Kas su vererõhk on korras? (Oluliselt täiendatud juuni 2018)

9 minutit lugemist

Kas vererõhu „mängimist” on võimalik kuidagi vältida? Kas peaks muretsema, kui see ükspäev on normaalne, teine päev aga kõrge? Mis selle põhjuseks võiks olla ja kas saaks ise midagi selle ärahoidmiseks teha?

Umbes 70%l üle 65-aastastest inimestest on normist kõrgem vererõhk. Vererõhk on üks kergemini määratavaid näitajaid inimese elutegevuse ja organismi seisundi hindamisel. Oleme pea kõik saanud teada oma vererõhu näitajad kas korralise läbivaatuse käigus perearsti juures või spordikeskuses usina spordimeediku poolt mõõdetuna. Kasulik on teada mitte ainult rõhku, vaid ka näiteks keha rasvaprotsenti või luustiku tihedust.

Enne mõõtmist kohvile ja suitsule ei

Tõepoolest võib vererõhk olla kõrgenenud väga mitmetel põhjustel ja varieeruda tugevasti isegi päeva vältel. Kindel on see, et ühekordne mõõtmine ei anna alust veel hüpertoonia diagnoosimiseks, kuid päeva jooksul erineval ajal määratud vererõhkude väärtuste jälgimine annab ülevaate, kuidas organismis vereringlus toimib. Küllap oligi närvipinges mõõdetud vererõhk kõrgem tavalisest ja põhjustas ebamugavat survet peas.
Õige metoodika rõhu mõõtmisel välistab nii suitsetamise kui ka oakohvi tarbimise vähemalt tunni jagu enne protseduuri. Kuna vererõhk tekib südamelihase kokkutõmbumisel ja vereringesse paisatava verehulga mõjul, siis lihtsustatult võib seda kujutada ette kui pidevat pumpamist. Siin saavad vererõhu väärtuste kujunemisel olulisteks nii südamelihase jõudlus kui ka perifeerne vastupanu – st rõhk, mida tuleb ületada, et verehulka veresoontesse paisata. Veresooni on ju inimese kehas mitmeid kilomeetreid, kui kõik suured ja väikesed veresooned kokku arvata.
Milline on normaalse vererõhu kriteerium? Peab ütlema, et meedikute hulgas üksmeelt selles osas ei ole. Tänapäevaste kriteeriumite järgi loetakse noorel inimesel normaalseks vererõhuks 120/80 mm Hg, keskealistel ja eakatel aga 140–90 mm Hg. Veel peetakse konkreetseks piiriks 139/89 mm Hg ja mitte rohkem. Kuid leidub ka neid tohtreid, kes väidavad, et 60-aastasel inimesel peaks normaalne vererõhk olema nagu 16-aastasel noormehele – 120/80 mm Hg, mis on muidugi täiesti absurdne. Teised pakuvad aga üle 60-aastastele normiks 150/90 mm Hg. Maailma Terviseorganisatsioon WHO on avaldanud ka klassifikatsioone, kus ravi vajavavaks kõrgenenud vererõhuks loetakse näitajaid 165/95 mm Hg ja üle selle.
2017. aasta novembris kehtestati USA-s uus normi, mille kohaselt on 130/80 mm Hg nüüd USA-s kõrge vererõhk. Enne algas seal kõrge rõhk näidust 140/90. Saksa spetsialistid on aga aga veendunud, et vererõhk 140–90 mm Hg täoiesti normaalne ja paanikaks pole mingit põhjust. Viimati muudeti norme teispool ookeani 14 aastat tagasi. Aastal 2018. USA-s avaldatud andmetel pole aga midagi hullu, kui üle 60-aastasel inimesel on süstoolne vererõhk 150 mmHg. Vererõhu alandamine iga hinna eest ei too endaga kaasa mingeid eeliseid. Vastupidi: selleks on vaja suures koguses medikamente, mille kõrvalmõjud (eriti maksale ja neerudele) tekitavad rohkem kahju kui kasu.
Madalaks loetakse vererõhu väärtused, kus süstoolne rõhk jääb täiskasvanul alla 100 mm/Hg ja diastoolne rõhk alla 60 mm/Hg.
Diastoolseks rõhuks loetakse näitu, kus mõõtmisel mansetis rõhku vähendades mingil ajahetkel me ei kuule enam pulsilööke. Kui pulsilöögid jäävad kuuldavaks kogu mõõtmise ajal, siis diastoolse ehk alumise rõhuna märgitakse seda momenti, mil pulsilöögid muutusid nõrgemini kuuldavaks.
Kui me vaatame suuri inimpopulatsioone puudutavaid uuringuid, siis on leitud, et juba alates 115 millimeetrist (süstoolne rõhk) ülespoole minnes hakkab südame-veresoonkonna haiguste – eriti ajuinsuldi, aga ka südamelihase infarkti – risk tõusma. Riski tõus kuni umbes 140 millimeetrini on aga väga väike. 140–150 millimeetrist hakkab see juba üles kerima ja alates 150–160 millimeetrist läheb see eksponentsiaalselt üles. Nii et teooria ütleb, et uued normid, mis Ameerikas kehtestati – need ei olegi mitte väga valed, aga ka mitte ainuõiged.

Hüpertoonia on tõsine värk

Eakamatel inimestel esineb sageli sellist hüpertoonia vormi, mil ülemine ehk süstoolne rõhk ületab 160 mm/Hg, aga alumine ehk diastoolne rõhk püsib normaalsetes piirides. Vanadel sportlastel on täheldatud sagedamini madalate vererõhu väärtuste esinemist kui nende eakaaslastel. Selline spordimehe madal vererõhk ei ole haiguslik ja ei põhjusta tavaliselt vaevusi.
Madala vererõhuga seisundi koos ebameeldivate kaasnähtudega (nõrkus, külmatunne, pearinglus, minestamisekartus) tekkimist võib põhjustada pikemaajaline lamamine, läbipõetud infektsioonhaiguse järgne nõrkus, sage veekaotus suurtes doosides manustatud diureetikumide tõttu. Selline hüpotooniline seisund ei ole füsioloogiline ja vajab ravi. Vererõhuhaiguse diagnoosimiseks ei piisa mõnel korral mõõtmisest, vaid seda peab tegema mitmel korral ja mitmepäevaste vaheaegade järel. Üha sagedamini püstitatakse diagnoos alles põhjaliku statsionaarse uuringu ja ka monitoruuringu teostamise järgselt.
Miks selline ettevaatlikkus diagnoosi püstitamisel? Hüpertoonia on tõsine haigus ja kui seda on kord diagnoositud, siis võib piltlikult öeldes end elu lõpuni vererõhuaparaadiga seotuks lugeda. Vanemaealiste inimeste ajuhalvatused ja südamepuudulikkus on alguse saanud sageli just sellest, et hüpertooniat ei ole suudetud kontrolli all hoida, või on loobutud ravist ja jälgimisest siis, kui ilmnesid esimesed positiivsed tulemused vererõhuvastaste preparaatide võtmise järel.
Sageli on kõrgenenud vererõhuga inimesed muretud oma vererõhu näitajatest kuuldes. Senini on nad ju end hästi tundnud, vaid mõnikord on olnud peavalu, uimasust, kahinaid kõrvades või hetkelist peapööritust ja seega nagu ei oleks põhjust end ravimisega koormata. Aga just pidev ülerõhk on organismile kurnav ja viib raske südamehaiguse või ajuvereringehaiguse tekkele. Seda tuleb meeles pidada ka neil inimestel, kellel vererõhuväärtusi on vaid aeg-ajalt mõõdetud kõrgenenuna.
Millegipärast on aga kujunenud üldine väärarvamus, et vanuse lisandudes ongi kõrgem vererõhk normaalne. Ometi pole see nii – on vaid teada, et sageli esineb just vananedes ka vererõhu tõus, mille üheks oluliseks põhjuseks arvatakse olevat ateroskleroosi (veresoonte seinte muutust, peamiselt suurte veresoonte jäigastumine).
Ulatuslikud aterosklerootilised kahjustused veresoontes viivad tihti olukorrani, kus vererõhu langetamine raviga ei too kaasa enesetunde paranemist. Vahel võib koguni tekkida vastupidine reaktsioon: kõrge vererõhuga kohastunud organism reageerib vererõhu normaliseerumisele vaevuste tekkimisega (pearinglus, nõrkustunne, väsimus). Ja nii väidabki inimene, et kogu süü halva enesetunde pärast lasub „liiga alla kukkunud” vererõhul. Tõepoolest võib sel juhul tal ka omamoodi õigus olla, kuid siiski on kõrgenenud vererõhu püsimine ohtlikum, kui raviga kaasnenud ajutine ebamugavustunne.

Kõikuv vererõhk

Vererõhu regulatsioon on keeruline ja hõlmab peaaegu kõiki organsüsteeme: olulisemateks on närvisüsteem, südame-veresoonkond, erituselundid (neerud), hingamiselundid jne. Kiired vererõhu muutused on seotud peamiselt närvisüsteemiga, siit ka nende inimeste mured, kellel on sageli kõikuv vererõhk.
On inimtüüpe, kes väga ärevalt jälgivad kõiki oma organismi signaale, nende jaoks on südamekloppimine, pearinglus, lihastõmblused ja külmavärinad ettekuulutajaks „millelegi tõsisele”. Raadios kuulutatud magnettormide päevad on neile täiendavaks ärevusallikaks. Nii ei suudagi sellise käitumise omapäraga inimene tõkestada oma hirmu selle ees, et nüüd tõuseb vererõhk ja tal hakkab halb.
Lootusetust peab nentima nende inimeste enesetunde parandamise võimaluste osas, kes napsitamisega end turgutavad. See on valiku küsimus, sest alkoholi tarbimine on vererõhku tõstev ja see võib püsida kõrgenenult päevi, isegi terve nädala. Paraku kaasnevad siin täiendavad riskimomendid: vere viskoossuse muutused pohmeluse perioodil koos kõrgenenud vererõhuga on ajuhalvatust provotseeriv seisund.
Hüpertoonikutel on sageli keelatud leilisaun. Tegelikult on mõistlik leiliprotseduur ja saunatamine isegi kasulikud. Muidugi tuleb vältida saunas alkoholi ja isegi õlle pruukimist, karastamist külma vette hüppamise näol ja võistlemist leilitaluvuse alal. Kuumas õhus viibides vererõhk küll ajutiselt tõuseb, kuid pärast sauna on vererõhuhaigetel sageli täheldatud rõhu väärtuste langust ja head enesetunnet.
Hüpertoonia ravis on kaasajal väga tõhusalt toimivaid ravimeid. See arsenal täieneb pidevalt. Vaja on vaid leida usaldusväärne arst ja seega on suur osa murest juba möödas, sest ravi on vägagi individuaalne ja vajab oskuslikku „tempimist”. Teil võib ka vedada ja saate hüpertoonia ravi korraldada ilma ravimiteta. Ravimiteta ravimise väljendi on kasutusele võtnud soomlased.

Need stressifaktorid ajavad su vererõhu üles

Pidev ajahäda ja kärsitus                          84%
Viha, vihkamine                                         82%
Konkurents ja võimete proovilepanek  52%
Hirmud, ärevus ja foobiad                       42%
Depressioon                                                35%

See on kompleks abinõudest, milledest olulisemad ja kindlasti tõhusad on:

* psühhoemotsionaalse stressi vähendamine
* kehakaalu normaliseerimine (miinus 5 kilo kaalus alandab vererõhku 5 mm/Hg)
* liikumisharjumuse kujundamine
* soolavaene tervislik dieet (6–12 g päevas, vähem kui 6 g päevas on aga kahjulik, sest inimese organism vajab soola)
* alkoholi minimaalne tarbimine
* kategooriline EI tubakale!

Keemiliste vererõhuravimite negatiivsed kõrvalmõjud

* suurenenud risk kukkuda, peapööritused
* ohtlik elektrolüütide vähenemine, meeltesegadus
* haavade paranemise aeglustumine
* südamerütmihäired
* impotentsus
* kõrgenenud risk haigestuda diabeeti

7 parimat looduslikku ainet kõrge vererõhu vastu

Aine                 Päevane doos

Foolhape                    1000 ug
Vitamiin C      500–2000 mg
Magneesium      250–750 mg
Kaalium                       0,5–3 g
Kaltsium                       1–1,5 g
Arginiin                           3–6 g
Kalaõli (Omega-3)        2–4 g
NB! Soovitav on nende ainete koguste suhtes eelnevalt kompetentse arstiga konsulteerida.

Sport!

Rootsi Lundi ülikooli viimase 30 aasta uurimised on näidanud, et tuhandest mittesportivast inimesest sureb aastas 40, samal ajal kui sportlike hüpertoonikute seas on see arv 17! Ideaalseks „treeningudoosiks” peavad spordispetsialistid trenni kaks kuni kolm korda nädalas 20–60 minutit, mis võib alandada vererõhku 10–15 mm Hg. Vastunäidustatud on suurt pingutust nõudvad spordialad, kus tuleb ette lühiajalisi suuri koormusi. Tervisespordiks ei sobi tennis, squash, korv- või võrkpall, ammugi siis jalgpall. Ei piisa ka ainult jalgrattasõidust, vaja on ka mõõdukat jõutreeningut hantlitega.

NB! Mõõda vererõhku õigesti, mõõta tuleb mõlemal käel! Näiteks kui vasakul käel on süstoolne vererõhk 130 ja paremal 180, siis on tegemist tõsise südameprobleemiga ja tuleks esimesel võimalusel arsti poole pöörduda.

MAAJA