14. osa

57 minutit lugemist

Paksukesed seadsid end õdusalt sisse, tõmbasid kuued seljast, nööpisid kraed lahti ja istutasid oma rasked ahtrid kõrvuti sohvale. Mehed olid rohkesti õlut tellinud, aegamisi süütasid nad oma pikad heledad Virginia sigarid, me kõik tõstsime oma klaasid ja üks – Alois oli ta nimi – kamandas: „Sedasi, preili, tee omal ka olemine mõnusaks!”

Tahtsin just hakata oma pluusi lahti nööpima, kui teine kiiruga vahele ütles: „Aga Loisl, neid paari tissi oled juba küll ja küll näind, see teine asi seal allpool on ju ometigi palju ilusam!”

Niisiis nihutasin ainult oma hargivahe ettepoole ja pistsin seelikuääre vöö vahele, nii et see piha ümber puhvi jäi. Siis tõmbasin oma roosad püksikesed alla ning näitasin neile oma säravvalgeid prinke reisi ja kena tihedat karvatutti nende vahel. Kaks vana kõutsi lakkusid vuntsi ja Loisl võttis veel kord sõna: „Putzerl, siin on veel kaks mehikest, kes tahaks kah näha!”

Tegin kenasti aeglaselt mõlema püksiaugud nööp nööbi järel lahti ja lasksin nende uljad londid välja. Need seisid juba aplalt püsti, nagu tahaksid värsket õhku hingata.

„Tantsi nüüd natuke, see neile meeldib!”

Tegin paar valsisammu, hööritasin vaheldumisi oma toredat esipoolt ja ümmargust, valget ja prinki taguotsa, kuid nemad kukkusid kisama: „Äa keeruta, see paneb neil pea ringi käima. Tantsita oma magusat prigu!”

Nüüd seisin sohva ette, ajasin reied rõuku, lasin põlved natuke longu ja hõõrusin oma karvatutti, nii et see krudises. Mõlemad härrad ruigasid suurest rõõmust ja hakkasid aegamisi oma riistu poleerima, pidasid aga aeg-ajalt vahet, et nad liiga ruttu lõpule ei jõuaks. Mina aga „tantsitasin” kogu aeg oma väiksekest, tõmbasin häbememokad laiali ja lasin oma austajatel otse sisse vahtida, pistsin sõrmed ükshaaval sisse, venitasin seda kord laiuti, kord pikuti ja demonstreerisin nii hästi kui sain oma väikest roosat kõdistit. Paksukesed olid väga rahul ja aina julgustasid mind: „Bravo, bravo! See aab ju peast segaseks! Mihuke armas vitukene ja kui osav! Seda sa oskad! Ei tea, kas see kena armas prigu on täna juba midagist saand ka? Lase tal veel korra sedasi kepsu lüia! Sihukest asja iga päe juba ei näe!”

Omaenda mängust kiima läinud, pistsin lõpuks väikese sõrme sisse ja hõõrusin endal valmis. Paksukestel jäid suud lahti ja keeled ripakile. Minu hammaste kiristamise peale said nad aru, et mul tuli, ja siis läksid nad päris metsikuks: „Anna meile nuusutada, südameke!”

Sirutasin oma mahlast kleepuvad näpud abivalmilt nende poole ja nad nuusutasid ja lakkusid nii innukalt, et silmad peas pahupidi. Nende munnid olid juba hõõguvpunaseks läinud ja paistsid hädasti lossimist vajavat.

„Nüid akkame peale. Tule natukse lähemale!”

Nad tõusid püsti, võtsid mind enda vahele ja nühkisid oma munne ettevaatlikult vastu mu väikest väsinud piilut ja pepupragu. Kumbki aga ei läinud sügavamale sisse – niimoodi seistes oleks see juba nende üüratute magude pärast võimatu olnud. Äkki hüüdis see, kes mu taga seisis: „Nüüd, Loisl, ruttu, lase käia!”

Siis haaras see, kes ees seisis, mul õlgadest kinni ja surus mu veidi alla, nii et mu tagumik tahapoole prunti jäi, ja Alois purskas oma laadungi üle mu pepuprao. Siis võttis mahalaadimistööst veel oigav Alois mul tagantpoolt tissidest kinni ja tõmbas tahapoole, nii et mu tutt ettepoole kumerdus, ja teine pritsis oma paar tilka mu häbemekarvadesse. Seepeale andis kumbki mulle kümme kuldnat.

„Tubli plika! Sündind tantsija. Kahju, et sa selle kunsttükiga teaatrisse ei saa!”

Nad ulgusid ja jõurasid ise oma nalja üle naerda ja siis hakkas Alois äkki hirmsal kombel sajatama. Ta oli oma väikese punase kiviga kuldripatsi uuriketi küljest ära kaotanud. Nii palju see asjandus ka väärt ei olnud, aga Alois oli sellega ära harjunud. Nad kirusid ja higistasid, pressisid oma ilmatud maod diivani alla, kobasid kapitaguseid, kust keegi polnud terve igaviku tolmu pühkinud, ja sajatasid veel rohkem. Nad keerasid ägisedes vaibaääred tagasi, aga ripats oli läinud.

„Ega sina põle seda näind, plika?” küsis Alois ja pilgutas oma kambajõmmile silma.

Ma läksin vihast, et nad mind kahtlustasid, üleni punaseks, aga ei tahtnud nendega suhteid rikkuda. Niisiis ladusin oma käekoti lauale tühjaks, aga seal seda lollakat ripatsit muidugi ei olnud. Need kaks kohmetusid natuke, patsutasid mulle õlale ja üks lausus: „Nonoh, ega me paha pärast, küll me juba teame, et sina oled aus plika!”

Aegamisi rahunesid nad maha ja asutasid minekule, et ehmatusest mõned toobid teha. Mina läksin väheke ärritatult „Oberlechneri” kohvikusse tagasi ja Franz loivas tavalisel kombel minu laua juurde oma jootraha sisse kasseerima: „Noh, eks vana Franz oolitse so eest kenaste? Eks ma and sulle ead nõu? Kaks peent kavaleri ja kerge töö,” lausus ta ja pistis oma käe otse mu käekotti. Ma tahtsin ta kämbla eemale lükata, aga siis ta vilistas äkki tasa läbi hammaste ja tõstis väikese punase kiviga kuldripatsi mu nina ette.

„Ohhoo, vaata aga vaata, see on ju härra von Stürmeri jägu!”

Ma pidin küll vist hirmust päris surnukahvatuks minema, pisarad jooksid ja ma olin nagu puuga pähe saanud. Teadsin päris kindlasti, et kadunud ripats polnud kunagi mu kotis olnud, see vana kelm Franz oli selle kindla peale ise enne Stürmeri tagant sisse vehkinud ja nüüd minu kotti sokutanud. Nüüd olin ma Franzul pihus, sest kes usub ühte hoora? Aga see närukael vidutas silmi ning lausus väga viisakalt ja kaastundlikult, see siga: „No jaa, sihukest asja tuleb ikke ette, omme päe anname selle kõlina iluste härrale tagasi. Veike eksitus. Eksimine on inimlik, eks ole, kiisuke?”

Selle peale läks ta minema. Enne seda võttis ta veel mu kotist kümnekuldnase ja pistis välgukiirul tasku. Nii et hakkas siis peale. Mul oli silme ees kirju ja ma istusin paigal nagu naelutatud. Oleksin võinud ta ära kägistada. Kui ta mu nüüd üles annab, pannakse mind kinni ja ma kukun jälle rentslisse – minust saab uuesti väike agulilits, ja ma olen igas politseinimekirjas sees. Proovisin lugeda, aga tähed hüplesid silme ees. Siis libises Franz uuesti mu lauast mööda ja sosistas: „Ootad mind! Kella üheteistkümneni olen ametis!”

See oli kõige pikem ja hirmsam õhtupoolik, mis mul üldse olnud. Istusin seal nagu hunnik õnnetust ja nutsin natuke vargsi. Lõpuks, lõpuks, kui gaasilambid olid juba maha keeratud, tuli Franz, mantel seljas, ja ütles jämedalt: „Lähme!”

Meeleheites ja poolsegaselt astusin ta kõrval edasi. Ta ei lausunud kogu tee sõnagi, ainult vilistas läbi hammaste. Paari minuti pärast, mis tundusid kohutavalt pikad, küsis ta rahulikult ja lohakalt pilgates: „Noh, eks härra Stürmeril ole omme ea meel, kui ta oma kulina kätte saab?”

„Härra… härra… Franz! Ärge ometi piinake mind. Issand ise näeb, et mina seda ei võtnud!”

„Põle midagist, põle midagist. Küll mina juba tean. Sihuke uhke kulin kuluks so armukesele marjaks ää. Eks sellepärast neid varastataksegi! Mis!?”

„Mul pole armukest. Ja see pole üleüldse teie asi. Et te sihukese vale kätte ära ei lämbu, alatu suli!” Ma nutsin kibedalt, kuid Franz vastas jämedalt: „Ah sul põlegi armukest! Noh, see viga annab parandada! Tule, lähme!”

Ta tõukas mu õlamüksuga mingisse kangialusesse, surus raudse jõuga värava ja müüri vahelisse nurka ning pressis ennast mulle nii ligi, et jäime mõlemad peaaegu täienisti ta avara lahtise mantli varju. Meie lähedal põles latern. Ma nutsin hääletult, sest teadsin, et kohe vägistab ta mu ära, midagi muud ei saanud see tähendada, ja mul oli tema ees kohutav hirm. Mis ma sain teha? Surusin luksudes koti vastu rinda ja tundsin ainult, kuidas mu jalad külmaks tõmbusid, kui Franz mu seeliku ühe ropsuga üles tiris. Siis rebis ta mu püksid puruks, sest ta ei saanud neid nii kiiresti alla. Surusin reied kokku, kuigi teadsin, et see kõik oli ilmaasjata. Sõimusõnade saatel torkas Franz oma riista mulle sisse – see oli nagu jäine rauatükk ja ma karjatasin valust. Siis rabas ta mul kätest kinni, nii et need olid pärast siniseid plekke täis, ja sisistas: „Kuss! Ole paigal või ma kägistan su surnuks!”

Siis hakkas ta kiirete lühikeste tõugetega nikkuma ja sajatas vahetpidamata, kiristas hambaid ja jõllitas mulle raevukalt otsa. Mul oli kohutavalt valus, kui ta mind niiviisi läbi tõmbas, ja esimest korda elus oli mul häbi, et mind nussiti. Mul ei olnud mingit võimalust seda viletsat värdjat eemale tõugata, tema aga ainult vingus: „No sedasi, sa upsakas litapeni… küll ma sulle veel teen… nüid sa alles saad, nüid saad… nüid saad… saad… saad… haaaaha…”

Siis purskas ta mu praovahe nii täis, et ma tundsin, kuidas see sukki mööda alla voolas. Selle peale lasi ta mu jõhkralt kõõksudes lahti, sülitas ja käratas: „Nüüd, marss!”

Ahastades ja nuttes hakkasin tema selja taga edasi astuma, kõik kohad olid valu täis ja süda pööritas. Alles järgmisel nurgal hakkas ta ülbel ja üleoleval toonil rääkima: „Sedamoodi siis, sellest ripatsist me enam ei räägi. Selle saab Stürmer ommepäe tagasi, ma ütlen, et see oli laua all ja kogu moos. Ja sina lähed separeede peale, seal teenid rohkem. Aga oolas pead olema, muidu…,” ta tegi ühe käeliigutuse ja mul läksid jalad nõrgaks. „Omme tuled alles üheksaks kohale. restorani oober on minu sõber, Rudolf on ta nimi. Ta saadab mulle sedeli, kui mõni ta isane mõne sinusuguse litaga õhtust tahab süüa. Siis saadan sinu! Ja et sa mulle äbi ei tee! Soh, nüid olen kodus. Nüid võid jalga lasta, hooraraisk! Omme kell üheksa!”

Ilma kordagi ümber pööramata kadus ta majauksest sisse ja mina kõndisin norus pika tee koju tagasi. Harva olen nii halvasti maganud kui tol korral, kogu öö nägin unes kõiksugu õudusi. Järgmisel päeval läksin Steffi juurde ja puistasin talle südant. Too ütles, et hull lugu küll, kuid ega sellepärast maksa veel ahastada. Parem ongi, kui Franz, kes on muidugi ilge kupeldaja, kuid kellel on palju häid tutvusi, mu välja õpetab, ja peaasi on, et ma hästi teenin. Siis saan midagi kõrvale panna ja Franzu ühel heal päeval maha raputada.

„Ja tead sa,” võttis Steffi kokku, „plika, kellel on oma sutenöör, teenib alati paremini. Praegu ei saa sa muud midagi teha.”

Aga ikkagi läksin õhtul kohvikusse rusutud meelel. Franz tegi mulle kahjurõõmsalt silma, tõi mulle sõnagi lausumata musta kohvi ja sosistas siis: „Praegast jood ja pool kümme lähed restorani pool peale. Rudolf näitab sulle kõik kätte, ütled talle, et Franz saatis. Ja et sa easte raha teenid!”

Siis oli ta läinud ja mina ohkasin, sest teadsin, et suur osa sellest läheb tema tasku. Ma jõin, puuderdasin tualetis veidi nägu, sest see oli ikka veel äranutetud, ja läksin aeglaselt järgmisele kõrvaltänavale, kus asus suure restorani tagavarasissepääs. Too kõrts oli kõigi elumeeste kohtumispaik, ta asus rahulikus kõrvalises kohas, kuid oli kuulus oma separeede poolest. Väliselt nägi maja välja kuidagi väga rahulik ja isegi kodanlik. Oober Rudolf, samasugune sutenöör nagu Franzgi, oli ilma kulmudeta ja kilavate silmadega väike kiilakas mehenäss. Ta nägu oli nagu oraval või midagi niisugust ja ta kissitas kavalalt silmi. Kui tegin talle kogeldes teatavaks, et tulen Franzu juurest, noogutas ta arusaamise märgiks pead ja juhtis mu mingisse kitsasse ja peaaegu pimedasse käiku, lükkas ühe raske tumepunase eesriide kõrvale ning avas piimklaasist ruutudega ukse.

„Olge lahke, härra von Steinhager, daam on kohal.”

Väike separee oli hämaralt valgustatud ning väike lumivalge linaga laud oli kaetud kahele: klaasid, noad-kahvlid – kõik. Toolide asemel oli väike punane sametsohva, kus jätkus hädapärast ruumi ka kahele, kui nad just tihedalt teineteise vastu istusid. Kuid härra „von” Steinhager, kes polnud üleüldse mingi „von”, nagu ma varsti teada sain, käitus väga kenasti, peaaegu nagu tõeline kavaler. Ta suudles mu kätt, aitas mul mantli seljast, istus mu kõrvale, kuigi mitte liiga lähedale, ja ei puutunud mind sõrmeotsagagi. Ta lobises armsasti ja lõbusalt kõigist ilmamaa asjadest: et millega ma tegelen, olen ma Viinist pärit, et talle meeldivad nii hirmsasti blondiinid. Tal oli lõbus, tõmmu ja ümmargune nägu, näpitsprillid, ta rääkis väga kiiresti ja palju ja tal paistis raha olevat.

Siis toodi õhtusöök ja midagi niisugust olin ma ka Aleksi juures harva saanud. Ainult et minu meelest oli nii mõnigi roog ülevürtsitatud. Sinna juurde tõi Rudolf, endal läbitungimatu nägu ees, iga natukese aja tagant uue pudeli veini. Mina jõin vähe, härra Steinhager aga kallas nagu mutiauku. Mul oli tõega tegemist, et temaga klaase kokku lüüa: kuiv vein, siis magus, siis punane, siis valge – ja kuigi ma ainult mekkisin, lõi kõik mu silme ees varsti tantsu, ning siis tõi Rudolf pudeli šampanjat. Ta tegi selle pauguga lahti, asetas siis jäänõusse, naeratas, kummardas ja kadus. Nüüd pani Steinhager toaukse kinni, võttis mul puusade ümbert kinni ja lausus: „Nüüd pean sind natuke söötma. Siiamaani oled ju ainult nokkinud nagu linnuke!”

Ta tõstis mu suu juurde põldpüükintsu ja ei jäänud enne rahule, kui olin selle paljaks närinud. Siis nuumas ta mind šokolaaditordiga. Mu kõht oli juba viimse võimaluseni täis, uni kippus peale ja laiskus võttis võimust, kuid ma pidin end õhtu põhitööks ometi kokku võtma. Ent asi läks teisiti. Kui ta mind lõpuks õrnalt diivanile pikali pani, tõukasin ainult oma reitevahe pisut ettepoole, panin silmad kinni ja teesklesin magajat. Tema aga lausus: „Ei, mitte niimoodi, väikseke. Ma tean midagi paremat.”

Ta kääris mu kleidi üles, tõmbas mu jalad laiali ja määris mu tutivahele lusikatäie vahukoort. Siis surus ta käed mu tagumiku alla ja asus aeglaselt ja mõnuledes vahukoort ära lakkuma. Selle peale oli ta tõeline meister. Ta keel jõudis kõikjale, igasse tillukesse prakku, igasse soppi ja iga voldikese vahele. Samal ajal oli see kord hõõguvkuum, kord jääkülm, kord jäik ja terav, kord täiesti kuiv, siis jälle niiske, pehme ja lai. Ja paindlik nagu uss oli ta. Kord limpsis ta kiirete lühikeste keelelaksudega, siis jälle aegamisi, laialt ja väga kergelt väljastpoolt, siis tungis sügavale sisse, paitas kõdistit. Ma võbisesin heameelest, sest niisugust rõõmu polnud mulle varem miski pakkunud, tema aga ainult oigas vahetevahel, sest paistis, et vahukoor ja sinna juurde kuuluv kausike maitsevad talle tõesti hästi. Ent ta pidas palju rohkem silmas minu mõnu, mida tuleb meeste juures haruharva ette. Ta kiigutas mu taguotsa tasa siia ja sinna, suudles mu reisi, kõditas mu pepupragu ja upitas end siis jälle vahetevahel üles, et mu „kompotikausikesse” uut koort määrida. Ma poleks parema meelega enam üles tõusnudki, nii hea oli mul, ja me veetsime selle imelise mänguga peaaegu tunni. Lõpuks jättis ta järele, suudles mu karvapusa ja ulatas mu käekoti. Siis jõi ta lonksu veini. Tema riist ei olnud kogu selle aja jooksul kordagi välja ilmunud. Kui ma tahtsin tänulikult ta püksiaugu järele küünitada, tõrjus ta mu käe vaikselt tagasi, andis mulle käe ja saatis mu ukse juurde. Natuke imelik, aga väga armas oli ta. Kotist leidsin kakskümmend krooni, nii et igatahes helde käega oli ta ka. Kes ta võis küll olla, see härra Steinhager?

Kitsas käigus luuras kaalikapeaga Rudolf: „Noh, preili Pepi, jäite rahule? Ja-ah, võite Franzule tänulik olla. Aga Rudolfile ometi ka. Ärge mind ära unustage, siis ei unusta ka mina teid,” ja ta rabas mul käest kinni. „Palju ta andis ka?”

„See ei ole ülepea teie asi. Ja raha pean ma nagunii Franzule andma.” Ta vilistas tasa ja sõnas: „Ah et sedasi on lood! No küll ma Franzuga kaubale saan. Aga väike meelehea…”

Ta istus tugitooli, mis pooleldi mingi eesriide voltide varju jäi, ja tõmbas mu enda sülle, nii et mul välgatas ainult üks mõte läbi pea: nüüd siis veel üks kord täitsa jumala muidu! Ta püksiauk oli küllap juba varem lahti olnud, sest kohe, kui ma istusin, tungis ta türa mulle sügavale sisse. Olin niisiis veel üks kord kinni kiilutud, Rudolf haaras mu tissidest ja lasi mul väheke „ratsutada”, ise sosistades: „Sedasi, ilus Peperl, nüüd ratsutame natukeseks Freudenausse.”

Ta pigistas mu tissid kõvemini pihku, ajas oma käed mu kaelaväljalõikest sisse ja hõõrus mu nibud kikki. Ma ratsutasin päris suure lustiga, sest Rudolfil oli hea türa ja mina olin suurest limpsimisest niikuinii juba viimase peal. Ent ometi pidin mõtlema, kui tihti tuleb ette, et ühed peavad maksma ja teised saavad jumalamuidu.

Sel ajal, kui Rudolf mind aina hoogsamalt hupsutas, laulis ta ise tasase falsetiga kaasa: „Hoppa, hoppa, ratsamees, ratsul pikk veel tee on ees, ratsutame rõõmulinna, vitt on rõõsk ja türa vinnas!” – „Eks ole mõnus,” ähkis ta mulle kõrva, „eks ole… huiii… uhh… uhhhh… öhöhöhhh…”

Siis istus ta silmapilgu täiesti vaikselt ja ma tundsin, kuidas ta mulle allpool oma šampanjat serveeris. Selle peale suudles ta mu paljast ihu, laskis mul üles tõusta ja tõmbas mu kleidi selja tagant kiirustades alla.

„Oled juba enne Freudenaus võidusõidul käind või? Nojah, ega Franzul põle vaja sellest midagist teada. Tead sa, mis? Reedel on mul vaba päe, siis sõidame jälle sinna! Soh, ja suudle mul jootrahaks kätt!”

Puruväsinult, kuid rahulolevalt läksin kohvikusse tagasi. Ega ilma jootrahata kaugele ei jõua ja naisterahva kõige parem jootraha on ikka jalgevahel. Sellega saab iga isase ära osta, olgu ta kelner, majahoidja või kas või vahtmeister. Ainult rikkad peavad rohkem raha välja käima, aga neil ju on, mida välja käia!

See aeg, mil Franz mind igal õhtul separeesse saatis, oli minu jaoks tähelepanuväärne periood. Mul läks hästi, ma teenisin palju raha ja nägin kena välja, ainult et olin ehk närvilisem kui muidu, sest need mehed, keda ma separees enda otsa pidin laskma, olid tihti päris veidrad, ärahellitatud ja väga nõudlikud.

Ja Franz ei jätnud mu hinge rahule. See oli nii peenike sell ning keegi poleks seda väikest paksu, räpases frakis mehenässi nähes ilmapealgi uskunud, et ta on igavene juurikas, tulest ja veest läbi käinud sutenöör. Kõik politseiülemad olid ta käpa all, ta andis altkäemaksu, vahendas tuhandeid kohtumisi ja tutvusi, laenas väikesi summasid tohutute protsentidega, hangeldas räpaste fotode ja piltide ja keelatud raamatutega, saatis kindla peale veel paljud plikad „lõksu” ning ta silmad ja kõrvad ulatusid igale poole. Aga nii hull kui tavalised sutenöörid, ta ei olnud. Ta teadis, et naine, kes kohtub peente härradega, peab ometi korralik välja nägema, ja mul oli siidpesu, mitut värvi siidsukki, vähemalt pool tosinat ilusat kleiti ja kõik, mis tualeti jaoks tarvis, ka parfüümi, enamasti „Maikellukest” või „Patchoulit”.

Franz võttis mul alati enamjao raha ära ja ütles, et tahab mind sellega ainult aidata, muidu löövat ma nagunii kõik läbi. Sedasi pidin iga kroitseri pärast tema juurde minema ja tema päris tundide kaupa, mille jaoks mul seda tarvis on, ning tihti olin pärast sihukest kismat omadega täitsa läbi. Franz oli jäme ja labane tüüp, kuigi ta ei olnud just selline, kes oleks peksnud. Seda söandas ta minuga ainult üks kord teha. Aga ta piinas mind kogu aeg, et ma temaga kokku hakkaksin elama, aga siis oleksin ma parem juba aknast alla hüpanud. Lohutasin ennast, et küll ma ta veel ükskord maha raputan, aga seniks läks mul teda tarvis, sest tal oli häid sidemeid ja pealegi ähvardas ta mind kogu selle aja ikka sama ripatsilooga. Lõunani magas Franz oma eeslinnatoas ja pärastlõunati oli ta kella kolmest kuni kaheteistkümneni öösel „Oberlechneri” kohvikus ametis, aga tal oli alati, nii kinni, kui ta ka oli, teada, mida mina tegin. Kurat üksi teab, kuidas ta seda teada sai. Ta tundis kõiki Viini urkaid, kõiki kupeldajamutte, kõiki kohtumispaiku ja sai alati kõik punktipealt teda.

Sel ajal oli mul ainult kahest inimesest veidi abi: Steffist, sellest heast hingest, ja oober Rudolfist tollest peenest restoranist, kus mind tookord nii kenasti limpsiti. Steffi suuvärk aina jahvatas nagu mõni masin ja ta teadis Franzust, keda ta juba varasemast ajast tundis, nii mõndagi. Ta võttis mu alati oma kaitse alla ja kui nad siis minu pärast Franzuga karvupidi kokku läksid, andis ta alati mõista, et Franz pole sugugi nii puhas poiss. Tal tarvitses ainult Leni nime mainida, kui Franz läks näost lubivalgeks, andis järele ja oli näha, et ta läks närvi ja ta püksid sõelusid püüli.

See väike klantspeaga Rudolf oleks kõige parema meelega ise mu armukeseks ja sutenööriks hakanud. Ta oli samasugune suli nagu Franzgi, pea tal lõikas ja ta aitas mind alati, kui ma oma teenitud rahast üht-teist kõrvale tahtsin sokutada. Kui siis Franz talt küsis, palju ma sain, ütles see alati nii palju, kui ma Franzu kätte olin andnud. Ega see õigupoolest ei uskunud, ent tegi ikka hea näo pähe, sest ta ei tahtnud Rudolfiga suhteid rikkuda. Kahel närukaelal on ju alati kõige suurem hirm teineteise ees. Aga sadistirajakas oli see Franz küll, sest ta tuli alati enamasti kaheteistkümne paiku minu juurest läbi, et kogu mu teenistus oma tasku pista, ja sellest tuli ikka hirmus mürgel, sest sihukest nuuskimist pole ma eluilmas kannatanud.

Franz: „Äh, armuline proua lesib ikka veel voodis! Mina olen täna juba tööd lõhkund nigu obune!”

Mina: „Käi minema ja lase mul magada. Ma olen nii läbi, et ei tunne enam oma kontegi!”

Franz: „Suurest nikkumisest või? Sihukest tööd tahaks minagi rõõmuga teha! Palju said eila siis? Anna seia!”

Mina: „Mitte midagi ei saanud, jumala pärast, Franz, eile õhtul ja öösel – justkui siiber ees!”

Franz: „Seda räägi oma vanaemale, mul on kümnelist vaja!”

Mina: „Ja minul seda ei ole! Võid ise sahtlist järele vaadata. Kui midagi leiad, võta aga!”

Siis tõmbas Franz kõik sahtlid lahti, sobras viimseni segamini ja sajatas, aga ei leidnud ta midagi ning läks lõpuks vihaselt minema. Minul aga oli hea päev, sest olin jälle kord raha enda tarbeks ära päästnud. Ent ega ma sihukest asja tihti teha ei saanud, viielisi või kümnelisi sai ta mu käest pea iga päev. Aga löönud on ta mind ainult korra ja sellest tõusis koletu märul.

Rudolf käis sel ajal tihti koos minuga väljas, keppis mind ja muretses mulle kundesid. Nagu ta oli lubanud, viis ta mind paari päeva pärast Freudenausse võiduajamisele. See väike munnihunnik oli enese üles löönud, kandis heledat lühikest kuube ja kaelas rippus tal isegi tohutu ooperibinokkel. Rudolf oli Franzule öelnud, et viib mu ühe veidriku juurde, kes laseb alati tüdrukud enda juurde koju tuua. Oli imekena päev ja puhtad peened inimesed nii huvitavad, daamid kandsid sihukesi tualette, et mine või kadedusest roheliseks. Ma trügisin tagant kohe päris ette välja ja mulle meeldis hirmsasti, kuidas ilusad kõrvid hobused, vintsked dšokid seljas, niiviisi üle välja pühkisid ja inimesed neid takka kihutasid. mina karjusin puhtast rõõmust kaasa ning Rudolf, kes oli kihla vedanud, seisis minu taga ja rehkendas midagi väikeses taskuraamatus. Äkki kuulsin teda selja taga kaunis alandliku tooniga ütlevat:

„Minu lugupidamine, härra parun. Samuti siin? Lubage, minu nõbu, leskproua von Winkler!”

Ma pöördusin ringi ja seal seisis keegi väga suurt kasvu härra, kes minu ees aupaklikult oma naljakat halli silindrit kergitas. Mina tegin väga jaheda näo, sest kui Rudolf mind juba proua von Winklerina esitles, pidi sel mingi põhjus olema ja see võis raha tähendada. Ma lasksin endal kätt suudelda nagu mõni krahvinna ning parun lausus armastusväärselt:

„Lubage armuline, et ma teid enda istekohale saadan. Sealt võime järgmist starti palju paremini jälgida…”

Rudolf tegi alandliku kummarduse, tal polnud selle vastu midagi ja suur isand juhatas mu, silinder ikka veel näpus, oma kenale tribüüniplatsile. Seal sättis ta mulle tugitooli valmis ja aitas mul istuma saada. Nüüd sain ma kõike suurepäraselt näha, ta andis mulle seletusi ja nimetas hobuste nimesid.

„Armuline, teie ei mängigi?”

Mis ma pidin talle vastama? Raha polnud mul ollagi ja ma pidin oma rolli edasi mängima.

„Siis ehk lubab armuline proua, et ma panen väikese summa ka Päevalille peale?”

Ma noogutasin armulikult ülevalt alla, kuid siis, kui hobused kappama hakkasid, haaras mind tohutu erutus. Ma olin justkui peast põrunud, sest Päevalillel, meie hobusel, ratsutas rohurohelises särgis džoki ja kui hobused meie eest mööda tormasid, oli Päevalill tõesti kõige ees. Ma karjusin ja plaksutasin rõõmust käsi, kuid tõmbusin kohe ehmatusega tagasi, sest üks tõeline daam ei tohi ometi kunagi oma emotsioone sedamoodi välja näidata!

Parun ainult muheles. Ta oli pannud käe minu tugitooli leenile, et ma koos tooliga ümber ei kukuks, ja hiilis vargsi mu prinke ümmargusi sääri, mis kerge heleda suvekleidi alt kenasti läbi kumasid. Ma ei teinud teist nägugi, ainult rõõmustasin noobli tutvuse üle. Päevalill võitis tõesti ja mina olin suurest õnnest otsekui arust ära. Parun vabandas end naerdes minutiks ja läks kassa juurde, et meie võidusumma välja võtta, ent korraga kuulsin selja taga sosinat:

„Soovin õnne, proua von Winkler! Noh, eks vana Rudolf oolitse ju teie eest kenasti? Aga nüid olen siin ülearune. Arve teeme omme klaariks!”

Mina ajasin nina püsti ja ütlesin naljaga pooleks üleolevalt:

„Väga hea, te võite nüüd koju sõita, Rudolf!”

Rudolf, see raipenahk, tegi irvitades minekut ja parun tuli tagasi ning ulatas mulle sügava kummarduse saatel viis uhiuut kümnekuldnast rahatähte!”

„Jessas, kas selle kõik võitsin mina üksi? Uih, aga nüüd peate mulle ütlema, palju te mulle laenasite!”

Parun tegi solvunud näo ja mina mõistsin ahastades, et olin jälle lollusega hakkama saanud. Pärast võiduajamist läksime koos jäätist sööma, vanamees kummardas ette ja taha, nagu oleksin ma päris ehtne vürstinna, ja tõi mu lõpuks mingi imeliku kitsa ja kõrge kaarikuga, kus ainult kaks inimest pukki mahtusid, koju. Ta juhtis erakordselt hästi ja rääkis kogu aeg ainult hobustest. ma ei saanud mõhkugi aru, kuid vastasin iga asja peale ikka jah-jah. Kord lausus ta:

„Aga mu kõige ilusam unistus, kõigearmulisem proua, on naisdžokid. Ainult kõige kaunimad ihualasti naised pigimustadel täkkudel! Blondiinid nagu teie!”

„Aga härra parun!” ütlesin ma ja katsin käega silmad ning kihistasin seal all naerda, sest see vana eesel uskus tõesti, et ma häbenen, ja palus tuhat korda vabandust.

„Kui suudate mulle andestada, armuline, siis tehke mulle seda au, et tulete mulle külla. Mul oleks piiritult hea meel teile oma võidusõiduauhindu näidata, teile, kellele loodus on ratsutamise osas nii helde käega andeid kinkinud!”

Noh, nüüd siis teadsin vähemalt, kui paljule ta pihta oli saanud, ent ma ainult noogutasin kõrgilt ja vastasin:

„Eks me näe!”

Ta hüppas pukilt maha, suudles mu kätt kuni küünarnukini välja, nii et majauksel ei saanud ma muud, kui pidin veel kord meeste lolluse peale pead raputama.

Järgmisel õhtupoolikul olin tema juures platsis. Tal oli ülinoobel, vaikne ja jahe poissmehekorter, täis vaipu ja eesriideid, kõik vaoshoitud ja enamasti tumedat värvi. Ma sain peene õhtusöögi ja pärast seda mingit kanget inglise jooki – „whisky”, ütles ta. See maitses nagu tammekännu loputusvesi ja ajas mu öökima. Siis näitas ta mulle lõpmata hulka kullast ja hõbedast kausse, kruuse ja karikaid ning muud sihukest kraami, mis kõik oli igasugu nimesid täis graveeritud. Ma lõin käsi kokku ja ahhetasin aina ja ohkisin, nagu oleksin suurest imestusest peast segane. Tegelikult oli mul surmigav ja ma tahtsin, et ta juba keppima hakkaks, siis saaks selle asjaga kiiremini õhtale. Lõpuks ta küsiski:

„Ega armuline preili ei tahaks teha mind kõige õnnelikumas surelikuks maa peal?” „Kuidas.. te seda… mõtlete?”

„Ma pakun ennast armulisele hobuseks!”

„Ma ei ole kunagi proovinud, aga paruni seljas võiks korra elus ratsutada küll!”

„Ma pole mingi parun, magus ratsur, ma olen täkk, teie kõrgeaususe täkk, ja mu nimi on Neegus!”

Siis hakkas ta hirnuma, päris loomulikult ja hobuse moodi kohe, nii et hoidsin suure vaevaga naeru tagasi. Ta läks surmtõsise näoga mingi sirmi taha, võttis seal riided seljast ja üürgas vahetpidamata:

„Iha! Hihaha!”

Ka nühkimist oli kuulda, küllap ta ajas oma munni püsti!

„Võta oma jumalik seelik seljast, väike käskijanna!”

Võtsin oma keha lõbusal meelel paljaks, nii et jäin ainult valgete pitspüksikeste väele. Sel päeval olid mul jalas mustast lakknahast kõrge kontsaga saapad ja need paistsid teda eriti erutavat, sest kui ta nüüd ihualasti lagedale tuli, heitis ta üheainsa pilgu mu jalgadele ja ta poollontis riist hakkas kohe kerkima. Mu parun oli muidu päris tonksis mees veel, ainult kõht oli tal punnis ees. Ta küünalsirgel munnil oli sinakas pea ja munad olid tal tõesti nagu täkul, sama jämedad ja rippusid peaaegu poolde reide, sihuke pikk ja jäme munakott oli tal. Ta laskus mu ette põlvili, lakkus mu saapaninasid ja hirnatas:

„Hihaha! Sadulasse, preili dšoki! Kohe algab suur armusõit! Ihaha! Ihaha!”

Sain asjast kiiresti aru nagu ikka ja hüppasin hoobilt ta laudjale. Pressisin ta ribid kindlalt oma tugevate reite vahele, andsin talle lahtise käega korraliku lataka vastu perset ja hoidsin teise käega ta juustest kinni. Ja nüüd kargas ta paksul tumerohelisel vaibal tõesti kiiresti kaks-kolm korda üle terve toa, ühest seinast teise.

„Sul pole piitsa, väike käskijanna!”

„Pole vajagi! Küll see täkk mu kätt ka kuulab!” ja liks-laks, liks-laks andsin ta suurele kõvale persele valu, nii et see tal tundmata küll ei saanud jääda.

Ta oli nagu laps, ägises, oigas ja hirnus ja lasi kõigil neljal jalal nii kiiret traavi, et pidin vaat et maha kukkuma. Et ennast kinni hoida, põimisin jalad kindlamalt ümber ta kõhu ja panin risti. Nii sain ta suure riista kenasti pahkluude vahele. See oli hea mõte, sest tundsin läbi pehme õhukese saapanaha ta ratsapiitsa kenasti pulseerimas, võtsin selle siis päkkade vahele ja hakkasin seda ta kõhu all jalgadega aeglaselt ihuma. Ta hirnumine muutus suurest mõnust möirgamiseks:

„Hühühööö! Hiha! Hüaaa…”

Sel ajal, kui ta nüüd aeglasemalt ja siia-sinna vänderdades edasi jooksis, oli minulgi tegemist küllaga. Ma kannustasin teda hüüetega takka, kolkisin ta tagumikku ja pistsin vahetevahel isegi nimetissõrme ta perseauku, mis siis iga kord kokku tõmbus. Ta viskas pea selga, pööritas silmi ja ila tilkus tal suust. Jumala eest, päris hobune poleks ka paremini vahtu välja ajanud! Sealjuures ei lasknud ma ka oma täku vänta meelest, vaid mu kokkusurutud jalad hõõrusid seda kogu aeg hellalt edasi-tagasi, peast juureni välja, ja seda puhtalt tunde järgi – midagi sihukest polnud mul varem ette tulnud.

„Haha… hühaha… kohe… tuleb… finiš… ju… ma… lik dšoki… hüa-hüa!” ja samal ajal lärtsatas see suurte raskete tilkadena vaibale, ta röögatas korra ja vajus siis mu all kokku, ajas kõik oma neli jalga laiali ja jäi oiates maoli maha.

Mina seisin, reied laiali, ta kohal ja mu saapad olid ta sperma halle pritsmeid täis – olin head tööd teinud! Need paar minutit, mis ta vaibal ägises, kõndisin mina mööda tuba ringi ja sõin väikseid võileibu – ratsutamisest tuleb hea isu. Ta pooleldi loojas pilk jälitas mind igale poole, puurides iseäranis mu sääremarju, mis tihedalt kokku tõmmatud nööride tõttu veidi üle saapasäärte välja punnitasid.

„Ega mu armas ratsur ei tahaks hetkeks oma ratsasaapaid ära võtta?”

„Aga muidugi, härra parun… üks hetk, mis see hobune siis nüüd tahab?”

Ent ma lasin tal oma saapad ilusti ära võtta ning ta lakkus mu sääri kuni üles põlvedeni välja – küllap need maitsesid talle hästi! Siis veeretas ta end aeglaselt üle vaiba, kuni ta ühe väikese ümmarguse lauakese ette selili lamama jäi.

„Kas mu jumalanna ei oleks nii armuline ja ei tahaks oma kõige truualamlikumat suksut veel kord jalakestega õnnistada?”

„Aga härra parun, kas te ei saaks seda veel korra saksa keeles öelda!”

Seepeale ajas ta oma paksud reied laiali ja hirnatas. Ta lohv ajas end veel kord aegamisi püsti ja vahtis mulle otse näkku, nagu tahaks midagi saada. Noh, ega minagi kivist polnud, ma istusin lauakese äärele, tõmbasin püksikesed maha ja näitasin suksukesele oma pragu, nii et ta oigas ja veel rohkem täkku täis läks. Siis võtsin ta kara uuesti taldade vahele – seekord tegin seda palju mõnusama tundega, sest mul olid ainult sukad jalas. ta ajas oma suure paksu kere jalgadele toetudes vibuna üles ja ta riist muutus mu õrnalt üles-alla hõõruvate jalgade vahel aina punasemaks ja punasemaks ning purskas lõpuks pika joa üles, peaaegu mu põlvedeni välja, nii et kõik mu sukad olid täis – nii vägevasti oskas ta pritsida. Siis pööras ta ennast higist nõretades ümber ja karjus kähedal häälel: „Ja nüüd ratsutab jumalanna lõpugalopi!”

Jah, eks ta ole, lõpugalopi vastu polnud minulgi midagi, nii et istusin uuesti oma täku selga, aga seekord ettepoole, pressisin ta ribid kokku, nii et raksus ja surusin nimetissõrme ilusti sügavale ta tagumisse auku ning lasin sel seal edasi-tagasi sõita. Oma viimset jõudu kokku võttes galoppis ta kõigil oma neljal jalal läbi portjääride kõrvaltuppa. Seal oli viiekümnekuldnane rahatäht knopkaga seina torgatud ja ta karjus käheda häälega: „Esimene auhind jumalikule Josefinele!”

Mina võtsin oma esimese auhinna vastu, mis oli, jumal ise näeb, küllaga ära teenitud, parun aitas mulle saapad jalga ja mantli selga, suudles sealjuures aina mu tagumikku ning saatis siis üleni higisena alandlikult uksele.

Kui ma koju jõudsin, istus Franz seal juba ees ja jõllitas mulle tigedalt otsa: „Kus sa olid siis?” „Keri minema, ma olen surmväsinud!”

„Ah väsind oled! Selle poole aruga parunitäkuga mürasid, sellest oled väsind! Raha annad seia!”

„Kuss, kuss! Mitte midagi sa ei saa! Marss minema!”

„Ohohoo! Minuga sedasi ei mängita!”

„Ja mis asja sa siin üldse ringi aeled? Katsu et sa oma lebrakohvikusse kaod! Minu tuba on minu tuba ja nüüd on mul sust kõrini!”

Siis võttis Franz hoogu ja andis mulle sihukese litaka vastu kõrvu, et mul silmad tuld lõid. Mind haaras meeletu raev, sest peksta polnud ma ennast juba lapsest peast lasknud, ja ma andsin talle kõigest jõust põlvega ühe tou munadesse, et ta läks näost sihukest värvi, nagu on juust, pööritas silmi ja vajus robinal laua kõrvale hunnikusse. Sinna jäi ta tükiks ajaks soigudes kägarasse, nägu pisaratest märg ja hambad kirisemas. Mul oli hea meel, et ma talle ükskord ometi koha kätte näitasin, tegin nagu poleks midagi juhtunudki, keetsin endale teed, võtsin riidest lahti ja hakkasin ajalehte lugema. Siis lõpuks, ise juba poolenisti uksest väljas, hiilis ta ukse juurde ja räuskas sealt vihast vahutades: „Ja nüid on sul su erakundedega lõpp peal, sa märatsev litapeni! Või kõik raha maha laristama! Ommepäe viin su madame Yvonne’i juure ja seal oled juba kindlates kätes! Seal sinusugune pipravitt enam mäkra ei mängi! Küll me veel näeme, kesse siin peremees on…”

Siis lajatas tuhatoos talle lagipähe ja ta oli ühe hüppega kadunud. Mina olin igatahes rahul, sest Franzukesel oli hirm nahavahel, aga enne uinumist pidin ometi veel madame Yvonne’ile mõtlema. Mõne lihtlabase kupeldajamuti käpa alla ma igatahes küll ei lähe, kui juba, siis peab ometi vähe krõbinat silmapiiril olema!

Järgmisel päeval oli Franz, see vana orikas, kell kaksteist uuesti platsis. Ta käis ikka veel pisut ettepoole küürus, oli alandlik ja pehme nagu või, pilgutas võltsilt oma kõõrdsilmi ja pidas ennast üleval justkui mu lihane vend.

„Vaat sedasi, Peperl, mu kuldkiisuke, eila oleks vaat et väikest viisi löömaks läind. Ära sa viha pea, eks see raske kohvikutöö aja ju närvi.”

„Üks närviline sutenöör peab igatahes oma ameti maha panema!”

„Ära ütle sutenöör, Peperl, mitte sutenöör, seda põle ma ära teenind. Kas ma põle siis kõikse aeg sulle ikka kõikse paremat taht?”

„Ah sedasi, igatahes oled sa kõikse parema ja enama jao alati endale võtnud!”

„No näed sa, see mulle juba meeldib, oled oma uumorimeele tagasi saand! Ole nüid kena, mine võta oma uus roosa kleidike ja lähme madame Yvonne’i juure. Küll näed, see tal puha Pariisi värk, sihukest ei leia terves Viinis ka mitte. Kõikse peenemat sorti maja ja kerge töö. Ja madame ise, see kannab sind suisa kätel!”

Ma läksin juba uudishimulikuks ja ega vaatamine ju raha ei maksa. Panin siis ennast riidesse ja asutasin koos Franzuga minekule. Tee peal võttis ta mul isegi käe alt kinni ja ostis koguni kimbu roose.

Madame Yvonne elas peenes majas ühel väikesel kõrvaltänaval, eeskoda ja trepp kõik puha marmorist – oh, see madame oli tõesti peen! Ootasime minutikese nooblis pronkskujusid täis salongis – Franz oli kolm korda kõlistanud ja nägus toatüdruk oli meist teatama läinud. Siis ilmus madame ise. Prantslanna ei olnud ta kohe kindlasti mitte, sest vahetevahel oli tema kõnes tunda viini ja mõnikord isegi kerget böömi murrakut. Nii et Pariisist ta ei olnud, äärmisel juhul ehk mõne sealse armuke võis ta olla, see vana kassiväntsutaja luhva. Lilla sametkleit oli tal ja hiigla uhke kuldrist. Franz lausus laia ebaloomuliku naeratusega nagu mõni hobuseparisnik: „No nii, armuline, siin ongi minu vennatütar!”

Madame Yvonne suudles mind nagu taevakingitust laubale ja küsis mesimagusal häälel:

„Mu laps, olete te juba mõnes kinnises instituudis töötanud?”

See komejant käis mulle närvidele ja ma vastasin kõige mahlakamas agulislängis: „Äi, litsimajas põle ma küll ennemalt old!”

Franz tegi sihukese näo, nagu oleks ta äkitselt hirmsa hambavalu saanud ja hakkas kokutama: „Mu vennatütar on natukse… on natukse… te vabandage, armuline proua!”

Aga see armuline proua pahvatas mürinal naerma, patsutas mu taguotsa ja hakkas nüüd rääkima nii, nagu jumal oli talle keele suhu pannud: „See mulle juba meeldib, ikka pea püsti, pea püsti, südameke! Pealtnäha on ju kõik tipp-topp. Tuled kohe täna õhtul kell üheksa ja küll nad hakkavad su peale veel tormi jooksma! Teiste tüdrukutega saad juba ise hakkama!”

Siis patsutas ta mind põsele ja surus midagi Franzule pihku ning see litapeni musitas ta käpad kordamööda üle – mu oma silma all oli ta mu maha parseldanud! Aga midagi halba ei kavatsenud ma enam endale sündida lasta.

Ent õhtul sain hoopis tublisti imestada. Madame Yvonne’i – tegelikult oli ta nimi Nowak – maja oli üks noobel lõbumaja täitsa Pariisi mustri järgi, ja sellel, kes tahtis oma munni sinna jalutama viia, pidi korralik rahapatakas taskus olema. Seal käisid ülepea ainult hästi maksvad püsikülalised ja kui keegi mõne võõra kaasa tõi, pidi ta teda kombekohaselt kõigepealt madame’ile esitlema. Ta võttis iga külalise ise salongis vastu ja need pistsid talle juba teretamisel kümnelise pihku, muidu poleks teda üleüldse meile, „daamidele”, esitletud. Siis nad istusid ja lobisesid mõne minuti, kuni madame küsis, ega külaline midagi „värskendavat” ei soovi. Selle värskendavaga oli niiviisi, et meie, tüdrukud, tõime talle salongi sigareid, kooke, konjakit ja muud sihukest kraami ning teenisime teda. Seejuures tutvustas madame meid kõiki eesnimepidi ja meie pidime kenasti niksu tegema nagu murdeeas plikad.

Meid oli neli piigat, me tulime kella üheksa paiku kohale ning alles kella kümne paiku hakkasid saabuma esimesed härrad. Tüdrukud rääkisid mulle, et mõned neist lasid end juba nädala jagu ette kirja panna ja niisugune visiit maksis siis viiskümmend kuldnat. See viiskümmend oli ainult meile, tüdrukutele, ja kui mõni külaline juhtus kaks või isegi kolm meie seast „maalisalongi” kaasa võtma, jagasime selle omavahel ausalt ära. Aga igaüks pidi oma osast viielise madame’ile ära andma – see ei olnud ju teab mis suur summa, aga küll ta juba teadis, miks ta rohkem ei küsinud.

Esimesel õhtul tutvustas ta mind kohe kolmele ülejäänud piigale. Ja siis oli kohe näha, mihuke kaval luhva ta oli! Seal oli üks suur ja kõhn süsimust ungarlanna Ilona, keda siin hüüti mademoiselle Carmeniks ja keda söödeti ette ehtsa hispaanlannana. Sealjuures rääkis ta ennast ise alalõpmata sisse ja ütles ikka tessék ja ize. Teised kaks olid viinlannad. Väikest ja ümarikku punapead Gustit hüüti mademoiselle Jeannette’iks ja madame tutvustas teda: „Minu õetütar Pariisist Seine’i jõe ääres!”. Kolmas, Annerl, oli pärit Lerchenfeldist. Ta oli keskmist kasvu, pehme ja priske pruunijuukseline, aga ta rääkis hirmsat böömi murrakut ja nii serveeris madame teda venelannana, mademoiselle Tatjanana.

Viinlannana polnud mul säärasele kõrgele seltskonnale midagi vastu panna ja nii serveeris madame mind inglannana ning mu nimeks sai Mabel. Sest kõik mehed usuvad, et väljamaa naised kepivad paremini või on neil siis vähemalt tulipunane tutt reite vahel!

Plikad embasid ja musutasid mind, nad olid sõbralikud, kenad, lõbusad ja ülemeelikud, sest nad kõik teenisid hästi. Nad näpistasid ja kõditasid ja silitasid mind, näppisid mu tisse ja mis kõik veel, kui ma ümber riietusin. Nad kõik olid väheke „soojad”, nagu meil Viinis öeldakse. ega see ei olnud ka mingi ime, sest neil ei olnud ööde kaupa muud teha, kui end kundede ees kiima ajada, sest see meeldis kõigile külalistele eriti. See ungarlanna, see Carmen, oli ehk päriseltki niisugune, aga teised tegid seda rohkem nalja pärast ja sellepärast, et see oligi peaaegu et kogu nende töö ja nad olid sellega ära harjunud.

Mina olen tihtipeale oma sõbrannade või ka teiste naistega amelenud, selle vastu ei ole mul midagi, aga tegelikult on üks kõva jäme munn mulle ikka rohkem meele järele. Aga ega kena vittu ei maksa ka ära põlata ja üks asi on küll tõsi: mees teab ju õieti harva, mis meiesugustele mõnu teeb, aga „soe” oskab sõrmede ja keelega kõdistile sihukest põrgut teha, et võtab rõõmust hüppama. Madame Yvonne’i juures õppisingi õieti, mis see lesbiline värk kõik tähendab.

Me kõik kandsime kaunis pikki läbipaistvaid särke, nagu neid Kreekamaal kantakse, Carmen punast, Jeannette rohelist, Tatjana kollast ja mina helesinist. Meil oli oma väike riietusruum nagu näitlejannadel, kus me end minkisime, ümber riietusime, kiimlesime ja mehi jagasime. Kui siis mõni härra „midagi värskendavat” tellis, tulime kõik ilusti-kenasti sisse, tegime oma niksu, võtsime kihistades ümber madame’i istet, kuulasime teiste juttu ja tohtisime ainult siis suu lahti teha, kui meilt midagi küsiti.

Mõnikord viskas mõni kavalam härra nalja ja küsis midagi hispaania, vene, prantsuse või inglise keeles. Siis läksime näost tulipunaseks, ent madame silitas meil pead ning pistis kiiresti vahele: „Oh, mademoiselle see-ja-see viibib juba nõnda kaua meie juures, et ta oma emakeelt enam päris perfektselt ei räägi.”

„Ah nii,” vastas seepeale mees, võttis kaks meist ühes ja me läksime maalisalongi. See oli ehitatud väga suur ja kuusnurkne. Sinna viis kahelt poolt kaks tillukest ja lühikest koridori. Salongi keskel seisis üüratu, väga lai ja madal, tuhande värvilise siidpadjaga sohva. Enamasti lasid mehed endale „lesbilisi grupistseene” ette kanda, istusid tobedate klaasistunud silmadega pehmes tugitoolis ja vaatasid pealt, kuidas meie, tüdrukud, üksteist lakkusime ja „näppisime”. Kaunis tihti tuli meil hirmus rasked poosid sisse võtta – nagu mõned akrobaadid pidime olema. Päris noorest peast olin pidanud seda fotograafi ees juba tegema, aga siin oli see üks igavene rist, sest need lollakad mehed nõudsid alalõpmata, et me peame kord rinnad, kord jälle tagumiku rohkem välja sirutama, teineteise selga ronima ja nii edasi, nii et tihtipeale palju ei puudunud, et oleksime oma ristluud pooleks murdnud.

Aga me olime lusti täis ja kavalad ja osavad, hööritasime ja pööritasime ennast, läksime kiimast kuradi moodi märjaks, lakkusime üksteise pragusid, nii et need laksusid, ning ajasime üksteisele igasugust pada kõrva, mida härrad ei tohtinud muidugi kuulda, sest see oleks nende „meeleolu rikkunud”, nagu madame ütles.

Kõige tähelepanuväärsem maalisalongis oli aga see, et kõik kuus seina olid kaetud kuue kaunis pikantsetes poosides alasti naise ilusate elusuuruses õlimaalidega. Need oli üsna loomutruult maalitud ja tihti oli kaunis imelik tunne salongi keskel suurel sohval aeleda, sest need kuus naist vahtisid justkui pealt ja paistsid kõigi oma maalitud tuttidega tükkis vähe kadedadki olevat. Mina olin ju alailma endale mõne silla all või plangu taga taha keerata lasknud ja mul oli ikka ka pealtvahtijaid olnud, nii et minul ei olnud sest miskit: esiteks olid need ju naised, teiseks olid nad ainult maalitud ja kolmandaks – kuna nad juba madame Yvonne’i juures asusid, ei saanud nad enam ilmapeal neitsid olla.

Juba esimesel õhtul valis keegi väike paks vabrikant meid Tatjanaga välja. Teised tüdrukud tegid kohe vehkat, madame saatis meid kolmekesi maalisalongi ja tõmbas eesriide kinni. Vabrikant laskis meil oma kuue maha võtta, tõmbas püksitraksid üle õlgade alla ja Tatjana, kes teda juba tundis, tegi ta püksiaugu aeglaselt lahti, ise sealjuures siristades ja vidistades nagu kanaari lind: „Thui… thuiii… kus on see ilus linnuke?”

Mees nõjatus tahapoole ja ägises vabanenult, kui ta lühike, aga jäme vobla välja kargas.

„Ja nüüd olge teineteise vastu armsad, hästi armsad! Eks ole! Aga kenasti vadistada, see talle juba meeldib!”

Tatjana langes sohvale ja tõmbas mu endaga kaasa, sikutades samal ajal mu kerge hõlsti üles. Mees istus sohva kõrval tugitoolis, poleeris oma lühikest kara ja jõllitas meid sihukese näoga, nagu tahaks ta meid ei vähem ega rohkem kui alla kugistada. Tatjana ajas ikka sihukest kentsakat pooletoobisejuttu, mis ainult ohmudes romaanides ette tuleb, aga see oli just see õige, sest selle peale läksid mehed alati hirmsasti täkku täis.

„Mu armas väike sõbratar,” ümises ta nurrudes nagu kass ja võbistas ninasõõrmeid nagu näitlejanna, „sa mu ainus aare… ah, kui magusad on su rinnad! Kas sa lubad oma Tatjanal neid mesiõisi oma keelekesega paitada?”

Samal ajal, kui ta sedaviisi valjul häälel ja kõrge lennuga jahvatas, kõditas ja limpsis ta osavalt mu nibusid ning sosistas vahetevahel mulle midagi lõbusat kõrva, aga see oli mõeldud ainult meile kahele. Mina hoidsin naeru tagasi, mängisin komejanti, tegin näo, nagu oleks mul häbi, ning visklesin sinna-tänna. Ma ajasin reied laiali ja härra vabrikant venitas ennast nii kaugele ette, nagu tahaks ta kõige täiega mu vituvahele pugeda. Ja peaaegu et unustas edasi nühkida. Tatjana tõmbas mu hargivahe veel laiemalt lahti ja vadistas vahetpidamata, kord nagu teatris, kord ainult mulle kõrva:

„Oh, sa mu taevaingel, nii õnnelikuks teed sa oma Tatjana! Oo, mu magus Mabel! (Kui so nimi oleks Pepi, ei teeks ma sulle sittagi!) Su süli lõhnab kui kannike, kui nartsiss (pesid ikka täna või?), kas ma tohin oma värelevad huuled sinu lõhnavasse lilleaeda suruda? Oh, ma suren õndsusest! (Ja see ei saa ikka veel oma pauku lahti!) Iial ei tohi sind ükski mees puutuda (välja arvatud, kui ta hästi maksab!), sa kuulud üksnes mulle, mulle ainumalt! Tule, tule õnnista mind oma liiliakätega (vaata et sa sinna sisse kinni ei jää!), nii, nii, jaa-jaa, jaa, aaah… ma ei suuda enam, sa ajad mind oma kallistustega hulluks! (Vaata et sa mulle titte ei tee!) Nüüd, nüüd läheneb see õnnis hetk! Ohhh… khkhkh… hhh…”

Tatjana lasi pea üle sohvaääre rippu, ajas reied laiali, oigas, väristas huuli ja silmalauge, lõi küüned patjadesse ja teeskles osavalt, nagu tuleks tal liitrite kaupa. Minul oli juba tõega paar tilka tulnud, sest Tatjana oli tõesti osavate kätega, ja ma mängisin kaasa, heitsin end tema peale ja räsisin ta tisse nagu püstiloll!

Vabrikant oli juba näost tulipunane, meie piilusime pilukil silmade vahelt tema poole, togisime ja näpistasime teineteist salaja ning rõõmustasime kõigest hingest. Mehe suu oli töllakil lahti, keel ripakil väljas, ta higistas ja tal olid suurest erutusest silmad märjad. Ta hõõrus ja ihus oma vaest väikest türa, nii et Tatjana sosistas: „Nüüd saab paugu lahti!”

Ja siis see tuligi: „Ahahaahaha… mmmmhhh… uuhhh… ukhhh… öhh… uuuuuu…”

Lõpuks määgis ta lamba moodi ja ta väsinud seenest voolas paar tilka kollakat seemet üle ta paksude sõrmede. Ta oigas sügavalt, langes tugitooli, kõik neli jalga õieli, ta lohv tõmbles veel korra ja tõmbas siis ennast sisse nagu tigu.

„No sedasi, viimane vaatus,” ütles Tatjana tasa.

Mõne minuti pärast oli ta läinud. Kui komöödia oli läbi, ei olnud ta meile Tatjanaga enam kordagi otsa vaadanud, aga meil kummalgi oli oma kakskümmend viis kuldnat ja me viisime oma viiekad kohe madame’ile ära. See naeratas mesimagusalt, see vana kõõm, patsutas mu paljast rinda ja lausus: „Nii on hea, südameke, kohe esimesel õhtul nii usinasti ametis!”

Ja nii kordus see iga päev, enamjagu mehi – tavaliselt vanemad härrad – lasid endale ainult samasugust komejanti ette mängida, ja mida rohkem lollusi me kokku jahvatasime, seda rohkem ja kiiremini neil tuli. Mina teenisin iga päev oma viisteist või kakskümmend viis kuldnat ning madame ja Franz said ikka viielise endale, nii et Franz võis rahulolevalt lausuda: „No sedasi, eks ma oolitse so eest kenaste? Inimesel peab ometigi korralik ja reeglipärane töö olema!”

Ükspäev küsisin Tatjanalt, et ma ei saa aru, kuidas madame meie viie kuldnaga oma nooblit korterit, meie garderoobi ja muud sihukest üleval saab peetud. Tatjana hakkas naerma ja lausus: „Oled sina aga juhmakas, nii kaua juba selle ameti peal, aga pole ikka veel pooltest asjadest aru saanud!”

Samal õhtul näitas ta mulle madame Yvonne’i põhitrikki ja see oli mulle tõesti üllatus. Keegi härra oli parasjagu Carmeni ja Jeannette’iga maalisalongis ja mängis nendega „kooli”. See oli meie tippnumber ja ma oleksin seda korra elus hea meelega pealt vaadanud. Tatjana ütles, et ma pean väga tasa astuma ja täitsa kuss olema, ning viis mind ühte neist tillukestest koridoridest, mis maalisalongi viisid. Mõlemad koridorid olid ainult meetri jagu pikad ja nende külgseinad olid eriti õhukesest puidust. Tatjana lükkas, külgsein andis järele ja osutus ukseks. Nüüd võttis ta mul käest kinni ja juhtis läbi kitsa, kohutavalt pimeda ja käänulise käigu. Kui ta poleks mul käest kinni hoidnud, oleksin end iga kell ära löönud, sest käik tegi mitmeid käänakuid. Mõne sammu järel kuulsin pahameelepominat ja keegi andis meile eespool pimeduses teed. Oli kuulda, kuidas Tatjana kellelegi pomises: „Palun tuhat korda vabandust, härra direktor, aga Mabel tahaks nii hirmsasti neid piiluauke näha!”

„Kui te, tipsid, just ilmtingimata peate mind segama,” sosistas mees vastu, „siis lubage mul vähemalt teie enda piiluaugud käsile võtta!”

„Aga hea meelega, härra direktor! Eks ole, Mabel? Aga selle eest peate te Mabelil ilusti vaadata laskma!”

Korraga läks kitsas käigus pisut valgemaks, mees oli tagasi astunud ja läbi kahe tillukese kõrvuti seisva piiluaugu langes sisse kaks peenikest valgustriipu. Tatjana lükkas mu ettepoole ja ma oleksin suurest imestusest peaaegu kiljatanud. Sealt võis vaadata otse maalisalongi. Ma piilusin ringi ja sain aru, et seisin otse ühe suure naisepildi taga, mis ümberringi seinu katsid. Piltide naisesilmad olid osavasti välja lõigatud ja niiviisi sai tillukeses koridoris seista ja ilusti pealt vaadata. Ja kuna kokku oli kuus pilti, siis küllap vahtis tihtipeale kuus meest korraga, kuidas teised seal maalisalongis vaeva nägid ja higistasid. Ma olin hirmus uudishimulik, sest nii palju, kui ma sihukesi asju ka pealt näinud polnud, oli see ometi midagi uut. Puurisin oma pilgu aukudesse ja panin vaevalt tähelegi, kuidas härra, kes meile ruumi oli teinud, mu kerge kleidikese üles tõstis ja oma kõva sõrme mu trumlisse surkas. Ma ajasin ainult jalad harki, et tal oleks mugavam, aga ei tundnud suurt midagi, sest nüüd tahtsin ainult vaadata.

Tatjana seisis mu kõrval, võttis mul piha ümbert kinni ja ma kuulsin teda sosistamas: „Mul on ta kah juba sees. Ole aga ilusti kuss!”

Nüüd alustas mees pimeduses oma näputööd, aga salongis istus mees, kes muud ei tahtnud, kui alalõpmata aina kooli mängida. Ta oli vana ja kõhetu ja näost roheline ning meenutas mulle natuke mu joonlauaga õuenõunikku. Carmen ja Jeanette seisid ta ees valvel, seljas lühikesed sinised madrusesärgid, mis vaevalt poolde reide ulatusid. Sinna juurde käisid neil veel valged madrusepluusid ja suured valged tutid juustes nagu kooliplikadel. Neil olid ehmatanud näod peas ja Carmenil oli sõrm suus. Mees istus suurel sohval ja urises hirmus rangel häälel: „Nii et sina, Carmen, said täna jälle rehkendamises nelja! Sa laisk ja kangekaelne vooster! Miks sa mitte ilmaski tähele ei pane? Palju on kaks korda kolmteist?”

Carmen mängis hiigla hästi tola, vaatas talle hirmunult otsa ja väänutas nägu. See oli tõesti naljakas, sest ta oli palju suurem kui see väike vanamees.

„Kaks korda kolmteist…,” kogeles ta nutuselt, „kaks korda kolm… palun, nelikümmend seitse!”

„Miiis? Nelikümmend seitse? Eluilmas ei õpi sa rehkendama, sa tige plika! Mis sinust ükskord niimoodi saab? Mul on väga kahju, aga ma pean sind karistama. Jeannette, sina annad ta suurele paksule laisale tussile kaks kõva laksu!”

Carmen teeskles ahastust ja tahtis end väga range näo teinud, kuid palju väiksemat kasvu Jeannette’i ees justkui kaitsta. Lõpuks lasi Carmen end siiski luksudes ja nuuksudes käpuli ning tõmbas oma lühikese seeliku ise üles. Oma kena prullaka lumivalge taguotsa keeras ta otsejoones härra õpetaja poole ja küllap ta juba teadis, mis tegi. Nüüd tõstis ka Jeannette oma kleidikese üles ja istus kaksiratsa Carmenile selga, aga näoga vanamehe poole. Mõlema plika reied olid niiviisi ilusti nähtaval.

„Hälla õpetaja, palun kas kõigepealt paremale või vasakule?”

„Kõigepealt paremale!”

Nüüd võttis Jeannette käega hoogu ja oli näha, kuidas ta naeru alla surus. Carmen sai lahtise käega nii paremale kui vasakule kõlava laksu, aga haiget ta kindlasti ei saanud. Ent Carmen, see komödiant, pistis ometi kõva häälega töinama, karjatas ja ulgus, lasi pea vaibale langeda ja ohkis südantlõhestavalt. Sealjuures ei unustanud ta aga oma tagumenti veel kaugemale ette upitada, nii et ta sellega peaaegu vastu härra õpetaja põlvi nühkis. Ta ajas oma reied veel laiemalt harali, nii et vanamees võis ka ta ilusat roosat, musta karvatutiga pragu näha. vanamees oli juba kindla peale tiirane nagu pull, aga seda ma ei näinud, sest ta istus seljaga minu poole.

„Ja sina, Jeannette, kas tohib oma vanemat õde lüüa? Ah? Kas üks tütarlaps tohib nii julm olla?”

„Aga hälla õpetaja, te ju ise käskisite!”

„Mis, häbematu oled ka veel? Küll ma selle sust välja ajan! Silmapilk heidad mu põlvele!”

Nüüd kukkus omakorda Jeannette tönnima ja vinguma, aga vanamees haaras tal puusadest kinni, tõmbas ta järsult enda juurde ja surus ta ülakeha üle oma põlve. Ühe käega hoidis ta seelikut üleval ja pistis samal ajal nimetissõrme prakku, teise käega piitsutas ta nagu metsaline Jeannette’i taguotsa, mis läks tõesti jumala punaseks. Jeannette hammustas ja kriipis vanamehe sääri, aga see ei tundnud suures lihahimus midagi.

„Uuuuh… uuu… eeii… palun mitte… palun mitte…”

Aga see kolkis edasi nagu poolearuline. Carmen oli üles hüpanud, tantsis ja kargles mööda tuba ringi ning näitas pikka nina.

„Ähäh, ähäh, Jeannette’il köetakse perse kuumaks!”

„Härra õpetaja” jättis silmapilk peksmise katki, lasi Jeannette’i, kes luksudes oma peput hõõruma jäi, lahti ja möirgas: „Mis see siis jälle tähendab? Kas tohib oma õde välja naerda, kui ta karistada saab? Ah et kahjurõõmus ka veel! Ja Jeannette on ju ometi juba plekke täis ja marraskil. Ei tea tõesti enam, mis ma pean teie mõlemaga peale hakkama. Aga seekord annan teile veel andeks, kui te minuga ilusti mängite!”

„Jaaa, jaaa, hälla õpetaja, palun, palun, palun mängime!”

Kaks peksasaanud preilit hüplesid ja karglesid toas ringi, tagusid käsi kokku nagu kaheksa-aastased plikatirtsud ning vanamees pöördus ringi ja viskas end laias kaares sohvale. Nüüd nägin ka ta nägu. Siis päris ta rangelt: „Kes on härra õpetaja?”

„Mees, mees!”

„Ja kes sina oled, Carmen?”

„Üks väike tüdluk!”

„Ja sina, Jeannette?”

„Ka väike tüdluk!”

See mulle juba meeldib, kui mees meiesugustel ikka aina korrata laseb, et ta mees on. Siis ta juba ei koonerda.

„Mis on mehel jalge vahel?”

Nüüd katsid need kaks näo kätega ja pidid uuesti häbi pärast maa alla vajuma. Lõpuks tõstis Jeannette käe nagu koolis ja pomises hirmsasti häbenedes: „Palun, till, hälla õpetaja!”

„Ah nii, ja kuskohast üks väike tüdruk niisugust asja teab?”

„Palun, Calmen ütles!”

„Nii et sina, Carmen? Siis tead ehk ka seda, mis naisel seal jalge vahel on?”

„Piilu, hälla õpetaja, vitt! Ja see tahab alalõpmata türa sisse saada!”

„Ja kuidas türa maitseb ka?”

„Oh magus, hälla õpetaja, hirmus hea on. Niiii hea!”

„Tahate ehk nüüd türa kostitada?”

„Jaaa, palun, palun, hea hälla õpetaja!”

„Tulge siis aga siia, aga olge käbedad!”

Silmapilk olid tipsid ta kõrval sohval, Carmen nööpis ta püksid lahti ja Jeannette surkas käe sügavale sisse ning tõmbas ta munakoti ning pika punase vobla välja. Siis heitsid nad mõlemalt poolt üle ta reite ning hakkasid lakkuma ja imema ja musitama, nii et aina laksus ja matsus. Vanamees oli ülakeha sohvale heitnud ja lõgistas ühtevalu hambaid. Ta oli mõlemal piigal juuksepahmakast kinni rabanud ja surus nende suid veel kõvemini oma vinnas kara vastu. Tüdrukud sahmisid peadega ikka üles ja alla ning nende suured tutid juustes lehvisid kaasa. Ja niisugused näod olid neil peas, nagu oleks just selle vanamehe munn kõige magusam maailmas. See aga ägises katkendlikult: „O-o-o-n hea türa?… mekib teile… on magus?… mekib… mekib…?”

Nood kaks lakkusid veel innukamalt ja ainult õõksatasid vahetevahel poollämbunult: „Mhhh… eaaa… eaaa… mhmmmm…”

Lõpuks sai vanamees paugu lahti, preilnad ajasid ennast püsti ja pühkisid suust spermat. Alles nüüd, kui kõik oli läbi, tundsin uuesti härra direktori sõrmi. Ta oli kogu selle aja mulle vaprasti seestpoolt suurpuhastust teinud ja nüüd jooksis mu kuum mahlake üle ta sõrmede. Ta pressis ühe käega mu hargivahet ja mudis teisega Tatjana rindu. Vahepeal ei olnud nemadki luuslanki löönud, vaid olid teineteisele kenasti vastamisi käega ära teinud.

(Järgneb)