Vladimir Žirinovski – Kremli poliitkloun või hoopiski vaimust vaevatud õndsakene?

7 minutit lugemist

6. aprillil anno Domini 2022 kutsus Issand, õigeusklike kõigevägevam valitseja Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei kauaaegse juhi Vladimir Žirinovski (s 25. apr. 1946) enda juurde. Me ei hakka siinkohal tema elulugu ümber jutustama, kõigil, kellel on kodus teler ja kes oskavad lugeda, siis on neil kindlasti täielik ülevaade selle ebatavalisest kurjusest, tigedusest ja suurvene šovinismist-fašismist pakatava Žirinovski esinemistest, röökimistest, sõimamistest, sajatamistest ja vähem või rohkem prohvetlikest ettekuulutustest, emakese Venemaa ülistamisest…

Kes ta oli? Kas riukalik poliitik või vaimustvaevatud Kremli hull, kellel oli lubatud ükskõik mida suust välja ajada? Pigem viimane. Asi on selles, et (vagadel) hulludel ja vaimustvaevatutel on Venemaa kultuuris ja ajaloos alati kindel koht olnud. Mitte kuidagi ei kujuta ette, et mõnes Lääne-Euroopa riigi parlamendis oleks lubatud ühel saadikul oponente prostituutideks sõimata, sõnu valimata röökida, telestuudios saatekülalistele vett näkku visata, kätega kallale minna. Tõsi, lööminguid on olnud nii mõneski parlamendis, kuid erimeelsustest hoolimata on jäetud parlamentaarse sõnavara juurde. Ei mäleta juhust, et keegi oleks Venemaa Riigiduumas või televäitluses üritanud Žirinovskit korrale kutsuda, söandanud teda ennast läbi sõimata või üritanud talle aru pähe panna. Temale oli alati ja kõik lubatud. Miks?
Esiteks, Žirinovski ütles otse välja kõik selle, millega suurvene šovinistid-fašistid päri on, kuid kes ei julge nii räigelt suud pruukida. Teiseks, vene šovinist on alati üritanud otsida vaimustvaevatu sõnadevahust salapäraseid ettekuulutusi, mis kinnitaksid tema usku Vene impeeriumi vägevusse. Alljärgnev katkend Vjatšeslav Šiškovi raamatust „Jemeljan Pugatšov“ (1946) on niivõrd kõnekas, et igasugugused seletused ja võrdlused on üleliigsed.

[—] Kõrgemal kohal asuval Hukkamispaigal, parem käsi kõrgele tõstetud ja vasakus käes oleva pika kepiga, mille ülemises otsas on vaskkera, vastu kivitahvleid tagudes kisendab kõigest jõust metsloomataoline mehemürakas: „Siia! Siia! Siia – kogu Moskva… Kanalapsed, olen tulnud teie juurde … Kahetsege pattu, kahetsege!… Muidu nuhtlen teid kõiki, annan teid kõiki kuradi meelevalda.“
Ja uuesti jookseb jõuderahvas Hukkamispaigale. Eided löövad jooksul käsi kokku, uluvad hüsteeriliselt: „Vaimustvaevatu, vaimustvaevatu! Vaimust vaevatud Mitenka on tagasi tulnud … Mitenka kuulutab …“
„Vaene Mitenka, õnnetu Mitenka …“ halab kõdunenud räbalatesse riietatud hullumeelne naiste huilgamise sekka. Ta rinnal ripub puudaraskune raudrist, mis raskete ahelatega on mähitud kere külge. Ta viskab oma saua maha, katab järsku peopesadega oma kondise kurnatud näo, tõstab nuuksudes hädakisa õudse ulguva häälega, mis peagi muutub nagu koera haukumiseks; ta pulstunud habe väriseb, mustad juuksed on kohutavalt sassis.

Vanausulisest vaga külahull õnnistamas Siberisse küüditatavat bojaaritar Morozovat. Vassili Surikovi maal „Bojaaritar Morozova”. (Fragment)

Hukkamispaika ümbritsev rahvahulk jääb vait, inimesed seisavad nagu mingis tarretuses, suud ammuli, silmad Mitenkal. Nüüd vajuvad Mitenka käed alla, ta suured leegitsevad silmad on ojadena voolavatest pisaratest märjad, ta hakkab äkitselt tasakesi naerma, keha väristama, lõdvalt nagu unes edasi ja tagasi tantsisklema, vasakule ja paremale, nägu endiselt poollollakal naerul.
„Mitenka! Ondsakene! Palveta meie eest… Saada katk ära, vaigista surm!“ hüüavad eided risti ette lüües ja hakkavad teadvusetult poolearulist jäljendades samuti hüsteeriliselt tammuma, tantsisklema ja nutma.
Rahvast voolab aina juurde, hilinenud püüavad ettepoole trügida, tekib tüli.
„Kits, kits!“ karjatab äkki Mitenka läbilõikavalt. Rahvahulk jääb vait, kuulatab. „Kits on tulnud võõrastest maadest, ise on ta enesel sarved ära kullanud, oinakese sillalt alla tõuganud. Oinakese alla tõuganud, sokukese surmanud. Sokuke oli valgeke, sokuke oli süütuke! … Kits sööb rohtu, väristab udarat,“ kisab Mitenka taarudes ja käsi ringutades; ta suured silmad põlevad, kulmud hüplevad üles ja alla, piki otsaesist jooksevad teravad kortsud. „Hunt aga kõnnib, hunt aga valvab kitse…“
„Kes see kits siis on, õndsakene? Kes see hunt siis on?“ küsivad Hukkamispaigal olevad inimesed kikivarvule tõustes.
„Eks sa näe . .. Poliitikus,“ krooksub küürakas kirjutajaabi ja müksab palavuse kätte nõrkevat lihunikku küünarnukiga.
„Kits, küllap see on vist keisrinna Katariina. Ja sokukene – Šlüsselburgi vang … Hee! … Aga oinake … Hehee! . ..“
„Hei, hei, käige minema! Laiali minn-naa-aa!“ kisendavad ratsapolitseinikud igast küljest rahvahulgale peale ajades.
„Seiske, ärge jookske, vennad! Õndsakene ei jäta meid hätta!! …“ röögib rahvas.
Äkki kostavad püssipaugud ja rahvas jookseb laiali.
„Kuuled sina, õnnis, käi siit minema! Käi minema, õnnis, kuni kondid terved!“ ähvardavad politseinikud hullumeelset: „Ei lähe, te hurdakoerad. Mul on sokukesest kahju, sokuke oli valge … Teda aga noaga …“ tõrjub Mitenka neid tagasi, langeb põlvili, hakkab risti ette lööma, otsaesist vastu iidseid, rohkest verest värvitud kivitahvleid peksma. „Mina palun jumalat kogu Venemaa eest.“
„Turul on lõpp! Turul on lõpp! Läbi!“ ähvardavad nagaikadega arvukad ratsapolitseinikud mööda Punast väljakut ringi kihutades ja ajavad kaubitsejaid Vassili Blažennõi kiriku juurest eemale. „Ülemjuhataja käsul on turg suletud . . . Kuni kestab katk . .. Lõpp kauplemisele!“
„Kas kuulsid, sõber,“ patsutab lihunik keskealisele vurrudeta ja habemeta mehele õlale, kes on riietatud puhtasse vammusesse. Habemeta mees on süvenenud raamatukaupmehe laual olevate piltide ja raamatute vaatlemisse. „Kus ma sind olen näinud?“
„Ei tea, ei tule meelde,“ vastab võõras, kergitades viisakalt lakeeritud nokaga mütsi. „Võib-olla juhtumisi Piiteris krahv Jagužinski juures? Mina olen tema hiilguse ori… Gerassim Stepanov …“

Vaimustvaevatud Žirinovski sõnavõtte kuulati alati suure tähelepanuga, eriti tema räiget sõimu endiste liiduvabariikide aadressil.

„Õige, õige!“ hüüab lihunik ja ta nägu läheb laiale naerule. „Sinuga veel juhtus midagi, mäletan, sind kanti teenritetuppa, maha olid kukkunud või mis seal oli juhtunud.“
„Nõnda jah … Juhtus küll niisugune lugu.“
„Aga läki õige kuhugi vilusse, kui teil kiiret ei ole.“ Lihunik on rõõmus, et kohtas omakandi inimest, ta tahab teada saada, kuidas ja mis seal Piiteris praegu on.
Ja kõik kolmekesi koos küüraka kirjutajaabiga lähevad üle vallikraavi, istuvad Kremli müüri äärde vilusse rohelisele murule maha, näoga kaubapoodide poole. Gerassim Stepanov seob lahti oma kompsu, kostitab kaaslasi maamoodi tehtud nisujahust kartulitäidisega pirukatega, lihunik puistab küüraka poolt murule laotatud rätile kimbu barankasid: „Krõbistage, olge head …“
Nad ei jõua keegi veel barankat ära süüa, kui nende juurde ilmub jalgu vaevaga järel vedades habemik mees kulunud kasakamundris; ta tõmbab lambanahkse mütsi peast, kummardab ja hakkab tasasel häälel, otsekui häbenedes, armuandi paluma. Hrjapov pistab talle kaks barankat pihku.
„Mina, isad ja vennad, olen Jaiki kasakas Fedot Kožin, olete ehk kuulnud,“ ütleb võõras ja istub murule. „Mina, va igavene siilipea, olen oma seltsimeestest maha jäänud, kes olid vabalt Jaikilt saadetud emakese keisrinna juurde kaebusega suure ülekohtu pärast, mida meile teevad meie vaenlased-kasakavanemad …“
„Vaat kes sa oled …“ läheb lihunik uudishimulikuks. „Mis moel sa siis teistest maha jäid?“
„Krahv Tšernõšovilt oli käsk meie saadikud Piiteris kinni võtta ja türklaste vastu sõtta kihutada. Mina lasksin jalga. Mina, kallid sõbrad, olin ju see, kes meie kalii palvekirja emakese kätte ära andis. Aga tema haidukk, va igavene siilipea, tõmbas mulle selle eest kaks korda nagaikaga.“
Küürakas kirjutajaabi pilgutab kasakale silma, hakkab oina kombel mökutama ja ütleb: „Üks peksetu on enam väärt kui kaks peksmatut… Sa astu teenistusse. Sõjameestest on Moskvas suur puudus, aina otsitakse.“
„Mis seal enam, juba eile astusin teenistusse, sa igavene siilipea,“ vastab kasakas, nuuskab nina ja pühib pisara silmast. „Vabatahtlikkudest värvati politsei ratsapataljon.“ [—]

MAAJA

NB! Loe ka:
Džohhar Dudajev: „Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia!”
Vladimir Putin – Vene James Bond kogu maailma vastu