Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 7. osa

79 minutit lugemist

(1) [Sulgudes olevad numbrid tähendavad 600 jutustuse järjekorranumbreid – tõlkija märkus]

Kui neli sõpra kokku olid tulnud, kandis Durcet neile juhtunust ette. Asi pani härrased mõtlema. Siin oli tegemist retsidiiviga. Kohtunik meenutas, mida tema targad ametivennad tavatsesid öelda, kui ta veel kohtumajas töötas. Nimelt tõendavat retsidiiv seda, et antud kurjategijas on loodus tugevam kui kasvatus ja põhimõtted. Teisiti öeldes näitavat retsidivist seda, et ta ei ole enam iseenda peremees. Sellepärast olevat ta teeninud ära kahekordse karistuse. Curval pidas ilmtingimata vajalikuks ka praegusel juhul neid tarkusesõnu silmas pidada. Ta nõudis, et mõlemat – nii Adelaide’i kui ka Sophie’d – nuheldaks erakordse karmusega.

Paraku nägi seadus sellise kuriteo eest ette surmanuhtluse. Et meie sõbrad tahtsid neiudega enne nende kõrvaldamist veel meelt lahutada, siis otsustati karistus asendada. Mõlemad neiud kutsuti kohale, käsutati põlvili ja loeti neile seadusest vastav koht ette, et nad mõistaksid, millega nad nii hirmsat süütegu toime pannes riskivad. Seejärel otsustati kanda nad karistatute nimekirja, kusjuures karistus pidi olema kolm korda rangem kui see, mille nad olid saanud eelmisel laupäeval. Süüalustel lasti vanduda, et midagi sellist enam iial ei kordu, ja neile kinnitati, et kui see siiski peaks juhtuma, karistatakse neid seaduse täie rangusega. Lõpuks kirjutati nende nimed hirmsasse vihikusse.

Durcet’ visiitide tagajärjel lisandus nimekirja veel kolm nime – kahe tüdruku ja ühe poisi omad. See oli kerge seedehäire tekitamise eksperimendi tulemus. Meetod töötas suurepäraselt, kuid vahel juhtus, et vaesed lapsed ei suutnud enam häda tagasi hoida ja niiviisi karistatava teo korda saatsid. Just nii juhtus Fanni ja Hébéga tüdrukute toas ning Hyacinthe’iga poiste poolel. Ollust, mis nende ööpottidest leiti, oli aukartustäratavalt palju ja Durcet sai sealt kõva kõhutäie. Ka kabelilubasid paluti sel hommikul rohkem kui kunagi varem ja neli sõpra ei väsinud Duclos’d hea nõuande eest kiitmast.

Vaatamata palvete rohkusele lubati kabelisse asjaõiendustele ainult Constance, Hercules, kaks vähemtähtsat nussijat, Augustine, Zephyr ja Desgranges. Pärast pikka meelelahutust läksid härrased viimaks lauda.

„Näed nüüd,“ ütles Durcet Curvalile, „millise vea sa tegid, kui lasksid oma tütrel usuõpetust saada! Nüüd ei saa me teda enam nendest lollustest võõrutada. Ma hoiatasin sind omal ajal.“

„Mu kallis sõber,“ vastas Curval, „ma arvasin, et kui ta religiooni tundma õpib, õpib ta seda alles tõeliselt põlgama. Ma olin veendunud, et küpsesse ikka jõudnuna saab ta suurepäraselt aru usudogmade nõmedusest!“

„See, mis sa praegu ütlesid,“ sekkus vestlusse piiskop, „võib olla õigustatud mõistliku inimese korral, aga lapse puhul ei saa sellele loota.“

„Me oleme tahes-tahtmata sunnitud kasutama karmimaid mõjutusvahendeid,“ ütles hertsog, laskmata end vähimalgi määral häirida sellest, et Adelaide kogu juttu pealt kuulab.

„Seda me teeme,“ kinnitas Durcet. „Ma kinnitan teile juba ette, et kui ta minu enda kaitsjaks võtaks, teeks ta halva valiku.“

„Oo, mu isand, ma usun teid!“ hüüdis Adelaide nuttes. „Teie tunded on mulle piisavalt hästi teada.“

„Tunded?“ imestas Durcet. „Kuulge, kallis abikaasa, ma pean teile teatavaks tegema, et mul ei ole kunagi ühegi naise vastu mingeid tundeid olnud, kõige vähem teie vastu, kes te olete minuga abielus. Ma jälestan religiooni ja neid, kes seda harrastavad, ning kui te jätkate nende vastikute ja kasutute kimääride kummardamist, siis muutub see ükskõiksus, mida ma praegu teie vastu tunnen, kiiresti kõige ägedamaks vihkamiseks, seda võin ma teile kinnitada. Ainult see, kes on mõistuse täielikult kaotanud, võib jumalat uskuda, ainult absoluutne loll võib issanda poole palvetada. Ühesõnaga ma informeerin teid praegu teie kõrgeaulise isa ja nende härrasmeeste ees, et ma kavatsen kohelda teid kõige suurema mõeldava karmusega, kui peaksin teid veel üksainuski kord milleltki nii jaburalt tabama! Te oleksite võinud nunnaks hakata, siis võiksite oma Jeesus Perssevest Kristust paluda nii palju kui soovite!“

„Ah,“ hüüdis Adelaide sügavalt ohates, „nunn, issand jumal, nunn, kuidas ma taevast tänaksin, kui võiksin kloostris olla!“

Ja Durcet, kelle vastas Adelaide just seisma juhtus, sai neid sõnu kuuldes nii vihaseks, et viskas talle hõbedase taldriku vastu nägu. Vise oli nii tugev, et oleks vaesekese kindla peale tapnud, kui ta poleks õigeaegselt käsi näo ette tõstnud. Siiski pani hoop ta vastu seina tuikuma.

„Te olete häbematu!“ röögatas Curval tütrele, kes oli astunud oma isa ja Antinouse vahele. „Te olete ära teeninud selle, et ma teile sada korda jalaga kõhtu virutaksin!“ ja ta lõi Adelaide’i rusikaga, tõugates ta endast eemale. „Põlvili maha! Paluge oma abikaasalt vabandust,“ röökis Curval, „või muidu karistan ma teid kõige hirmsamal mõeldaval viisil!“

Pisarsilmil heitis Adelaide ennast Durcet’ jalgade ette, see aga – viskest taldrikuga oli tal kõvaks läinud – ütles, et naine peab kohe saama näitliku karistuse, sõltumata sellest, mis talle laupäevaks on määratud. Ta nõudis, et täna lastaks erandkorras lapsed kohvi serveerimisest vabaks ja selle asemel veedetaks kohvitund Adelaide’i karistades. Kõik olid nõus. Adelaide käsutati kohvisalongi, saadetuna kahest kõige õelamast ja kardetumast teenijavanaeidest, Louisonist ja Fanchonist. Pärast sööki järgnesid neile meie neli sõpra. Kahjuks nõuavad asjaolud, et me seal asetleidnu praegu saladuskatte alla jätaksime. Võime mainida ainult niipalju, et kõigil neljal mehel läks pauk lahti ja Adelaide’ile anti pärast karistamist luba voodisse heita.

Hea lugeja võib seda stseeni oma fantaasia järgi sisustada ja tema lahke loaga läheme me kohe edasi Duclos’ juttude juurde.

Härraste kõrval istusid seekord nende abikaasad. Ainsaks erandiks oli hertsog, kes oleks pidanud olema koos Adelaide’iga. Viimast asendas täna Augustine.

Kui kõik olid valmis, hakkas Duclos jutustama:

(116) „Kord, kui ma olin ühe kupeldajakolleegi juures külas, juhtusin ma mainima, et olen passiivse flagellatsiooni vallast juba kõike võimalikku näinud, sest mul on olnud juhust pealt vaadata isegi seda, kuidas mehed lasevad ennast okkaliste okste ja härjakaradega nüpeldada.

„Oo,“ ütles selle peale kolleeg, „on olemas palju hullemaid asju. Kui sa tahad näha midagi, mis on tõeliselt ekstreemne, siis saadan ma ühe oma kliendi homme sinu juurde.“

Me leppisime kokku külastuse kellaaja ja kolleeg instrueeris mind tseremoonia suhtes. Kliendiks oli üks vana rentnik, mul on veel meeles tema nimi – härra Grancourt. Ma tegin kõik vajalikud ettevalmistused ja jäin teda ootama. Oli kokku lepitud, et ma teenindan teda ise.

Viimaks mees saabus ja me läksime omaette tuppa.

„Härra,“ ütlesin talle, „ma olen meeleheitel uudise pärast, mida ma teile teatama pean, kuid te olete vang ega tohi sellest majast lahkuda. Ma olen lausa ahastuses, kuid kohus tegi mulle ülesandeks teid vahi alla võtta ja karistada. Ma ei saa midagi parata – see on kohtu käsk, mul on kirjalik korraldus taskus. Naine, kes saatis teid minu juurde, seadis teile lõksu. Ta teadis, mis teid ees ootab ja oleks kergesti võinud teid sellisest saatusest säästa.

Mis puutub vahistamise põhjusesse, siis teate te küll, millega te hakkama olete saanud. Selliseid kohutavaid ja valgustkartvaid kuritegusid ei panda toime karistamatult ning ma leian, et te olete veel kergelt pääsenud.

Klient kuulas kogu seda juttu tähelepanelikult. Kui ma olin lõpetanud, langes ta nuttes põlvili maha ja anus mind, et ma teda säästaks.

„Ma tean väga hästi,“ alustas ta, „et ma olen raskelt patustanud. Ma olen rängalt eksinud jumala ja inimeste seaduste vastu. Aga et minu karistamine on pandud teie hooleks, armuline daam, siis palun ma teid mulle halastada!“

„Härra,“ vastasin mina, „ma pean täitma oma kohust. Miks te arvate, et mind ennast ei jälgita? Minu olukord ei luba mul sooritada pettust, mida te mulle välja pakute. Nii et riietuge lahti ja olge kuulekas, see on kõik, mida ma teile öelda võin.“

Grancourt kuuletus ja minuti pärast oli ta ihualasti. Aga püha jumal taevas, milline ihu see oli, mis minu silmadele paljastus! Sellel ei olnud ainsatki nahalapikest, mida poleks olnud õudne vaadata.

Vahepeal olin ma võtnud rauast piitsa, millel olid teravad ogad, ja asetanud selle tulle. Selle hirmsa piinariista oli härra Grancourt mulle ise koos kasutamisjuhendiga saatnud. Piits oli juba peaaegu punaseks hõõgunud, kui ma ta kätte haarasin ja härra Grancourt’i nuhtlema hakkasin – esialgu õrnalt, siis natuke tugevamini ja lõpuks täiest jõust! Ma virutasin vastu kõiki kehaosi, mis ette sattusid, kuklast kandadeni. Mõne sekundi pärast voolas kliendi veri ojadena.

„Te olete kurjategija,“ ütlesin ma talle teda nuheldes. „te olete pannud toime kõige mitmekesisemat liiki roimi. Miski ei olnud teile püha ja kõige viimasena, nagu räägitakse, mürgitasite te oma lihase ema!“

„See on tõsi, proua, see on tõsi,“ vastas Grancourt pihku tagudes. „Ma olen elajas, ma olen roimar. Pole olnud ühtki jõledust, mida ma ei oleks korda saatnud, ja mida ma ei oleks valmis tulevikus korda saatma. Vaadake, teie piitsahoobid on kasutud. Ma ei paranda ennast iialgi, sest kuriteod pakuvad mulle nii suurt naudingut. Ja kui te ka mu tapaksite, jätkaksin ma kuritegude toimepanemist, sest kuritegevus on minu element, see on minu elu – selle nimel ma elan ja selle nimel ma suren!“

„Te võite mõelda,“ jätkas Duclos, „kui tugevalt ta mind selle jutuga erutas. Ma peksin ja sõimasin teda kahekordse innuga. Sperma hakkas voolama. See oli signaaliks: nüüd kahekordistasin ma oma jõupingutusi ja jälgisin hoolega, et ma tabaksin tema kõige tundlikumaid kehaosi. Grancourt pööras ennast, hüppas ringi, viimaks pages ta minu eest ja hüppas leige veega täidetud vanni, mis oli spetsiaalselt selle verise stseeni tagajärgede koristamiseks sinna pandud.

Oli see vast lugu! Ma tunnistasin nüüd vastu puiklemata, et mu kolleegil on selles valdkonnas minust rohkem kogemusi. Sellest ajast võisime meie kahekesi uhkustada sellega, oleme ainukestena Pariisis midagi nii jäledat näinud, sest Grancourt ei vahetanud kunagi kupeldajat. Ta ilmus kakskümmend aastat igal kolmandal päeval minu kolleegi juurde oma nuhtlust saama.

(117) Mõni aeg pärast seda saatis seesama kolleeg mu teenindama ühte teist perverti, kelle maania, ma arvan, tundub teile niisama kummaline.

Protseduur leidis aset ühes maamajas. Mind juhiti kaunis hämarasse tuppa, kust ma leidsin eest voodis lamava mehe ja keset tuba seisva puusärgi.

„Te näete enda ees,“ ütles klient mulle, „surivoodil lamavat meest, kes ei taha sulgeda igaveseks oma silmi, ilma et oleks saanud veel korra oma kõige ihaldatumatele objektidele austust avaldada. Ma olen persetekummardaja ja ma tahan surra perset suudeldes. Kui ma surnud olen, siis pange mind kirstu ja naelutage see kinni. Minu kindel soov on surra just nii, sugukire rüpes ja pärast viimast suudlust oma kõige armsamale asjale.

„Hakake peale,“ siin muutus tema hääl nõrgaks ja ta pidas kõnelemisega natuke vahet, „tehke ruttu, sest mu lõpp on lähedal.“

Ma lähenesin mehele, pöörasin ümber ja näitasin talle oma paljast tagumikku.

„Oo, ilus perse,“ hüüatas mees, „kui rõõmus ma olen, et saan pildi sinust hauda kaasa võtta!“

Ning ta patsutas ja mudis mu kannikaid, lükkas neid laiali ja musitas igalt poolt.

„Oh,“ lausus ta seejärel, laskis minust lahti ja keeras teise külje, „ma ei saa sellest lõbustusest rohkem mõnu tunda. Ma suren. Pidage meeles, mida ma teil teha palusin.“

Seda öelnud, tõi ta kuuldavale raske ohke. Siis tema keha kangestus. Ta mängis oma osa nii hästi, et ma – kurat mind võtku – oleksin äärepealt uskuma jäänud, et ta ongi surnud. Kuid ma ei kaotanud pead. Põledes uudishimust, soovisin ma näha, millega see komöödia lõpeb. Panin kliendi kirstu. Ta ei liigutanud ennast. Kas tuli see sellest, et ta kasutas mingit salatrikki, või mängis minu kujutlusvõime mulle vingerpussi, igatahes oli ta jäik ja külm nagu tõeline koolnu. Ükski tema kehaosa ei ilmutanud vähimatki elumärki, välja arvatud munn, mis oli kivikõva ja millest voolasid välja pisikesed tilgakesed. Mässisin mehe riide sisse ja tõstsin üles. See ei olnud kerge töö, sest ta polnud mitte ainult kange, vaid ka raske nagu plii. Ma jõudsin siiski sihile ja asetasin elutu keha kirstu. Seejärel lugesin surnupalve ja hakkasin viimaks puusärki kinni naelutama. Siis saabus majaperemehe kõrghetk. Vaevalt oli ta haamrilööke kuulnud, kui ta röökis nagu pöörane: „Oo jumal needku mind, mul tuleb! Päästa ennast, lits, sest kui ma su kätte saan, oled sa laip!“

Mind haaras kabuhirm. Põgenesin trepist alla, nagu jalad võtsid. All kohtasin kammerteenrit, kes oli oma isanda veidrustega hästi kursis. Ta pistis mulle mu kaks luidoori pihku ja ruttas majaperemehe tuppa, et teda vabastada.“

„Sellel tüübil oli tõesti kummaline maitse,“ märkis Durcet. „Kas sina, Curval, oled kunagi millestki sellisest kuulnud?“

„Ja kuidas veel,“ vastas Curval. „Selle mehe taolised inimesed tahavad harjutada ennast mõttega, et nad kunagi surevad. Ja paremat meetodit selleks polegi, kui ühendada harjutamine meelelahutusega. Ma olen kindel, et see mees sureb ka päriselt mõnda perset patsutades.“

„Mulle tundus see passioon igatahes kaunis meeldiv,“ lausus piiskop. „Ma ei varja teie eest, et mul seisab. Räägi edasi, Duclos, sest ma tunnen, et muidu saan ma veel mõne rumalusega hakkama, ja tänaseks mulle tõesti piisab.“

(118) „Hüva,“ ütles kaunis Duclos, „nüüd tuleb üks pisut komplitseeritum lugu. Selle peategelaseks on mees, kes käis minu juures viis aastat. Tema ainsaks rõõmuks oli lasta endal persseauk kinni õmmelda. Ta heitis kõhuli voodisse, mina istusin tema jalgade vahele ning, relvastatuna nõela ja jämeda niidiga, õmblesin tema päraku kõvasti kinni. Selle piirkonna nahk oli nii kõva ja nõelatorgete suhtes tundetu, et kogu õmblemise ajal ei tulnud tilgakestki verd. Ta onaneeris ise ja sperma lendas välja sel hetkel, kui ma tegin viimase nõelapiste. Mehe kiimasus haihtus, ma tõmbasin niidid kähku välja ja ta kadus.

(119) Üks teine mees laskis endal kõik kehaosad, kus loodus karvu kasvatab, piiritusega sisse hõõruda. Siis panin ma vedeliku põlema ja ainsa hetkega põlesid kõik karvad ära. Mehel läks pauk lahti, niipea kui ta ennast põlemas nägi. Sel ajal näitasin ma talle oma kõhtu ja häbemekarvu ja muud, sest sellele kliendile meeldis naisi just nimelt eestpoolt vaadata.

(120) Nüüd tahaksin ma aga, härrased, küsida, kes teist teab Miracont’i, kes on praegu ülemkohtu esimees, omal ajal oli aga tavaline nõunik?“

„Mina,“ vastas Curval.

„Suurepärane,“ ütles Duclos. „Öelge palun, monsenjöör, kas te teate, milline oli ja on veel praegugi tema lemmikkõlvatus?“

„Ei, aga teda on alati peetud väga vagaks meheks, nii et mind huvitaks väga, mis talle siis lõbu pakkus.“

„Talle meeldis, et teda peetakse eesliks,“ vastas Duclos.

„Oh sa kurat!“ ütles hertsog Curvalile. „Mu sõber, kas sa ei leia, et see on väga iseäralik maitse. Ma usun, et see mees tundis neil hetkil, nagu läheks ta kohtusse. Aga kuidas see asi siis täpsemalt välja nägi?“

„Ta soovis,“ seletas Duclos, „et teda kaela seotud ohelikku pidi talutataks. Nii tuli temaga tund aega toas ringi jalutada. Ta kisas nagu eesel. Prostituut istus talle selga ja kui ta sadulas oli, piitsutas ta härra Miracont’i siit ja sealt, justkui sundides eeslit kiiremini liikuma. Mees hakkaski kiiremini liikuma, lüües endale samal ajal pihku. Viimaks läks tal pauk lahti. Ta tõi kuuldavale luust ja lihast läbilõikavaid karjeid ning viimaks ajas tüdruku jõhkralt minema.“

„Nojah,“ ütles hertsog, „see maania on pigem naljakas kui nauditav. Aga üks asi huvitaks mind, Duclos – ütle, kas see mees juhtus kunagi mainima, et tal oleks mõttekaaslasi?“

„Jah, monsenjöör,“ vastas armastusväärne Duclos, tulles poodiumilt alla, sest tema ülesanne oli täidetud. „Ta rääkis mulle, et temasarnaseid on palju, aga need on ainult väga vastumeelselt nõus laskma kellelgi endale selga ronida.“

Jutud olid läbi ja seltskonnal oli tahtmine enne õhtusööki veel mõned rõvedused teha. Hertsog krahmas kinni Augustine’ist ja tõmbas ta enda vastu.

„Ma ei imesta põrmugi,“ ütles ta tüdruku kõdistit hõõrudes ja talle oma türa pihku pistes, „selle üle, et Curvalil tekib aeg-ajalt kiusatus rikkuda meie kokkuleppeid ja panna mõni neitsi hakkama, sest ma tunnen, et keeraksin praegu Augustine’ile suurima mõnuga taha!“

„Kumba auku?“ soovis Curval täpsustada.

„Mõlemasse, kulla sõber, mõlemasse,“ vastas hertsog. „Aga tuleb olla mõistlik. Sellega, et me oma maiuspalu ootame, teeme nad poole magusamaks. Okei, plika, keera oma perse siiapoole, see viib mu mõtted mujale. – Oi, kurat, milline ahter selles litsil on! Curval, mida te soovitaksite mul sellega teha?“

„Pane ta sitale.“

„Jah, miks ma mitte,“ ütles hertsog, „see on üks võimalus.“

„Mu kallis vend,“ sõnas piiskop vaikselt, „teie jutt lõhnab jobi järele.“

„Õige, mul on tõesti tahtmine pursata.“

„Ja mis teid takistab?“ küsis piiskop.

„Ah, päris mitu asja,“ vastas hertsog. „Kõigepealt ei näe ma lähedal ega kaugel sitta. Aga ma tahaksin praegu natuke rooja ja üht-teist veel.“

„No mida siis?“ küsis Durcet, kellele Antinous suhu sittus.

„Mida?“ kordas hertsog. „Mul on soov panna toime üks väike perverssus, ja ma teengi seda kohe!“

Seda öelnud, läks ta Augustine’i, Zelamiri, Cupidoni, Duclos’, Desgranges’i ja Herculesega buduaari. Minuti pärast kuuldus sealt karjeid ja ropendamist, mis andsid tunnistust sellest, et hertsogil oli õnnestunud rahustada oma pead ja ka munni.

Me ei tea täpselt, mida hertsog Augustine’iga tegi, kuid hoolimata tema armastusest neiu vastu tuli viimane tagasi väljaväänatud sõrmega. Me oleme lausa meeleheitel, et me ei või lugejale äsjast stseeni lähemalt valgustada, kuid paraku panid härrased aeg-ajalt toime kõlvatusi, millest ei olnud veel jutustatud ning mis seetõttu olid õieti kokkulepete vastased. Kui aga mingit pattu teevad kõik, siis antakse see ka kõikidele andeks.

Jutustustesaali tagasi tulnud hertsog nägi oma heameeleks, et Durcet ja piiskop ei olnud vahepeal aega raisanud. Curval omakorda oli Brise-culi käte vahel, tema ümber oli veel teisigi objekte ja tal oli väga hea.

Viimaks söödi õhtust, orgia möödus nagu tavaliselt ja oligi uneaeg. Hertsog, kellele selleks ööks oli määratud Adelaide, tahtis teda saada, piinadest vaevatuna, nagu ta oli. Ning et orgialt tuldi, nagu ikka, pisut joobnuna, siis võiks sündmuste edasise käigu kirjeldamiseks öelda, et armu vaesele neiule küll ei antud.

Muidu möödus öö nagu kõik eelmisedki, st. alkoholi ja seksi rüpes – nagu luuletaja nii ilusti ütleb, oli blond Aurora tulnud Apollo palee ust avama. See üsna liiderlike elukommetega jumal, tõusis vaid selleks oma taevavankrisse, et valgustada uusi kõlvatusi.

Kahekümne viies päev

Vaatamata kõikidele julgeolekumeetmetele leidis Silliny lossi läbitungimatute müüride vahel ootamatult aset järjekordne keelatud armulugu, mis ei olnud siiski nii ohtlik kui Adelaide’i ja Sophie’ juhtum.

Seekordse afääri tegelasteks olid Aline ja Zelmire. Juhtunule aitas tublisti kaasa nende kahe tüdruku iseloomude sarnasus. Mõlemad olid õrnad ja sensuaalsed, hea südamega ja pisut lapsemeelsed ning nende vanusevahe oli kõigest kaks ja pool aastat. Lisaks ühistele voorustele olid neil ka ühised puudused, sest Zelmire oli sama laisk ja tuim nagu Aline. Ühesõnaga, nad sobisid nii hästi kokku, et 25. päeva hommikul leiti nad koos voodist. Kõik sündis järgmisel viisil.

Zelmire oli määratud selleks ööks Curvalile ja magas tema toas. Aline oli Curvali selle öö nussimisnaine, aga orgialt tagasitulnud purupurjus Curval soovis nikkuda ainult Bande-au-cieliga. Nii jäeti kaks väikest tuvikest maha ning polnudki suur ime, et nad kokku said ja kaitseks külma eest kahekesi samasse voodisse heitsid. Ja kui nad juba seal olid, puudutasid nende väikesed sõrmed – nagu öeldakse – keelatud kohti.

Kui Curval hommikul silmad avas ja tüdrukuid teineteise kaisus nägi, käskis ta neil otsekohe oma voodisse tulla. Ta katsus tüdrukute vitte ning leidis, et mõlemad olid veel erutusest märjad. See oli raske juhtum, sest objektid olid küll määratud olema kõlvatuse ohvrid, nende omavahelistest suhetes pidi aga valitsema enesevalitsemine ja kombekus. Kui ka objektidel lubati vahel üksteisega siivutul viisil läbi käia, siis võis see toimuda ainult isandate käsul ja nende silme all. Niisiis pandi Aline’i ja Zelmire’i lugu suure kella külge.

Kumbki kurjategija ei eitanud oma süüd, või siis ei julgenud seda teha. Neile anti käsk näidata, mida nad teinud olid. Tüdrukud kuuletusid nuttes ja punastades ning palusid andestust. Aga mõte nii armsa paarikese karistamisest oli liiga ahvatlev selleks, et süüdlastele armu anda. Mõlema nimi kirjutati Durcet’ hirmsasse vihikusse, mis muuseas oli selle nädala kohalt juba päris täis.

Kui see asi oli korda aetud, jätkati tavaliste hommikutoimingutega ning korrapidaja Durcet tegi oma visiidid. Saatuslikud mängud kerge seedehäirega viisid veel ühte tüdruku karistatavate nimekirja. See oli väike habras Michette. Ta ei suutnud enam tagasi hoida, talle olevat eile õhtul liiga palju süüa antud, seletas ta, ja veel mitu lapsikut ettekäänet oli tal varnast võtta, kuid need ei suutnud tema karistamist ära hoida. Curval, kellel oli kõva, võttis tüdruku ööpoti ja tühjendas selle ahnelt. Ning saates Michette’i poole hirmsaid pilke, lausus ta:

„Jah, kurat võtku, sa, väike lits, saad karistada ja kuidas veel, ma teen seda ise! Niimoodi sittumine on keelatud. Sa oleks võinud vähemalt tulla ja mulle öelda, sa tead väga hästi, et mul on alati sitahunniku üle hea meel.“

Nende õpetussõnade saatel pigistas ta kõigest jõust vaese tüdruku kannikaid.

Poiste juurest ei avastatud ühtegi süüdlast. Kabelisse ei lubatud kedagi ja härrased läksid lauda.

Lõunasöögi põhiteemaks oli Aline’i käitumine. Teda oli alati peetud väga vagaks tüdrukuks ja nüüd olid äkki ilmunud välja tõendid tema temperamentsusest.

„Niisiis, mu sõber,“ ütles Durcet piiskopile, „saime me täna teada, et tüdruku välimus võib olla väga petlik.“

Kõik nõustusid üksmeelselt sellega, et ei ole midagi petlikumat. Kõik tüdrukud olevat võltsid ja kasutavad oma mõistust ainult selleks, et osavamalt teeselda. Siit läks jutt sujuvalt üle naistele ja piiskop, kes neid olendeid jälestas, näitas tagasi hoidmata välja kogu viha selle roojase soo vastu. Ta võrdles naisi kõige alamate loomadega ja tõestas teesi, et nende olemasolu maamuna peal on täiesti kasutu. Nad võiks kõik viimseni tappa, ilma looduse taotlusi kahjustamata, sest kui loodus leidis omal ajal võimaluse, kuidas jätkata sugu ilma naisteta, siis leiaks ta selle kindlasti uuesti, kui maailmas leiduks ainult mehi.

Nüüd oli aeg minna kohvi jooma. Seda serveerisid Augustine, Michette, Hyacinthe ja Narcisse. Piiskop, kelle üks meelisharrastusi oli väikeste poiste munne lakkuda, võttis Hyacinthe’il natuke aega suhu, kuni ta viimaks karjatas ja poisist täis suuga eemale tõmbas.

„Hei, tulge siia, mu sõbrad, see on tema esimene jobi, sellel väikesel tatikal läks esimest korda pauk lahti, ma olen selles kindel!“

Tõepoolest ei olnud keegi kunagi Hyacinthe’i seemet purskamas näinud. Kõik arvasid, et ta on selle jaoks veel liiga noor. Kuid tõsi on, et poiss oli juba neljateistkümnene, ja see on vanus, kus loodus meid ümber hakkab kujundama. Pealegi oli piiskopi saavutatud triumf vaieldamatu. Siiski tahtsid teised ise asjas veenduda. Neli sõpra istusid poolringis ümber noormehe ning kuulus pihkulööja Augustine sai käsu temalt kõikide nähes seemnepurse välja meelitada. Et asi paremini õnnestuks, lubati Hyacinthe’il katsuda neiut igalt poolt, kust ta soovis.

Võimatu on kujutleda erutavamat vaatemängu kui see. Piltilus viieteistkümneaastane neiu neljateistkümneaastase poisi embuses ja tema munni hõõrumas! Võib-olla oli Hyacinthe’i loomus selline, kindlasti aga oli talle suurt mõju avaldanud tema orjastajate eeskuju, igatahes käperdas ja suudles ta ainult Augustine’i armsaid väikesi kannikaid. Ning siis jõudis kätte paratamatu hetk, kus poisi kaunid põsed punaseks läksid, ta laskis kuuldavale kaks-kolm tasast oiet ning tema imetore munn lennutas viis või kuus spermaportsu meetri kaugusele. Seeme lendas Durcet’ jala peale, kes istus päris lähedal ning laskis Narcisse’il endale pihku lüüa. Kui fakt oli konstateeritud, sai poisile igast küljest osaks kallistusi ja suudlusi. Keegi ei tahtnud spermatilgakesest ilma jääda ning kuna tundus, et Hyacinthe’i vanus peaks võimaldama kuue seemnepurskega toimetulemist, siis laskis igaüks meie neljast perverdist oma suu täis jobistada. Hertsog, keda see vaatemäng väga erutanud oli, hõivas Augustine’i ja lakkus tema kõdistit, tekitades tüdrukule kaks või kolm orgasmi – see väike libu oli täis tuld ja temperamenti. Sel ajal, kui hertsog Augustine’i limpsis, pakkus aga eriti lõbusat vaatepilti Durcet. Pankurihärra lähenes, et kasutada ära naudingu vilju, mida tema ei olnud põhjustanud. Ta musitas tuhat korda Augustine’i suud ja sõna tõsises mõttes joobus hertsogi vallapäästetud ekstaasist.

Kui nende tähtsate toimingutega ühele poole saadi, oli aeg juba hiline ja neli sõpra olid sunnitud loobuma oma pärastlõunauinakust. Selle asemel läksid nad kohe jutustuste saali, kus Duclos oli juba tükk aega oodanud. Kui kõik olid kohal, rääkis ta edasi oma värvikatest seiklustest:

„Mul on juba olnud au öelda teile, härrased, et on väga raske mõista kõiki piinu, mida inimene leiutab ja mille alla ta end vabatahtlikult heidab, leidmaks oma alanduses või valus seda kiresädet, mille vanadus või küllastumus temas kustutanud on.

(121) Tundub uskumatuna, et seda laadi inimeste seas oli üks kuuekümneaastane mees, väga tiirane ja ülbe, kes suutis erutuda ainult siis, kui tema keha küünlaga igalt poolt põletati – peamiselt nendest kohtadest, mille loodus on määranud mõnu tundmiseks. Tema perset, munni, munakotte ja eelkõige persseauku tuli kõvasti kõrvetada. Selle protseduuri ajal musitas ta innukalt prostituudi perset ja kui kõike seda oli nii viisteist-kakskümmend korda korratud, sai ta orgasmi, lakkudes endale pihkulööja persseauku.

(122) Hiljem kohtasin ma ühte teist meest, kes nõudis, et ma teda hobusesoaga üle terve keha soeksin, täpselt nii, nagu loomadega tehakse. Kui tema keha oli üleni verine, hakkasin ma teda piiritusega hõõruma. See teine valu meelitas viimaks spermajoa minu rindadele, sest just see oli lahinguväli, mida ta oma seemnega niisutada soovis. Ma põlvitasin kliendi ette, võttes tema munni oma rindade vahele ja nii vabanesid tema munad üleliigsest koormast.

(123) Oli ka selline mees, kes laskis oma persse pealt kõik karvad viimseni välja kitkuda. Selle toimingu ajal onaneeris ta, imetledes samal ajal sitahunnikut, mille ma olin talle äsja lasknud ja mis oli alles soe. Sel hetkel, kui ma märkasin kliendi kõrgpunkti lähenemist, pidin ma talle, et ta lõpetada saaks, kummassegi kannikasse kääridega sisse lõikama, nii et veri väljas. Mehe perse oli taolisi haavu juba nii tihedalt täis, et mul oli kahe terve koha leidmisega suuri raskusi. Hetkel, mil klienti veristati, pistis ta nina sita sisse ja määris oma näo üleni roojaga kokku; munni otsast välja lendavad spermajoad andsid tunnistust sellest, kui hea tal oli.

(124) Neljas mees pistis oma türa mulle suhu ja käskis mul seda kõigest jõust hammustada. Samaaegselt rebisin ma tema perset rauast kammiga, mille piid olid hästi teravaks ihutud. Kui ma tundsin, et riist on valmis jobi pritsima – sellest andis tunnistust vaevumärgatav erektsioon – ajasin ma mehe kannikad nii laiali kui sain ja panin persseaugu juurde küünla, mille olin juba varem just selleks otstarbeks põrandale käeulatusse asetanud. Alles põletustunne suutis mu kliendi orgasmini viia – ma hammustasin veel kõvemini ja mu suu täitus spermaga.“

„Üks hetk,“ ütles piiskop, „ma ei suuda täna kuulata jutte seemnepursetest suhu, ilma et mulle meenuks mulle osaks langenud õnn ja et tekiks soov seda veel korra kogeda.“

Nende sõnadega tõmbas ta endale lähemale Bande-au-cieli, kes istus täna õhtul tema diivanil, ja hakkas kogu vana sodomiidi kiimalisusega tema munni lakkuma. Peagi lendaski jobi välja. Piiskop kugistas selle alla ja kordas operatsiooni Zephyriga. Siis seisis tal juba endalgi, aga kui ta sellises seisundis oli, siis läks naistel tavaliselt väga halvasti. Seekord pöördus piiskop oma vennatütre poole, kes istus tema kõrval.

„Mis sina, lits, siin istud?“ karjus ta Aline’ile. „Ma tahan praegu ainult mehi!“

Aline tahtis ära joosta, kuid onu haaras tema juustest ning tiris ta kambrisse koos Zelmire’i ja Hébéga, kahe tüdrukuga oma kvadrillist.

„Te saate näha,“ lubas ta oma sõpradele, „te saate näha, kuidas ma veel neile lirvadele õpetan oma auke mulle näitama, kui ma tahan munne!“

Piiskopi käsu peale järgnes Fanchon kolmele tüdrukule. Natukese aja pärast oli kuulda Aline’i kõva häälega karjumas, püha isa orgasmikarjed saatsid aga tema vennatütre valuhüüdeid. Kui nad tagasi tulid, nuttis Aline ja hoidis perset kinni.

„Näita, mis sul seal on!“ nõudis hertsog. „Ma tunnen kohutavat mõnu oma venna brutaalsuse jälgede vaatamisest.“

Aline näitas talle… ma ei tea, mida, sest mul ei õnnestunud välja selgitada, mis saatanlik stseen tookord piiskopi kambris aset leidis. Igatahes hüüatas hertsog:

„Minu munni nimel, see on fantastiline, ma tahan seda ka proovida!“

Aga kui Curval juhtis tema tähelepanu sellele, et aeg on juba hiline ning et tal on mõeldud orgia jaoks valmis projekt, mis nõuab kogu hertsogi energiat ja spermat, loobus de Blangis oma plaanist ja Duclos’l paluti rääkida ära oma selle õhtu viimane jutt.

(125) „Nende eriskummaliste inimeste sekka, kellel on tungiv vajadus lasta ennast alandada ja häbistada, kuulus omaaegne riigikassa ülem Foucoulet. On lausa uskumatu, milleni seksuaalne maania ta viis. Foucoulet soovis saada oma nahal tunda absoluutselt kõiki piinu. Ma poosin ta üles, kuid köis katkes õigel ajal ja Foucoulet kukkus madratsile. Kohe pärast seda sidusin ma ta ristile ja tegin, nagu purustaksin ta kondid vasaraga, mis tegelikult oli papist. Ma surusin vastu ta õlga peaaegu kuumaks aetud raua, mis jättis maha kerge jälje, piitsutasin tema selga, nii nagu seda teeb timukas – ja kõike seda tuli mul vürtsitada kõige jõhkramate solvangutega, süüdistustega kõige raskemates kuritegudes, samal ajal kui riigikassa ülem, küünal käes, armu ja jumala andestust palus. Kui see pervert oli jõudnud naudingu ülima astmeni, laskis ta oma sperma minu tagumiku peale.“

„Noh, nüüd on Duclos lõpetanud, kas ma võin viimaks oma paugu lahti lasta?“ küsis hertsog Curvalilt.

„Ei, ei!“ vastas see. „Hoia oma jobi alles. Ma ju ütlesin sulle, et mul on seda orgia ajal vaja.“

„Ma olen sinu alandlik teener,“ kostis hertsog selle peale. „Aga kas sa arvad, et ühe tühise spermalaadungi väljalaskmine takistab mind osalemast kõikides rõvedustes, mis sulle nelja tunni pärast pähe võivad tulla? Ära karda, mina olen alati valmis. Natuke aega tagasi aga andis minu armuline härra vend mulle idee ühest kohutavast perverssusest, mida mul oleks väga kahju sinu armsa ja graatsilise tütre Adelaide’iga järgi tegemata jätta.“

Ning hertsog pööras ringi ja tõukas Adelaide’ kambrisse. Veel pidid sinna minema tüdrukud hertsogi kvadrillist – Colombe ja Fanni – ning vanaeit Therese.

Kambris tegi hertsog tõenäoliselt sedasama, mida piiskop oli teinud oma vennatütrega, sest sarnaselt eelmise korraga võisid ülejäänud kuulda õnnetu ohvri karjumist segatuna perverdi möiretega.

Curvalil tuli tahtmine järgi uurida, kumb kahest vennast oli asjaga paremini hakkama saanud. Ta kutsus mõlemad neiud enda juurde ja pärast nende tagumike põhjalikku uurimist otsustas ta, et hertsog oli oma eeskuju üle trumbanud.

Siis mindi söögilauda. Pärast seda, kui kõikide mees- ja naissoost alamate kõhud olid vastavate rohtude abil tuultega täidetud, mängiti pärast õhtusööki peeretamist. Neli sõpra heitsid diivanitele selili ning objektid tulid üksteise järel nende juurde ja peeretasid neile suhu. Duclos vaatas seda kõike pealt ja loendas. Et peeretajaid oli kolmkümmend kuus ja peerude nautijaid ainult neli, siis õnnestus mõnel härradest saada saagiks tervelt sada kolmkümmend peeru.

Just see oligi olnud tseremoonia, mille jaoks Curval oli tahtnud hertsogi spermat säästa, aga tema ettevaatus oli täiesti liigne, sest sellisele perverdile nagu hertsog avaldas iga uus ekstsess elustavat mõju. Ta sai niisiis veel ühe orgasmi, paitatuna Fanchoni pehmest kõhutuulest. Curvali sperma meelitasid kottidest välja Antinouse peerud, Durcet’d aitas samal viisil Martaine, piiskoppi aga Desgranges. Noored iludused hüljati sootuks – on tõesti tõsi, et kõik asjad peavad käima õiges järjekorras ja et kõige hullematele rõvedustele inspireerivad meid ikka kõige jäledamad tungid.

Kahekümne kuues päev

Et miski polnud magusam kui karistamine, mõtlesid neli sõpra välja kõige kavalamaid riukaid, et panna oma alamaid korda rikkuma ja saada nautida nende nuhtlemise võrratut mõnu. Just sellel põhjusel kogunesid nad sel hommikul erakorralisele nõupidamisele ja viisid seadustesse sisse mitu uut paragrahvi, mille rikkumine pidi tooma kaasa karistuse.

Kõigepealt kehtestati naistele, poistele ja tüdrukutele karm keeld peeretada kuhugi mujale kui härrade suhu. Niipea, kui neil tekkis peeretamisvajadus, pidid nad otsima üles ühe neljast sõbrast ja andma neile selle, mis nendele kuulus. Keelust üleastumist pidi karmilt karistatama.

Siis keelati täielikult bidee kasutamine ja tagumiku pühkimine. Kõikidel alamatel – ilma ühegi erandita – oli nüüdsest keelatud ennast pesta ja eelkõige ei tohtinud nad pärast sital käimist mitte mingil juhul perset pühkida. Kui tuli ette, et avastati mõni puhas perse, pidi selle omanik tõendama, et selle oli puhastanud üks neljast sõbrast, ja selle nimetama. Seejuures võis viimane, kui tal selleks tuju oli, juhtunut eitada ja niimoodi kahekordselt mõnu tunda: esiteks persse puhtakslakkumisest ja teiseks selle alama karistamisest, kes talle seda naudingut oli pakkunud. Selle seaduse praktilisest rakendamisest tuleb meil edaspidi veel näiteid.

Viidi sisse ka üks uus tseremoonia. Hommikueine ajal, kui härrased tegid visiidi tüdrukute tuppa, ja samamoodi pärast seda poiste toas, pidi iga objekt minema igaühe juurde neljast sõbrast ning ütlema talle selge ja valju häälega: „Ma situn jumala peale. Kas te tahate mu perset? Seal on sitt sees!“ Need, kes ei toonud seda roppust ja jumalateotust kuuldavale küllalt kõva häälega, kirjutati jalamaid karistuste vihikusse. Austatud lugeja võib endale ise ette kujutada, millist eneseületamist nõudis selliste häbiväärsete sõnade kuuldavale toomine jumalakartlikult Adelaide’ilt ja tema noorelt õpilaselt Sophie’lt, nii et nendega sai veel igavesti palju nalja.

Pärast nende seaduste vastuvõtmist kehtestati veel pealekaebamine. Idee sellest kõikide türannide kasutatavast barbaarsest vahendist oma alamate kannatuste suurendamiseks võtsid nõupidajad vastu vaimustushüüetega. Neli sõpra otsustasid, et kui üks alam kaebab teise peale, kes on mingi süüteo toime pannud, siis vähendatakse kaebaja järgmist karistust poole võrra. See ei kohustanud kohtumõistjaid mitte millekski – ükski objekt ei teadnud ju, kui suur karistus teda ees ootab. Nii võisid neli sõpra nuhelda teda just nii, nagu ise tahtsid, kinnitades talle samas, et ta on kasudega välja tulnud. Niisiis võeti vastu ja kuulutati välja otsus, et igat kaebust usutakse, ilma et seda oleks vaja tõendada, ja et pealekaebus ükskõik kellelt, on piisav selleks, et vastav objekt kantaks kohe karistatavate nimekirja. Lisaks sellele suurendati vanaeitede võimu. Nende pisimagi kaebuse peale, vastas see siis tõele või mitte, mõisteti objekt otsekohe süüdi.

Lühidalt öeldes tegid meie neli perverti kõik selleks, et veeretada oma väikese rahva kaela kõik võimalikud nuhtlused, iga mõeldav ebaõiglus. Nad teadsid, et nende väärastunud nauding on seda tugevam, mida suurem türannia nende võimkonnas valitseb.

Pärast seda tähtsat koosolekut käidi ööpotte kontrollimas ja Colombe jäi vahele. Neiu vabandas end sellega, et teda oli eile sunnitud väljaspool söögiaega sööma ja et ta polevat suutnud häda tagasi hoida. Ta olevat kohutavalt õnnetu, sest ta saavat juba neljandat nädalat järjest karistada. See oli tõesti nii ja selles oli süüdi ainult tema tagumik, mis oli nii imeliselt ümar, roosa ja õrn.

Colombe kinnitas aga, et ta ei olnud perset pühkinud – seda tulevat lugeda süüd kergendavaks asjaoluks. Durcet vaatas järele ja leidis tõesti, et Colombe’i perse oli paksult sitaga koos. Sellepärast lubati tüdrukule, et ta ei saa väga rasket karistust. Curval, kellel oli selle aja peal juba kõvaks läinud, lakkus Colombe’i persse täielikult puhtaks. Pärast seda käskis ta anda endale tüdruku sita ja sel ajal, kui ta seda sõi, pidi vastne kurjategija talle pihku lööma. Aeg-ajalt suudles Curval Colombe’i suule, sülitades talle suhu palakesi oma einest – tüdruk pidi need ära sööma.

Nüüd kontrolliti Augustine’i ja Sophie’d. Mõlemal oli pärast eilset sitalkäiku kästud hoiduda enda igasugusest puhastamisest. Sophie oli käsu täitnud, kuigi ta oli maganud piiskopi juures, nagu tema seisund nõudis. Augustine oli seevastu täiesti puhas. Olles sellest asjaolust väga hästi teadlik, astus ta ette ja kuulutas, et nagu kõigile hästi teada, veetis ta öö hertsogi juures. See olevat enne uinumist Augustine’i enda juurde kutsunud ja tema persseaugu puhtaks lakkunud, samal ajal kui Augustine hertsogi munni imes. Kui hertsogilt juhtunu kohta kinnitust küsiti, teatas see, et ta ei mäleta, et midagi sellist oleks juhtunud – kuigi asi tegelikult just nii oli. Hertsog väitis, et ta jäänud magama, munn Duclos’ persses ja et seda asja tulevat hoolega uurida.

Juurdlus viidi läbi pühaliku tõsidusega. Viivitamatult kutsuti kohale Duclos, kes, saanud teada, milles asi on, kinnitas hertsogi sõnu ja ütles veel, et Augustine oli kutsutud tema kõrguse voodi juurde ainult korraks, kui hertsog soovis talle suhu sittuda, et oma sitt sealt siis ise ära süüa.

Augustine tahtis Duclos’le vastu vaielda ja kinnitada, et hoopis tema räägib tõtt, kuid ta käsutati vait ja kanti karistatavate nimekirja, olgugi et ta oli täiesti süütu.

Nüüd mindi poiste tuppa, kus paljastati Cupidoni kuritegu. Poisi ööpotist leiti mitu imeilusat sitajunni. Hertsog haaras poti ja sõi sita ära, samal ajal kui süüdlane tal suhu võttis.

Pärast seda oligi käes aeg söögilauda istuda. Constance, kes oli oma seisundi tõttu vahepeal lauas teenindamisest vabastatud olnud, ilmus täna jälle välja, kuna tal oli parem. Neiu oli loomulikult ihualasti ja tema kõht, mis hakkas juba ümarduma, erutas väga Curvali. Kohtunikuhärra hakkas käperdama Constance’i tagumikku ja rindu, kuid et oli näha, et vaesekese vastumeelsus lossielu vastu kahekordistus iga päevaga, ning et tema viljal taheti vähemal kuni mingi teatava staadiumini küpseda lasta, lubati Constance’il tema tungivate palvete peale lahkuda kuni jutustustetunnini, millest teda kunagi ei vabastatud. Curval ütles jõledaid mõnitusi rasedate naiste kohta ja vandus, et kui see tema teha oleks, kehtestaks ta Formoosa saare seaduse, mille kohaselt kõik emased, kes enne kolmekümnendat eluaastat rasedaks jäävad, koos oma ihuviljaga suures uhmrilaadses aparaadis sodiks tambitakse. Ta märkis, et kui Prantsusmaal selline seadus kehtestada, jääks ikkagi veel alles kaks korda nii palju inimesi kui vaja oleks.

Pärast sööki joodi kohvi. Seda pakkusid täna Sophie, Fanni, Zelamir ja Adonis, kuid uutmoodi – suuga. Nad võtsid suu kohvi täis, lasid sellel natuke aega suus ringi käia ja sülitasid siis teenindatava kohvitassi. Curvalil, kes oli juba söögilauast tõustes natuke erutunud, läks seda protseduuri vaadates päris kõvaks. Kui kohv oli serveeritud, tiris ta enda juurde Fanni ning laskis oma jobi talle suhu, käskides tüdrukul selle kõige hirmsamate karistuste ähvardusel alla neelata, mida see ka tegi, julgemata silmagi pilgutada. Ülejäänud kolm sõpra tellisid endale kes sitta, kes peeru ja pärast lõunauinakut said kõik jälle kokku suures saalis, et Duclos’d kuulata.

„Ma räägin teile nüüd veel kiiresti kahest viimasest seiklusest,“ ütles kaunis Duclos, „mille kangelasteks on need kummalised mehed, kes leiavad naudingut valus. Pärast seda lähen ma teie lahke loaga järgmise teema juurde.

(126) Esimese loo peategelane soovis, et sel ajal, kui ta alasti seisab ja ma talle pihku löön, valataks talle laes olevast august pähe kuuma vett. Mehe soovist kuulda saanud, teatasin ma talle, et paraku ei ole mul samasuguseid eelistusi nagu temal, kuid sellise protseduuri ajal kannatan mina tahes-tahtmata koos temaga. Mees kinnitas mulle, et see ei tee haiget ning on üleüldse tervisele hea. Ma jäin seda uskuma ja nõustusin tema sooviga. Kuna asi toimus tema majas, ei olnud vee temperatuur minu teha. Ent nagu selgus, oli vesi peaaegu keev. Minu kliendi nauding oli kirjeldamatu, mis aga minusse puutub, siis ma püüdsin täita oma ülesande nii hästi kui suutsin. Sellest hoolimata karjusin ma nagu kass keedukatlas. Mul tuli mitmest kohast nahk maha ja ma ei nõustunud edaspidi enam kunagi selle mehe juurde minema.“

„Kas teate,“ hüüdis hertsog, „mul tuli praegu kange tahtmine kaunist Aline’i sellisel viisil kõrvetada!“

„Teie hiilgus,“ vastas Aline väriseva häälega, „ma ei ole ometi siga.“

Selle vastuse naiivne avameelsus ajas kõik naerma ja hertsog palus Duclos’l rääkida järgmine lugu.

(127) „Seekord ei teinud asi mulle enam nii palju haiget,“ jutustas see. „Mulle anti kätte kuumakindel kinnas. Sellega pidin ma võtma ahju peal kuumaksaetud pannilt tulist liiva ja kliendi keha pealaest jalatallani hõõruma. Tema nahk oli taoliste protseduuridega juba nii harjunud, et oli kõva nagu present. Kui ma jõudsin munnini, pidin ma seda peotäie liiva sees kõvasti liigutama. Riist läks väga ruttu kõvaks. Siis pidin ma võtma teise käega punaselt hõõguva panni ja asetama selle kliendi munakottide alla. Türa hõõrumine, mune kõrvetav kuumus ja võib olla ka patsutused minu persse pihta, mida ma pidin tal alati käeulatuses hoidma, panid üsna ruttu sperma voolama. Klienti jälgis hoolega, et jobi lendaks pannile, ja jälgis ülima mõnutundega selle ärapõlemist.“

„Curval,“ ütles hertsog, „see oli mees, kes armastas järeltulijaid sama vähe kui sina.“

„Tundub nii,“ vastas Curval. „Ma ei salgagi seda, et tema idee oma sperma ära põletada, meeldib mulle väga.“

„Oo, ma võin ette kujutada, millist rõõmu see sulle valmistaks,“ sõnas hertsog. „Ja kui seeme oleks hakanud juba vilja kandma, siis põletaksid sa selle sama hea meelega, on ju nii?“

„Jah, ma olen selles üpris kindel,“ ütles Curval ja tegi Adelaide’iga midagi, mille peale see läbilõikava häälega kiljatas.

„Mis sul hakkas, et sa niimoodi piiksud?“ küsis Curval oma tütrelt. „Kas sa ei kuule, et hertsog räägib sellest, et idanema läinud spermat tuleb piinata, nuhelda ja põletada, ning mida muud sa oled kui törtsuke kasvamaläinud seemet minu munadest? Lase edasi, Duclos,“ lisas Curval, „sest ma tunnen, et selle libu halisemine ajab mul paugu lahti ja seda ma praegu ei taha.“

(128) „Me jõuame nüüd,“ jutustas õhtu kangelanna, „asjade juurde, milles peitub teatav pikantne iseärasus, ja mis teile arvatavasti natuke rohkem meeldivad. Te teate ju, et Pariisis on kombeks asetada surnud välja majauste juurde. Ma tundsin ühte kõrgest soost meesterahvast, kes maksis mulle kaksteist franki iga sellise õudse etenduse eest, mille juurde mul õnnestus teda viia. Tema kogu kirg seisnes selles, et minna koos minuga puusärgile võimalikult lähedale, kusjuures mina pidin tema munni liigutama, kuni tal pauk kirstu peale lahti läks. Ühe õhtuga käisime me tavaliselt ära kolme või nelja lahkunu juures – vastavalt sellele, kuidas meil neid leida õnnestus. Iga kirstu juures kordus üks ja sama. Sel ajal, kui ma talle pihku lõin, ei katsunud ta mul kunagi midagi peale persse. Kui me esmakordselt kohtusime, oli sellel mehel vanust umbes kolmkümmend aastat, ning ta kasutas mu teenuseid tervelt kuusteist aastat. Selle aja jooksul hõõrusin ma tal kindla peale rohkem kui kahe tuhande kirstu juures paugu lahti.“

„Kas ta ütles nende tseremooniate ajal midagi?“ tundis hertsog huvi. „Teile või surnule.“

„Ta sõimas surnut,“ rääkis Duclos. „Ta ütles: paras sulle, lurjus, paras sulle, koer, paras sulle, tõbras, võta minu jobi põrgusse kaasa.“

„Omapärane kalduvus,“ märkis Curval.

„Kallis sõber,“ vastas talle hertsog, „ma kinnitan sulle, et see mees oli üks meie hea tuttav, ja et ta äsjakuulduga sugugi ei piirdunud.“

„Teil on õigus, kõrgeausus,“ kinnitas Martaine, „ja loodetavasti avaneb mul omal ajal võimalus seda härrat teile veel lähemalt tutvustada.“

Duclos kasutas tekkinud vaikust, et edasi jutustada:

(129) „Ühe teise mehe soovil, kes läks selletaoliste perverssustega hoopis kaugemale, hoidsin ma maakohtades agente, kes teatasid talle alati, kui kuskil maeti mõnda noort tüdrukut, kes oli surnud ohutusse haigusesse. Seda viimast pani klient mulle eriti südamele.

Niipea, kui ma olin midagi leidnud (muide, ta maksis mulle väga heldelt), läksime me õhtusel ajal surnuaiale ja hakkasime värskelt kinniaetud hauda kahekesi kätega lahti kaevama, kuni jõudsime laibani. Niipea, kui kliendil õnnestus surnukeha puudutada, läks tal kõvaks ja ma hakkasin talle pihku lööma, tema aga katsus surnut, eriti selle reisi ja perset. Viimaks sittus ta laiba peale ja mina pidin sedasama tegema. Seejärel lasi ta oma spermalaadungi surnukeha peale, käperdades ise ikka veel kõiki selle kehaosi, milleni ta ulatus.“

„Sellest saan ma väga hästi aru,“ märkis Curval, „ja kui ma tohin teile midagi üles tunnistada, siis olen ka mina oma elus selliseid asju teinud. Kuid ma tegin lisaks veel midagi muud, millest jutustada on praegu veel vara. Aga see selleks, mul seisab. Adelaide, jalad laiali!“

Ma ei tea, mis seal toimus, kuid diivan krägises oma koorma all. Selgesti oli kuulda meesterahva orgasmi ja ma usun, et härra kohtunik pani lihtsalt toime verepilastuse.

„Kohtuhärra,“ lausus hertsog, „ma vean kihla, et sa kujutlesid, et ta on surnud.“

„Aga loomulikult,“ vastas Curval. „Muidu poleks mul ju pauk lahti läinud.“

Kui Duclos nägi, et kõik on vait jäänud, lõpetas ta õhtu järgmise jutuga:

(130) „Et mitte lahkuda teist, härrased, nii sünge looga, jutustan ma teile viimaseks loo hertsog de Bonnefort’i kummalisest kirest. Selle noormehe meelt oli mul au lahutada viis või kuus korda ja ta käis sageli ka ühe minu sõbranna juures. Hertsogi sooviks oli, et klistiiripritsi otsikuga varustatud naine seisaks tema ees ning töötleks sellega iseennast eest ja tagant. See pidi kestma vahetpidamata kolm tundi – kui naine lõpetas kasvõi minuti võrra enne kolmanda tunni lõppu, siis ei saanud ta raha.

Protseduuri ajal käis klient ringi ümber naise, vaatas teda igast küljest, innustas teda, ja kui naine toimingust ise ekstaasi läks, erutas see teda kiiremini, muidu aga lennutas ta oma sperma naisele näkku sel hetkel, kui kell lõi kolmandat tundi.“

„Tõesõna, Duclos,“ ütles piiskop, „ma ei saa aru, miks sa ei oleks võinud jätta meie mõtted eelmise loo teema juurde, mis oli pikantne ja erutav, samal ajal kui sinu viimane lugu oli igav ja lahja ega tekita mingeid mõnusaid fantaasiaid.“

„Vastupidi,“ lausus Julie, kes oli koos Durcet’ga, „mina olen Duclos’le küll tänulik ja me kõik saame paremini magada, kui me ei pea mõtlema jõledustele proua Duclos’ eelviimasest loost.“

„Sa võid eksida, kaunis Julie,“ vastas Durcet, „sest ma meenutan ikka vana, kui uus mind haigutama ajab, ja et sa saaksid selles veenduda, siis suvatse mulle järgneda.“

Nad läksid Durcet’ kambrisse koos Sophie’ ja Michette’iga. Ma ei tea, kuidas Durcet seemnepurskeni jõudis, kuid igatahes tegi ta seda Sophie’le väga vastumeelsel viisil, sest vaene neiu tõi kuuldavale hirmsa karjatuse ja oli kambrist välja tulles punane nagu vähk.

„Noh, mis sellesse libusse puutub,“ mainis hertsog, „siis teda sa küll surnuks ei pidanud. Võiks öelda, et sa puhusid talle lausa erilise eluvaimu sisse.“

„Ta röökis hirmust,“ ütles Durcet. „Küsi temalt, mida ma tegin, ja las ta ütleb seda sulle vaikselt.“

Sophie sosistas hertsogile midagi kõrva sisse.

„Ei noh,“ märkis hertsog, „siin polnud midagi sellist, mille peale karjuda, ega midagi sellist, mille peale spermat pritsida.“

Et just sel momendil helises kell õhtusöögile, siis katkestati kõik mõttevahetused ja meelelahutused, et pühenduda söögilauarõõmudele. Orgia möödus täna õhtul kaunis rahulikult ning voodisse mindi vaikselt ja purukainelt, mis oli küll väga-väga eriskummaline.

Kahekümne seitsmes päev

Hommikul kandsid esimesi vilju eile kehtestatud seadused. Kui tüdrukud taipasid, et ainsana nende seast ei ole veel karistust määratud Rosette’ile, kiirustasid nad tema peale kaebama. Nad väitsid, et ta olevat öö läbi peeretanud, ning et kõik seitse kinnitasid seda väga innukalt ja veenvalt, siis ei olnud kedagi vaese Rosette’i kaitseks välja astumas ning ta kanti pikemalt mõtlemata karistatavate nimekirja. Ülejäänud tseremoonia õnnestus hiilgavalt. Arvestamata Sophie’d ja Zelmire’i, kes natuke häbenesid, võtsid kõik tüdrukud oma isandaid vastu uue tervitusega: „Ma situn jumala peale! Kas te tahate mu perset? Seal on sitt sees.“ Muuseas vastas see väide kõigi kaheksa puhul ka tõele. Veel väärib märkimist, et vältimaks kiusatust pesta olid vanaeided viinud tüdrukute juurest minema kõik pesukausid, veeanumad ja rätikud. Lihatoit ilma leivata avaldas tüdrukute suudele (mida iseenesestmõistetavalt samuti ei pestud) mõju ja neiude hingeõhu lõhnas oli juba täna hommikul märgata selget muutust.

„Tõesti,“ lausus Curval Augustine’i musitades, „nüüd võib juba paljast suudlusest erektsiooni saada.“

Ka teised olid ühel meelel selles, et see hea on.

Et enne kohvitundi midagi erilist ei juhtunud, siis läheme lugejaga kohe selle juurde. Kohvi serveerisid täna Sophie, Zelmire, Giton ja Narcisse. Hertsog ütles, et ta on täiesti kindel, et Sophie on juba piisavalt vana, et tal sealt alt midagi välja voolaks, ja et ta tahab seda tingimata katsetada. Ta pani Sophie’ kušetile lamama ja ütles Durcet’le, et see tüdrukut jälgiks, ise aga asus neiut tupeava, kõdisti ja persseaugu juurest üheaegselt kõditama – algul sõrmedega, pärast keelega. Loodus võitis – veerand tunni pärast erutus ilus tüdruk silmaganähtavalt, ta läks näost punaseks ja hakkas kiiremini hingama. Durcet juhtis sellele Curvali ja piiskopi tähelepanu, kes ei olnud enne uskunud, et Sophie piisavalt vana võiks olla. Mis aga hertsogisse puutub, siis temal oli asjast kõige parem ülevaade, kuna noor kena vitt täitus peagi ja ujutas hertsogi suu üle. Õnnestunud eksperiment erutas hertsogit niivõrd, et ta lasi oma paugu Sophie’ vitu peale lahti, toppides sõrmedega nii palju spermat kui sai august sisse. Curval, keda vaatemäng samuti erutas, soovis midagi muud kui tupeeritist. Sophie keeras tema poole oma kauni väikese persse, kohtunik pani suu selle vastu ja taiplik lugeja arvab kergesti ära, mida ta sealt sai. Sel ajal lahutas Zelmire piiskopi meelt, näperdades ja imedes tema pärakut, Durcet omakorda lasi Narcisse’il oma munni paitada, suudeldes ise innukalt poisi tagumikku. Pauk läks kohvitunni ajal muide ainsana lahti hertsog. Teised soovisid end tagasi hoida, sest Duclos oli kuulutanud täna õhtuks välja ilusamaid lugusid kui kõik senised.

Viimaks oligi aeg niikaugel, et kõik kogunesid jutustuste saali ja iginoor Duclos lahutas seltskonna meelt järgmiste pajatustega:

(131) „Üks mees, kelle nime ega sotsiaalset staatust ma kunagi teada ei saanud ja keda ma seetõttu ei saa teile täiuslikult kirjeldada, saatis ühel õhtul mulle kirjakesega palve, et ma tuleksin kell üheksa õhtul tema juurde. Ta kinnitas mulle, et umbusalduseks pole põhjust, ja et kuigi ta ei nimeta mulle oma nime, ei saa mul olema vähimatki põhjust rahulolematuseks. Kirjale oli lisatud kaks luidoori ja vaatamata oma tavalisele ettevaatlikkusele, mis oleks pidanud äratama minus kartust sedalaadi seikluse ees, riskisin ma seekord siiski kutse vastu võtta, saadetuna ma-ei-tea-mis eelaimusest, mis ütles mulle, et kõik läheb hästi, et mul ei ole midagi karta.

Jõudsin siis kohale. Mind võttis vastu teener, kes ütles mulle, et ma ennast alasti võtaksin, sest ainult nii võivat ta mind oma peremehe ette viia. Ma tegin nagu kästud. Seejärel võttis teener mul käest kinni, me läksime läbi kahe või kolme toa ja teener koputas ühele uksele. Uks avanes, ma astusin sisse ja teener eemaldus, sulgedes ukse minu järel. Mis valgustusse puutub, siis ei erinenud tuba, milles ma viibisin, mitte millegi poolest kotist. Sellesse ruumi ei suutnud tungida vähimatki valgust ega õhku.

Vaevalt olin ma jõudnud siseneda, kui minu juurde astus alasti mees ja haaras minust sõnagi lausumata kinni. Ma ei kaotanud pead, sest olin veendunud, et ta ei taha muud kui mulle natuke taha panna. Et see kummituslugu rutem lõpeks, kompasin ma oma käega mehe alakeha järele, et koletis kaotaks võimalikult ruttu mürgi, mis ta nii agressiivseks teeb. Ma leidsin eest väga suure ja kõva türa, kuid mu käsi lükati kohe eemale – ilmselt ei olnud riista katsumine soovitud.

Nähtamatu laskis mul istuda taburetile, võttis ka ise minu kõrval istet ja hakkas mu tisse – üht teise järel – nii kõvasti pigistama, et ma ütlesin valju häälega: „Mul on valus!“ Selle peale laskis mees rindadest lahti ja pani mu kušeti peale kõhuli lamama. Ta istus mu jalgade vahele ja hakkas mu kannikaid samamoodi töötlema nagu enne rindu. Ta katsus neid, pigistas tohutu jõuga, lükkas laiali, mudis, suudles ja hammustas ning imes persseauku. Et need operatsioonid olid sellelt poolt märksa ohutumad kui teiselt, lasksin ma tal tegutseda. Murdsin siiski pead selle üle, miks on vaja lihtsat nussi nii keeruliseks teha. Ühtäkki hakkas mees kõva häälega karjuma: „Jookse, sa vilets emane, päästa ennast, sitane lits, mul tuleb kohe ja ma ei vastuta su elu eest!“

Te võite kujutleda, et ma hüppasin kähku jalule. Oli näha nõrka valguskuma läbi ukse, millest ma olin just sisse tulnud. Jooksin selle poole ja leidsin ukse tagant tuttava teenri. Ta andis mulle mu riided tagasi, sellele lisaks veel kaks luidoori ja ma ruttasin minema, ise õnnelik, et nii kergelt pääsesin.

„Teil on põhjust õnne tänada,“ märkis Martaine, „sest äsjakuuldu oli selle mehe tavalise meelelahutuse lahjendatud vorm. Kunagi teine kord,“ lisas see kogenud lõbunaine, „tutvustan ma teda teile ohtlikumast küljest.“

„Kuid siiski mitte nii ohtlikust kui mina,“ lausus Desgranges, „ja ma olen proua Martaine’iga täiesti ühel meelel selles suhtes, et te olite suure õnnega koos, kui selle mehe käest nii kergelt pääsesite, sest tal oli veel teisi, palju ebatavalisemaid perverssusi.“

„Niisiis ärgem arutagem seda asja enne, kui oleme kuulnud kõike,“ ütles hertsog. „Sina aga, Duclos, jutusta meile nüüd midagi muud, et viia meie mõtted eemale mehest, kes meie kirgi väga tugevasti erutas.“

(132) „Mees, kes järgmisena minu juurde tuli,“ jätkas Duclos, „tahtis saada naist, kellel oleksid väga ilusad rinnad. Et see oli just üks minu tugevaid külgi, siis näitasin kliendile oma tisse ja ta jäi rahule. Aga kuidas see pervert mu rindu ja nägu kasutas! Ta pani mu ihualasti diivanile lamama ja istus kaksiratsi mulle peale. Siis torkas ta oma türa mulle rindade vahele ja käskis mul nad võimalikult tugevasti kokku pressida, ise aga liigutas oma riista edasi-tagasi ja pritsis mu natukese aja pärast seemnevedelikku täis. Justkui sellest vähe oleks, sülitas ta mulle oma kakskümmend korda laraki näkku.“

„Ma ei saa kohe kuidagi aru,“ ütles Adelaide etteheitvalt hertsogile, kes oli talle nina peale sülitanud, „miks te seda jäledust järgi peate tegema. Millal te need kombed ometi lõpetate?“

„Siis, kui mul selleks tahtmist on, kallis lapsuke,“ vastas hertsog. „Ära hetkekski unusta, et sa oled olemas ainult selleks, et täita käsku ja lasta endaga teha kõike, mis meil pähe tuleb. Jätka, Duclos, sest muidu võib mul tulla tahtmine teha midagi veel rõvedamat, ning et ma seda kaunist tütarlast jumaldan,“ lisas ta irooniliselt, „ei taha ma teda ülearu palju solvata.“

(133) „Ma ei tea, härrased,“ jutustas Duclos edasi, „kas te olete juba kuulnud St. Elme’i komandandi perverssusest. Ta pidas mängupõrgut, kus kliente häbematult peteti. Mis aga oli asja juures kummaline, oli see, et mänguritel nahka üle kõrvade tõmmates läks komandandil kõvaks.

Iga kord, kui ta kedagi pettis, läks tal pauk püksi lahti. Üks tüdruk, keda ma hästi tundsin ja keda ta pikka aega pidas, jutustas mulle, et mõnikord pidi mees oma piinavaid kirgi tema juures maandama. Kõik varguse vormid ahvatlesid komandanti samamoodi ja ükski asi ei olnud tema eest kindel. Kellegi juures külas olles varastas ta lauanõusid, buduaaridest näppas ehteid, ta võis panna pihta peegli või taskurätiku – talle kõlbas kõik, mida sai varastada. Ning alati sai ta erektsiooni ja pritsis niipea, kui vargus oli edukalt lõpule viidud.

(134) Kuid see mees ei olnud veel nii iseäralik kui üks kohtu esimees, kellega ma puutusin kokku varsti pärast proua Fournier’ juures tööleasumist. Ta jäi mu kliendiks ka pärast, sest kuna tema olukord oli väga delikaatne, ei soovinud ta teha tegemist kellegi teisega peale minu. Kohtunik üüris aastaringselt korterit Grove’i väljakul, mida hooldas üks vana teenijanna. Selle ainukeseks ülesandeks oli hoida korter korras ja teatada kohtunikule otsekohe, kui väljakul tehti ettevalmistusi hukkamiseks. Siis laskis kohtunik jalamaid mulle teatada, et ma ennast valmis paneksin. Ta pani selga valeriided, tuli mulle tõllaga järele ja me läksime sinna korterisse. Sealt avanes suurepärane vaade otse tapalavale. Me võtsime koos kohtunikuga sisse kohad akna juures ribikardina taga, mille ribide vahelt ta pistis välja esmaklassilise pikksilma. Süüdimõistetu saabumiseni lahutas see õiguse tugisammas oma meelt sellega, et suudles diivanil minu perset – omavahel öeldes oli see talle väga meele järgi. Kui viimaks lärm väljas ohvri kohalesaabumisest tunnistust andis, võttis kohtuhärra taas sisse oma koha akna all. Mina seisin tema kõrval ning silitasin ja hõõrusin tema munni. Seejuures pidi mu liigutused minema järjest tugevamaks ja intensiivsemaks, sedamööda, kuidas hukkamine edenes. Ma pidin asja niimoodi seadma, et pauk läheks lahti alles sel momendil, kui kurjategija hinge heidab. Kõik läks plaanipäraselt – ma ei valmistanud talle kunagi pettumust. Kui süüdimõistetu astus tapalavale, jäigastus kohtuniku suguliige ja tema erutus tõusis sünkroonis jälgitava tragöödia etappidega. Mida lähemale astus hukatav surmale, seda lähemale jõudis ka türa mu pihus seemnepurskele. Selsamal hetkel, kui langes mõõk, lendas välja ka sperma. „Oo, kurat mind võtku!” hüüatas minu klient siis. „Kuidas ma oleksin tahtnud praegu ise timukas olla. Ma oleksin virutanud talle palju paremini kui see seal!”

Väärib märkimist, et selle mehe naudingu suurus sõltus otseselt hukkamise liigist. Poodule ei pühendanud ta rohkem kui väikese tagasihoidliku jobivalamise. Rattale tõmmatu ajas ta vaimustusse. Aga kui keegi põletati või neljastati, läks ta kiimast lausa segaseks. Kas õnnetu juhtus olema mees või naine, oli talle ükspuha.

„On olemas ainult üks asi, mis võiks mulle veel suuremat naudingut pakkuda,” tunnistas ta kord mulle. „Oleks tore vaadata pealt, kuidas hukatakse rase naine. Aga kahjuks on see võimatu.”

„Aga teie ausus,” vastasin talle selle peale, „te ju saadate oma ametis ise neid vaesekesi surma.”

„Enesestki mõista,” vastas kohtunik, „ja ma teen seda ülima mõnuga. Ma olen kolmkümmend aastat kohtunikuna töötanud ega ole veel kordagi langetanud ühtegi otsust peale surmanuhtluse.”

„Aga kas te ei karda,” küsisin ma edasi, „et ükskord hakatakse teile kõikide nende inimeste surma ette heitma.”

„Päh!” vastas kohtuhärra. „ega see asi nüüd nii hull ka ei ole.”

„Aga,” tõin ma kuuldavale veel ühe vastuväite, „kas maailm ei nimeta sellist teguviisi jõledaks?”

„Oh,” kohmas kohtunik, „asjad, mis erutavad meie kirgi, võivad olla jõledad, aga sellest ei saa ennast häirida lasta ja seda väga lihtsal põhjusel. Olgu mingi tegevus või nähtus kui tahes jube – sel hetkel, kui ta sul paugu lahti ajab, ei ole ta sinu jaoks enam hirmus! Ta on hirmus ainult teiste silmis, aga kes julgeb mulle öelda, et teiste arvamus, mis on nii paljudes asjades ekslikuks osutunud, ei ole ekslik ka selles asjas? Miski ei ole iseenesest hea ega iseenesest halb, see kõik on suhteline, sõltudes meie kommetest, hoiakutest ja eelarvamustest. Seda asjaolu silmas pidades ei ole midagi imelikku selles, kui mingi iseenesest neutraalne nähtus on teie silmis vääritu ja minu silmis ahvatlev. Niisiis, kui mul tekiks võimalus seda nähtust oma naudingu suurendamiseks kasutada, peaksin ma olema loll, kui laseksin võimaluse käest ainuüksi sellepärast, et see teile ei meeldi. Ärge nähke vaeva, mu kallis Duclos, inimese elu on nii tühine asi, et ma kasutan seda nii, nagu mul pähe tuleb, just nii nagu oleks see kassi või koera elu. Ja kui sa kord juba nii õrnahingeline oled,” lõpetas kohtunik, „mida sa siis veel ütled, kui kuuled ühe minu sõbra meelisharrastusest?”

Kui see teile, härrased, sobib, siis lõpetangi ma tänase õhtu selle looga kohtuniku sõbrast.

(135) Nagu kohtuhärra mulle jutustas, soovis see mees, et teda viidaks kokku naistega, keda ootab peatselt ees hukkamine. Mida lühemat aega enne hukkamist ta nad sai, seda rohkem ta maksis; eelkõige nõudis ta aga, et asjaosalisele oleks tema surmaotsus juba teada. Oma positsiooni ja sidemete tõttu pääses ta sedalaadi informatsioonile kergesti ligi ega maganud kunagi ühtegi naishukatavat maha. Ükskord olevat ta maksnud kokkusaamise eest tervelt sada luidoori. Huvitaval kombel aga ei kasutanud ta naist tavapärasel viisil, vaid nõudis temalt, et ta näitaks oma perset ja situks. See mees väitis, et miski siin ilmas ei maitse nii hea kui sellise naise sitt, kes teab, et ta varsti sureb. Ta ei säästnud taoliste kohtumiste korraldamiseks tõesti ei raha ega vaeva. Nagu te isegi taipate, nõudis ta ka, et mitte keegi sellest tema salakirest teada ei saaks. Mõnikord ilmus ta kohale pihiisaks riietatuna, vahel aga perekonnatuttavana. Ta ei öelnud ära ka teenetest naistele, kes tema soove kuulekalt täitsid.

„Ning mis sa arvad, Duclos, kui ta oli oma tahtmist saanud, kuidas ta siis selle protseduuri lõpetas?” küsis mu tuttav kohtunik minult ja vastas ise: „Samamoodi nagu mina, mu kallis sõbratar – ta hoidis oma jobi kuni hukkamiseni ja pritsis selle välja, jälgides maailma ülevaimat vaatemängu.”

„Oo, see on ikka tõeliselt perversne!” hüüdsin mina.

„Perversne?” imestas kohtunik. „Pea meeles, pisike – miski, mis munni kõvaks ajab, ei ole perversne. Ja ainus kuritegu maailmas on endale selle lõbu keelamine.”„

„Tema ei keelanud endale tõesti midagi,” lausus Martaine, „ja meil proua Desgranges’iga avaneb – nagu ma väga loodan – võimalus jutustada auväärt seltskonnale mõned lood selle inimese kõlvatusest ja rikutusest.”

„Ahaa, seda parem,” ütles Curval, „sest see mees meeldib mulle ülimal määral. Just nii tuleb elurõõmudesse suhtuda. Tema filosoofia on mulle täiesti vastuvõetav. On ju lausa uskumatu, millisel määral inimene, kelle naudinguvõime on loodusest juba niikuinii piiratud, püüab oma tegevusvabadust veel lollide eelarvamustega kitsendada. Näiteks see, kes tembeldab mõrva kuriteoks, jätab ju ennast ilma kujuteldamatust mõnust. Tunnistades mingit absurdset moraalinormi, kaotab ta sadu rõõme, millest üks on magusam kui teine. Mis, kurat võtaks, on loodusel sellest, kui maailmas on üks, kümme, kakskümmend või viissada inimest vähem? Kas vallutajad, kangelased, türannid lasevad ennast allutada loomuvastasele seadusele, mis nõuab, et teistele ei tehtaks seda, mida ei taheta enesele? Tõesti, kallid sõbrad, ma ei varja seda teie eest – ma värisen vihast, kui kuulen lollpäid kinnitamas, et see olevat loodusseadus. Armas jumal! Kui inimesed ihkavad sooritada mõrvu ja teisi roimasid, siis sellest, et nad neid toime panevad, järeldub, et just roimad, aga mitte roimadest hoidumine on loodusseadus. Tõeline looduse seadus, see, mille loodus on graveerinud meie südametesse, on see, et me peame ennast rahuldama, ükskõik kelle kulul. Kuid siiski kannatust! Võib-olla tuleb mul varsti võimalus teile nendest asjadest põhjalikumalt jutustada. Ma olen seda teemat põhjalikult uurinud ning loodan veenda teid, nii nagu ma ise olen veendunud, et ainus viis, kuidas me saame loodust teenida, on järgida pimesi neid ihasid, mis ta meile on andnud, ükskõik millised need ka ei oleks. Sest kuna kõlvatuid loodusseadusi tuleb samamoodi austada kui vooruslikke, siis näitabki loodus meile alati ise, mida ta ühes või teises olukorras soovib meid tegevat. Jah, mu sõbrad, mõni teine kord räägin ma teile kõigest sellest üksikasjalikult, kuid praegu on mul ilmtingimata vaja seemet pursata. See kuradi tüüp oma hukkamistega Grove’i väljakul pani mu munad lausa pulbitsema!”

Ning Curval sulgus oma kambrisse, võttes kaasa Desgranges’i ja Fanchoni – oma kaks head sõbrannat, kes olid sama rikutud kui tema ise. Veel andis Curval Aline’ile, Sophie’le, Hébéle, Antinousele ja Zephyrile märku, et nad talle järgneksid. Ma ei tea, mida see pervert nende seitsme objektiga tegi, aga see kestis väga kaua. Teised võisid kuulda kohtuniku hüüdeid: „Noh, lase käia! Kurat mis sa teed, mitte seda ei käskinud ma sul teha!” ja muid taolisi pahameeleavaldusi, vaheldumisi ropu sõimuga, mida temalt kõlvatute stseenide ajal enamasti kuulda võis. Tüdrukud tulid lõpuks välja üleni punastena, sassis juustega ja üldse sellise ilmega, nagu oleks nendega midagi väga ebameeldivat tehtud.

Sellal, kui Curval kambris ennast rahuldada laskis, olid hertsog ja tema kaks sõpra kaugel sellest, et aega lihtsalt niisama surnuks lüüa. Ainus, kellel pauk lahti läks, oli siiski piiskop. Ta tegi seda nii iseäralikul viisil, et meil ei ole kahjuks praegu võimalik seda lähemalt kirjeldada. Viimaks aga istusid kõik koos lauda, kus Curval veel natuke filosofeeris, sest tema vaimu erksust ei suutnud ükski kõlvatus kõigutada. Oma põhimõtetele kindlana oli Curval pärast seemnepurset niisama patune, niisama ateistlik, niisama roimarlik kui kirelõõmaski. Temast tasuks kõikidel tarkadel inimestel eeskuju võtta. Sperma ei peaks meile mitte põhimõtteid dikteerima, otse vastupidi – just põhimõtted peavad määratlema selle, kuidas me oma sperma maailma lennutame. Ja hoolimata sellest, kas meil parajasti seisab või mitte, peab meie filosoofia jääma ikka samaks.

Orgia ajal sündis jutuajamisest üks ääretult huvitav plaan, mille peale polnud seni veel keegi tulnud. Neli sõpra otsustasid nimelt välja selgitada, kellel poistest ja kellel tüdrukutest on kõige ilusam perse. Esmalt rivistati üles kaheksa poissi, aga neil ei lubatud kummarduda, sest persse õige vaatamine ja hindamine käib just nii, et objekt seisab sirgelt. Ülevaatus kestis kaua ja žürii oli väga range. Eri seisukohtade vahel toimus äge dispuut, favoriidid muutusid pidevalt, viisteist korda katsuti kõik poisid hoolikalt läbi ning viimaks kuulutati võitjaks Zephyr. Hindajad leidsid üksmeelselt, et on absoluutselt võimatu leida midagi nii täiuslikku ja kaunikujulist.

Nüüd oli järg tüdrukute käes. Neilgi lasti üksteise kõrval reas sirgelt seista. Otsustamine oli ülimalt raske, Augustine’i, Zelmire’i ja Sophie’ vahel valimine näis võimatuna. Augustine, pikem ja kehaehituselt arenenum, oleks maalikunstnike zürii eest kindlasti võitjana naasnud, kuid meie neli perverti kaldusid eelistama ümarust proportsionaalsusele, lopsakust klassikalistele kehajoontele. Augustine’iga konkureeris pisut liiga palju saledust ja haprust, kahel konkurendil oli nii roosa õitsev ihu, nii valge ümar tagumik, nii lopsakalt vormitud puusad, et nad tõrjusid Augustine’i viimaks kõrvale. Ent keda eelistada nende kahe seast, kes järele jäid? Kümme korda jagunesid hääled võrdselt, viimaks aga võitis Zelmire.

Nüüd kutsuti kohale mõlemad võluvad võitjad. Neid katsuti ja silitati õhtu otsa. Zelmire’ile anti käsk paitada Zephyri munni. Viimasest purskas imetore spermajuga. Siis lasti Zephyril omakorda Zelmire’i silitada ja tüdruk oli poisi käte vahel naudingust meeletu. Kõik need kirjeldamatult iharad stseenid meelitasid elumahla välja ka hertsogilt ja tema vennalt, kuid Curvali ja Durcet’d erutasid suhteliselt vähe. Need kaks olid ühel meelel selles, et nende vanade kalestunud hingede meelitamiseks on vaja natuke vähem roosasid stseene ja et sellised lapsemängud on ainult noortele. Kui viimaks magama mindi, leidis Curval õrnadele karjapoisimängudele lohutust teatavatest teistsugustest häbitutest tegudest.

Kahekümne kaheksas päev

See päev oli pulmapäev. Cupidoni ja Rosette’i kord oli Hymeni sidemetega seotud saada. Saatuslik juhuse tõttu tuli neil mõlemal ka õhtul karistust kanda.

Kuna hommikune kontroll ei toonud päevavalgele ühtegi korrarikkujat, veedeti terve hommikupoolik pulmapidustustega. Kui tseremoonia läbi sai, koguneti salongi vaatama, mida noorpaar teeb. Kuigi kaks last ei olnud veel kunagi Veenuse müsteeriumides osalenud, olid need siiski nende silme all nii sagedasti toimunud, et nad valdasid vähemalt teoreetilisel tasemel piisavalt teadmisi, teadmaks mida neil teha tuleb. Cupidon, kelle väike munn tikksirgelt püsti seisis, pistis selle Rosette’i reite vahele, kes oli kõige siirama süütusega valmis teda vastu võtma. Poiss lähenes neiule nii osavalt, et tema ettevõtmist oleks kindlasti krooninud edu, kui piiskop poleks temast kätega kinni haaranud, et saada endale seda, mida vaene poiss – ma olen selles täiesti veendunud! – oleks hoopis parema meelega andnud oma väikesele abikaasale. Surudes ennast sisse piiskopi tohutusse persseauku, vaatas noormees neiut pilguga, millesse oli kirjutatud kahetsus. Kuid hetk hiljem ei olnud Rosette’il enam mahti oma kallimale tähelepanu pöörata, sest hertsog võttis ta ja hakkas teda reite vahele nussima. Curval omakorda käperdas ja pigistas piiskoppi nussiva Cupidoni tagumikku ning kuna see armas väike perse oli nõuetekohases seisundis, siis lakkus Curval selle puhtaks ning tal läks kõvaks. Mis puutub Durcet’sse, siis tegi tema sedasama veetleva tüdrukuga, keda hertsog eestpoolt tarvitas. Pauk ei läinud siiski kellelgi lahti ja viimaks läks kogu seltskond lõunalauda, selle järel aga kohvi jooma.

Kohvi serveeris täna noorpaar koos Augustine’i ja Zelamiriga. Ilus Augustine, kes ei olnud ikka veel üle saanud oma häbiväärsest allajäämisest persete konkursil, ilmus otsekui mossitamise märgiks täiesti korrastamata soenguga, mis muutis ta veel tuhat korda ahvatlevamaks. Curvalile avaldas see muljet ning ta silmitses veel korra hoolega neiu perset.

„Ma ei saa aru,” ütles ta, „kuidas võis juhtuda, et see väike libu eile esimest kohta ei võitnud. Kurat mind võtku, kui maailmas on kuskil veel mõni ilusam perse kui see siin.”

Seejuures tõmbas ta Augustine’i kannikad laiali ja küsis, kas neiu on valmis teda rahuldama.

„Oo jaa,” vastas see, „ning täiel määral, sest ma suudan ennast vaid suurivaevu tagasi hoida.”

Curavl kummardus üle sohva, põlvitades tagumise kehaavause juurde ning hetk hiljem oli sitt juba tema kõhus.

„Jumal needku mind!” karjus ta, näidates sõpradele oma kikkis munni, „ma olen praegu seisundis, kus ma tahaksin teha hirmsaid asju!”

„Ja mida nimelt?” küsis hertsog, kellele meeldis lasta Curvalil sellises meeleolus oma mõtteid kõvasti välja öelda.

„Mida?” vastas Curval. „Mistahes rõvedust, mida mulle välja pakutakse, kui see ka looduse sandistaks või universumi hävitaks.”

„Noh, noh,” ütles Durcet, kes nägi, milliseid kurjakuulutavaid pilke Curval Augustine’i poole saatis, „tule, lähme parem Duclos’d kuulama. Sest ma olen veendunud,” lausus ta teiste poole pöördudes, „et kui me talle praegu vabad käed annaksime, ootaks seda armsat last tema elu hirmsaim veerandtund.”

„Tõepoolest,” kinnitas Curval kirglikult, „ja väga verine, selle peale võite mürki võtta.”

„Curval,” sõnas hertsog, kes oli samuti ülima erutuse seisundis, pärast seda kui ta oli Rosette’i sitale pannud, „kui kogu see seltskond praegu meie kätte antaks, siis näitaksime me neile järgmise kahe tunni jooksul uut ja vana!”

Piiskop ja Durcet, kes olid sel hetkel pisut rahulikumad, haarasid aga neil kahel kätest kinni ja sellistena – see tähendab, püksid alla lastud ja munnid taeva poole vaatamas – ilmusid need kaks perverti seltskonna ette, mis oli juba kogunenud jutustuste saali Duclos’ uusi jutte kuulama. Jutustaja, kes oskas kahe härrasmehe seisundi järgi juba oodata, et teda peatselt katkestatakse, alustas aega viitmata:

(136) „Üks isand õukonnast,” rääkis ta, „kellel aastaid umbes kolmkümmend viis, nõudis minult ilusaimat tüdrukut, keda mul õnnestub leida. Ta ei olnud mulle oma maaniast jutustanud ning ma viisin ta kokku noore õmblejaga, kes ei olnud veel kunagi millestki kõlvatust osa võtnud ning oli vaieldamatult üks kenamaid tüdrukuid, keda ette võib kujutada. Uudishimulikuna, mida nad ette võtavad, kiirustasin ma oma piiluaugu juurde.

„Kust, pagana pihta, leidis proua Duclos niisuguse inetu eide?” alustas õukondlane. „Arvatavasti kuskilt agulitänavalt, kui sa parajasti otsisid mõnda sõdurit, kellele külge ajada.”

Vaene häbelik tüdruk, kes ei olnud osanud sellist jämedust oodata, ei teadnud, mida öelda või teha.

„Noh, viska juba hilbud maha,” jätkas kõrgeauline klient, „kaua sa seal koperdad? Ma pole iial oma elus näinud litsi, kes oleks nii inetu ja loll kui sina… Noh, kas sa saad täna valmis?… Soo-soo, see on siis see keha, mida mulle maast taevani kiideti? Mis rinnad need sellised on? Neid võiks esimesel pilgul pidada vana lehma udarateks.”

Ta haaras tissidest jõhkralt kinni. „Ja see kortsuline kõht! Sul on vist juba kakskümmend last?”

„Mitte ainsatki, armuline härra, ma vannun seda teile!”

„Jaa-jaa, mitte ainsatki, seda need emased kõik räägivad. Kui nende lirvade juttu uskuda, siis on nad veel kõik süütud kah. Kurat sind võtku, pööra ümber! Öök, milline jäle perse! Millised rõvedalt lotendavad reied! Sulle antakse vist iga päev kakssada korda jalaga persse.”

Seejuures peate te teadma, härrased,” selgitas Duclos, „et sellel tüdrukul oli kõige kaunim pepu, mida ma oma elus näinud olen. Vaene tüdruk oli kohutavalt šokeeritud. Ma kuulsin peaaegu tema südame kloppimist ja tema imeilusad silmad valgusid pisaraid täis. Mida õnnetumaks aga tüdruk muutus, seda jõhkramalt sõimas teda vastik klient. Mul on võimatu anda teile edasi kõiki alandusi, mille osaks pisike sai, taolisi sõnu oleks piinlik öelda kõige vastikumale ja õelamalegi vanamutile. Viimaks ei suutnud tüdruk enam kõiki neid kohutavaid mõnitusi taluda. Pisarad purskusid tema silmist ja selleks hetkeks oli pervert, kes kogu aeg kõigest jõust onaneeris, säästnud oma suurima alatuse. On võimatu korrata neid häbituid asju, mida ta ütles neiu naha, kasvu ja näo kohta, halva lõhna kohta, mida kaunitar väidetavalt levitas, tema kehahoiaku ja mõistuse kohta, lühidalt öeldes, see mees mõtles välja kõik võimaliku, leiutas kõige hullemaid teotusi, et tüdrukut nii hullusti solvata kui vähegi võimalik. Viimaks läks tal pauk lahti, saadetuna ropendustest, mida isegi voorimees ei oleks suhu võtnud.

Sellel stseenil olid väga lõbusad tagajärjed – ta päästis nimelt tüdruku surematu hinge. Neiu vandus, et ei nõustu enam kunagi elus niisuguse seiklusega ja kaheksa päeva hiljem kuulsin ma, et ta oli otsustanud veeta oma ülejäänud elu kloostris. Ma rääkisin sellest noormehele ning see tegi talle palju nalja. Ta nõudis, et ma annaks talle võimalikult kiiresti võimaluse veel mõni eksinud hing jumala rüppe viia.

(137) „Üks teine mees,” jätkas Duclos, „palus mind, et ma leiaks talle mõne neiu, kes oleks tundliku hingega ning ootaks parajasti mõnda teadet mingi sündmuse kohta, mille ebasoodne kulg teda üliväga kurvastaks. Nagu te võib-olla arvata oskate, tuli mul tema soovi rahuldamisega kõvasti vaeva näha. See mees oli asjatundja ja sai väga hästi aru, kui valusalt tema antud hoop tabas. Niisiis ei hakanud ma teda petma ja valisin neiud, kellega ma ta kokku viisin, väga hoolikalt välja.

Ükskord saatsin tema juurde ühe tüdruku, kes ootas Dijoni linnast teadet Valcourt’i-nimelise mehe kohta, kellesse ta oli meeletult armunud.

„Kust te pärit olete?” küsis meie pervert neiu käest sõbralikult.

„Dijonist.”

„Dijonist? Pagan küll, ma sain just hiljuti Dijonist kirja. See sisaldas teadet, mis mind väga kurvastas.”

„Mis teade see oli?” küsis tüdruk suure huviga. „Ma tunnen Dijonis paljusid inimesi, äkki pakub see teade mullegi huvi?”

„Oh ei,” vastas mees, „see ei saa huvitada kedagi peale minu. Mulle teatati ühe noormehe surmast, kes oli mulle väga lähedane. Ta oli abiellunud ühe tüdrukuga, kellega minu Dijonis elav vend oli teda tutvustanud. Ta armastas seda tüdrukut väga, kuid järgmisel päeval pärast pulmi suri ta ootamatult ära.”

„Palun öelge mulle, mis tema nimi oli.”

„Tema nimi oli Valcourt ja ta oli pärit Pariisist.”

„Oi, ei, see ei ole võimalik,” halises neiu ja minestas.

„Kurat, kurat küll!” röögatas siis pervert, suurest mõnust lausa arust ära, „Just sellisena ma teda tahtsin. Perse paljaks, ruttu perse paljaks, siis mul kohe tuleb!”

Ning neiu elutut keha siia-sinna väänates lennutas ta seitse või kaheksa spermalortsu tema tagumiku peale ja lahkus, tundmata vähimatki muret selles üle, mis tema alatu vale ohvrist edasi saab.”

„Ja kas ta kärvas selle kätte?” küsis Curval, kes lasi parajasti endale mehemoodi taha panna.

„Ei, monsenjöör,” vastas Duclos, „aga ta oli pärast seda juhtumit poolteist kuud haige.”

„Oi, püha sitajunn!” röögatas hertsog, „Teie sõber oleks võinud talle seda lugu menstruatsiooni ajal rääkida!”

„Just minu mõte,” sõnas Curval. „Aga tunnistage, härra hertsog, et teil seisab. Ma näen selle siiamaani ära. Teile oleks kindlasti meeldinud, kui plika oleks surnult maha kukkunud.”

„Oo jaa,” vastas hertsog. „see olnuks mulle väga meele järgi. Te tunnete mind ju ja teate, et mingi tüdruku elu pole minu silmis sittagi väärt.”

„Durcet,” ütles kohtunik, „hea võõrustajana te ilmselt muretsete oma külaliste käekäigu pärast, aga paar-kolm tükki ees või taga ei muuda ju ka midagi, eks ole? Nii et lähme, härra hertsog, kambrisse, ja lähme sinna koos, et oleks lõbusam.”

Mõeldud tehtud. Hertsog ja Curval andsid tüdrukutest Zelmire’ile, Augustine’ile, Sophie’le ja Colombe’ile, poistest Cupidonile, Narcisse’ile, Zelamirile ja Adonisele, nussijatest Brise-culile ja Bande-au-cielile, vanaeitedest Therese’ile ja Fanchonile ning abikaasadest Constance’ile ja Julie’le käsu endale järgneda. Natukese aja pärast oli kuulda kahte või kolme valju naisterahva karjatust ning kahe üheaegselt seemet pritsiva mehe orgasmikarjeid. Augustine tuli välja, taskurätik verd jooksva nina ees, Adelaide aga hoidis oma taskurätikut parema rinna vastas. Julie omakorda, kes oli piisavalt rikutud ja kaval, et igast hädaohust pääseda, naeris laginal ja väitis, et ilma temata ei oleks meestel küll pauk lahti läinud. Nende järel tuli kambrist välja kogu seltskond. Zelamiri ja Adonise persetel läikisid veel spermajäljed. Kui mõlemad härrad olid teistele kinnitanud, et nad toimisid igati kõlblalt ja sündsalt, nii et neile midagi ette ei saa heita, ning et nad on nüüd täielikult rahunenud ja valmis edasi kuulama, kästi Duclos’l edasi rääkida:

„Mul on väga kahju,” lausus Duclos, „et härra Curval oma iha rahuldamisega niimoodi kiirustas, sest mul on tema jaoks kaks lugu rasedatest, mis oleks talle kindasti rõõmu valmistanud – ma ju tean tema suhtumist õnnistatud seisundis naistesse.”

„Jutusta aga!” ütles Curval, „Kas sa siis ei tea, et seemnepurse ei suuda saada jagu minu kirgedest ning et kõige kuritööhimuram olen ma siis, kui mul on just pauk lahti läinud?”

(138) „Sellisel juhul võtke teadmiseks, et ma tundsin kunagi ühte meesterahvast, kelle kireks oli vaadata sünnitavaid naisi. Ta onaneeris, nähes neid valust oigamas ja lennutas oma sperma lapsele pähe, niipea kui see putsist välja oli tulnud.”

(139) Üks teine mees lahutas oma meelt sellega, et pani seitsmendat kuud raseda naise ligi viie meetri kõrgusele pjedestaalile seisma. Naine pidi vapralt vastu pidama, sest kui tal oleks pea pööritama hakanud, oleks ta koos oma ihuviljaga surnuks kukkunud. Pervert ei tundnud õnnetu raseda piinarikkale olukorrale sugugi kaasa – ta sundis vaesekest (kellele ta selle eest muidugi maksis) nii kaua seal üleval vastu pidama, kuni tal endal pauk lahti läks. „Oo, milline suurepärane kuju, milline võrratu ornament, milline silmipimestavalt kaunis kuninganna!” hüüdis ta oma naudingu tipul olles.”

„Sina, Curval, oleksid sammast kõigutanud, kas pole tõsi?” küsis hertsog.

„Oi, ei, sa eksid väga rängalt! Ma tean liigagi hästi, millist austust me loodusele ja tema imelistele meistritöödele võlgneme. Rasedus ja sünnitus – see on ju meie liigi edasikestmine, see on ime, mida me peame ikka ja jälle uuesti imetlema. Ja neid, kes seda korda suudavad saata, peame me tuhat korda tänama. Mis minusse puutub, siis ei suuda ma iialgi rasedat eite ilma meeleliigutuseta silmitseda. Kujutlege vaid, mis tunne on vaadata, kuidas naine oma vitust äkki vahtu välja ajab, nagu langetõbine suust! Kas on maailmas veel midagi kaunimat, midagi meeliülendavamat? Constance, tule siia, ma palun sind, et ma saaksin suudelda seda altarit, millel toimub see vapustav loomise müsteerium!”

Et Constance istus kohtuniku kõrval, et olnud sellel vaja oma ihaldatud altarit kaua otsida. Võib aga oletada, et pühadusele lugupidamise väljendamine ei toimunud päris sellisel viisil, nagu Constance oli oodanud (kuigi juba enne oli näha, et ega ta Curvali hästi ei usaldanudki). Igatahes päästis neiu kuuldavale valju karjatuse, mille esilekutsunud tegu ei pistnud olevat kuigi lugupidav.

Kui kuulajate hulgas oli taas saabunud vaikus, rääkis Duclos selle õhtu viimase jutu:

(140) „Ma puutusin omal ajal kokku ühe mehega, kellele meeldis üliväga kuulda last kõvasti karjumas. Ta soovis, et tema juurde toodaks ema koos lapsega, kes oli kolm või kõige rohkem neli aastat vana. Ema pidi last tema silme all kõvasti peksma ja kui väikseke selle peale meeleheitlikult röökima pistis, tuli emal võtta perverdi türa ja seda karjuva lapse ees hõõruda, nii et sperma viimasele näkku lendas.”

„Ma vean kihla,” ütles piiskop Curvalile, „et see mees ei tundnud soojätkamise vastu suuremat lugupidamist kui sina.”

„Ka mina usun seda,” vastas Curval. „Muide, kui kasutada ühe seltskonnas väga targaks peetud daami mõõdupuud, siis oli see mees kõige hullem võllaroog, sest tema arvates oli igaüks, kes loomi, lapsi ja rasedaid naisi ei armasta, koletis, kes tuleks rattale tõmmata. Kui see proua minu üle kohut mõistaks, oleks mu päevad loetud, sest mina ei salli ühtegi neist kolmest silmaotsaski.”

Et selle õhtu jutustusi oli väga palju katkestatud, oli aeg juba hiline, kui rahvas ükskord söögilauda jõudis. Lauavestluse teemaks oli täna küsimus, millist funktsiooni täidab inimese tundlikkus ja kas ta on indiviidi õnnelikkuse seisukohalt kasulik või kahjulik. Curval kinnitas, et tundlikkus on alati kurjast, ja et see tuleb lastel juba eos lämmatada, harjutades neid juba maast-madalast võimalikult kohutavate vaatepiltidega. Pärast seda, kui küsimust oli mitmest küljest vaetud, jäid teisedki viimaks kohtuniku seisukohaga nõusse.

Pärast sööki panid Curval ja hertsog ette saata emased ja poisid magama ning veeta orgia meeste vahel. Kõik olid nõus ja härrased veetsid öö, lastes kaheksal nussijal endale taha panna, ja jõid selle juures ära ohtrasti põletatud viina. Voodisse läksid nad alles kaks tundi enne päikesetõusu. Järgmine päev tõi aga endaga kaasa uued jutud ja uued sündmused, millest hea lugeja saab teada, kui võtab vaevaks edasi lugeda.

Kahekümne üheksas päev

On üks vanasõna (ja vanasõnad on väga toredad asjad), mis väidab, et „süües kasvab isu”. See vanasõna, olgugi ta vahel ebaõiglaselt lihtsustav, vastab siiski sageli tõele. Ta tähendab seda, et kui keegi on teinud jõledusi, ihkab ta teha neid veel rohkem, ja seda rohkem, mida rohkem ta neid juba teinud on. See saatus tabaski meie täitmatuid liiderdajaid. Koletu kalkusega, ebainimlikult rõveda leidlikkusega olid nad, nagu me teame, sundinud oma õnnetud naised osutama neile pärast seda, kui nad peldikust tulid, kujuteldamatult jäledaid ja räpaseid teenuseid. Kuid sellest oli neile veel vähe, sest kahekümne üheksandal päeval kuulutati välja uus seadus, mis tundus olevat kasvanud välja eileöisest ohjeldamatust anaalseksiorgiast. Seadus sätestas, et alates 1. detsembrist täidavad abikaasad oma isandate ees klosetipottide ülesannet.

(7. osa lõpp, järgneb)