitmisel täiendav vahimadrus väljas ka laeva vööris, siis „Titanicul“ mitte.
* Miks „Titanic“ vaatamata jäähoiatustele ei vähendanud kiirust? Sest tol ajal oli tavaks sellistest ujuvatest takistustest nagu jäämäed lihtsalt kaares mööda sõita.
* Vahetult pärast jäämäele otsasõitmist ei saanud peaaegu mitte keegi aru olukorra tõsidusest.
* Pärast kokkupõrget jäämäega kuni laeva uppumiseni ei antud ühtegi üldalarmi reisijatele.
* Paljud kolmanda klassi reisijad magasid issanda rahus ka pärast kokkupõrget jäämäega, sest keegi polnud neid õnnetusest informeerinud. Kui nad siis kuulsid koridoridesse voolava vee pahinat, hüppasid nad oma vooditest välja ja ekslesid laeva koridorides, sest paljud võreuksed, mille kaudu oleks saanud pääseda ülemistele tekkidele, olid suletud.
* Umbes 20 minutit pärast kokkupõrget nähti „Titanicu“ pardalt lähenevaid laevatulesid, mis mõni aeg hiljem kadusid. Tänini pole teada, mis laevaga oli tegemist.
* Kui pärast laeva kokkupõrget jäämäega, mis toimus 14. aprillil 1912 kl 23.40, oli „Titanicu“ peakonstruktor Thomas Andrew kapten Smithile selgitanud, et laev on uppumisele määratud, siis selle asemel, et anda viivitamatult eetrisse SOS-signaal, hakkas kapten kõigepealt rahumeeli esimese klassi reisijaid juhtunust teavitama. Esimene hädasignaal anti alles kl 0.15.
* Kell 0.45 lasti „Titanicult“ õhku esimene rakett. Millegipärast lasti õhku ainult valgeid rakette, kuigi need oleksid pidanud olema punased. 36 pardal olnud signaalraketist lasti õhku ainult 8 ja mitte eeskirjade kohaselt minutiliste vaheaegadega, vaid palju suuremate intervallidega.
* Tunnistajate hinnangul näis laeva kapten kuidagi abitu ja nõutuna.
* „Titanicu“ hukutanud kuue leki kogupikkus oli kuni 13 meetrit ja nende kogupindala vähem kui kaks ruutmeetrit.
* Esimese klassi reisijatest (173 meest, 144 naist ja 5 last) päästeti 58 meest, 139 naist ja kõik 5 last ehk 63%.
* Teise klassi reisijatest (160 meest, 93 naist ja 24 last) päästeti 13 meest, 78 naist ja kõik 24 last ehk 42%.
* Kolmanda klassi reisijatest (454 meest, 179 naist ja 76 last) päästeti 55 meest, 98 naist ja 23 last ehk 23%.
* Meeskonnast (898) päästeti 210 ehk 23%. Pardal olnud 2206 inimesest päästeti 703 ehk 32%.
* 31. mail 2009, täpselt 98 aastat pärast „Titanicu“ vettelaskmist suri Milvina Dean, viimane eluga pääsenud „Titanicu“ reisija. Õnnetuse ajal oli ta alles beebi ega mäletanud hiljem toimunust midagi.
* Tänaseks on „Titanicu“ hukkumispaigast 3800 m sügavusel välja toodud rohkem kui 5000 eset.
* Kõige tobedam müüt on seotud „Titanicu” uppumatusega. Ka parima tahtmise juures ei ole võimalik ehitada uppumatut laeva, sest näiteks madalikule sattumisel murdub laev pooleks omaenda raskuse tagajärjel. Tegelikult mõeldakse laeva uppumatuse all seda, et laev peab pärast mistahes avariid jääma võimalikult kauaks vee peale, et kõik reisijad jõukasid päästepaatidesse asuda. Kahjuks pole ükski uppunud laev sellele nõudele vastanud.
* Hoolimata tavast „naised ja lapsed esimesena” on meeste laevahukust pääsemise tõenäosus 1852. aastast alates olnud kaks korda suurem.

„Titanicu“ rikkad ja vaesed hukkunud

Kui Carpathia New Yorki jõudmine äratas suurt huvi terves maailmas, siis auriku Mackay-Bennetti saabumine Halifaxi sadamasse jäi tähelepanuta. Nimelt oli White Star rentinud selle laeva surnukehade otsimiseks Titanicu hukkumispaigas.
17. aprillil 1912 väljus kaablilaev Mackay-Bennett Halifaxi sadamast, laadungiks mitu tonni jääd, kirstud ja suurem kogus purjeriiet. Balsameerijal ja pastoril seisis ees üsna kurva ülesande täitmine. 20. aprilli õhtul jõudis aurik Titanicu hukkumispaika ning otsingud võisid alata.
Samal päeval, kui Mackay-Bennett oli jõudmas Titanicu hukkumispaika, möödus Saksa Norddeutscher Lloydi liinilaev Bremen suurest hulgast meres ulpivatest laevariismetest, mille vahel loendati üle saja päästevöödes hukkunu. Reisija Beatrice Stenke meenutas hiljem ühes intervjuus: „Ilm pärastlõunal oli suurepärane ja vaade päikesekiirtes sätendavale jäämäele võrratu. Siis aga märkasime meres tumedaid punkte. Lähemale jõudes nägime, et tegemist on hukkunud reisijatega. Kui me üle reelingu kummardusime ja alla vaatasime, võis isegi näha, mis hukkunul seljas oli. Meie laevast napilt paarikümne meetri kaugusel triivis vees öösärgis naiselaip, laps käte vahel. Varsti nägime meres veel üht riietes naist, kelle käed olid kangestunud suure koera ümber. Siis möödusime kolmest surnuks külmunud mehest, kes olid kõrvuti klammerdunud tekitooli külge. Otse nende kõrval ulpis kobaras tosin päästevestides mehelaipa, keda surm oli tabanud nende asjatus võitluses elu eest. Me nägime veel palju päästevestides hukkunuid. Meri laevast jäämäeni oli muutunud ujuvaks surnuaiaks. See vaatepilt tõi paljudele pardal viibijatele pisarad silma.”
21. aprillil alustas Mackay-Bennett otsinguid. Juba esimesel päeval leiti 51 hukkunut, 24 neist maeti merre. Neljas leitud hukkunu oli kaheaastane blond poiss. Hukkunu identifitseerimiseks püüti tema välimust kirjeldada võimalikult täpselt: „Hall mantel karusnahkse kraega ja mansettidega, pruun kampsun, särk, lilla alussärk, pruunid kingad ja sukad. Erilised tundemärgid puuduvad. Tõenäoliselt on tegemist kolmanda klassi reisijaga.”
Kogu laeva meeskond oli väikese poisi surnukeha nägemisest vapustatud. Kõik, alates kaptenist kuni laevapoisini, kogusid raha ja koos maksti kinni poisi matused ja hauakivi Halifaxis. Keegi ei teadnud, kes see poiss oli – nii märgiti ka hauakivile „tundmatu laps”.
Üks hukkunud naistest osutus 29-aastaseks rootslannaks Alma Palssoniks, nelja lapse emaks. Kõik tema lapsed hukkusid. Pallsoni haud ei erine teiste omadest. Poolteise meetri kaugusel tema hauast on kivi, mille all puhkab tundmatu laps. Alles aastaid hiljem selgus siiski, et väikese poisi nimi oli Gösta Leonard Palsson, kes oli Alma noorim poeg.
Otsingud jätkusid. Kahe nädala pärast muutus pardale korjatud lagunevate surnukehade hais talumatuks ja 30. aprillil otsustas kapten Lardner Halifaxi tagasi pöörduda. Selleks ajaks oli leitud 306 laipa. 190 neist jäeti laeva pardale, ülejäänud aga maeti merre. Reisijate klassivahega arvestati ka pärast nende surma.
Ühel pressikonverentsil ütles kapten Lardner ajakirjanikele, et esimese klassi reisijad otsustati balsameerida.
Esimese klassi reisija paigutati kirstu, kolmanda klassi reisija aga õmmeldi purjeriidesse. Hukkunud meeskonnaliikmed maeti merre, samuti mõned kolmanda klassi reisijad. Mõned meeskonnaliikmed paigutati parema säilivuse huvides jäähunniku alla.
Laipa nr. 124 oli kerge tuvastada. Juba tugevasti lagunenud surnukeha pintsakutaskutest leiti 225 naelsterlingit, 2440 dollarit, 5 naelsterlingit kullas, 50 franki, kullast sulepea ja kuldkell. Hukkunu kraenurkadel olevad initsiaalid „J. J. A.”, briljantidega kaunistatud kullast mansetinööbid ning sõrmes olnud kolme kiviga briljantsõrmus lubasid kindlalt väita, et tegemist oli mister Astoriga.
25. aprillil sõitis Mackay-Bennettit välja vahetama aurik Minia. Tuul ja hoovus olid selleks ajaks kandnud nii mõnegi surnukeha 130 miili kaugusele Titanicu hukkumispaigast. Pärast nädal aega kestnud otsinguid leidis Minia 17 laipa. Ainult ühe hukkunu kopsudest leiti vett, kõik ülejäänud olid surnud külmumise tagajärjel. 6. mail asus hukkunute otsingule aurik Montmagny ja 15. mail aurik Algerine, mis leidis ainult ühe surnukeha. Edasised otsingud lõpetati.
Ühtekokku andis meri välja 336 hukkunut (teistel andmetel 328, kellest 128 polnud võimalik identifitseerida), 119 (teistel andmetel 116) neist maeti merre, 209 (teistel andmetel 190) toodi aga Halifaxi, kus nad maeti erinevatele surnuaedadele.
13. mail 1912 sattus aurik Oceanic seni kadunuks peetud abipäästepaadile A. Titanicu hukkumisel jõudis sellesse paati asuda 30 inimest, osa otse jäisest veest. Nii mõnedki külmast kangestunud inimesed kukkusid üle madala parda ja uppusid. Kui Carpathia kohale saabus, oli päästepaadis A elus veel ainult 12 inimest. Paadis olnud kolme surnu näod kaeti päästevestidega ja paat A jäeti saatuse hooleks, kuni Oceanic ta lõpuks leidis. Leiti ka kummuli läinud kokkupandav päästepaat B, mille põhjale roninud inimesed olid jõudnud abi ära oodata. Juuni lõpus sattus Galvestonist Hamburgi sõitev aurik Ilford viimasele hukkunule, kelleks osutus esimese klassi stjuuard W. F. Cheverton.
Meri andis välja ka Titanicu legendaarse orkestrijuhi Wallace Hartley surnukeha. Kui muusiku põrm toodi tema kodulinna Colne’i, tulid inimesed lähedalt ja kaugelt talle viimast austust avaldama.

© Peter Hagen

0

Your Cart