Andreas Hanni – Tallinna inimsööja

49 minutit lugemist

6. märtsil 1982 leiti Tallinnas Nõmmel, Valdeku tn. 19 maja hoovist tundmatu noormehe laip. Verejäljed tänavalt majanurgani, seitse terariistahaava rindkeres ja kõril, läbiotsitud kuue- ja jopetaskud, saabaste, dokumentide ja rahakoti puudumine andsid alust oletada röövkallaletungi. Ent miks oli suur tükk reielihasest välja lõigatud? Tunnistan, et isegi oma kolleegi ettekannet püüdsin kahtluse alla seada vastuväidetega – ehk olid need siiski Nõmme koerad, kes mõrvatu kallal olid tegutsenud? Või on tegu masina pealesõidu või löögi jälgedega.

18-aastase uurimispraktika vältel olin näinud arvukalt kuriteo ohvreid, seekordne oli aga selline, mis mind, kogenud uurijat, vapustas: mõrvar oli kaasa viinud käntsaka inimliha! Miks oli tal seda vaja? Kas kättemaksuks? Laiba mõnitamiseks? Või tegutses mõrvar sadistlikel ajenditel? Sellele küsimusele vastuse leidmine oli kogu järgneva uurimise lähtepunkt.

Siiski õnnestus meil küsitluse teel üht-teist kindlaks teha. „Nõmme” restoranis oli toimunud äge pühade sissejuhatus, mis kestis tolle aja vaimule vastavalt – kella kaheni öösel, kusjuures kõik olid silmini purjus. Kuriteopaiga läheduses asuvate eramajade hundikoerad olid eriti sõjakat lärmi teinud kella kolme ajal öösel. Valdeku saunast möödasõitev takso oli samal ajal näinud mingit rüselust kahe mehe vahel tänaval. Paraku oli kõik, mis võis tapetu isiku kindlakstegemisele kaasa aidata, eeldatavasti kurjategija saagiks langenud. Et paljud linlased olid pühadeks maale sõitnud, siis ei pruukinud inimese kadumine tähelepanu äratada. Ohver oli korralikult riides, vaid kerges joobes, füüsiliselt tugev, „Nõmme” restoranis ei viibinud. Mis tõi ta Nõmmele Valdeku tänavale, pealegi veel südaöisel tunnil? Ja mida tegi seal kurjategija – jälitas või varitses ohvrit? Või ründas ta koguni juhuslikku möödaminejat? Need olid küsimused, millele uurimisgrupi operatiivnõupidamistel vastust otsiti. Asjaga tegelesid isiklikult siseministri I asetäitja ning kriminaaljälituse struktuurilülide juhid, inspektoritest rääkimata. Esimene mõistatus lahenes 7. märtsi õhtuks. Rõngu alevisse vanematele külla sõitnud Tallinna elanik Viive Vibo ootas mehe maalesõitu kaks päeva (6. ja 7. märts), ent asjata. Oli kokku lepitud, et Eimar Vibo sõidab naisele maale järele 6. märtsi hommikul, sest 5. märtsil oli tal tööpäev. Naine oli sõitnud kodutallu päev varem, 5. märtsil. Et mees ei saabunud, sõitis abikaasa tagasi Tallinna. Kodus, Lõuna tänaval, oli kõik nii, nagu naise lahkudes jäi, mees ei olnud mitmel päeval kodus olnud. Abikaasa teadis, kuhu pöörduda – mees oli lubanud reede õhtul pärast tööd lähedaste sugulaste poolt läbi astuda. Sinna naine ruttaski. Seal kuulis naine, et mees oli lahkunud reede öösel kella poole kolme paiku, lubanud hommikul vara bussiga maale sõita. Asuti koos tegutsema. Otsiti haiglatest, paraku tulemusteta. Samal ajal kui Viive Vibo pöördus miilitsa poole, suundus tema mehe vend nende koju Valdeku tn. 19.

Lisame veel, et kui kriminaaljälituse töötajad palusid 6. märtsi hommikul Valdeku tn. 19 maja elanikke hoovil lamajat ära tunda, ei suutnud ohvri sugulane Boriss isikut identifitseerida, niivõrd moondunud oli see.

Kadunud esemete seas pidi leiduma võti kurjategija tabamiseks. Tapetu omastelt saime teada, et puuduvad dokumendid, sealhulgas töötõend, raha, rahakott, käekell, talvesaapad ja üks väga individuaalne ese – klotser omaniku initsiaalidega „E.V.”.

Otsiti röövitud esemetega analoogseid ja need fotografeeriti, fotod aga saadeti kõigi miilitsaosakondade ja kainestusmajade korrapidajatele. Erilist lootust panime hõbedasele pitsatsõrmusele. See oli tellitud Tallinna teenindusmajast. Tellimiskviitungite alusel tegime kindlaks juveliiri. Meistri mälule tuginedes püüdsime taastada monogrammi kujutist. Ootamatut abi osutas perekonnaalbum. Selle ühel fotol oli lähedalt, suures plaanis pildistatud suitsu tõmbav Eimar Vibo. Sigaretti hoidva vasaku käe sõrmes säras initsiaalidega sõrmus. Fotost sai tehtud koopia. Olime veendunud, et see sõrmus peab paljastama mõrtsuka. Ja me ei eksinud.

Valdeku tänaval toime pandud mõrv jäi paljudeks kuudeks avastamata. Uurimine jõudis tupikusse – ei ainsatki kahtlustatavat, ei ainsatki reaalsemat versiooni. Ent ühes oldi üksmeelel – kannatanu isikuga mõrva motiiv seotud ei ole. Sadistliku kuriteo ohvriks oleks tol ööl võinud langeda iga mööduja. Kurjategija oli selleks valmis, võib-olla isegi ootas ohvrit. Juhus tahtis, et selleks sai Saaremaalt pärit korralik ja töökas meremees. Operatiivtöö jätkus. Hoolega jälgiti, millal ja kus ilmuvad välja röövitud esemed.

Andreas Hanni Jõhvis ütlusi andmas.

1982. aasta 23. mai hommikul leiti Jõhvist, Lennuki tn. 27 oma eramu aiamajakesest-saunast 75-aastase Ivan Sivitski vägivallatunnustega laip. Pensionäri oli rünnatud otse voodis, neli noahoopi oli löödud vasakule poole rindkeresse (südamesse ja kopsu). Ning jällegi midagi enneolematut – ära oli lõigatud ja kaasa viidud kannatanu suguelundid ühes sisselõikega reie sisepinnalt. Keda võis huvitada vanakese surm? Kellele võis see kasulik olla? Need trafaretsed küsimused, mida kriminalistid esitavad, vedasid Kohtla-Järve kriminaaljälituse uurijaid seekord alt. Tehti üpris olulisi vigu. Teades tagantjärele tõde, torkavad mahukast mitmeköitelisest kriminaalasjast silma mitmed möödalaskmised. Sel ajal kui tegelik mõrtsukas Nõmmel uusi veretööplaane haudus (Jõhvist oli rong teda juba samal ööl Tallinna sõidutanud, laibalt lõigatud kehaosad portfellis), arenesid sündmused Jõhvis oma rada. Ei puudu neis ka õpetlik iva tänastele kriminalistidele, uurijatele. Seepärast sammugem pisut koos neil tõenäolistel, kuid ekslikel uurimisradadel.

Juba Sherlock Holmes manitses – ei ole midagi ohtlikumat kui liiga ilmsed faktid. Jõhvi-kaasuse (casus – juhtum lad. k.) puhul läks uurimine üldtuntud, trafaretset rada. Kes oli kannatanu Ivan Sivitski, tema tutvusringkond, tema sõbrad-vaenlased? Kes võis olla tema surmast huvitatud? Kas laiba mõnitamises ei ole kättemaksu motiivi? Jne.

Ivan Sivitski oli asunud Jõhvi elama alles paar aastat tagasi Valgevenest, Vitebski oblastist. Jõhvis ja Kohtla-Järvel elasid tema kolm tütart, kõik abielus, kindla elu- ja töökohaga. Et vanaduses kartsid vanemad üksijäämist, müüsid nad oma elamise Valgevenemaal maha ja ostsid väikese eramu Jõhvi. Ikkagi lastele lähemal.

Vana Sivitski kohalikke inimesi ei tundnud, nii kõrges eas sobitatakse uusi tutvusi harva. Ta suhtles vaid laste ja nende perekondadega. Tülid ja kähmlused tütarde peredes kuulusid elulaadi juurde. Väimees, kohtulikult karistatud, töötu viinanina, oli veel reedel käinud äia majas skandaalitsemas, tütart (oma naist) koju nõudmas. Väimeest sunniti tulemusteta lahkuma. Kui siia lisada nüansid – reedel olid kaduma läinud ka aiamajakese võtmed (mõrv pandi toime laupäeva öösel), ärahirmutatud kaasa aga teadis öelda, et Vitalil on tavaliselt pussnuga kaasas –, siis oli küllaga põhjust minna otserünnakule: samal mõrva avastamise päeval sulgusid Vitali Šamaki järel trellitatud uksed. Oma äia tapmises kahtlustatav oli leitud.

Uurimine voolas vastloodud sängi pidi. Läbiotsimisel leiti majapidamisest ja võeti ära neli nuga (kööginoad kaasa arvatud), Vitali riietelt leiti verekahtlasi plekke, mis tema eluviisi arvestades (peks ja kaklused) polnud küll eriti arvestatav süütõend. Kahtlustatav väitis, et jõi sõpradega kogu öö ja kõiki sündmusi ei mäleta. Jälle sobis – ei mäleta, järelikult võiski äia maha koksata! Jne.

Aga kui tegemist on juhusliku vargaga, kellele peremees osutus aiamajakeses ootamatuks takistuseks? Või hoopis erakordne (tegelik) variant – võhivõõras sadistlik mõrtsukas, kellele Sivitski lihtsalt ette jäi?

Arvan, et piisab lugeja veenmiseks – ei tohi armuda ainuversiooni, mis võib küll tunduda tõenäone, kuid mitte alati õige. Kaudsed tõendid peavad välistama kolmanda võimaluse (ainult Vitali, mitte keegi teine!), alles siis võib sulguda süütõendite ahel kurjategija ümber. Jõhvis piirdus selle uurimisreegli ignoreerimine kolme alusetult kinniistutud ööpäevaga. Vitali päästsid tema joomakaaslased, kes kinnitasid tema alibit. Aga kui alibit poleks olnud?

Hanni annab ütlusi Valdeku 19 maja õues.

Mida aga ei leitud, see oli Sivitski mõrvar. Seost Valdeku tänaval toimepandud mõrvaga ei osatud näha. Lõpuks, rutates sündmuste käigust ette, esitame Sivitski tõelise mõrtsuka Andreas Hanni ülestunnistuse 13. oktoobrist 1982: „Sõitsin maikuus Kohtla-Järvele oma sõbrale Raimond Randverile külla. Kandsin temaga koos karistust parandusliku töö koloonias. Sõitsin Tallinnast hommikuse rongiga. Sõidu eesmärk oli see, et Randver oli mulle rääkinud, et tal on püstol. Tahtsin seda endale saada. Päev otsa jõime. Õhtul läksime restorani „Fööniks”. Tagasi jõudes ei lasknud Raimondi naine meid sisse. Mina võtsin noa ja läksin hoovisid pidi hulkuma. Ühe aiamajakese uks oli lahti. Läksin sisse. Esimene oli saunaruum. Kõrval oli magamisruum. Keegi tõusis istukile. Küsisin – palju teid siin on? Oli vanamees üksinda. Läksin juurde ja lõin noaga otse rinda. Nuga põrkas nagu tagasi, olin laagris enne kuulnud, et kui noaga südamesse tabad, siis nuga nagu põrkab tagasi. Nii oli ka antud juhul. Lõin veel paar korda noaga südamesse. Siis võtsin ja asusin tema suguorganite kallale…”

Ja ühest teisest Andreas Hanni ülekuulamisprotokollist, täpsemalt helisalvestusest 11. oktoobrist 1982: „Oli juuli lõpp, augusti algus (1982). Pidime naisega Kloogale sõitma, kuid läksime enne riidu. Tema sõitis üksi. Peale seda otsustasin suure vihaga täna kedagi maha lüüa, et pinget maandada. Panin noa kotti ja sõitsin linnast välja Laagrisse. Laagri ja Saue vahelisel alal, sovhoosi prügimäe lähedal korjas keegi vanem naisterahvas vaarikaid. Ma küsisin, kas ta on üksi, ta vastas, et üksi. Ma võtsin kohe noa välja. Ei tahtnud siin kohe tapma hakata, sest siis hakka veel laipa võssa vedama. Ta ei saanudki aru, mida ma tahan. Võtsin tal käest kinni, et lähme ja nalja siin ei tehta. Tema mõtles, et ma tahan teda vägistada. Jätsin ta selle püha mõtte juurde, tõin ta siis, teest eemale. Ta võttis ise end riidest lahti, kohe alasti. Ta ütles: ainult ära tapa mind, ma teen kõik, mis ainult tahad. Olin temaga vahekorras ja siis lõin äkki talle noaga selga. Ta haaras mu riietest nii kõvasti kinni, et kui üles tõusin, tõstsin tema ka püsti. Ta rabeles, kaotas teadvuse ja kukkus kõhuli. Ma keerasin ta teist pidi ja lükkasin noa kaks korda rindkerest läbi, umbes südame piirkonnast. Tundsin, kuidas nuga tungis kerest läbi otse maasse, nii pika teraga nuga oli. Puistasin ta koti läbi, seal ei olnud midagi. Mõned bussipiletid, 30 kopikat raha. Kaasa võtsin ohvri kombinee. Ta jäi siia selili maha, verine oli, alasti.”

Küsimus: „Kuhu te siis läksite?”

Vastus: „Läksin Saue jaama, sõitsin Kloogale ja võtsin õhtuni päikest. Kombinee peaks veel kodus alles olema.”

Paari suvekuu jooksul sai laip tugevasti kannatada, seda räsisid nii loomad kui ka linnud. Laiba identifitseerimisel oli kõige rohkem abi ohvri juustest, kust leiti ajalehest keeratud „juukserullid”, mis ettevaatlikult lahti harutati. Selgus, et kannatanu oli enne vaarikametsa minekut paberist rullikesed tihedalt mitmekümnekordselt kokku keeranud. Ajaleht oli venekeelne, säilinud ka kuupäev – 27. juuli 1982, ja mis kõige olulisem – postiljoni poolt ajalehele pastapliiatsiga kirjutatud lehe tellija aadress: Kuuseheki 28–3.

Uurimise käigus selgus, et leitud ohver oli 1937. aastal sündinud Jevgenia Koltsova, kes oli 1982. aastal vabanenud kroonilise alkohoolikuna ravi- ja tööprofülaktooriumist ega töötanud kusagil. Polnud ka kedagi, kes teda taga oleks otsinud. J. Koltsova foto esitati äratundmiseks (fotopakis) süüdistatavale Andreas Hannile. Viimane tundis oma ohvri kõhklemata ära, täpsustades seejuures näokuju ja -ilmet. Küllap oli kurjategija mällu sööbinud pilt, mida võis väljendada kannatanu nägu ja silmad hetkel, kui vägistatu noaga maa külge kinni naelutati. Muide, ema pearätiku ja kitlinööbid tundis ära ka J. Koltsova tütar.

Ent veel polnud kurjategija paljastatud, ei teatud seda, et koos mõrvariga tegutses ka tema naine. Koos läksid nad sooritama järgmist kuritegu. Niisiis oli Saima (nimi muudetud) Hannist saanud kolmekordse mõrvari vari. Ta teadis juba liiga palju, oli näinud kuriteo asitõendeid, võtnud isiklikult osa nende hävitamisest. Sellist naist võis vanglakogemustega retsidivist Andreas Hanni usaldada vaid seni, kuni naise mõistust ja tundeid juhib armastus mehe vastu. Inimesi Andreas Hanni tundis – kurjategijate maailm pakkus oma tähelepanekute kontrollimiseks ja analüüsiks rikkalikku materjali.

Et Saima Hanni käitumisse olid ilmunud uued noodid, haistis kannibal ohtu.

„2. aug. 1982. a. öösel ootas ta mind, kuni saabun töölt koju. Ta tegi ettepaneku jalutada. Kuna mehel olid intiimsuhted väljaspool abielu, siis ma enam ei usaldanud teda eriti. Leidsin mõned kirjad ja pildid ning korjasin need kõik ilusasti kokku. Minu abikaasa leidis selle ümbriku, otsustas mind kõrvaldada, sest seal ümbrikus oli ka üks päeviku stiilis kirjake, mille ma olin kirjutanud rahvamalevas olles ning mis oli pühendatud ühele miilitsaleitnandile. Kartes, et võin sellele miilitsale tundepuhangu hoos rääkida seda, mis oleks temale kahjulik, otsustaski ta seda ennetada ja mind kõrvaldada.” (Saima Hanni poolt kirja pandud, kuid ärasaatmata ülestunnistusest.)

Niisugune oli uue, kavandatava mõrva taust. Andreas Hanni oli otsustanud vabaneda oma naisest.

Mõrvaril oli varakult haamer voodisse padja alla valmis pandud. Otse une pealt ta sellega naisele virutaski. Lausa pähe. Kannatanul oli aga õnne, ta ei kaotanud teadvust, vaid üritas tõusta, mistõttu teine, meelekohta sihitud löök tabas naist hoopiski lõuga. Verine ja haavatud ohver võis hädakisa tõstes naabrid äratada ning hetk tagasi mõrvaplaane haudunud mees asus hoopis naise eest hoolitsema. Ta sidus haavatud naise pea kinni ja toimetas ta traumapunkti! Seal väideti, nagu oleks Glehni pargis töölt koju rutanud naisterahvast rünnanud haamriga selja tagant keegi maniakk. Naise peahaav õmmeldi kinni.

Aga küsime nüüd vastupidist: kui mõrv oleks õnnestunud, mida oleks naisetapja teinud laibaga? Tema enda plaani kohaselt – nagu hiljem selgus – oleks ta süüdanud korteri. Maha oleks põlenud kogu maja, laip ja asitõendid kaasa arvatud.

Et surmavari oli Saima Hannist meetri kauguselt üle libisenud, muutus ta ettevaatlikumaks. Isegi veriseid patju ei kõrvaldanud ega pesnud, vaid hoidis igaks juhuks asitõenditena mehe vastu alles. Ka haamri hoidis ta alles. Kuidas alalises surmahirmus Saima Hanni end tundis, seda loeme tema küsitlusest kohtupsühhiaatria ekspertiisis.

„Pärast kallaletungi oma elule hakkas uuritav esmakordselt kartma omaenda elu pärast. Seletab, et kui mees öösel voodist juhtus lahkuma, olnud uuritav üleval ning valvanud pingsalt, et ennetada võimalikku rünnet. Kui aga mees lebas tema kõrval voodis, siis embas teda tugevasti, et tunda, kui mees hakkab end liigutama suunitlusega teda mõrvata.”

Niisiis polnud sugugi ohutu ega kerge varjata mõrtsukat. Andreas Hannil tuli pähe idee siduda naine enda külge ühise veretööga. See kuritegelikule maailmale nii omane vaikimisgarantii lasti käiku ka käesoleval juhul. Arutati läbi võimalikud ohvrid. Algul mõeldi lapse peale, kellel oleks tõenäoliselt kvaliteetsem liha. Vististi Andrease lapsepõlvemälestuste tõttu sellest loobuti. Siis mõeldi TPI tudengite peale, keda läheduses liikus piisavalt. Ka neist loobuti: tudengi toitumus võib olla kehvake. Lõpuks langes valik taksojuhile. Kannibal otsustas kasutada oma naist autojuhina kuriteopaigalt põgenemisel (A. Hanni ei osanud autot juhtida). Algasid mõrva „ettevalmistustööd”. Ühiselt käidi vaatamas tulevast kuriteopaika, Tähetorni tänava lõppu, seati valmis tagavararõivad (et pärast mõrva kohe riideid vahetada), samuti terariistad… Tsiteerime Saima Hannit:

„See oli Andrease plaan. Ta ütles, et järgmine kord läheme ja tapame koos, nii seod end minuga nii, et sul kaob igasugune isu mind üles anda. Ta ütles, et tappa tuleb just taksojuht, sest tema sõidab ise tapmiskohale ning mind on vaja kui autojuhti, kes kuriteokohalt ära sõidaks… Minule andis ta kätte puss-täägi, millega mina pidin taksojuhti eestpoolt südamesse lööma, pärast seda kui tema oli löönud meest selja tagant kaela, unearterisse. Osad jaotasime eelnevalt nii: mina pidin taksouksed lahti tegema, et Andreas oma sõrmejälgi ei jätaks (tema omad olid ju kui varem karistatud isikul kartoteegis olemas, mina aga olin uustulnuk), väljamõeldu järgi pidime sõitma Õismäele sünnipäevale, „sõbranna” tuli võtta vaid Ääre tänavalt (Tähetorni tn. lõpp) peale. Mina pidin kogu tee taksojuhiga vestlema, et tema tähelepanu endal hoida ja Andreas saaks taksojuhi selja taga valmistuda otsustavaks löögiks.” (Ülekuulamisprotokollist 12. oktoober 1982.)

2. septembril 1982 võttis mõrtsukapaar kohad sisse. Saima Hannil oli soeng peas, uuemad riided seljas ja roosad nelgid käes. Väliselt jättis ta igati sünnipäevale sõitja mulje, käekotis oli tal aga 20 sentimeetri pikkune tääk…

Taksopeatusest ei riskitud peale minna, teised juhid näevad. Pärnu maanteel, Nõmmel asutigi bussipeatuse juures kätt tõstma.

Esimesena peatus noor, energiline taksojuht. Saima Hanni täitis ettekirjutusi täpselt – avas takso tagaukse, et sealt sisse astuda. Andreas Hanni poetas repliigi: „Sa istu ette, näita teed!” ja puges masinasse kätt ukselingile panemata.

Enne kodust lahkumist olid mõlemad „sünnipäevalised” võtnud julgustuseks 100 g kohvilikööri, kuid Saima Hannil värisesid sellest hoolimata käed. Kuigi käituti varem ettevalmistatud stsenaariumi kohaselt, tekkis ootamatu tõrge: taksojuht keeldus nendega sõitmast. Ilmselt oli see intuitsioon, mis muutis taksojuhi ettevaatlikuks. Otsus toime panna nii raske kuritegu, pealegi ilma ühegi kaaluka motiivita, peab kajastuma ka kurjategija välises käitumises, näoilmes, liigutustes. Ilmselt oligi teesklus ja ebausutavus kurjategijatest abielupaari käitumises, kõnes ja hoiakus see, mida noor taksojuht alateadlikult tajus ning mis sundis teda oma potentsiaalsetele mõrvaritele kindlalt ära ütlema. Pettunult ronisid nugadega varustatud Hannid taksost välja ning jäid uut ohvrit ootama.

Järgmise takso roolis oli pikast päevateekonnast väsinud (kell oli 23 ringis) kolme lapse isa. Ilmselt olid ta mõtted seotud muude probleemidega, nii et võlts-sünnipäevalised ja nende libekeelne jutuvada teda ei häirinud. Kui Tähetorni tänavale, siis Tähetorni tänavale!

Takso liikus paigast. Peagi sai tänav otsa. Taksojuht küsis, kuhu nüüd. Tagapingil istuv Andreas Hanni kamandas naisele, et mine kutsu sõbranna kähku peale, ma ei kavatse oodata. Takso peatus…

„Mees ütles naisele, et mine kutsu sõbranna välja. Otseselt mingit maja sellel kohal üldse ei olnudki, oli mets. Arvasin, et see maja, kuhu tal vaja minna, on puude taga. Naine väljus autost. Kohe seejärel tundsin, et nuga on mul kõri sees. Vasaku käega haarasin noa terast kinni ja parema käega hakkasin suruma kurjategija kätt üles. Ilmselt see mul õnnestus, võitlesin ju oma elu eest. Surusin röövli käe üles, nuga tuli kaelast välja. Siis hüüdis mees naisele, keda nägin seismas auto parempoolse esiukse juures väljas (too polnud kuhugi läinud): „Tule, löö!” Naine avas parempoolse esiukse ja nägin tal käes nuga, see paistis olevat pika teraga, nii 20 cm. Sellel ajal hoidsin mina mehe kätt üleval auto laes, seal oli pikk, umbes 30 cm pikk terariist, nii et ta ei saanud sellega midagi teha, mistõttu ta naist appi kutsuski. Naine hoidis küll nuga käes, isegi kummardus ukse juurde, kuid mind ei löönud. Ilmselt ehmus või kartis lüüa, sest pidi nägema, et mul jooksis kaelast verd, vasaku käe kõõlus oli läbi lõigatud (sellega olin nuga terapidi käes hoidnud), veri jooksis riietele. Sain omapoolse ukse lahti tõmmata ja veeretasin end auto kõrvale tänavale.”

Võitlus elu eest jätkus veel kurjategijaga maas maadeldes, kuid käsitsivõitluses oli füüsilise tööga karastunud taksojuht kindlalt „Palace’i” kelneriõpilasest üle. Kuid veel ei olnud ta pääsenud. Lähem maja asus kuriteopaigast umbes 150 m kaugusel. Taksojuht pistis jooksma, kurjategija tema kannul. Kuid ka jooksus ei olnud maniakk ohvrist üle. Maja läheduses Hanni peatus ja pöördus tagasi. Majaelanikud abistasid haavatud taksojuhti, sidusid ta haavu ning teatasid miilitsasse ja kiirabisse. Samal ajal kihutas abistajate majast mööda tuledeta „Volga”: kurjategijad põgenesid kuriteokohalt, roolis oli Saima Hanni. Kui kohale jõuti, võeti kõik taksosse jäänud dokumendid, raha ja riideesemed kaasa. Masin jäeti maha. Ümberriietatud kurjategijad kiirustasid tagasi koju.

Kas hauduma uut mõrvaplaani? Ei, juba 10. oktoobril 1982 klõpsatasid Andreas Hanni randmete ümber käerauad.

* * *

„Tallinna Kriminaaljälituse Ülemale

Hanni, Saima Evaldi tr.

sünd. 3. aug. 1958. a.

amet: trollijuht

ÜLKNÜ liige

Avaldus

Mina, Hanni Saima Evaldi tr., teatan, et olen kolme mõrva ja kahe mõrvakatse kaasteadja. Pean vajalikuks öelda, et ülestunnistusele sundis mind minu südametunnistus, olukord, mis on muutunud mulle eluohtlikuks ja minu kodanikukohus ja hirm. [–––] Parem elada 8 aastat Harku naistelaagris kui sellise mehega.

Palun Teie vahelesekkumist!

Lugupidamisega Saima Hanni.”

Sellele avaldusele ei olnud antud kohale jõuda, see leiti läbiotsimisel asutusest, kus Saima Hanni seda trükkis (sõbranna töökohas). Käsitsi oli pihtija, Saima Hanni, kogu teksti paberile pannud, masinakirjas oli seda ainult 1,5 lehekülge. Sündmused jõudsid aga kirja autorist ette: Saima Hanni ülestunnistus jäigi kirjutusmasina võllile, kuritegu avastati teist kanalit pidi, n.-ö. operatiiv-jälituslikul teel. Leidus aus inimene, kes oli näinud pooleliolevat avalduse teksti. Juba selle esimene lause oli jahmatamapanev – kolm mõrva ja kaks mõrvakatset! Sealtkaudu signaal ka kriminaaljälitusse jõudis.

See toimus 10. oktoobril 1982. Restoran „Palace’i” direktori kabinetti kutsuti tööalasele vestlusele kelneriõpilane Andreas Hanni. Elegantselt riides, moodsa soengu, ronkmustade juuste ja tumedate vuntsidega noorhärra haarati sisenemisel kinni kahelt poolt.

„Te olete arreteeritud! Teid süüdistatakse mitmes mõrvas!” Käerauad klõpsatasid randmete ümber. Andreas Hannile, mitmekordsele mõrvarile, ei antud aega lugude jutustamiseks, direktori kabinetis puistati lauale kümned asitõendid, mis leiti eduka läbiotsimise käigus, nende seas Nõmmel mõrvatud Eimar Vibo monogrammiga hõbesõrmus, talvesaapad, käekell, alumiiniumliistud ja võtmekimp, Tähetorni tänaval röövitud taksojuhi A. Kivi teksasjakk ja võtmekimp, Kohtla-Järvel I. Sivitskilt röövitud flanellsärk ja kunstnahast karvane vest, kaks külmrelva – tääk ja pussnuga, omavalmistatud püstol (laskekõlblik), plastmasskarp omavalmistatud muukidega ja 28 erinevat šneppervõtit (komplekt sissemurdmiseks), heleroosa kulunud kombinee (vaarikametsas tapetud J. Koltsovale kuulunud riietusese), kaks paari nahksõrmikuid ning miilitsatöötaja vormimüts.

Uurijate ja kriminaaljälituse inspektorite taktika – lüüa kahtlustatav süütõendite rohkusega „pahviks”, avaldas mõju: esitada korraga enesekaitseks nii palju valesid käis ka paljulugenud kannibalile üle jõu. Piltlikult öeldes tõstis ta käed üles. Ometi ei unustanud ta lisamast (nagu ta seda tegi ka igal hilisemal ülekuulamisel): „Ma ei kahetse ühtegi oma kuritegu!”

Hämmastas Hanni ladus esitus oma kuritegudest. Mõrv järgnes mõrvale, ei ilustamist ega vassimist, nüansid pealekauba. See oli surmamineja pihtimus, ilmselt oli ta endale juba mingisuguse väljapääsu leidnud. See tegi ettevaatlikuks – kas ta kavatseb minna kindlasse surma põgenemiskatsel (et teda maha lastaks) või ametiisiku ründamisel? Enesetapp näis abstraktse võimalusena. Andreas Hanni aga sellele mängiski (valvurite valvsust pettes õnnestus Hannil 7. novembril 1982 oma elu enesetapuga lõpetada).

Juba Hanni esimene ülestunnistus aitas „pimedatelt” (avastamata) mõrvadelt kõvasti katet kõrvaldada. See oli nii ebatüüpiline, et paljunäinud siseministri asetäitja ütles lahkumisel mõistupärase repliigi: „Mul on teile vaid üks soovitus – ärge teiste mõrvu enda arvele võtke!”

Selle lause tagamõte sai selgeks alles paar aastat hiljem, kui Venemaal paljastusid pseudotapjate afäärid (Vitebski oblastis Valgevenes, Läti NSV-s jm.).

Paljastatud kurjategija avameelsuspuhangut tuleb maksimaalselt kasutada. Kambrikaaslastest „advokaadid” võivad kinnipeetule hoopis uut nõu anda („Kes sind nägi?”, „Kannatanud ju ei räägi enam!”, „Miks sa ise silmusesse poed?”, „Ära uurijaid usu!” jm.) või saab kurjategija ise oma esimesest ehmatusest üle ning algabki vassimine, varasematest seletustest loobumine.

Järgmisel päeval, 11. oktoobril sõitis uurimisgrupp kahtlustatava Andreas Hanniga välja kuriteokohtadele. Ütlused lindistati, liikumine filmiti. Saadi ka uut informatsiooni. Näiteks: Andreas Hanni töötas Nõmmel kohakaasluse alusel telegrammikandjana. Juhus tahtis, et tema poolt mõrvatud E. Vibo lesele toimetas kaastundetelegrammid kätte mõrtsukas ise! Õnnetu lesk ei võinud eales arvata, et postiljonina seisab temast meetri kaugusel hoopis tema mehe tapja.

* * *

Enne kui vastata küsimusele, miks Andreas Hannist sai sarimõrvar, teeme juttu tema elukaaslasest ja kaasosalisest. Tsiteeriksin siinkohal ajakirjas „Pilk” ilmunud psühhiaater Anti Liivi artiklit.

Saima Hanni sündis Tallinnas neljalapselise töölisperekonna kolmanda lapsena. Suguvõsas vaimuhaigusi ei esinenud. Perekond oli sügavalt usklik. Kuigi Saima ise usklik ei olnud, pidas ta usku ennekõike eluviisiks. Küll aga kannatas ta lapsepõlves alaväärsustunde all kolmel põhjusel: et vanemad olid fanaatilised usklikud ning et temal endal oli kõõrsilmsus (hilisem operatsioon küll korrigeeris seda, kuid siiski mitte sedavõrd, et saanuks läbi ilma prillideta). Kolmandaks põhjustas pidevat meelehärmi tõik, et tal tuli alalõpmata vanemate õdede ärapeetud rõivaid kanda.

Kooli läks Saima Tallinnas seitsmeaastaselt. Õppeedukus oli keskpärane, kuid VI klassis jäi klassikursust kordama. Õppis isegi veidi aega laste muusikakoolis. Sõnaga – oli tavaline tähelepandamatu koolitüdruk oma klassikaaslasteni mitteulatuvate salamuredega. Kodus oli tal pahandusi vanematega, kes nõudsid lapselt religioonitõdede õppimist ja korralikku kirikuskäimist. Kui tütarlaps hakkas kirikuskäimisele 15-aastaselt vastu, nõudsid karmid vanemad, et laps peab kodust lahkuma ning andma ära koduvõtme. Nii elaski tütarlaps umbes pool aastat oma tädi juures.

Saima abiellus esmakordselt 1976. aastal, 1977. sündis laps. Mees kutsuti sõjaväkke. Tollal elas Saima ämma juures. Ämm pidanud end rikkaks ning irvitanud minia vaeste usklike vanemate üle. Noor naine leidis siiski vaprust lõpetada sel ajal veel õhtukeskkool. Ämm oli eriliselt marus, kui minia käis õhtuti koolis ning Tallinnas pidudel. Saima töötas ämmaga samas asutuses koristajana ja oli hakanud ämmale kiusuks järgemööda tolle asutuse vanemaid meestöötajaid võrgutama.

Võrgutamistest vabadel hetkedel saatis Saima mehele kroonusse päevikuvormis avameelseid pihtimuskirju. Seda sellepärast, et jääda oma abikaasa ees detailideni ausaks. Kui nüüd mees lõpuks naasis, olnud neil tõsine perekondlik jutuajamine, mille käigus mees visanud naise esimesel ööl koguni voodist välja. Mõnda aega hiljem tabanud mees oma naise jälle koos teise mehega. Nüüd aeti noor abielunaine lõplikult minema. Laps jäi ämma kasvatada.

Oma teise seadusliku mehega – Andreas Hanniga – oli Saima kohtunud mõlema poole usklike vanemate vahendusel juba 13-aastasena. Juba siis tekkis neil vastastikune sümpaatia. Kirju hakati vahetama siis, kui Andreas Hanni viibis Viljandi noortevanglas. Saima ja Andreas abiellusid 11. detsembril 1981. Kooselu oli algusest peale kummaline. Mees oli vangist vabanenuna saadetud sundkorras ühte Tallinna-lähedasse sovhoosi tööle. Seetõttu elasid nad lahus – kumbki ise asutuse ühiselamus. Ka teatas mees noorikule, et ta teda üldse ei armasta ja unistavat üksnes sellest, kuidas võimalikult kiiremini kelneriks pääseda. Too töö olla puhtam ja rahaliselt tasuvam.

Pöördumatu saatuse sõlmpunktiks sai 1982. aasta alguse esimene mõrv inimliha hankimise eesmärgil ühes sellele järgnenud rituaalse lihasöömisega. Alles hiljem selgus, et Andreas sõi seda Saima teadmisel kodus kulinaarselt maitsvaks töödeldud roana. Psühhiaater Anti Liiv küsis Saimalt, kas oli inimliha moorimisel ka midagi spetsiifilist. Saima väitis, et inimliha praadimisest tõusis hirmus vastik rasvalõhn. Hiljem ei saanud panni kuidagi kleepuvast rasvast puhtaks. Et lõhn oli peletav, pidi ta uue kena panni ära viskama.

Seksuaalelu laabus Saima sõnul eriti hästi. Vahekorrad toimusid iga päev, mõnikord mitu korda päevas. Mingeid fantaasiapiire nad oma naudingutes ei tundnud. Sellele viitas ka toimikule lisatud arutu hulk fotosid. Kõigele lisaks oli Hanni homoseksualist ning tema korterist leiti ka suur hulk „temaatilisi” fotosid. Eriti hõrgutavalt mõjus Hannile naistepesu. Ise eelistas ta alati magada naiste öösärgis ning vahekorra ajaks panna endale ümber naiste rinnahoidja. Neist oli ajapikku kogunenud korralik kollektsioon (hinnatumad olid higilõhnalised kantud rinnahoidjad).

Hanni pidas suurt hulka mõlemast soost armukesi – oma naise teadmisel. Armukesed andsid Hanni erisugusele seksuaalsele praktikale üksnes kiitvaid hinnanguid. Saima sõnutsi muutusid tema seksuaalvahekorrad mehega pärast mõrvalugude teadasaamist veelgi kirglikumaks, veelgi erutavamaks. Nii omapärase loogikaga kui Saima ka oli, sai ta siiski aru, et tema mees on korda saatnud ränkraskeid kuritegusid. Ka teadis ta, et tema mees on juba tagaotsitav. Kui psühhiaater Anti Liiv küsis, kas nende kuude kestel ei tekkinud Saimal kas või korrakski sellist mõtet: tapmised jätkuvad – kas ei peaks midagi ette võtma. Vastus kõlas: „Ma ei raatsinud oma meest võimudele ära anda. Need mõrvad ei jõudnud minu olemusse. Need ei ohustanud otseselt minu elu. Seetõttu mõtlesin, mis on neil mõrvadel minuga pistmist. Mina ei suutnud oma meest üles andma minna. Mina ei olnud temale mitte midagi keelanud. Minu leksikonis puudus tema jaoks sõna „ei”. Tal oli vaja tappa, sest ilma tapmiseta oli ta pinges. Ta ise ütles mulle. Minul ei olnud siis mingit süütunnet. Ei ole ka praegu – mille eest siis mina süüdi olen? Kas siis selle eest olen süüdi, et armastasin oma meest?”

Saima oli rahul, et kannibal sooritas enesetapu. Arutluse käigus arvas ta: küllap soovitakse nüüd niisugust kriminaalasja võimalikult kiiremini lõpetada. Pealegi ootab ees plaaniline amnestia kõigile naistele. Aga kui asi siiski kohtuni jõuab, siis vaevalt saab kohtuotsus propagandistlikel põhjustel naise suhtes karm olla.

Küsimusele, kas ta pärast sellist lugu töökaaslasi häbeneb, vastas Saima Hanni kulme kergitades: „Miks – kas ma siis pean häbenema oma armastust?” Psühhiaatri küsimusele, kuidas ta suhtub sellesse, kui tema lugu kunagi laiemale avalikkusele tutvustatakse, vastas ta, et tal ei ole midagi selle vastu. Ta oli kõige toimunu üle hoopis uhke. Et oli sellisel ebatavalisel kombel oma armastuse proovile pannud.

Mis oli mõrvaritest abielupaaril ühist? Nad mõlemad kasvasid üles fanaatiliselt usklikes ja ülimalt puritaanlikes peredes, kus kogu elu oli pühendatud askeetlikule ettevalmistusele paradiisi pääsemiseks. Oma fanatismiga mürgitasid vanemad laste loomuse ning võime mängida ja rõõmus olla. Lapsi sunniti osalema neile äärmiselt igavaina tunduvates usurituaalides, ning kõrvalehoidmise eest karistati rängalt – kas alandava peksu või karmide keeldudega, mis lastes vaid protestimeelt kasvatasid. Samal ajal valitses koolis teisipidi pööratud fanatism: nõmedus ja silmakirjalikkus, mida mõlemad juba lapsepõlves tajusid valena. Selle tulemusena tundsid nad end lapsepõlvest peale hüljatuna ning kurja maailma poolt tõrjutuna.

Abielupaaril oli rida alaväärsuskomplekse, mis seondusid nende ettekujutusega teistsugustest peresuhetest, oma välimusest ja tulevasest elukäigust. On iseloomulik, et mõlemad asusid ise eri viisil läbi tunnetama ümbritsevas ühiskonnas kulgemise õiget teed. Omamata võimalust süveneda filosoofilistesse mõtisklustesse õpingute kaudu, püüdlesid nad esoteerilise hedonistliku teo poole. Siiski oli nende filosoofiliste mõtiskluste tasemes oluline erinevus.

Kui naine tundis põhiliselt uhkust, et vaatamata kõhklustele ja hirmudele oli ta suutnud käia mehega kõrvuti, siis maniakil endal olid sootuks sügavamalt motiveeritud filosoofilised argumendid. Kannibal oli jõudnud mõistmiseni, et tugev ja kuri inimene jätkab hoolimatult seni, kuni tema enda halbade tegude hoob teda hävitab. On ju kurjusesse peidetud vääramatu enesehävituslik alge. Ükskõik kui hirmus ka seksuaalmõrvar tunduks, tema kurjadesse omadustesse on kätketud tema hukkumine. Tuleb rõhutada, et – mistahes millise psühhiaatrilise koolkonna seisukohalt vaadates – mõrvarite paar ei olnud vaimuhaiged. Nad tapsid, otsides mõrvamisest naudingut. Paraku oli kannibali kohtupsühhiaatriline ekspertiis surmajärgne, seetõttu jäid paljud asjad selgeks rääkimata.

Nagu juba eespool öeldud, tappis Andreas Hanni end 7. novembril 1982. Tema abikaasa eitas kohtus osalemist inimliha söömises ning õigustas oma tegevust. Kui prokurör nõudis naise karistamist seitsmeaastase vabadusekaotusega, siis kohus käitus ebatavaliselt: lisas aastaid juurde. Ja nii mõisteti Saima Hannile karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. (Hiljem esitas Saima Hanni armuandmispalve ja karistusaega lühendati kümnele aastale ja neljale kuule.)

* * *

Kuidas seletada Saima Hanni käitumist? Terve mõistusega inimesele on selle naise mõttemaailm ja loogika arusaamatu. Ja tõepoolest: armastada seksuaalmaniakki ja olla veel sellise armastuse üle uhke! Saima-sugune pole kahjuks mingi harv erand.

Andreas Hanni kui seksuaalmõrvar ei üllatanud mind tookord ega üllata ka nüüd tagantjärele millegagi. Tema juhtum on klassikaline: üliranged vanemad, vanemliku armastuse puudumine väikelapseeas. Sõnaga: rõõmutu lapsepõlv. Ilmselt kinnistusid Hannil juba puberteedieas seksuaalsed hälbed – homoseksuaalsus, fetišism ning transvestism. Lapsepõlve hingehaavadest ning vähesest haridusest tingitud väga tugev alaväärsuskompleks mõjutasid tema suhtumist ümbritsevasse maailma. Hanni otsis õiglust, kuid temast sai mõrvar.

Tahaksin rõhutada, et lapsepõlves ülekohut kogenud inimesed on väga tundlikud igasuguse ebaõigluse suhtes. Karmide vanemate käe all keeldude-käskudega kasvatatud lapses tekib trotslik soov saata korda midagi keelatut. Algselt on tegemist sooviga vabaneda vanemate mõju alt, maksta neile kätte põhjendamatult rangete karistuste eest, lapsepõlves ärajäänud mängurõõmude eest. Algselt keelatu kordasaatmine ja soov vanematele tuska valmistada kujuneb aga sageli esimeseks sammuks kuritegelikul teel. Nii areneb ajapikku konfliktist vanematega konflikt iseenda ja lõpuks ühiskonnaga. Kui niisugust inimest karistatigi lapsena tõepoolest tühiste asjade eest, siis hiljem leiab ta, et teda on ülekohtuselt karistatud ka mis tahes kriminaalkuriteo eest. Inimese loomupärane õiglustunne pöördub n.-ö. peapeale.

Hannil oli nõrkus naistepesu vastu. Tema olemust aitavad kõige paremini mõista tema viimased vanglast saadetud kirjad. Need ei ole lihtsalt kirjad. Oh ei, mõrvar üritab neis isegi filosoofi mängida: libekeelselt maast ja ilmast heietades püüab ta end võimalikult heast küljest näidata ning kogu endas peituva kurjuse ümbritseva maailma kaela ajada. Mõrvar pajatab asjadest, millel pole tema kuritegudega mingit seost. Oma mõrvadest ei taha ta midagi teada, teda vaevavad hoopis õiglase kohtumõistmise probleemid. Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti, kuidas järgnevates üllitistes kumavad mitmel pool läbi maniakki vaevanud alaväärsuskompleksid. Hanni ei jäta toonitamata oma suurt lugemust, loetledes riburada üles nimekaid autoreid, kelle raamatuid ta on lugenud. Hanni elufilosoofia on tavalise kurjategija-mõrtsuka filosoofia: tema allakäigus olid süüdi kõik teised peale tema enda! Vähe sellest, ta heitis teistele ette, et nood pole temast paremad. Kurjategija üldtuntud mõttekäik on: kui olen millegagi hakkama saanud, siis kaasvastutavad kõik!

Kohtuorganid oleks Hanni meelest nagu kuritegelikud organisatsioonid, kuna võivad inimeselt vabaduse võtta või teda koguni surma mõista. Hanni ei tahtnud kuidagi aru saada, et vanglasse pannakse inimene sooritatud kuriteo eest, aga mitte kohtunike kurjuse või õeluse tõttu.

Maniakk kartis surmanuhtlust. See oli tema meelest kohutav vägivald. Aga tema enda verised kuriteod? Selle üle Hanni ei arutle.

Võltsist enesehaletsusest tulvil kirjades (ikkagi surmahirm naha vahel!) ei andnud Hanni mingit seletust ega põhjendust, miks ta tappis kolm inimest, kes polnud talle midagi kurja teinud? Miks ta sõi inimeseliha, miks tegeles perverssustega. Tema viimases kirjas naisele on isegi lause: „Olen alati püüelnud paremuse poole. Tahtsin, et kõik oleks hea ja ilus.” Küünilise eneseõigustaja sõnavaht. Kas ta tahtis marjulist noaga hakkides rajada endale teed õnnelikku ellu?

On tõenäoline, et Hanni ei tapnud end enne kohtuprotsessi mitte ainult sellepärast, et ennetada hukkamist. Ta ei tahtnud üle elada seda häbi, mida ta oleks pidanud tundma kohtus, kus oleks kõige muu kõrval toodud päevavalgele ka kõik tõendid tema perverssuste kohta. Mitte südametunnistusepiinad, vaid häbi sundis teda panema kätt oma elu külge. Eeluurimisel Hanni lausa nautis seda, et on tähelepanu keskpunktis. Psühholoogid on seda meelt, et paljud sarimõrvarid kannatavad Münchhauseni sündroomi all, mis avaldub eelkõige enda tahtlikus vigastamises või haiguse simuleerimises, et sattuda operatsioonilauale. Kui aga seda sündroomi laiendada sarimõrvaritele, siis võiks öelda nii, et tapmisega püüab mõrtsukas saavutada – tõsi küll, anonüümset – kuulsust, kuigi ta väga hästi teab, mis teda vahelejäämise korral ootab…

Andreas Hanni kirjadest selguvad kõige olulisemad tegurid, mis kujundasid temast aja jooksul sarimõrvari. Selgub ka üks väga oluline tõik: Andreas Hanni vanemate armastus kuulus üksnes usule. Jääda ilma vanemate armastusest tähendab kasvada julmuriks!

Surmamineja pihtimus

„Kasvasin üles provintsilinnas. Alguse sai kõik minu lapsepõlvest. Surmamõistetute kongi tõi mind isa pime fanaatiline usk, mille eesmärk õigustas tema julmuseni ulatuvat karmust. Vanemad olid mul usklikud. Ka nende töökohad olid seotud usu ja Jumalaga.

Üldiselt olid nad korralikud inimesed. Ei suitsetanud, ei tarbinud alkoholi, ei kõnelnud rumalusi. Elada püüdsid Piibli õpetuse järgi. Ei ole ma eales näinud, et nad oleksid omavahel teravalt vaielnud. Kõik otsustas perekonnas isa. Enne sööki ja magamaminekut palvetati. Pühapäeval käidi palvelas Jumalateenistusel. Laupäevaõhtuti korraldati neid meil kodus.

Meid, lapsi, oli peres kuus: kaks tütart ning neli poega. Tütred olid kõige vanemad. Poegadest vanim olin mina. Ka meid kasvatati rangelt Piibli vaimus. Pidime tahtmatult kaasa tegema kõik, mida vanemad ees tegid.

Kõigile meile oli pähe õpetatud õhtupalve, mida enne magamaminekut pidi ristikäsi põlvili voodi ees lugema. Pühapäeviti võeti meid kaasa Jumalateenistusele. Need olid meile – lastele – tüütud, üksluised, ebahuvitavad. Pidime nurisemata lõpuni kuulama. Meie jaoks lapsepõlves muinasjutte ei olnud.

Selle asemel loeti meile Piiblilugusid. Kodukord oli väga rangelt karm. Palju-palju rangem kui teistel minu tänava lastel. Sellest üleastumise eest karistati meid tavaliselt ihunuhtlusega. Siiani, surmamõistetu kongis, on selgelt meeles üks juhtum. Mängisin omaealiste poistega kodu lähedal. Äkki ma millegipärast komistasin ja pidin äärepealt kukkuma. Poiste mängus täiesti tavaline asi. Õnnetuseks lipsas üle huulte tahtmatu, eestlastele nii omane, „kurat”. Sel hetkel oli isa tulnud juhuslikult kodust välja. Valmistus kuhugi minema. Alles siis, kui kogemata lausutud vandesõna oli öeldud, märkasin teda mänguhoos. Ta jäi seisma, vaatas mulle tükk aega rangelt otsa… ja läks oma asju ajama. Kogu mu tuju oli rikutud. Ootasin õudusega isa kojutulekut.

Õhtul, kui ta tuli, ei hakatudki tegema mingit tseremooniat või pikalt seletama. Toodi pikad värsked vitsad, mind kooriti üleni alasti ning kasvatustöö algas. Peksti südamest, rütmilise põhjalikkusega ja kaua. Mõlemad, nii isa kui ema olid ametis. Üks hoidis kinni, teine lasi vitstel käia. Peksti seni, kuni mõlemal kasvatajal oli võhm väljas ja vitstest vaid rootsud järel. Siiamaani mäletan isa hingeldamist, mis tahtis tal hinge matta. Mina olin selleks ajaks oma hääle ära karjunud. See oli selle eest, et korra poiste hulgas „kurat” ütlesin.

Isa oli oma tööga väga hõivatud. Enamus ta mõttemaailmast ja energiast oli suunatud Jumalasõna mõju laiendamisele. Seepärast ta oma suurearvulist lasteperet rohkem karistas kui õpetas. Ja kui õpetaski, siis ikka ja alati olid õpetussõnad seotud usu ja Jumalaga.

Ajapikku sirgusin ja sain vanemaks. Vähehaaval õppisin iseseisvalt mõtlema ja võrdlema. Võrdlesin enda elu oma mängu- ning klassikaaslaste eluga. Suur oli mu hämmastus-imestus, kui leidsin, et nad on palju õnnelikumad kui mina. Õnnelikumad hoolimata sellest, et nad ei tahtnud midagi teada Jumalast ega tema käskudest. Kui ma midagi selleteemalist neile püüdsin seletada, siis nad üksnes naersid lõbusalt. Justkui oleksin rääkinud neile naljaka anekdoodi. Kodus aga räägiti samal ajal kogu aeg: kõik need, kes käivad oma eluteed ilma Jumalata, on väga õnnetud inimesed.

Varsti surma minejana ei suuda ma seni mõista, kas nii julmana oli siis minu isa ikka õnnelik. Ma usun, et kohtun temaga Põrgus – kui tõesti on Jumal olemas. Mu mängukaaslaste rõõmus olek ning lahked hirmuta näod rääkisid mulle aga midagi hoopis vastupidist. Keda pidin ma usaldama?

Mida ma nägin usklike juures? Pidev nutt ja pisarad saatsid nende palvetamisi. Elu peeti suureks hädaoruks või kannatuste rajaks. Mina aga – noor inimene oma elukevadel – tahtsin väga elada. Elada rõõmsalt, lõbusalt, hästi. Mitte aga minna elus nagu piki kannatuste rada keset hädaorgu, silmad vees ja meel kurb. Ja variseski minu sisemuses see tõekspidamiste süsteem, mida mu vanemad nii kannatlikult-karmilt olid õhutanud. Ma ei uskunud enam Jumalat ega Kuradit. Ega enam ka oma vanemaid. Tunnistasin oma lapselikus õhinas valeks kõik tõed, mida oli mulle õpetanud mu usklik ümbruskond.

Mõistan: see oli minu elu üks suurimaid vigu – mitte kõiki ei pidanuks üle parda viskama. Aga siis ma veel ei teadnud dialektikaõpetuse eituse eitamise seadust. Ilma põhimõteteta aga ei suutnud ma elada. Hakkasin otsima uusi. Kas või koolist. Korra juba kõrvetada saanuna lähenesin uutele tõdedele väga suure kriitikameele ja umbusuga. Üsna pea sai mulle selgeks: ka sealt eluks vajalikku tõde ei leia. Räägitakse üht, aga tehakse teinekord sootuks vastupidist.

Ma ei leidnud otsitut. Olin väga pettunud kogu elus ja inimkonnas. Kas siis tõesti ei ole olemas tõde. Mille järgi siis inimesed üldse elavad? Mitte kellegi käest ei osanud ma seda küsida. Võõraks oli saanud mulle julm ja nutune usk. Võõraks jäi silmakirjalik ilmalik koolielu.

Kõige hullem oli see, et oma vanematele ei tohtinud ma isegi mõista anda, mis minu puberteetlikus sisimas toimub. Sest isa peksujõud käis minust üle ning vägivald teha kaasa usutalitused samuti. Mida edasi, seda vastikumaks see muutus. Kogu elu näis mulle absurdselt lootusetuna; nii et pärast üht järjekordset kristlikust isaarmastusest saadud jõhkrat keretäit tahtsin end ise pussnoaga tappa. See oli esimene kord. Isa, kes juhuslikult hetke ära tabas, jõudis veel mu väetist lapsekäest pussi välja väänata. Nüüd hakkasin täiesti märatsema. Mind seoti kätest-jalgadest kinni ning lebasin seni, kuni meeleheitehoog asendus absoluutse tuimusega kõige ja kõigi vastu.

Aga veel polnud ma kurjategija, üksnes puberteediealine poiss otsimas oma ausat tõde. Siis veel ei osanud ma teeselda. Seetõttu hakkasid tekkima protestivaimust kantud ülesastumised karmist kodukorrast ja õpetatud käitumisreeglitest. Nende tõelist põhjust ei osanud vanemad aimata. Küll tegid nad Issanda Viinamäel tööd. Oma lapse hinge jõudmiseks polnud neil enam aega ega vististi tahtmistki.

Oma naiivses maksimalismis otsustasin: pean iseseisvalt omaenda mõistuse varal leidma elutõe ja põhimõtted. Hulljulge ettevõtmine puberteediealise poisikese jaoks, kel puuduvad elust praktilised ja teoreetilised teadmised. See-eest oli väga palju tahet – elada õigesti. Hakkasin endamisi üksipulgi läbi arutama kõige elementaarsemaid mõisteid ja hinnanguid. See, mis naabrilastel oli ammu selge ning omandatud naerusui, tuli minul ise endale avastada. Kuhugi polnud mul selles otsingus toetuda – vanematekodus oli kõik minu jaoks osutunud valeks. Avastasin, et inimesed neelavad väga paljud hinnangud alla, mõtisklemata nende headuse või halbuse üle. Mina kaalusin tõde. Väga palju andsid mulle viimased kolm aastat Vasalemma range režiimiga laagris. Lugesin ja õppisin palju. Uurisin dialektikat ja psühholoogiat, inimese anatoomiat, marksismi klassikuid. Tung teadmiste järele oli suur. Raamatukogu oli Vasalemmas praktiliselt ainult selleks, et demonstreerida tema olemasolu laagrit külastavatele kontrollidele. Tavalisele vangile üldse raamatuid lugeda ei antud. Õnneks olid mõned vangid, kelle hooleks oli raamatukogu korrastamine. Vaid salaja ja tasu eest oli võimalik nende kaudu laenutada. Ometi peaks filosoofiline mõtisklus olema vangile lausa kohustuslik – miks muidu sulgeda teda pikkadeks aastateks okastraadi taha. Ega ometi piinamiseks.

Ma ei arva, et laagris iseõpitu läbi targemaks sain või et sain teada kõik, mida otsisin. Mida kõike teada tahaksin – vaevalt see isegi saja aasta jooksul õnnestuks. Isegi nüüd, kus siin Patareis istun ning tean: mingit ellujäämise võimalust ei ole, kaalusin, kas puua end kohe üles, sest nagunii elul mõtet pole – siiski otsustasin, et enne loen K. Marxi „Kapitali” läbi.

Küllap naerdaks: milleks veel sellised teadmised. Ega nendega ole kergem surra. Surmanuhtluse kuul läheb ikka ühtviisi valusalt läbi kolju. Aga see kirg – kirg teadmiste järele – on nii lummav, kui ta juba kedagi embusesse haarab. Kahju, et ta mind liiga hilja tabas. Alles viimasel aastal enne Vasalemmast vabanemist.

Meie nõukogude korra ajal kirjutatud raamatutest on raske tõde välja otsida. Liiaks domineeriv on kõike läbiv punane joon. Vaid mõni üksik raamat on sellest vaba. Shakespeare, V. Hugo, Goethe, Schiller, Balzac. Aga ka Karl Marx, see kommunismiteooria looja.

Kõigil neil on omad puudused. Ja mitte kõiki ei tarvitse omaks võtta. Aga otsijale on nad suureks põlluks, kust leida näpunäiteid elu ja iseenese mõistmiseks. Ja mitmed mõtted on nad niiviisi välja öelnud, mida minagi olen sisimas tundnud, aga eales poleks osanud sedaviisi sõnadesse vormida.

Paraku on see ka kõik, mida oli head Vasalemma elus. Kõik ülejäänu oli aga läbinisti halb. Pean oma õnneks ja isiklikuks kordaminekuks, et ei läinud laagris kaasa üldise vooluga. Jäin iseendaks. Kuigi laagri administratsioon on näiliselt nn. laagriseaduste vastu, ei ole nad eales nende kaotamiseks eriti pingutanud. Aga laagriseadused on elu läbinisti sobimatud. Küll võimaldavad aga vangil või mingil vangide grupeeringul teiste üle võimu haarates nood oma tahtele allutada. Et ma igati püüdsin laagri tavadele mitte alluda, oli mul teiste vangidega lõpmatult konflikte. Raske oli istuda sedasi. Loomulikult olnuks kergem laagri tavad omaks võtta. Selle hinnaks olnuks vaid enese alandada laskmine. Aga taolisele kompromissile oma loomuse vastu ma ei läinud ega läheks kunagi. Üleüldse arvan, et vähemalt kolmandikku Vasalemma vangidest tuleks hoopis hullumajas hoida kui psüühiliselt ebanormaalseid (inimlikus mõttes).

Kui keegi tõsimeeli peaks arvama, et laager kuriteo toimepannud inimest parandab, siis ta eksib rängalt. Mis või kes neid peaks seal parandama? Vaid veelgi ohtlikumaks muudab see teda ühiskonna jaoks.

Minagi olen  just selline näide. Aeg koidab minu jaoks. Ei jõudnudki pikemalt kirjutada, kahju. Inimesed, kartke fanaatikuid, nemad on tõelised inimsööjad, sest nende endi usurpeeritud arvatav õiglus sandistab ja tapab palju lapsi. Kaitske lapsi. Laste hing ei ole tehtud puust.”

Veel saatis Hanni kirja tolleaegsele ajakirja „Noorus” peatoimetajale Tõnu Otsale. Ka see kiri on täis ühiskondlik-poliitilisi targutusi. Tõsi, Hanni annab küllalt sõnaosavalt pihta niihästi kommunismiteooriale kui ka tolleaegsetele võimukandjatele. Ka soovitab Hanni pöörata suuremat tähelepanu mitte seaduste kirjutamisele, vaid seaduste tõlgendamisele. „Sest Eesti NSV kohtunikud on enamikus madala kultuuritasemega juristid, kes pole oma paindumatu mõistuse tõttu priskema pala juurde pääsenud ning seetõttu realiseerivad nüüd pimedas vihkamises oma kibestumust kohtualuste peal. Kohtunike otsused tulenevad mitte inimlikkusest, vaid seadusandlikest aktidest. Nad kaitsevad riigi huve…”

Kahju, et pole võimalik esitada talle vastuküsimust: mis õigus on elajalikul mõrtsukal rääkida inimlikkusest, mis õigus on julmuril apelleerida enda humaansele kohtlemisele? Kui maniakk leiab, et kohus on paha, siis millist õilsat kirjutamata seadust järgides läks Hanni võhivõõrast inimest tapma? Miks tema ohvrile ei halastanud?

Esitamata jäänud viimane sõna

Kirjutatud 6. novembril 1982

„Ongi käes aeg, et ma ütleksin viimase sõna. Jah, ma tahan rääkida. Nii-öelda – suu puhtaks! Kohtu lahkel loal teen seda. Mul oli aega seda kõike rahulikult ette valmistada. Läbi mõelda, mida ma just tahaksin Teile siin kohtusaalis öelda.

Mida kujutavad endast tegelikult kohtud ja kohtunikud? Usu kohtu õiglusesse ja inimlikkusesse kaotasin ma täielikult juba eelmise kohtuprotsessi ajal, kus mind mõisteti süüdi teos, milles mul süüd ei olnud: kolm aastat vabadusekaotust. See juhtus 1978. aastal ning nüüd on see juba ajalugu. Minule aga jättis see ajalugu hulga sappi hinge, sest need kolm aastat tuli ära istuda minul.

Teis endiski on peidus inimsööja. Ainult oma silmakirjalikus mammonajahis ning karjäärihimus pelgate anduda naudinguile. Oma silmakirjaliku võltskõlbluse kõikumises olete valmis minema nii kaugele, et ükskõik – kas saatma mõrtsukat tapalavale või tuulte pöördumisel kuulutama lapsetapja surmanuhtluse ebahumaanseks. Kui võim kunagi tõesti muutuks, siis kuulutate tavalise varga vabadusvõitlejaks ja panete ta veel teistele vangidele Jumalasõna õpetama – ajad olid sellised ja Teie vaid väikesed kohusetundlikud kruvikesed kõrgemalt tulnud seaduste truul täitmisel. Olete alati olnud valmis võimulolija nimel ligimest surma mõistma. Õigustuseks – Teie endi lapsed vajavad peatoidust, naine uut korterit ja autot. Katsuge end sisimas: ei ole Te minust paremad. Vaid seda, et Teie tapate võõra võimu nimel, mina võtsin julguse teha seda ise ja ainult enda nimel. Ühed mõrtsukad oleme mõlemad.

Kõnelen rahva ees kindlasti viimast korda. Ise nimetan seda kõnet hauakõneks. Ja seda ta ka on. Ma ei kavatse selle viimase kõnega kedagi üles kutsuda, mõjutada. Veel vähem ennast päästa. Tahan vaid rääkida, milline oli mu elu. Ning kuidas mina, surmamõistetu, enne surma mõistmist seda mõistsin.

Ma ei usu saatuse ettemääratusse. Veel vähem: et mingi kõrvaline jõud inimese saatust juhiks. Igal iseseisval inimesel on vaba võimalus valida elus ise, millist teed ta läheb. Valiku võimalus on igaühel. Erinevus on ainult selles, et ühtedel on võimalus valida elus hea ja väga hea vahel, teistel jälle halva ja väga halva vahel. Aga valiku peavad tegema mõlemad. Ka mina olen teinud ise oma valiku. Olen alati püüdnud enda arvates paremuse poole. Nagu inimesed ikka. Igas olukorras on aga raske olla tark.

Ja siin ma nüüd olen. Ma olen teie võimuses. Te võite valitseda mu maise keha üle. Teie kätes on minu elu ja surma küsimus. Kuid nüüd, kus ma tean, et mul surmast pääsemislootust ei ole, on mu mõte ja tahe vabamad kui kunagi varem. Nende üle ei valitse Te enam kunagi. Neid ei alista lukud, trellid, vanglamüürid ega rumalad väiklased inimesed. Ka mitte valvurite jõhkrad käsklused, mille taga seisab ähvardus muuta keha verd eritavaks sandiks. Võite mu mõtte ja tahte küll koos kehaga hävitada, mitte eales neid murda või hävitada.

Ma olen vabam kui kunagi enne!

Muidugi – kehalist tegevusvabadust on juba piiratud maksimaalselt. Korra tuli mul üksinda kongis magades ööselgi kanda käeraudu. Nii kardetakse vaba inimest, kelle tahet ei piira enam seaduse ahtrad raamid. Selliseks vabaks inimeseks saamine aga ei olnud kunagi mu eesmärgiks. Kuna aga elu siiski sedasi läks, siis naudin seda, mis mul on. Jah – ma tunnistan – need on minu teod! Süüdi aga ei tunnista ma end mitte kellegi ees!

Arad selgrootud nälkjad – Teie kardate süüa inimliha. Mina julgesin tõsta kätt tabude vastu. Ja ma tean tabu rikkumise hinda. Ega pelga selle eest maksta. Timukas, täida oma kohus!

Hüvastijätukiri naisele

Kirjutatud patareis, ööl vastu 6. novembrit 1982

Armas Saima

Kirjutan oma elu viimast kirja. Sinule. Kas see kunagi Sinuni jõuab, oleneb juba inimeste heatahtlikkusest ja nende inimlikkuse suurusest, kelle käsutusse jäävad minu surnukeha ja paberid.

Juba vabaduses rääkisin Sulle: võimaliku kinnikukkumise korral ei hakka ma asjatult piinlema vanglamüüride vahel, vaid lõpetan oma elu ise. Nii nüüd teen.

Elu on lõppenud. Eksisteerida pole mingit mõtet. Elutingimused kongis pole eriti head. Isegi minu jaoks elementaarseimat asja – tubakat – ei ole. Ühe pläru jao säilitasin oma viimaseks eluhetkeks. On hea, et istun üksikkambris. Saab segamatult meenutada möödunut ja surra. Meenutasin kõike meeldivat, mis meil oli Sinuga, mu armas. Ja olin veelkord õnnelik. Kurb, et tookord Sa ei tahtnud mulle kinkida veel kahte tundigi elu, vaid reetsid.

Mul ei olnud Sinu vastu ainustki halba kavatsust (Kui tapmiskatset haamriga mitte arvestada.  Autori märkus). Aga Sind võib mõista. Kahju, et rikkusin Su elu. Nüüd tuleb Sul seista hingetu inimkonna kohtu ees. Seadus – vastupidiselt igasugusele loogikale – nõuab, et tema alluvad oleksid eelkõige kodanikud. Alles siis – inimesed. Seetõttu võib Sind oodata ülekohtuselt vabadusekaotus. Aastatepikkune. Ja Sa väljud okastraadi tagant kibestunud keskealisena.

Anna mulle andeks. Olen alati püüelnud paremuse poole. Tahtsin, et kõik oleks hea ja ilus. Tuleb välja – veel ei osanud. Rohkem aga võimalust ei antud.

Kui Sulle pakutakse minu keha matmiseks, siis ära hakka vaeva nägema. Mul on ükspuha, mis saab minust pärast surma. Ainult, palun Sind väga (tahan uskuda, et Sa seda teed): täida mu viimane palve. Silita õrnalt korra mu pead! Seda jäi mul elus vajaka. Isegi mu enda ema ei tulnud selle peale ning eelistas oma pojale ristilöödu kuju. Kujutlust, et too, aga mitte emarõõm teeb inimese õnnelikuks.

Tahaksin, et saaksid elus kahekordselt õnnelikuks. Ükspuha – kellega. Et oleksid õnnelik ka minu eest. Ja et Sul sünniks laps minu asemele. Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine… jne.

Suudlen ja kallistan Sind hellalt.

Andreas.

Ilus süütult kannataja kiri. Kirjutas kahepalgelise inimese see pool, kes oli sunnitud minema vabasurma. Kuigi ta oleks tahtnud alustada uut elu – et tema teine pool oleks saanud robotina veel tappa?!

(1993. aastal ilmus ajakirjas „Politsei” tollase Riigi Prokuratuuri osakonna juhataja Heino Tõnismäe artikkel Tallinna inimsööjast Andreas Hannist. See lugu on avaldatud hr. Tõnismäe lahkel loal ka 1995. aastal ilmunud Peter Hageni raamatus „Mõrvar ei halasta“.)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.