Tornaadod

Trombe ehk tornaadosid esineb maakera mitmetes paikades: Hiinas, Jaapanis, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, vahel ka Euroopas. Kõige rängemaid tagajärgi aga on tornaadod põhjustanud Bangladeshis. 1989. aastal tappis keeristorm Dhakas 1100 inimest ning jättis 100 000 peavarjuta. 1996. aastal surmas tornaado 400 ning vigastas rohkem kui 50 000 inimest.

Eestikeelne sõna tromb tuleneb itaaliakeelsest sõnast tromba. Eestis nimetatakse maismaa kohal liikuvat trombi ka tuulispasaks ehk tuulispeaks ning veekogu kohal liikuvat trombi vesipüksiks ehk pilvesambaks. Põhja-Ameerikas nimetatakse trombe tornaadodeks. Tornaado tuleneb hispaaniakeelsest sõnast tronada, mis tähendab äikest.
Euroopas esineb trombe suhteliselt harva, kuid nad teevad ka siin palju kahju. Üks hirmsamaid tuulispäid läks 10. augustil 1845 üle Roueni linna lähikonnast Põhja-Prantsusmaal. See toimus järgmiselt.
Päev oli olnud hommikust saadik palav, lämmatav. Pärast keskpäeva hakkas lõunast puhuma vali tuul. Läbinud 40–50 km, pöördus tuul tagasi ja tungis kitsasse orgu. Seal tekkiski pöörlev hiiglasammas läbimõõduga 40–50 m. Sammas ise oli must, ta tipp aga helendas punaka leegina; seda lõhestasid lakkamatud välgud, millega kaasnesid järsud kõuekärgatused. Kohutava möirgega, viskudes kord paremale, kord vasakule, kihutas see tulipunase mütsiga „must vägilane” edasi ning hävitas halastamatult kõik ettejuhtuva. Laastavalt lendas ta läbi ettesattunud metsa, murdes, painutades, keerates spiraaliks ja pilbastades sadu suuri puid. Edasi kohtas ta kolme suurt puuvillavabrikut ja hävitas need silmapilkselt. Hooned varisesid kokku ja matsid rusude alla sadu töölisi. Inimesed olid paanikas, mõistmata, mis toimub. Küllalt möllanud, muutus tuulispea vihmavalinguks ja kadus märkamatult.
Inglismaal tuleb ühe ruutkilomeetri kohta rohkem trombe kui üheski teises Euroopa riigis. Pärast Kuningliku Meteoroloogiaühingu asutamist registreeriti Inglismaal 82 aasta jooksul 50 trombi. Kolm kõige purustavamat trombi registreeriti 19. oktoobril 1870, 27. oktoobril 1913 ja 21. mail 1950. Kuid ka saareriigi kaugemast minevikust on teada mitu suurt kahju tekitanud ja inimohvreid nõudnud trombi. 17. oktoobril 1091 purustas tromb Londonis 600 maja ja mõned kirikud. 21. oktoobril 1638 nõudis tromb Lõuna-Inglismaal Dartmooris 60 inimohvrit.

Kuid mitte kusagil mujal ei esine tornaadosid nii sageli ja nii tugeva purustusjõuga kui Ameerika Ühendriikides. Suured ja avarad preeriad keskläänes, mille kohale liiguvad Vaikselt ookeanilt jugavoolud, loodest arktilised õhuvoolud, Kanadast kontinentaalsed arktilised õhumassid ja lõunast Mehhiko lahe kohalt troopiline niiske õhk, pakuvad tormituultele parimaid tingimusi, sest nendel aladel puuduvad idast läände kulgevad mäeahelikud (nagu näiteks Euroopas Alpid) ning soe ja niiske õhk võib takistamatult liikuda kaugele Põhja-Ameerikasse, kus ta kohtub Kanadast saabuvate kuivade ja jahedate õhumassidega, mis kohtudes tekitavad võimsaid äikesefronte. Ühendriikides tekivad tornaadod reeglipäraselt laial maa-alal, mis ulatub riigi kaguosast kuni Kanada piirini. Kõige rohkem ohustatud osariigid on Oklahoma ja Kansas. Põhja-Texasest üle Oklahoma, Kansase ja Missouri ulatuvat umbes 750 km pikkust ja 650 km laiust ala, kus igal aastal registreeritakse kuni 300 tornaadot, kutsutakse „tornaadoalleeks”. Ainuüksi 1978. aastal registreeriti selles piirkonnas 800 tornaadot, mis tapsid 52 inimest.
Anemomeetrid ei pea ekstreemsetes tuultes vastu. Teadlased peavad tornaadode uurimisel leppima ilmakaartide, statistika ning juhuslike amatöörfotode- või uuemal ajal ka videovõtetega. Eelkõige aga uurivad nad tornaado purustava teekonna jälgi. Hooned mitte ainult ei varise kokku, vaid sõna otseses mõttes pühitakse vundamendilt. Tornaado pilbastab kahemeetrise läbimõõduga puu nagu tuletiku, paiskab raudteevaguneid rööbastelt ning pillutab autosid läbi õhu. 1970. aasta mais lennutas tornaado Texases 12,5 m pikkuse ja peaaegu 12 t raskuse väetisemahuti rohkem kui 1000 m kaugusele.
Kui aastatel 1682–1874 registreeriti USA-s kõigest 150 tornaadot, siis tänapäeval, mil asustus on tihedam ja ka vaatlushuvilisi rohkem, on see arv tunduvalt suurem. Aastatel 1916–67 registreeriti umbes 16 000 tornaadot. Millistes USA osariikides esineb tornaadosid kõige sagedamini?
Ajavahemikul 1953–65 registreeriti igal aastal Texases keskmiselt 109, Oklahomas 77, Kansases 72, Nebraskas 39, Floridas 32, Missouris 27, Illinoisis ja Indianas kummaski 24, Iowas 22, Arkansases ja Alabamas kummaski 18 tornaadot. Samal ajavahemikul esines tornaadosid veel 27 osariigis. Rekordiline arv, 1108 tornaadot registreeriti USA-s 1973. aastal.
Tänu meteoroloogiliste jaamade tihedale võrgule suudetakse hoiatada inimesi tornaadoohu eest, kuid see ei välista veel ohvreid. 27. märtsil 1994, pärast seda, kui eelneva 30 tunni jooksul oli elanikkonda korduvalt hoiatatud, et ilmastikutingimused on ülimalt ohtlikud, tekkis Alabama ja Georgia osariigis 18 tornaadot, mis tapsid 42 inimest. Üks tornaadodest purustas Alabamas Piedmontis metodistide kiriku, mille kokkuvarisevate seinte all hukkus 20 usklikku ja 90 sai vigastada. Tornaadoohvrite arv on siiski tunduvalt vähenenud tänu võimalusele avalikkust operatiivselt informeerida.
18. mail 1995 möllas neljas osariigis 86 tornaadot, tappes neli inimest ja vigastades 161. See maikuu oli üldse erandlik, sest 36 osariigis registreeriti ühtekokku 391 tornaadot. Keeristorme nähti isegi Oregonis, Idahos, Californias ja Washington D. C.-s, kust alates 1943. aastast pole tulnud ühtegi teadet tornaadode kohta.
Erandiks oli 1925., 1952. ja 1974. aasta, mil tornaadod tapsid vastavalt 689, 163 ja 322 inimest.
Tornaadosid võib esineda aasta läbi, kuid nende „meelisaeg” on märtsist augustini. Tornaado ei tule kunagi selgest taevast, vaid alati tugeva äikese ajal. Miks just siis? Täpset vastust veel ei teata, kuid võib oletada, et tähtsaimaks tornaadot tekitavaks teguriks on suure kiirusega (rohkem kui 160 km/h) ülespoole liikuvad õhuvoolud. Laias laastus võetuna kujutavad tornaadod endast miniatuurseid hurrikaane.
Ja siis see juhtub. Tumedast äikesepilvest laskub alla lehtrikujuline moodustis, ülevalt laiem, alt terava tipuga. Tornaado muudab kuju, kord peenenedes, kord jämenedes, kord meenutades voolikut, kord liivakella. Mõnikord ei lange tornaado mitte pilvedest, vaid tõuseb maapinnalt äikesepilvele vastu. Võimalik, et tornaado tekitajaks on pilveformatsioonidesse tungivad tugevad horisontaalsed tuuled, millele tõusevad vastu sooja õhu sambad. Tornaado pöörlemiskiirus on alguses väike, läbimõõdu kahanedes suureneb aga nn. piruetiefekt. Mõelgem näiteks iluuisutajale, kes suurendab oma telje ümber pöörlemise kiirust sellega, et surub käed keha ligi. Tornaado sammas langeb järjest allapoole, muutub üha pikemaks ning puudutab lõpuks maad. Kui selle hetkeni oli tornaado hallikasvalge, siis nüüd muutub ta maapinnalt ülestõstetud mulla ja tolmu tõttu kiiresti hallikasmustaks. Tornaado tekitanud pilve liikumissuund määrab ka trombi liikumistee, mis vähemalt USA-s kulgeb edelast kirdesse. Keeristorm teeb oma teel kõige kummalisemaid trikke. Ta hüppab, tõuseb maapinnalt õhku ja laskub jälle alla tagasi, muudab ootamatult suunda ning jätab maapinnale poolkaarekujulisi imijälgi, mida vanasti peeti hiigelhobuse kabjajälgedeks. Paljud tornaado teele jäänud majad sõna otseses mõttes lõhkevad, sest õhurõhk võib hetkeliselt langeda 100 hektopaskali võrra, mille tagajärjel tekib imav jõud üks tonn ruutmeetri kohta, mis tõmbab katused ja seinad väljapoole. Õhurõhk majas aga langeb aeglaselt, mistõttu rõhuvahe toimib lausa plahvatuslikult. Kui tornaado liigub piki hoonet, siis mõjub ta vaakumpumbana ning suurendab rõhuvahet: katused ja seinad lendavad laiali, nagu oleks hoones pomm plahvatanud. Kuna majades valitseb normaalne õhurõhk, arvavad uurijad, et just rõhu erinevus purustab majad. Mõned eksperdid vaidlustavad seda seisukohta ja leiavad, et ainuüksi tornaado jõuga on võimalik kõiki purustusi selgitada. Tornaadode jälje läbimõõt on mõnikümmend kuni paarsada meetrit (tuhandete tornaadode mõõtmine on andnud trombi jälje keskmiseks läbimõõduks 228 m). Tornaado jälje kõige väiksemaks läbimõõduks on olnud 3 m ja suurimaks 3,2 km. Veekogu kohal liikuvat tornaadot nimetatakse vesipüksiks. Millised on vesipüksi mõõtmed?
Esimest korda mõõdeti vesipüksi kõrgust 21. augustil 1878 Inglismaa lõunaranniku lähedal asuval Wighti saarel. Sekstandi abil mõõdeti vesipüksi kõrguseks 1,6 km.
16. mail 1898 mõõdeti Austraalias Edeni lähedal vesipüksi kõrgust. Rannikul ette võetud teodoliidiga mõõtmine andis vesipüksi kõrguseks 1528 m ja läbimõõduks umbes 3 m. Usutavamad on andmed vesipüksi kohta, mida mõõdeti 6. augustil 1987 ülal nimetatud Wighti saare lähedal. Vesipüksi kõrgus oli 760 m.
Tornaadod liiguvad kiirusega 40–65 km/h, kuid on registreeritud tornaadosid, mis kihutasid kiirusega 112 km/h. 24. mail 1930 Pratti (Kansas) lähedal tekkinud tornaado oli kõige aeglasem – ühe tunni jooksul läbis ta kõigest 8 km.
Liikumisel tekitavad tornaadod valju mürinat. Pealtnägijad on võrrelnud seda heli reaktiivmootorite undamisega, kaubarongi mürinaga või miljonite mesilaste suminaga. Suurtes tornaadodes keerleb sammas iseenda ümber kiirusega 500–1000 km/h. Skeptikute meelest on kiirus tunduvalt väiksem – 400–440 km/h. Igal juhul on tegemist tähelepanuväärsete kiirustega, mida ei esine ühegi teise tormi puhul. On olnud juhtumeid, mil tornaado on majapalke kandnud 20 km kaugusele, paisanud puutükke läbi metallplaatide ning kitkunud kanadelt suled. Tornaado keskmine eluiga on kõigest 10 minutit ja tema purustusjälg on keskmiselt 25 km pikk. Kuid 26. mail 1917 läbi Missouri ja Illinoisi osariigi liikunud tornaado eluiga oli rekordiline – 7 tundi ja 20 minutit. Selle ajaga läbis tornaado 471,5 km! Rekordtornaado alustas oma hävitavat teekonda Louisianast (Missouri osariik) ning hajus Jenningsi maakonna piiril.
Hiigeltornaado, mis 1925. aastal laastas Missouri, Illinoisi ja Indiana osariiki ja tappis 689 inimest, jättis endast maha 1,5 km laiuse surmatsooni. Kui tornaado lõpuks haihtus, oli ta läbinud 352 km. (NB! Loe ka: Kolme osariigi tornaado 1925)
On juhtunud, et tornaadod liiguvad mitmekaupa. 19. veebruaril 1884 registreeriti USA-s Mississippi, Alabama, Põhja- ja Lõuna-Carolina, Tennessee, Kentucky ja Indiana osariigis 60 tornaadot, mis tapsid 800 inimest. See on teadaolevalt suurim tornaadoseeria ohvrite arv.
23. juunil 1944 möllasid neli tornaadot Lääne-Virginias, Marylandis ja Pennsylvanias. Hukkus 153 inimest. Kahju hinnati 5 miljonile dollarile.
21. ja 22. märtsil 1952 tekkis USA kuues osariigis 31 tornaadot, mis tapsid 208 inimest. Vigastatuid oli 1154. Materiaalset kahju hinnati 14 miljonile dollarile.
Palmipuude pühal, 11. aprillil 1965 tekkis Iowa, Illinoisi, Wisconsini, Michigani, Indiana ja Ohio osariigis 9 tunni jooksul 37 tornaadot, mis tapsid ühtekokku 271 inimest ning vigastasid 5000. Kahju hinnati 300 miljonile dollarile.
21. aprillil 1967 tekkis Illinoisi osariigi põhjaosas 18 ja Iowa, Wisconsini, Indiana ja Michigani osariigis 7 tornaadot. Hukkus rohkem kui 60 inimest, 9000 sai vigastada. Ainuüksi Illinoisi osariigis tekitasid tornaadod kahju 20 miljoni dollari eest.
3. ja 4. aprillil 1974 tekkis Mississippi osariigi lõunaosas kuni Ontarionini 16 tunni jooksul 148 tornaadot, mis surmasid 322 inimest.
Peab tunnistama, et hurrikaani saladusi lahendada püüdvad teadlased on paremas olukorras kui nende kolleegid, kes tegelevad tornaadode uurimisega. Kuigi tornaadosid esineb märgatavalt sagedamini kui hurrikaane, pole nende ilmumist või oletatavat liikumisteed võimalik ette näha. USA juhtivamaid tornaadouurijaid, Chicago ülikooli meteoroloogiaprofessor, jaapani päritolu Tetsuya Theodore Fujita pole oma elus ühtegi tornaadot näinud. Sellegipoolest poleks kuigi arukas ainuüksi teadmisjanust ennast tornaado teele sättida. Oht otsa saada on liiga suur. Ja milleks sellist riski endale võtta? Iseasi, kui keegi peaks juhuslikult tornaado teele jääma.

3. mail 1943 vaatles McKinneys elav Roy Hall oma maja verandal, kuidas läänes muutus taevas sinakasmustaks. Kõuemürina vahel kuulis ta müra, mis meenutas sõitvat kaubarongi. Ta jõudis majja varju, enne kui tennisepallisuurused raheterad hakkasid vastu maja trummeldama. Raheteradest eesriide taga aga luuras tornaado! See purustas maja läänepoolse seina, siis varises maja kokku. Hall kukkus selili ja sai aru, et vaatab otse tornaado südamesse. Hall meenutas: „Lehtri sisemus oli õõnes, selle sein mitte paksem kui kolm meetrit ning täiesti läbipaistmatu. Seestpoolt oli lehtri sein sile nagu metalltoru. Allpool oli lehtri läbimõõt umbes 140 meetrit. Üleval oli läbimõõt suurem ning lehter näis olevat täidetud helendava pilvega. See kummaline pilv asus lehtri keskel, ilma et ta oleks lehtri serva puudutanud.” Tornaado mürises mööda ja Hall koos perekonnaga pääses eluga. Kuna neid inimesi, kes on näinud tornaado põrguköögi sisemust, võib ühe käe sõrmede peal kokku lugeda, siis toon ära veel ühe kirjelduse.
„Tornaado tuli järjest lähemale ning tema alumine osa tõusis aeglaselt üha kõrgemale. See, mida ma siis nägin, kestis kõigest mõne hetke. Kuid ma olin nähtust nii vapustatud, et see aeg tundus palju pikemana. Tornaado lehtri alumine osa oli äkki otse minu kohal. Oli haudvaikne. Tundsin õhus tugevat gaasilõhna ja mul oli tunne, et ma ei saa enam hingata. Lehtriavausest oli kuulda läbilõikavat sisinat. Ma vaatasin üles – otse tornaado südamesse. Lehtri keskel oli umbes 20–30-meetrise läbimõõduga toru, mis minu subjektiivse hinnangu järgi võis ulatuda 800–1000 meetri kõrgusele. Selle kummalise šahti seinad koosnesid pöörlevatest pilvedest. Kogu kupatust valgustasid heledad välgud, mis sähvisid vahetpidamata ühest lehtri servast teise,” meenutas Kansase farmer Will Keller oma 28. juunil 1928 kogetud unustamatut elamust.
USA-s nõudis tornaado kõige rohkem ohvreid 7. mail 1840 Mississippi osariigis Natchezis. Hukkus 317 inimest. 27. mail 1896 St. Louisit laastanud tornaado nõudis 306 inimelu. Ainelist kahju hinnati 13 miljonile dollarile. On olnud juhus, mil tornaado on hävitanud peaaegu terve linna.
26. märtsil kella 5–6 vahel õhtul tekkis Indiana osariigis Terre Haute’i lähedal tornaado, mis oma teel liikus üle Coatesville’i väikelinna, kus elas kõigest 500 inimest. 800-meetrise läbimõõduga tornaado purustas linnast 80%, tappis 16 elanikku, vigastas 150 ning lõpetas Red Key lähedal oma eksisteerimise. Tornaado tekitas kahju 3 miljoni dollari eest.

Aastatel 1916–53 hukkus USA-s igal aastal tornaadode läbi keskmiselt 230 inimest, aastatel 1953–68 tuli iga aasta kohta keskmiselt 123 hukkunut. 1925. aastal tapsid tornaadod 842 inimest. Ohvriterohkeimad olid veel järgmised aastad: 1936 – 552; 1927 – 540; 1953 – 516; 1917 – 509.
Teated tornaadode kohta on pikitud uskumatute ja sageli tragikoomiliste juhtumitega. Tornaadode kodumaal Kansases Topekas elav meteoroloog Snowden D. Flora kinnitab: „Pärast seda, kui sa oled neid paljusid kummalisi lugusid uurinud, oled valmis peaaegu kõike uskuma.”
Flora ise jutustab „kindlasti usutava” loo kahest teksaslasest Alist ja Billist, kes sattusid 9. aprillil 1947 tornaado kätte. Bill oli Alil külas. Äkki kuulsid nad valjut mürinat, mis kiiresti lähenes. Ali avas ukse, et vaadata, mis lahti on. Ühe hetkega rebiti tal uks käest ning see kadus. Järgmisel momendil paiskus Ali ise õhku ning lendas üle puulatvade. Seejärel võttis õhulennu ette Bill, kes oli tulnud ukselävele. Mõlemad mehed maandusid umbes 60 m kaugusel majast. Nad pääsesid kergete vigastustega, ainult Bill oli mähkunud mingisse traati. Pärast seda, kui Ali oli ta vabastanud, roomasid mehed läbi tormi tagasi maja juurde. Kuid maja oli kadunud. Alles oli ainult diivan, millel istus surmani ehmunud Ali naine oma kahe lapsega.
16. aprillil 1880 kandis tornaado Marshalli (Missouri) lähedal terve maja 19 km kaugusele.
18. märtsil 1925 võttis kuulus kolme osariigi tornaado endaga kaasa tundi andnud õpetaja, pinkide külge klammerdunud õpilased pääsesid aga eluga.
27. aprillil 1942 puhus tornaado Oklahomas minema elumaja. Alles jäi ainult veranda ja maja ees olnud pink. Ühelt autolt kiskus tornaado ära vasaku tagumise ratta, samal ajal kui läheduses olnud petrooleumilatern põles edasi.
18. aprillil 1955 tõstis tornaado Lanarkis Illinoisis auto koos nelja sõitjaga 30 m kõrgusele ning pani siis jälle maha tagasi, nii et sõitjad pääsesid ainult tugeva ehmatusega.
3. aprillil 1974 Madisonis märatsenud tornaado purustas terve maja, jättes terveks riidekapi, kuhu perekond oli varju pugenud. Seejärel purustas keeristorm naabermaja ning võttis kaasa lauanõudekapi. Tõusvad õhuvoolud pidurdasid kapi langemise hoogu sellisel määral, et see laskus maale, ilma et ükski taldrik oleks katki läinud.
Loendamatu hulk lugusid jutustavad tornaadode uskumatust jõust. Puu lõhenes piki tüve kaheks, auto paiskus maapinna lõhesse ja jäi sinna kinni nagu nael seina.
Kuna tänapäevalgi pole tornaadode tekkimine lõplikult selge, on piiratud ka võimalused inimesi selle kohutava loodusnähtuse eest hoiatada. Meteoroloogid püüavad küll koostada äikesepiirkonna kaarti, kuid see piirkond on paraku väga suur, umbes 150–300 km pikk ja niisama lai ning tagatipuks läheb ainult iga kolmas hoiatus täppi – tornaado täpset tekkimiskohta on raske ennustada. Kõige tõhusam hoiatusviis mobiiliside ajastul oleks selline: niipea kui keegi silmab tornaadot, helistagu kohe politseisse ja tuletõrjesse. Siis jõuab kohalik raadio ja televisioon anda alarmi. Hoiatuse saanud inimesed peaksid varjuma keldrisse või lagedal väljal viibides mõnda kraavi. Autojuhil ei jää aga muud üle, kui gaas põhja vajutada.

Tornaadod 2012. aasta märtsis
USA võimuesindajate teatel hävitasid keskläänes möllanud kümned tornaadot ühe Indiana väikelinna, regiooni eri osades sai keeristormides surma vähemalt 27 inimest.
„Telefoni teel saadud teadetest võib järeldada, et Marysville’ linna enam pole,“ ütles Indiana osariigi korrakaitsejõudude eestkõneleja Chuck Adams. Rusuhunnikuna jäid tornaadode teele maha ka Henryville’i linn samas Clarki maakonnas ning Pekin ja New Pekin Washingtoni maakonnas.
„Tegemist on eriti ohtliku olukorraga,“ hoiatas riiklik ilmateenistus.
Indiana osariigis hukkus 13 ja Kentuckys 12 inimest. Ohio osariigis on andmeid kahe ohvri kohta.
Pealtnägijate sõnul on keeristormid purustanud elumaju, koole ja ettevõtteid seitsmes osariigis. Telekanalite edastatud kaadritel võis muu hulgas näha läbi kivimaja seina paisatud koolibussi, järve lennanud veomasinaid ja katusele keeratud haagismaju.
„Ma imestan taas ja taas emakese looduse ettearvamatust ja purustavat raevu, mille ta suudab lahti päästa, kui nii valib,“ tõdes Indiana osariigikuberner Mitch Daniels.
Kaheksas osariigis saadi 83 teadet tornaadode kohta, nädala jooksul saadi neid 133.
Esimeses keeristormide laines sai surma 13 inimest, mõni päev hiljem lisandus veel vähemalt 27 ohvrit.

Tornaadod 10. detsembril 2021
10. detsembri õhtul umbes kella 21.20 paiku kohaliku aja järgi tabas Ameerika Ühendriike selle ajaloo üks suurimaid tornaadoseeriaid. Kuues osariigis: Kentuckys, Missouris, Arkansases, Illinoisis, Tennessees, ja Mississipis. Teatati 30–32 tornaadost, mille tagajärjel hukkus 84 inimest.
Kõige rohkem sai tornaadodest räsida Kentucky osariik, kus hukkus 74 inimest. Koos päästjatega Mayfieldi linnas töötanud kohalik kongresmen James Comer sõnas, et tegemist oli suurima tornaadoga, mida ta seni näinud on. „See on kõige laastavam tornaado, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Meil on olnud tornaadod, mis on olnud küll sama pika teekonnaga, kuid meil pole kunagi olnud sellise laiusega tornaadot,“ ütles ta.
8 inimest hukkus Mayfieldi linna küünlavabriku katusevaringu tagajärjel. Õnnetuse ajal viibis hoones üle 100 inimese. „Seal on vähemalt 15 jala paksuselt metallrususid, mille peal on autod, tünnid söövitavate kemikaalidega. See on ime, kui keegi sellest elusalt leitakse,“ ütles sündmuskohal käinud Kentucky kuberner Andy Beshear.
Põhja-Illinoisi ülikooli õppejõud ja ilmavaatleja Victor Gensin sõnas, et 10. detsembri õhtul alguse saanud torm oli väga ebatavaline. Nimelt peaks detsembrikuine külm ilm tornaadode teket hoopis pidurdama.
Kõige tugevam tornaado läbis 263 km, selle laius oli umbes 1600 m, kiirus 305 km/h ja selle tugevust hinnati F4. Teine kõige hävitavam tornaado läbis 197 km, selle laius oli umbes 600 m, kiirus 316 km/h ja selle tugevuseks hinnati F3

* * *

Fujita tornaadoskaala

F0: Nõrk (65–115 km/h). Tekitab kergeid kahjustusi kaminatel, rebib oksi puudelt, lükkab ümber nõrga juurestikuga puud. Plakatid ja teeviidad saavad vigastada.
F1: Mõõdukas (116–180 km/h). Rebib lahti katusekive ja -laaste ning vundamentidelt kergeid puithooneid, paisates need ümber. Keeristorm lükkab teelt autod ning võib purustada ka garaaže.
F2: Tugev (181–253 km/h). Rebib puitmajadelt katused, purustab puithooneid ning paiskab ümber kaubavaguneid. Suured puud rebitakse juurtega välja, kergemad esemed lendavad mürskudena läbi õhu.
F3: Laastav (254–332 km/h). Lõhub ka tugevate kivimajade katused ning purustab nende seinu. Enamik puid metsas kistakse koos juurtega välja. Rasked sõidukid paiskuvad õhku.
F4: Hävitav (333–418 km/h). Teeb massiivsed kivimajad maatasa ja lükkab nõrga vundamendiga maju teise kohta. Autod paiskuvad õhku ning mitmesugused esemed lendavad mürskudena läbi õhu.
F5: Katastroofiline (419–508 km/h). Rebib tugevad puitmajad vundamentidelt ning kannab tohutu kaugele, enne kui need koost lagunevad. Paiskab mürskudena õhku sõiduautosuurusi esemeid. Puud kistakse okstest ja lehtedest paljaks. Puutüved pilbastatakse. Raudbetoonehitised saavad raskesti vigastada.
F6: Kujutletamatu (510–600 km/h). Sellise kiirusega kihutava tornaado ilmumine on ülimalt ebatõenäoline. Ja kui ta peakski laastama väikest maa-ala, siis ei erine tema poolt tekitatud purustused oluliselt F4 ja F5 tugevusega keeristormi omadest. Pealegi ei oleks sellise tugevusega tornaado tehniliste vahenditega määratletav.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kolme osariigi tornaado (1925)
Tornaado Oklahomas (mai 1999)