Võitlus epideemiate vastu läbi aegade

4 minutit lugemist

Jõuka tööstusriigi kodanik ei suuda endale ette kujutada laastavat epideemiat, mis võiks teda ennastki ohustada. Kaasaegne meditsiin ja arenenud hügieen on nõrgendanud valvsust ohtlike haiguste suhtes. Teisalt pole vanad vaenlased kuhugi kadunud…

20. sajandi teisel poolel esines katku Saudi Araabia ja Jeemeni piirialal, Brasiilias ja Vietnamis. Aafrikas, Saharast lõuna pool puhkeb iga 6–8 aasta järel meningiidiepideemiaid, mis nõuavad tuhandeid inimohvreid. Kesk-Aafrika idaosas levitavad kirbud ja täid epideemilist tüüfust, millega kaasneb kõrge palavik ning kooma. Lääne-Aafrikas on olnud kollapalavikupuhanguid.
Indias sureb igal aastal koolerasse 200 000 inimest. Malaariasse haigestutakse Põhja- ja Kesk-Ameerikas, kõigis Vahemeremaades, samuti Kesk- ja Ida-Aasias. Kuni 20. sajandi keskpaigani suri kogu maailmas igal aastal malaariasse miljon inimest. Kõik malaariavastased meetmed on jäänud tulemusteta ja seda ohtlikku nakkushaigust pole õnnestunud likvideerida. Vähe sellest, ikka ja jälle esineb ohtlikke nakkushaigusi neis paigus, kus nad ei ole endeemilised. 1970. aastatel registreeriti Inglismaal igal aastal 500 imporditud malaariajuhtumit. Kaasaegne massiturism soodustab nakkushaiguste ülikiiret levikut. Inimene, kes on Kagu-Aasias katku haigestunud, võib lennata Euroopasse, aimamata, et tema kehas paljunevad ohtlikud haigusetekitajad. Kuna igal aastal reisivad miljonid inimesed ühest maailmajaost teise, on kiiresti leviva surmava viirusnakkuse oht suurem kui kunagi varem.
Tänu rangetele tervishoiueeskirjadele vaktsineeritakse enamikku reisijaid, kes sõidavad nakkusohtlikesse arenguriikidesse, epideemiliste nakkushaiguste vastu. Kuid mõnikord ilmuvad troopikas välja senitundmatud ülimalt ohtlikud viirused. Nende hulka kuulub ka mahupo-viirus, mis põhjustab palavikku ja ohtlikku verejooksu siseorganites. 1970. aastatel nõudis see viirus Boliivias sadu ohvreid.
Aastatel 1969/70 hakkas Nigeerias Josis ja Lassas levima salapärane haigus, mis põhjustas nii haigestunud valgete kui ka aafriklastest põliselanike surma. USA meedikud olid sunnitud nn. lassaviiruse uurimise lõpetama, kuna see osutus ülimalt nakkavaks.
1967. aastal tabas Frankfurdis ja Marburgis 30 laboritöötajat tundmatu haigus, millega kaasnes palavik, kõhulahtisus ja veritsused. Seitse laboranti suri. Mõrvarlikke viirusi leiti rohepärdikutest, keda oli imporditud Ugandast meditsiiniliste uuringute jaoks. Marburgi viirust, mis ei reageerinud antibiootikumidele, õnnestus laboritingimustes kiiresti isoleerida. Kuid Sairis ja Sudaanis nõudis sama viirus 1976. aastal 300 aafriklase elu.
Uusi senitundmatuid nakkushaigusi ei tule ette mitte ainult troopikas. 1976. aasta juulis hakkas Philadelphias sõjaveteranide kokkutulekul levima kummaline nakkushaigus. Alguses tundsid mõned osavõtjad ennast halvasti ning kaebasid lihasevalu üle. Varsti aga lisandusid nendele vaevustele kõrge palavik, vappekülm, valu rinnus ja hingamisraskused. 183 haigestunust suri kakskümmend. See ootamatu haigusepuhang oli arstidele suureks mõistatuseks. Uuringud aga näitasid, et tegemist oli täiesti uue kopsupõletiku vormiga. Hiljem selgus, et nn. leegionärihaigust oli üksikute juhtumitena esinenud juba alates vähemalt 1965. aastast. Selle aastaid tagasi avastatud nakkushaiguse vastu on loodud tõhus antibiootikum ning õnneks esineb leegionärihaigust väga harva.
Mõnedest teada-tuntud viirustest arenevad uued tüved, mis on palju nakkavamad kui varasemad. Mitte ükski teine haigusetekitaja ei arene ja muundu nii kiiresti kui gripiviirus. Umbes iga kümne aasta tagant ilmub välja gripiviiruse uus vorm, mis levib kiiresti kogu maailmas. Pärast laastavat epideemiat 1918. aastal on arstid pühendanud oma tähelepanu selle ohtliku viiruse või mõne tema tüve võimalikule taasilmumisele.
1976. aasta alguses võis oletada, et vana vaenlane on jälle platsis. Nimelt haigestus New Jersey sõjaväelaagris 12 nekrutit grippi. Peagi selgus, et ühtekokku 500 sõdurit olid nakatunud tundmatu tüvega gripiviirusest. Sõdurite organismis arenenud antikehad sarnanesid aga nendega, mida 1918. aastal leiti suure epideemia üleelanutelt. USA tervishoiuametnikud alarmeerisid kõiki maailma 95 gripikeskust. Samas alustati massilist vaktsineerimist ja epideemia, mis oli tabanud hästi toitunud, terveid ja arstliku kontrolli all olevaid inimesi, taandus ilma dramaatiliste tagajärgedeta. Võib ainult ette kujutada, mis juhtuks siis, kui selline epideemia puhkeks mõnes maakera piirkonnas, kus inimesed nälgivad ja puudub igasugune meditsiiniline abi.
Kuid ka tulevikus pole võimalik epideemiate põhjusi kõrvaldada. Esiteks muutub osa haigusetekitajatest medikamentide suhtes resistentseks, teiseks ohuallikaks on aga inimeste ükskõiksus. Difteeria- ja lastehalvatusevastane vaktsineerimine on andnud nii häid tulemusi, et vanemad kipuvad juba unustama, et varasematel aegadel oli nende haiguste puhul tegemist surmava või invaliidsust põhjustava tõvega. Kahetsusväärselt sageli jätavad nad oma lapsed vaktsineerimata. Lisaks muule võivad lokaalsed sõjad, maavärinad, näljahädad ja üleujutused millal tahes põhjustada tüüfuse, koolera, katku ja teiste pandeemiliste nakkushaiguste puhanguid. Et vältida laastavate epideemiate kordumist, peavad arenenud tööstusriikide epidemioloogid ilmutama alalist valvsust, samuti on oluline pidev ohu teadvustamine arenguriikides.

Peter Hagen

0

Your Cart