Punamütsike ja kuri hunt

14 minutit lugemist

„Punamütsike!“

Ei mingit vastust.

„Punamütsike!“

Ei mingit vastust.

„Türa, mida sa lõugad. Kurat, magada ei lase!“ torises Pille endamisi pahaselt.

„Sa tead väga hästi, et pidid minema vanaema vaatama!“ hüüdis ema esimeselt korruselt. Pille oli ema peale pahane, kuid võttis siis ennast kokku, tegi hääle pisut sõbralikumaks ja hüüdis vastu: „Tulen, tulen, emake, juba tulen!“

Sellel mõrral oli loll komme teda alati kõige magusama une pealt üles ajada. Aga ema kutsus Pillet ju Punamütsikeseks? Muidugi polnud see tema päris nimi, kuigi tänapäeval pannakse lastele eriliselt totraid eesnimesid. Punamütsikeseks hakkas teda kutsuma joodikust isa ja see nimi jäi Pillele külge nagu takjas.

Punamütsike ringutas ja pistis siis käe reite vahele. Tema noor ja värske mätasvitt oli täna kuidagi eriti kuum, pundunud ja niiske. „Oh, kuidas kuluks üks korralik kepp ära!“ ohkas Punamütsike kuuldavalt ja hakkas endale näpukat tegema. Igaks juhuks viskas ta pilgu onupoja voodi poole, sest ta teadis, et Joosep pidi sel ajal juba koolis olema. Oma suureks üllatuseks nägi ta, et onupoeg, kes ajutiselt nende pool elas, oli oma voodis ja lõi teki all nii innukalt pihku, et tekk lainetas.

„Joosep, miks sa koolis ei ole?“ küsis Punamütsike.

„Kaks esimest tundi jäävad täna ära,“ vastas Joosep pead täditütre poole pöörates. „Ja mida vittu sina siin veel teed, ema kutsus ju?!“

„Küll ma jõuan sinna vanaema juurde, tule parem korraks minu kaissu, meeletu nikunälg võtab silmanägemise ära!“

Seda polnud Joosepile vaja kaks korda öelda. Ühe hüppega oli ta täditütre voodis ja tonksas oma toeka vooliku just õigesse kohta.

„Sa oled ikka lahe kutt!“ ütles Punamütsike tänulikult ohates. „Ja kepid jube hästi! Ja munn on sul viimase peal! Tead, kui tore sellega mängida on!“

„Räägi parem, kuidas sul Frediga suhe susiseb?“

„Ah, see idioot? Läksime tülli. Olin paar päeva tagasi sõbranna pool. Fred oli ka seal. Hakkasin talle vaikselt kätt püksi toppima. See sitapea aga ütles, et ei mingeid armumänge enne pulmi. No, mida vittu! Ma tahan enne ikka teada, kas poisil ka midagi püksis on. Mis ma pärast pulmi teen, kui kutt hakkab mulle mingit kahtlast pliiatsit pihku toppima? Tädi Liina ütleb alati, et kui võtad mehe, siis ikka munniga mehe!“

„Kuule, see sinu Fred on ju Jehoova tunnistaja,“ ütles Joosep, ise samal ajal lausa vennaliku hellusega tüdrukut kargutades.

„Mida vittu, usklik ka veel. Sellepärast ta pipardabki! Ühesõnaga ta solvus nii, et läks minema. Sõbranna Juta viskas talle veel aknast kastrulitäie vett kaela! Las hoiab oma süütu noksi jumalale! Sellised idioodid tuleks maamuna pealt ära kaotada!“

„Õige,“ arvas Joosep elutargalt, „ega usk ole viagra, mis kõvaks teeb!“

„Kuule, Joosep, ausalt, sa kepid veel paremini kui meie eesti keele õpetaja!“

„Võimalik, aga ta imeb kõige paremini?“

„Mida vittu? Mida ta imeb?“

„Minu munni, noh! Jõle hästi võtab põske. Üleeile lobistas mul londi viie minutiga tühjaks! Mul on tunne, et ta õppis ülikoolis rohkem imemist, kui eesti keele filoloogiat!“

„Ah, need eesti keele filoloogid on kõik peded! Milline normaalne mees sellist jama õppima läheb?“ arutles Punamütsike elutargalt, ise aeg-ajalt suurest mõnust ohkides.

„Joosep, nüüd ma taipan, miks sul eesti keeles nii head hinded on! Kuradi pedekari! Ja minule ta paneb ainult kolmesid-neljasid. Türakari, aga mitte Tallinna raad.“

Punamütsike mudis onupoja prinke, sugutamise taktis pingulduvaid ja lõtvuvaid kannikaid, laksas siis aga äkki käega Joosepi seljale: „Kuule, aga sul on keemias ka kahtlaselt head hinded? Kas keemiaõps ka imeb?“

„Ei, temale kütan ma peeru vahele. No ikka korralikult – et ikka neljad-viied tuleksid. Täiskasvanuid peab austama! Seda on vanemad meile õpetanud.“

„Jah, vanemaid peab austama… eriti õpetajaid! Aga issver, nüüd ma mõistan, miks keemiaõps mind ei taha. Ah, kui oleksin poiss, lõpetaksin gümnaasiumi kuldmedaliga”

„Aga sa võid ju ka imemise ära õppida!“ soovitas Joosep.

„Punamütsike, kaua sa seal põõnad, pidid vanaema juurde minema!“ hüüdis ema alt.

„Kohe, emake!“ vastas Punamütsike ohates, tundes orgasmi saabuvat. Joosep lõpetas seekord pihku lüües, öeldes, et nii on palju mõnusam. Punamütsike tõusis ja lipsas vannituppa, et pisut kümmelda. Joosep tuli ka, loputas oma toreda nuia üle, kuivatas, andis täditütrele põsele põgusa musi ja ütles: „Pean kooli lippama. Ja muide, Kalle pidi täna mulle paar ketsi sebima!“

„Vahva!“ ütles Punamütsike, „tõmbaks siis õhtul ennast kergelt pilve! Sa oled ikka sitaks lahe sell!“

Joosep läks kooli, Punamütsike aga hakkas riidekapist sobivaid hilpe otsima. Muidugi oli ükskõik, mida vanaema juurde minekuks selga panna, kuid Punamütsike pidi arvestama ka sellega, et tee viis läbi metsa ja mine tea, mis kõik varjulisel metsateel juhtuda võib! Nii valis ta välja pitsilise alusseeliku, valged alukad, punaste täppidega seeliku ja punase kapuutsiga pleedi, mida oli hea lõua alt kokku siduda. Ema andis kaasa pudeli Lauaviina, pudeli limonaadi, veel mingi koogi, mõned vanad „Maajad” ning köharohtu. Punamütsike pani asjad korvi ja asus teele. Tõsi, tänaval heitis nii mõnigi ontlik linnakodanik talle põlgliku pilgu, mõni aga isegi sisistas hammaste vahelt: „Pisike libu!“, kuid Punamütsike ei lasknud ennast millestki häirida ja astus vapralt edasi, ümisedes omaette lapsepõlve lemmikraamatust „Meisterdetektiiv Blomkvist“ meenunud värsirida: „Elas kord üks plika, kel nimeks Josefiine. Ainuke kallis asi oli temal õmblusmasin…“ Äkki Punamütsike vakatas, mõistes kui tobe on tänaval nii lapsikut värssi omaette laulda. Siiski oli ka temal lemmikraamatu kangelastele mõeldes tore meenutada lapsepõlves tehtud tempe, seda enam, et Pillel oli veel kõik ees…

 Peagi alevik lõppes ja kitsas rada pööras metsavahele. Punamütsike astus edasi, kõigutades korvi käeotsas ja nautides maheda suvetuule sooja paitust. Ta oli umbes veerand tundi käinud, kui äkki hüppas põõsaste vahelt välja hunt! Suur kuri hunt, ihualasti ja täiesti kõva karaga, mis ähvardavalt üles-alla kõikus. Muidugi sai Punamütsike kohe aru, et see polnud mingi päris hunt, vaid ehk mõni maniakk, kes tahtis lihtsalt pulli teha. Oli kuidas oli, ja oli see, kes oli, kuid Punamütsike otsustas mänguga kaasa minna… Pealegi oli hundil nii isuäratavalt ilus kara. Asjaolu, et kriimsilm oli pringi kehaga ja häbe kenasti raseeritud, lubas oletada, et tegemist on mõne noorema mehega, sest nood lähevad igasuguse moega kaasa.

„Olen kuri hunt!“ ütles võsavillem, kuigi ta hääl ei kõlanud üldse kurjalt, ja ajas käpad laiali.

„Oi, kuidas ma kurja hunti kardan! Ma lähen niimoodi alt märjaks!“ ütles Punamütsike väriseva häälega. „Kas sa sööd mu ära?“

„Sae pekki, ei söö! Räägi parem, kuhu sa lähed?“

„Vanaema juurde, ta on meil täna pisut tõbine.“

„Ja mis sa talle viid?“

„Lauaviina, kooki ja köhakomme.“

„Ehee,“ naeris hunt, „Lauaviina vanaemale, kes on maakonna parim puskariajaja!“

„Kust sina meie perekonna asju tead?“ uuris Punamütsike.

„Karu rääkis…“ vastas hunt ebalevalt. „Aga nüüd ole hea, keera kork pudelilt maha ja anna hundipoisile üks korralik punnsuutäis, muidu ma söön su vanaema ära!“

„Tõmba uttu, üks vanaeit vähem! Aga parem siiski mitte… Ta on meil täitsa muhe memm, popp ja noortepärane!“ Punamütsike keeras korgi maha ja ulatas pudeli hundile. See jõi tubli lonksu ja andis pudeli tüdrukule tagasi, öeldes: „Võta ka üks klõmakas! Aga muide, kui vana sa oled?“

 Täitsa persses, miks peaks ühe nikunäljase tüdruku vanus hunti kottima? mõtles Punamütsike. Äkki on tegemist lastekaitsetalituse provokatsiooniga. Vähe sellest, et need tragid nuuskurid salaja arvutites nuhivad ja moblakõnesid pealt kuulavad, nad üritavad veel igasuguste muude kavalate trikkidega patustajaid vahele võtta. Kuid ei, selline maskeraad pole siiski mentide käekiri. Nii nutikad nad nüüd ka ei ole. Kergendatult rüüpas Punamütsike tubli sõõmu ja vastas: „No… olen… nii kergelt… õitsvas nooruses!“

„Puhta putsis! Kui ma siin sinuga niiviisi jahmerdan, võin veel trellida taha sattuda!“

„Kes meid siin metsas ikka näeb,“ pakkus juba kergelt vindine Punamütsike. „Aga miks sa nii kiimas oled?“

„Mul on jooksuaeg!“ vastas hunt maheda häälega, endal lustitilgad kara otsas sätendamas.

„Kas sa oled ikka päris hunt?“ küsis Punamütsike, kuigi ta teadis vastust ka küsimata.

„Ikka päris hunt, ikka päris…“ vastas võsavillem varmalt.

„Hui sa päris hunt oled!“ mõtles Punamütsike kuuldavalt. Kuid kes see küll võiks olla? Füüsikaõpetaja see ei ole… võimlemisõpetaja ammugi mitte, selle munn on peenike kui pliiats, pealegi vasakule kõver. Äkki on hoopiski meie koguduse pastor? Ei, selle munn on lühike, aga jäme, pealegi ei raseerinud ta kunagi häbet. Vittu, kes see küll on? pingutas Punamütsike oma vähest IQ-d, kuid otsustas, et küll aeg annab arutust.

„Kas sa ikka suhu võtad?“ küsis hunt pärast kolmandat lonksu.

„Kas sa arvad, et mu suu on seinapragu – ikka võtan!“ vastas Punamütsike ja kummutas samuti tubli suutäie. Siis astus hunt lähemale, Punamütsike võttis võsavillemi kara pihku, katsus ja mudis seda. „Kas sa oled ikka meie metsast?“ küsis ta.

„Ja oled sina küll kõiki meie kodukandi munne uurinud, et nii küsid. Muidugi olen kodukandi hunt, siitsamast metsast. Ära pelga, aeg läheb, hakka nüüd imema!“

„Aga, sa pärast ikka kepid ka?“

„Ikka kepin, kuidas siis Punamütsikese kuivale jätan,“ vastas kriimsilm ja lükkas oma priske kara Punamütsikesele põske. Tüdruk hakkas isukalt imema, sest täna hommikul oli ta ainult keppi saanud, kuid üle kõige meeldis talle siiski imeda.

„Jube mõnna vänt sul!“ ei olnud ta kiitusega kitsi ja imes siis jälle hoolega edasi. Võsavillem ainult ümises mõnust ja liigutas ennast kergelt edasi-tagasi. Siis võtsid nad veel ühe klõmaka ja hunt palus Punamütsikesel talle sülle istuda. Vilunud liigutusega libistas tüdruk kriimsilma kara endale sisse.

„Sa oled ikka päris pandav hunt ja üldsegi mitte kuri!“ kiitis ta ja hakkas ennast üles-alla hüpitama. Mõne aja pärast vahetasid nad poosi ja võsavillem võttis Punamütsikest eest ja tagant. Läks aega mis läks, lõpuks sai hunt paugu lahti ja Punamütsike megahea orgasmi. Siis pani tüdruk alukad jalga, lükkas seeliku alla ja korrastas riietust.

„Hundipoiss, kas näeme veel kunagi?“ küsis Punamütsike.

„Võib-olla… kunagi sinu vanaema pool,“ põikles hunt otsesest vastusest kõrvale ja kadus kõva kara kõikudes pikkade hüpetega põõsaste vahele. Rahul ja rahuldatud Punamütsike astus edasi, püüdes ära aimata, kes see salapärane hunt ikkagi olla võis. Kuidas ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta meenutada ühtegi tuttavat, kes oleks võinud sellist tempu teha. Tõsi, ega ta kõiki kargutajaid polnud ka alasti näinud, nii et võis vaid loota, et see ikka keegi tuttav oli. Niimoodi mõtiskledes jõudis Punamütsike vanaema metsatalu õuele. Ta koputas uksele.

„Sisse,“ vastas kellegi võõras kume hääl.

 Punamütsike avas ukse, hämara toa tagaotsas asuvas voodis lamas keegi paksu lapiteki all. Punamütsike astus lähemale. Lamajal oli tanu peaaegu lõuani tõmmatud. Muidugi sai Punamütsike kohe aru, et see ei ole vanaema, kuid vapralt lolli mängides küsis ta: „Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“

„Et sind paremini kuulda!“ vastas kriimsilm-patukott häält peenikeseks tehes.

„Vanaema, aga miks sul nii suured silmad on?“

„Et sind paremini näha!“

„Vanaema, aga miks sul nii suur suu on?“

„Et sulle paremini keelekat teha!“

Nüüd tõmbas Punamütsike „vanaema“ pealt teki ja küsis: „Vanaema, aga miks sul nii suur munn on?“

„Et sind paremini nikkuda!“ vastas hunt, tõmbas Puna- mütsikese kaissu, lükkas tal püksikud alla ja pistis sõrmed vittu.

„Oi, vanaema, aga miks sul nii kõva on?“

„Sest sa meeldid mulle, Punamütsike, ja nüüd ma kepin su vaeseomaks!“

„Aga kus vanaema on?“

„Sa ei pea kõike teadma. Lühidalt, läks kuivavaid kanepiõisi segama. Sihuke hea Hollandi sort on tal, võtab nii pilve, et ise ka ei usu!“

„Hundike, aga kas sa ikka korralikult kepid?“

„Kepin nii, et sa kolm päeva jalgu alla ei võta!“

„Aga, kuri hunt, räägi, kes sa ikkagi oled?“

Hunt sosistas midagi Punamütsikesele kõrva.

„Issver-sussver, ei ole võimalik, oleks ma seda teadnud, härra konstaabel, et teil nii viimase peal munn on, ma oleksin teile juba ammu keppi andnud. Aga nüüd tulge mu peale!“

Nii nikkusid nad seal hilise pärastlõunani. Siis tuli vanaema, kõik kolm trimpasid värsket puskarit ja tegid pärast savu, nii et õhtupäikese kiirtes metsatalu kohale tõusis paks sinine suitsupilv…

* * *

Epiloog

Nii lihtsalt see meie muinasjutt ei lõppenud. Seadusekuulekad naabrid, kelle vanemad olid innukad pealekaebajad juba Stalini ajal, said teada, et vanaema tegeleb kanepi kasvatamise ja suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega ning helistasid vihjetelefonile. Reinuvader Rebane aga hoiatas vanaema õigeaegselt. Vanaema võttis peidikutest välja aastate jooksul narkoräriga teenitud raha ja põgenes Hispaania kaudu Lõuna-Ameerikasse Paraguaysse. Kuri hunt sai teada Punamütsikese õige vanuse ja mõtles, et nüüd on puhta putsis ja trellide taha minek kindel. Ta pani oma senise ameti maha ja läks tööle ühte mittetulundusühingusse. Pangaautomaatidest võttis ta välja suure summa ühingu raha ja põgenes samuti Lõuna-Ameerikasse. Punamütsike ei osanud esialgu midagi peale hakata, sest ta ei suutnud kurja hunti ja selle vägevat kara unustada. Mõni aeg pakkus talle lohutust Saabastega Kass. Punamütsike valetas ennast vanemaks ja sokutas ennastki ühte mittetulundusühingusse tööle, kust ta Saabastega Kassi kaasabil suure summa pihta pani. Et mitte ühe teise naiskassakrati kombel trellide taha sattuda, põgenesid nemadki Lõuna-Ameerikasse Uruguaysse. Reinuvader Rebase saadetud emailide abil õnnestus neil vanaema üles leida ja nad sõitsid edasi Paraguaysse, kus kõik asjaosalised kohtusid.

Buenos dias, bandidos!“ hüüatas vanaema kui nägi Punamütsikest koos Saabastega Kassiga saabumas. Kuri hunt oli juba varem kohale jõudnud ja tuikus jumalast pilves vanaema uue maja ukselävel. Kohtumisrõõm oli piiritu. Eestit ei tahtnud keegi enam meenutadagi. Vanaema tõi „valget”, kõiki keerasid paberrahast rullid ja tegid kohtumise tähistamiseks korralikud triibud. Just sel hetkel tuli vanaema mobiili sõnum, et ka Reinuvader Rebane oli õnnelikult Paraguaysse jõudnud. Punamütsike ja kuri hunt läksid ülemisele korrusele, et kohtumisest täit laksu saada, vanaema aga leidis ühise keele Saabastega Kassiga. Ja kui Interpol neid üles leidnud ei ole, siis elavad nad kõik koos õnnelikult edasi!