Miks Toomas H. Ilves ei tahtnud oma nimekaimu enam ära tunda

7 minutit lugemist

See juhtus 1990. aastate teisel poolel. Täpselt ei mäletagi, kuid see pole ka oluline. Järjekordne otsesaade Kuku raadios oli lõppenud ja ma läksin alla. Ühes ruumis askeldas paljundamismasina juures ei keegi muu kui Toomas Hendrik Ilves. Tervitasin teda, sest olen teda kahel korral kohanud. Ilves vastas selle peale, et tal pole au mind tunda. Isegi siis, kui ma üritasin tema mälu värskendada, meenutades meie kahte kohtumist jäi mu nimekaim endale kindlaks: ta ei tunne mind ega mäleta, et ta oleks kunagi minuga kohtunud.

Mis siis ikka, kui mõnel suhteliselt noorel mehel nii vilets mälu on. Eks püüdkem siis teha nõrgavõitu mälu väikest taastusravi.

Kohtusin Toomas H. Ilvesega esimest korda 11. märtsil 1990 Eesti Kongressi avamisel Tallinnas „Estonia“ kontserdisaalis. Vaheajal astus ta minu juurde, heitis pilgu minu rinnale kinnitatud nimekaardile, kus kirjas „Guido Ilves Maaleht“, ulatas terekäe ja küsis ega ma tema sugulane ole. Vastasin, et perekonnanimi Ilves on Eestis väga levinud ja ainult selle põhjal on raske öelda, kes kelle sugulane on. Vahetasime veel mõned käibefraasid ja läksime lahku. Me kohtusime kaks aastat hiljem, siis oli tal veel meeles meie kohtumine 1990. aastal, hiljem aga tabas teda totaalne mälunõrkus.

Toomas H. Ilvese mälukaotuse tagamaad

1992. aasta sügisel tegi Saksamaa Liitvabariigi Eesti suursaatkonna kultuuriatašee mulle ettepaneku võtta osa ajavahemikul 11. oktoobrist kuni 25. oktoobrini toimuvast inforeisist Saksamaale ja Prantsusmaale. Minu reisiseltskonda kuulusid veel kaks ajakirjanikku Leedust ja Lätist. Reis algas Saksamaal Münchenis, oli äärmiselt tihe ja väsitav.

Dokumentaalne mäluvärskendus Toomas H. Ilvesele.

Reedel, 16. oktoobril 1992 oli meie programmis Radio Freies Europa-radio Liberty (nii seisis programmis) külastamine.

Ettenähtud ajal toimetas auto meid Oettingstrasse 67, kus asus kurikuulus USA propagandaraadiojaam Radio Liberty. Muigasin, sest minu võõrustajatelt saadud eelinfo selle raadiojaama kohta oli mul selgelt meeles. Kord raadiojaamas oli karm. Hoonet valvasid USA sõjaväelased. Valvelauas tuli pass ära anda ja kokkulepitud ajast varem hoonest lahkuda ei tohtinud. Minu vestluskaaslaseks oli määratud ei keegi muu kui Thomas Ilves (nagu oli kirjutatud tema nimi programmis). Kuna kohtumiseks oli ette nähtud tervelt kaks pikka tundi, ei jäänudki mul muud üle, kui see aeg pealesunnitud vestlusega kuidagi ära täita.

Kuigi ma kohtasin Toomas Ilvest teist korda ega teadnud temast suurt midagi, ei jätnud ta mulle kuigi sümpaatset muljet. Olen oma elus kohtunud sadade inimestega, kuid mitte keegi neist pole olnud nii ebameeldivalt arrogantne kui Toomas Hendrik Ilves. Selline arrogantsus tema puhul on seda üllatavam, et tema vanemad ega vanavanemad pole olnud aadliseisusest – asjaolu, mis ehk oleks üleolekuks ja kõrkuseks põhjust andnud.

Vestlesin kaks tundi Toomas H. Ilvesega ja mõtlesin, kui erinevad võivad inimesed olla. Programmi raames oli mul põgus vestlus Saksa Liidupäeva tollase liikme, vabahärra von Wolfgang Stettiniga. Ei vähimatki jälgegi upsakusest – kuigi aadlik ja lossiomanik!.

Kelle leiba sööd, selle pilli mängid.

Juba tollal tekkis mul küsimus, miks psühholoogi haridusega Toomas H. Ilves asus tööle propagandaraadiojaama (seal töötas ta aastatel 1988–1993), aga mitte oma erialal. Seda küsimust poleks ka olnud mõtet talle esitada, sest ausat vastust poleks ma propagandisti suust niikuinii kuulnud. Kuid lühidalt selle propagandaraadiojaama ajaloost.

Raadiojaama Vaba Euroopa rahastajad polnud heausksed USA maksumaksjad, vaid USA Luure Keskagentuur, tänu kellele me saime teda, kui halb oli elu Nõukogude Liidus.

Teatavasti loodi raadiojaam Vaba Euroopa 1950. aastal „õilsatel eesmärkidel“, et infomeerida nn idabloki riikide elanikke sellest, mille vaikisid maha Nõukogude infokanalid. Pikka aega levitati eelkõige USA-s müüti, nagu oleks raadiojaam Münchenis alustanud tegevust erakapitaliga ja „lahkete annetajate“ (tõsi, raadiojaama asutajate nimekirjas on isegi sellised tegelased nagu Henry Ford II ja Nelson Rockefeller) abil. Läks aega, mis läks, kuid alles 1970. aastate alguses tuli välja, et raadiojaama tegevust finantseeris ei keegi muu kui USA luureagentuur CIA (Central Intelligence Agency – eesti k Luure Keskagentuur ehk LKA).

Seoses sündmustega Nõukogude Liidus ja sotsialismileeri maades 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kärbiti tugevalt USA propagandaraadiojaamade eelarvet. Oli selge, et ka Vaba Euroopa raadiojaama paremad päevad on möödas. Külm sõda oli lõppenud. Küsisin tollal Toomas H. Ilveselt, mis raadiojaamast saab, kas seda enam keegi üldse kuulab. Ilves võttis laualt mingi paberi ja tõi välja mõned protsendid, leides, et raadiojaamal ikka veel oma kindel arvestatav kuulajaskond on. Selget nägemust tal raadiojaama tulevikust polnud, ka ei maininud ta sõnagagi, et ta kavatseks sealse ameti maha panna ja Eestisse eesti asja edendama asuda.

Kuulajaid võis ju Vaba Euroopal veel ka 1992. aasta sügisel olla, kuid küsigem nüüd, milline oli üldse selliste nõukogude-vastaste raadiojaamade nagu „Ameerika hääl“ või „Vaba Euroopa“ kasutegur. Mis kasu oli sotsialismimaade kodanikele raja tagant jänkide poolt valvatud turvalistest stuudiotest pasundatud „infost“, et meil on Nõukogude Liidus halb elada? Me teadsime seda ka ilma Toomas H. Ilvese-suguste Lääne propagandistideta! Kas need raadiosaated tõid mõnele riigile igatsetud vabaduse lähemale või kiirendasid mingilgi viisil Nõukogude Liidu lagunemist? Sugugi mitte. Nõukogude Liidu ja kogu sotsialismileeri lagunemist põhjustasid ja soodustasid asjaolud, millel polnud USA LKA propagandaraadiojaamade tegevuse või mõjuga mingit pistmist.

Jah, seda „infot“ võis ju olla huvitav kuulata, teadmiseks võtta, aga see oli ka kõik.

Nõukogude Liidu lagunemine võis teoks saada ainult n-ö revolutsiooniga ülevalt. Üksikute dissidentide tegevus kas Nõukogude Liidus, teistes sotsialismimaades või rajatagustes propagandaraadiojaamades mugavates tugitoolides USA LKA tsenseeritud uudiseid lugenud väliseestlased ei mõjutanud sotsialismileeri lagunemist mitte kuidagi.

Vaba Euroopa saatemastide õhkimine Hispaanias ei teinud külmale sõjale lõppu, selle vilju nautis Eestis veel nii mõnigi mees.

Nagu öeldud, polnud raadiojaamal Vaba Euroopal enam tulevikku. Õnneks ei tulnud Toomas H. Ilvesel ennast Saksamaa Liitvabariigis töötuna arvele võtta või USA-sse tagasi kolida, sest äkki puhkenud „isamaaliste tunnete“ ajel asus ta Eestisse ja juba 1993. aastal algas tema kiire poliitiline tähelend Eestis. Kõigepealt sai Toomas H. Ilvesest Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, 1996. aastal aga juba välisminister – amet, mis põhjustas üliraske mälukaotuse, millest ta pole tänini paranenud.

2012. aastal näitas telestuudio Kanal 2 kaheosalist telefilmi „Ilvese jälgedes“. Seda telefilmi oma rikkalike isiklike muljetega kõrvutades on vähemalt minul väga raske uskuda, et Toomas H. Ilvese puhul presidendina oli tegemist tulihingelise patrioodiga. Mees, kes USA-s elades aastaid oma rahvust salgas (sest see polnud kasulik), otsustas ühel heal päeval hakata „isamaa asja ajama“ (sest see oli mingil hetkel kasulik), alustades asjaajamist USA LKA propagandaraadiojaamas (sest see oli kasulik ja eelkõige tulus), mis ühele õigele mehele küll auväärseks poliitiliseks stardipakuks ei ole. Mees, kes ei tahtnud oma nimekaimu enam ära tunda sel lihtsal põhjusel, et see polnud kasulik. Ma usun paljutki siin ilmas (ma nimelt ei ole kohtlane) , kuid mitte eales ebasiira inimese juttu isamaa-armastuse kohta. Kuid kuidas teisiti hinnatagi endise nõukogude-vastase propagandaraadiojaama töötajat – kust tuul, sinna tuulelipp ennast ka kriginal pöörab! Kui USA-s, millest me armastame nii väga eeskuju võtta, võib presidendiks saada ainult selles riigis sündinud kodanik, siis Eestis valitakse presidendiks inimene, kes on konjunktuursetel kaalutulustel oma rahvuse maha salanud! Ja häbi ei ole ei eesti rahval ega tema endisel LKA minevikuga presidendil!

Kallid eestlased, kallid kaasmaalased, kui te asute järgmist presidenti valima, siis vahelduse mõttes võiks selleks olla näiteks Uruguai, Rumeenia või miks mitte koguni Mongoolia luuraja. Noh nii vahelduse mõttes!

Guido Ilves

0

Your Cart