Psühhotoksilised ained – poolt ja vastu

Inimene on läbi aegade vajanud toonust tõstvaid ja meeleolu turgutavaid aineid, olgu siis selleks alkohol, kange kohv, must tee, tubakas või psühhotoksilised ained. Riikide võitlus narkootiliste ainete kasutamise vastu on alati olnud kahepalgeline. Alkoholi võib igaüks osta piiramatus koguses, et seejärel ennast või kogu seltskonda surnuks joota. Mingeid piiranguid ei ole ka tubakatoodete ostmisel. Suitsetamist on õnneks hakatud juba aastaid tagasi piirama ja nikotiinikud avalikest ruumidest välja pekstud. Tõmmaku nad seda põhku sisse ükskõik kus, ainult mitte seal, kus viibivad ka mittesuitsetajad. Kuid meie lugu räägib seekord psühhotoksilised ainetest. Mida need endast kujutavad, kus kasu ja kahju piirid? Või peaksime mormoonide eeskujul minema äärmuseni ja loobuma ka kohvist ja mustast teest?

Pool sajandit on psühhotoksilised ained läänemaailmas kärarikkalt ringi rännanud, pannud aluse subkultuurile, erutanud meediat, lummanud noori, kohutanud lapsevanemaid, ajanud raevu poliitikuid ja äratanud teadlaste uudishimu. Neid on tarvitanud kümned miljonid inimesed ning miljonid teevad seda siiani. Õigupoolest oli läänemaailm kuni viimase ajani kummaline hälve, kus psühhedeelikume (õigem on öelda siiski psühhotoksilised ained) meditsiinilise ja vaimse ressursina ei tunnistatud. Tagajärjeks oli see, et võimsa psühhedeelikumi LSD ning sellega keemiliselt sarnaste ainete, nagu meskaliin ja psilotsübiin, avastamine vallandas niisuguse intensiivsuse ja mõjuga kogemused, et 1960. aastatel raputasid need lausa meie kultuuri alustalasid.

NB! Edasi loe juuni „Maajast”!