Richard Gere tundeline teekond

10 minutit lugemist

Võib-olla tunneb Richard Tiffany Gere uhkust oma sugupuu üle, ent ta ei räägi sellest kunagi. Terased fännid on välja nuuskinud selle, et ta on nii koduperenaisest ema Doris Tiffany kui kindlustusametnikust isa Homer Gere kaudu otsene piligrimide järeltulija, kes saabusid Uude Maailma legendaarsel galioonil „Mayflower” aastal 1620. Logiraamatu andmetel oli selle pardal 102 ümberasujat: 41 täiskasvanud meest, 19 naist, lapsed ja vähemalt kaks koera. Nemad asutasid Plymouthi koloonia, vanima inglaste asula USAs. Ameerika mütoloogia kohaselt moodustavad just nemad selle maa soola, aristokraatia.

Veel on Gere’i austajatest genealoogid tuvastanud, et ta on suguluses kadunud printsess Dianaga, mida ta ise ei kinnita ega lükka ka ümber. Talle ei meeldi üldse rääkida ei oma perekonnast, lapsepõlvest ega hilisemast elust. Ühes viimastest intervjuudest, mida oli siiski sunnitud andma, märkis Gere: „Vanemad elavad tänini samas Põhja-Syrakuse külas New Yorgi osariigis, kus elasid kogu elu ja käisime koolis mina, mu kolm õde ja vend. Suure sissetulekuga pole kindlustusagendil hoobelda, aga vanemad ohverdasid kõik, et saaksime hea hariduse, mille eest olen neile väga tänulik.”
Perekonnas valitses jumalakartlikkus, vanemad olid metodistikoguduse aktiivsed liikmed. Gere isa, kes tahtis kunagi preestriks saada, õhutas lapsi lugema, arutlema piibli, teiste religioossete ja filosoofiliste teoste üle ja Richardis säilis alatiseks austus sõna vastu. „Mind huvitas eksistentsialismi filosoofia. Tüdrukud pidasid mind targaks ja mõistatuslikuks,” meenutab Gere. Neile meeldis ka see, et ta mängis trompetit, kitarri, klaverit, bandžot, kuulus kooli vaidlusklubisse, oli koolinõukogu esimees ja suurepärane võimleja.

Richard Gere – noor ja kena.

Massachusettsi osariigi Amhersti ülikooli filosoofiateaduskonda astus Gere spordistipendiumiga. Teda märkasid kohe vanemate kursuste tudengid ja kutsusid ülikooli vennaskonda, ent Gere’ile ei meeldinud initsiatsioon, mis nõudis pidulikku kusemist vanemate „vendade” välja valitud uksele. Ta keeldus demonstratiivselt.
Oma teatris lavastasid tudengid muusikali „Kuningas ja mina”. Gere nõustus kaasa lööma vaid juhul, kui talle antakse peaosa. „Ma olin jube jultunud, sest kartsin kõike ja tundsin end äärmiselt ebakindlalt,” meenutab Gere. „Olin tüüpiline teismeline selle klassikaliste kompleksidega, välja arvatud vistrikud.”
Enesekindlalt tundis ta end ainult laval, kui elas võõrast elu. Naaberlinnas Provincetownis oli kuulus teater, mille lavale pääsemisest unistasid paljud Amhersti tudengid. 1969. aasta tavapärasel kastingul valiti paarisaja pretendendi seast välja üks – Richard Gere. Kohalik leht nimetas tema mängu „vapustavaks”, ta allutas küllalt kompetentse publiku kui trupi. Tol suvel tekkis talle ka esimene oma tüdruk. „Kas kahekümneselt, või jään igavesti mungaks,” nagu oli tõotanud.
Hiljem viibis Gere korduvalt budistlikes kloostrites, sellest suvest sugenes tal igati sisukaid suhteid laamadega. Nagu meenutab üks tema kolleegidest, oli Gere „nagu Orfeus, kes laskus Provincetowni – temasse armusid nii naised kui mehed”. Gere võttis ligipääsmatu hoiaku ja näis küllalt enesekindlana. Siis kutsus ühe repertuaari-teatri režissöör ta Seattle’isse püsivale tööle, ja Gere lahkus ülikoolist.
Tol perioodil ei taibanud ta üldse, mida teeb ja kuhu läheb, ta välimus oli pigem nagu „kodustatud hipil”: kulunud teksad, armeelõikega jope, juuksed õlgadeni. Teatrisse võeti ta „kaasaegse noormehe” musterkujuna. Staariks ta Seattle´is ei saanud ja asus hooaja lõppedes ümber New Yorki.
Elama hakkas tillukeses korteris East-Side’is, koos  oma esimese armukese, Seattle´i teatri mänedžeriga. Too, tüdinud varsti perspektiivitust suhtest ja tarakanidest, läks tagasi Seattle’isse. Tema koha võttis sisse algaja näitleja ja folklaulja Penelope Milford. 1971. aastal täitusid Gere unistused tegelda muusikaga ja mängida laval – Broadwayl lavastati muusikal „Briolin” ja Gere võeti peaosatäitja dublandiks. 1973. aastal lavastati Londonis „Briolin”, kuhu Gere kutsuti juba peaossa.
Seal teenis ta piisavalt selleks, et osta esimene liiklusvahend – mootorratas Triumph. Sellega naasis ta New Yorki, kihutas mööda linna, üleni mustas nahas. See oli lõbus ja meeletu aeg, millest Gere eriti rääkida ei taha. Kord siiski jutustas, kuis ta, olles kutsutud Brooklyni noortebandest kõnelevasse filmi „Flatbushi lordid”, ei leidnud kuidagi ühist keelt algajast Sylvester Stallone’ga. Režissöör tüdines nende pidevast kanakitkumisest, kuni Gere võeti osast maha. Stallone´ile ta ei andestanud ja kord hiljem läks ühel raudil temaga käsipidi kokku. Pärast möönis Stallone, et ei saanudki aru, millest see jama üldse tekkis…
Kainenenud, süüvis Gere meditatsiooni. Aitas – ta tegi järjepanu kaasa kolmes filmis: „Mr. Goodbari otsinguil”, „Lõikuspäevad” ja „Verevennad”. Suhteliselt edukalt, ent jäi ikka veel abirahast elatuvaks „töötuks näitlejaks”. See võeti ära 1978. aastal, ja Gere lendas taas Londonisse – „Jänki” võtetele. Naasis USAsse oktoobris ja avastas, et kodumaal peetakse teda peaaegu staariks. Ajakirjanikud lunisid intervjuusid, ta pilte ilmus ajalehtedes, ja Gere ei saanud aru, mis selle kõigega peale hakata, kuni palkas pressiesindaja. Ajakirjanik Peggy Siegali, kes juhtis raudse käega nii Gere’i ennast kui reportereid. Üks neist, konservatiivsest Ladies Home’ist, kurtis: „Temalt polnud võimalik midagi välja õngitseda – vaikis, vahtis kõrvale, selline provintslik, kõõm krael. Provokatsiooniks küsisin talt, kuis on olla seksisümbol, või eelistate mehi? „Tahate näha tõelist seksisümbolit?” röögatas Gere, ja tõmbas püksiluku lahti…” Seda lugu tuletati talle veel kaua meelde.

Richard Gere oma esimese abikaasa, supermodell Cindy Crawfordiga, kellesse armus 1989. aastal, hetkega ja pöördumatult.

1978. aasta lõpus lahkus Gere Penny Milfordist ja hakkas kurameerima Brasiilia kunstniku Sylvia Martinsiga, kellega jäi kokku seitsmeks aastaks. Just Martins viis Gere’i Nepaali, kus ta sai esmakordselt aimu Tiibetist ja selle rahva probleemidest. „Rääkisin tiibetlaste põgenikelaagris ühe naisega,” jutustas Gere hiljem USA Senatis. „Ma ei unusta iialgi tema näost peegelduvat väärikust, selle naise, kes oli kaotanud oma riigi ja kõik selle, mis kunagi moodustas tema eksistentsi.”
Veebruaris 1980 esilinastus „Ameerika gigolo”, ja Gere’le kleepus lõplikult külge seksisümboli staatus. Õli tulle lisas Peggy Siegal, kelle mahitusel ilmus tema vööni paljas, vastavalt allkirjastatud pilt ajakirja People kaanel. Raevunud Gere vallandas Peggy sedamaid, aga tegu oli tehtud: sestpeale ei võtnud teda näitlejana enam keegi tõsiselt.
Siis esines Gere teises kultusfilmis, ühes 1982. aasta edukamatest – „Ohvitser ja džentelmen”, mis kinnistas tema kui iluduse ja seks-sümboli reputatsiooni ning ta uskumatult tigedaks ajas. Üks sõber meenutab, kuis nad restoranis istudes lahkasid näiteks Heideggeri või Nietzsche filosoofiat, kui korraga lendas peale mingi eksalteeritud tädike, kukkus teda suudlema ja biitsepse kompima… Pole ime, et tol perioodil teenis Gere ära ka matsi ja mühaka maine. John Travolta, kellele alguses pakuti Gere’i rolle „Lõikuspäevades”, „Ameerika gigolos” ja „Ohvitseris…”, kahetses hiljem, et neist ära ütles.
Gere kahetses eriti, et mängis kahes viimases, ja asus kujunenud mainet visalt lammutama. Ta nõustus vaid rollidega, mida seks-sümbol poleks iial vastu võtnud: filmides „Puuvill”, „Viimsest hingetõmbest”, „Kaugel kodust”, „Aukonsul”. Need olid väärikate režissööride tööd, väärikate näitlejatega, ent ükski neist ei saanud hitiks, mõnda peeti isegi läbikukkunuks.
1980-ndate lõpuks kinnistus Gere keskmikest näitlejate (kuigi naispubliku lemmikute) nimekirja, kes on vaevalt võimelised tegema täiskassasid. Ent talle oli võrratult tähtsam leida ennast ja oma isiklikku maailma, mille leidis  budismis. Veetis üha rohkem aega India linnas Dharmsala’s, kus asub Tiibeti pagulasvalitsus ja dalai-laama residents. Dalai-laamast sai tema vaimne õpetaja. 1987. aastal avas Gere New Yorgis Tiibeti Maja ja oli selle esimene president. Oma kätega remontis ruumid, kogus selleks vahendeid. Tiibeti Majale kulus, ja kulub tänini kopsakas summa tema honoraridest.
Indiasse tõi Gere mesinädalateks oma esimese abikaasa, supermodell Cindy Crawfordi, kellesse armus 1989. aastal, hetkega ja pöördumatult. Richard oli 39-aastane, Cindy 22 – noor ja naiivne, mees elukogenud ja karm. Armastus puhus temasse nagu uue hinguse. Kohe osales ta kahes uskumatult edukas filmis – „Sisejuurdlus” ja „Kaunis naine”. Saatuslikes, sest see oli tagasipöördumine seksuisümboli juurde, ent küpsena, elult õpetust saanuna, seega veel ihaldusväärsemana. Tänini vihkab Gere seda filmi, leides, et poleks pidanud selles mängima. Ainus rõõm, mida ta sellest sai – kõik kompositsioonid klaveril esitas ise.
Pärast nende kahe filmi ekraaniletulekut hakkasid Cindy Crawford ja Gere koos avalikkuses liikuma ja abiellusid 1991. aastal. Ettepaneku, pigem ultimaatumi tegi Cindy: ei abiellu, lähen ära. Nad lendasid Las Vegasesse, kus vahetasid kommifooliumist krutitud sõrmused. See abielu kestis vaid neli aastat. Nagu tunnistas hiljem Cindy: seisnes probleem tohutus vanusevahes. „Mina sain vanemaks, hakkasin paremini mõistma ennast selles maailmas, aga Richard tahtis mind näha ikka sama noorukese provintsitüdrukuna, kellesse kunagi armus,” pihtis Cindy. Gere ei rääkinud kunagi sellest, miks nad lahku läksid. Sõbrad täheldasid nende suhte jahenemist. Nad ostsid ja sisustasid luksusliku maja, milles ei elanud päevagi: Gere viibis alailma filmivõtetel, Cindy demonstratsioonidel või moeajakirjade fotosessioonidel. Pärast seda esimest reisi Dharmsala´i, kus elustandardid olid kaugel komfordist, ei sõitnud Cindy enam kunagi Gere´ armastatud Aasiasse. Lastest ei tahtnud tema midagi kuulda, mees vajas perekonda tavapärases mõistes – poissmeherõõmudest oli tal juba kõrini. 1995. aastal nad lahutasid.
Nad ei räägi teineteisest kunagi halvasti, õigemini – ei räägi üldse. Cindy abiellus tuttava modelliga, neil on kaks last. Richardil on olnud suhteid mõne näitlejanna või modelliga, aga praktiliselt kogu vaba aja pühendab ta heategevusele ja poliitikale. Reisis mööda põgenikelaagreid nii Aasias kui Ladina-Ameerikas, kus kaitses põlisrahvaste õigusi, rajas oma vahenditega kliiniku aidsi-haigetele Indias. Poliitilistes avaldustes Tiibeti iseseisvuse kaitseks jääb ta teravaks, mistõttu on talle keelatud sissesõit Hiinasse.

Sõbrad alatiseks: Richard Gere koos oma vaimse juhi XIV dalai-laama Tenzin Gyatsoga.

Sealjuures on Gere üha sagedamini mänginud erinevates žanrides, magusatest melodraamadest trilleriteni. Film „Chicago”, mille tarvis Gere pool aastat stepptantsu õppis, sai karjääri tipuks: ta pärjati Kuldgloobusega. Paradoksaalne: Gere on kaasa teinud paljudes Oscariga pärjatud või sellele nomineeritud filmides, aga teda pole Oscari kandidaadiks esitatud mitte kordagi. Ju on see nende näitlejate saatus, keda publik, eriti selle naispool, tõeliselt armastab. Tarvitseb vaid meenutada Bruce Willist…
Ise peab Gere oma parimateks „Müstifikatsiooni”, ja filmi „Hatiko, parim sõber” (2009). Mängimata jäänust kahetseb enim äraütlemist peaosast „Wall Streetis”, mille sai Michael Douglas (selle eest ka Kuldgloobuse).
1998. aastal tutvus Gere 37-aastase näitlejannast modelli Carey Lowelliga. Nagu ilmnes, huvitus temagi budismist. Mitte sellepärast, et vananevat seksisümbolit (Gere sündis 31. augustil 1949) hakati juba nimetama „dalai-laama asemikuks Ameerika-maal”, vaid neis oli palju ühist. Nad hakkasid koos elama ja Gere suhtles rõõmuga Carey 8-aastase tütre Hannah’ga. „Mulle meeldis olla kasuisa – tore treening enne isakssaamist,” märkis Gere. See ei läinud tühja: aastal 2000 sündis neil poeg, kelle nimeks sai Homer James Jigme Gere – mõlema esivanemate auks, ja „jigme” tähendab tiibeti keeles „kartmatut”. 2002. nad abiellusid.
Perekond elab vaikset rahulikku elu väikeses Belfordis (New York), naabriteks Donald Trump, Ralph Loraine, Michael Douglas, Ryan Reynolds jt kuulsusi. Nad riskisid paljuga, asutades vanasse lagunenud laohoonesse hotelli. „Siis avastasin, et mu mehel on ehitaja-kompleks: talle meeldib aina remontida, ümber ehitada, töötas võrdselt palgatöölistega. Tuli koju tolmusena ja kriimustustes – nagu laps,” meenutab Carey. Kaheksa-numbrilises võõrastemajas, mis avati 2009. aastal, on meditsiini- ja joogakeskus, selle restoran jõudis parimate uute restoranide nimistusse.
„Paistab, et valisin vale elukutse,” märkis Gere 2016. aastal, „sest üha rohkem meeldib mulle kätega tööd teha. Hinges olen ikka seesama külapoiss, kes isa autot peseb…” On see tõesti siiras kahetsus sihitult elatud aastate pärast? Või mäng? Richard Gere on ikkagi näitleja… Hea näitleja.

Tunnuspildil: Kaader filmist „Pretty Woman” (1990).

©Peter Hagen

0

Your Cart