Michael Jacksoni hüljatud lustipoiste hala

13 minutit lugemist

2019. aasta 25. jaanuaril esilinastus Sundance’i filmifestvalil palju kõmu ja vastakaid arvamusi tekitanud inglase Dan Reedi (54) film „Leaving Neverland“, mida juunis näitas ka meie Kanal 2. 2019. aasta 25. juunil möödus 11 aastat Jacksoni surmast, kuid ikka veel üritatakse teda paljastada, häbistada, risti lüüa, pulbriks teha. Sealjuures unustatakse ära, et surnust halba ei räägita või ei räägita temast üldse…

Klatšimine on sama vana kui inimkond. Kui lihtinimesed püüavad töökaaslasi või lähedasi klatšides hoolitseda selle eest, et ise varju jääda, siis staaride puhul on asi teisiti. Meedia ei säästa aega ega vaeva, et viimane kui üks paljastav fakt avalikkuse ette jõuaks. Igal inimesel on häid ja halbu omadusi, aga ka pahelisi kalduvusi, nõrkusi ja veidrusi, mida tahaks teiste eest varjata, sest nad võivad sageli piinlikust tekitada. Staarid ei ole selles mõttes mingid erandid. Miks staaridel, kes elavad näiliselt igati kombelist elu, arenevad sageli välja ekstreemsed kalduvused? Asi on selles, et iga staar kardab paaniliselt oma tähe loojumist. Kes on kord tippu jõudnud, ei saa enam kunagi langeda täielikku unustusse. „Kustunud täht” peab arvestama ka edaspidi kaaskodanike uudishimu, võltside kaastundeavalduste või õelate reaktsioonidega. Iidolile jääb tema kuulsusrikas minevik, kuigi teda ei saada enam mänedžerid, teenrid ja ihukaitsjad.
Miks staarid kergesti igasuguse mõõdutunde kaotavad ja nii pillavalt elavad? Raha hakkab pähe. Raha tähendab võimu. Samas kardab rikas inimene oma varandust kaotada. Staarid arvavad, et raha eest saab kõike, ka armastust.
Oma tujukuse ja ettearvamatu käitumisega peletavad paljud staarid aja jooksul kõik sõbrad endast eemale. Pururikkad staarid muutuvad neurootikuteks, kes raiskavad oma raha lausa arulagedalt. Elukutsest tingitud stressi võimendavad isiklikud probleemid partneriga. Ühed maandavad tekkinud pingeid uimastite või alkoholiga, teised tormilise armueluga, kolmandad sööstavad aga kahtlastesse armuseiklustesse, et saada vastust küsimusele: kas ma ikka olen nii kütkestav ja seksikas, kui ma kaamera ees välja näen?

Filmiga „Leaving Neverland“ üritati Michael Jacksonile anda veel üks korralik surmajärgne litakas.

Miks vägevate filmikompaniide loodud staari imidži ja tema isikliku elu vahel valitseb sageli sügav kuristik?
Seda juhtub eelkõige siis, kui miljonite naiskinokülastajate südamed vallutanud kinokangelane tegelikkuses ainult mehi armastab. Homoseksuaalsed staarid püüavad iga hinna eest varjata oma tegelikke kalduvusi, et mitte publiku illusioone lõhkuda ja karjääri kahjustada. Staari kaksikelu avalikuks tulek põhjustaks eriti teravaid konflikte.
Teise kategooria moodustavad filmi-iidolid, kes oma eluloo mõningaid lõike ilustavad või hoopiski maha vaikivad. Staaride keerutamisel ja vassimisel pole mingeid piire. Salatakse maha oma tegelikke seksuaalseid kalduvusi, vanust, varasemaid ameteid ja isegi vanglakaristusi. Milline staar julgeks tunnistada, et nooruses oli ta kõige lihtlabasem libu? Milline naisteniiduk söandaks vabatahtlikult tunnistada, et ta alustas oma karjääri geipornofilmides või teda huvitvad hoopiski mehed?
Halastamatu võitlus rollide pärast ning teadmatus, kas uuest filmist saab kassatükk või mitte, tõukab staare tegema äärmuslikke tempe. Nad naudivad sülle sadanud rikkust ning püüavad sellest võtta maksimumi.
„Vooruslikele” lugejatele läheb sedalaadi info nagu filmis „Leaving Neverland“ hästi peale, sest nad tõdevad rõõmuga, et rikkad ja ilusad on tegelikult samasugused vähem või rohkem perverssed patukotid kui nad ise. Seaduse ees olevat kõik võrdsed. Kuidas kunagi. Vahel pääseb nii mõnigi prominendist seaduserikkuja õigusemõistjate käest, teine kord aga nahutatakse teda nii et vähe ei ole.
Ainult show– või kinobisnessis on võimalik, et metsalangetajast (Clint Eastwood), mööblilakkijast ja tislerist (Sean Connery), puusepast (Harrison Ford), kingamüüjast (Bill Cosby) või koristajast ja telefonistist (Barbra Streisand) saab pururikas, kogu maailmas tuntud staar. Paljud superstaarid pärinevad vaestest perekondadest, on puuduliku kooliharidusega (näiteks naiste lemmikud Robert Redford ja Tom Cruise ja veel paljud teised pole isegi keskkooli lõpetanud) ega suuda hiljem psüühiliselt oma sotsiaalse tähelennuga toime tulla.
Üleöö rikkaks saamine jätab endisele vaesele tugeva jälje ning avaldub kõige veidramal moel. Mõned staarid-uusrikkad muutuvad ihnuskoiks nagu Barbra Streisand, kes kingib teda teenindavale personalile oma müügist ülejäänud plaate. Osa tõusikutest-staaridest astub aga kahtlastesse sektidesse. Priscilla Presley, Tom Cruise, Kristie Alley ja John Travolta otsivad oma õnne ja hingerahu sektis Scientology Chruch. Teised iidolid põgenevad jällegi ebausku ja okultismi.

* * *

Kuid nüüd filmist „Leaving Neverland“, mis põhineb kahe mehe, James Safechucki (s. 28.02.1978), Wade Robsoni (s 17.09.1982), nende õdede-vendade ja vanemate meenutustel. Muigama paneb kogu selle halearmsa loo juures see, et mõlemad mehed on ilmselgelt sünnipärased homod. Loomulikult, sest Jackson ei võrgutanud kedagi huupi, temasuguse peent vaistu omades ajas ta ligi ikka neile poistele, kelles tajus homoseksuaalset alget ja kes seetõttu olid kergeks saagiks. Loodusseadus! Ka püüton ei ründa saaklooma, keda ta ei suuda alla neelata!
Kui James ja Wade sünnipäraste homodena poleks sattunud Jacksoni võrku, siis varem või hiljem oleksid nad ise hakanud homoseksuaalseid kontakte otsima, kuid siis juba enam mitte naiivsete ohvrite, vaid aktiivsete geidena.

Parim enne möödas James Safechuck.

Kui James oli 10-aastane, osales ta 1986. aastal ühes reklaamfilmis koos Jacksoniga, Wade kohtus Jacksoniga esimest korda Austraalias oma sünnilinnas Brisbane’s samal aastal ühel tantsuvõistlusel, kui ta oli kõigest viieaastane. Filmis tunnistavad mõlemad avameelselt, et nad armastasid Jacksonit, neil klappis kõik: seks, armastus, sõprus, ühised mängud, ajaveetmised. Jackson oli neile kõik ühes isikus: isa, ema, tädi, onu, vanem vend, õde ja armuke. Eelkõige olid aga mõlemad poisid pettunud oma tuimades isades, kellega kontakt jäi pinnapealseks.
Kuid mida nad siis aastaid hiljem tegelikult kahetsesid? Mitte niivõrd seda, et neid seksuaalselt ära kasutati, vaid seda, et Jackson nad mingil hetkel hülgas ja hakkas semmima teiste poistega. Teatavasti ei meeldi aga ühelegi mehele, et teda maha jäetakse. Eriti kehtib see heteroseksuaalsete meeste kohta. Kui palju on olnud juhtumeid, mil mahajäetud mees pöörab täiesti ära, tapab oma lapsed, naise ja seejärel iseenda. Hüljatud heteromees on eluohtlik. 7-aastane Wade oli popikuningale lustipoisiks 7 aastat. Siis jõudis ta paratamatult ikka: parim enne möödas. (Muide, nii oli ka Vana-Kreekas. „12-aastase poisi sarm on ihaldusväärne,” kirjutas kreeka filosoof Straton 300. aastal eKr., „kuid 13-aastaselt on poiss veelgi ihaldatavam. Veel magusam on armastuse õis 14-aastaselt ja 15–16-aastaselt jõuab tema võlu jumalikku ikka.” Ja just hülgamist elas Wade väga raskelt üle ja mitte ainult seda.
Mida Wade siis Jacksonile tagantjärele ette heidab? Mis saatana vägi teda pedofiili voodisse ajas? Nii mõlemad poisid kui ka nende vanemad olid sel määral Jacksoni isiksuse, tema kuulsuse ja rikkuse lummuses, et kaotasid absoluutselt igasuguse reaalsustaju ja kriitikameele. Kõige tugevamat muljet avaldasid aga poistele ja nende vanematele Jacksoni helded kingitused, südamlik suhtumine, võimalus nautida rikka onu kuulsuse sära ja ise selles säras supelda. Kindlasti taipasid mõlema poisi vanemad (nii debiilsed nad nüüd ka ei olnud) mingil hetkel, et asi ei ole õige, selline suhe hea onu ja verinoorte poiste vahel on natuke imelik, kuid selleks ajaks olid nad ise kingituste ja neile osaks saanud tähelepanuga nii ära nõiutud, et lõid poegade võimalikule ahistamisele superstaari poolt käega.

Parim enne möödas Wade Robson.

Kui aga vaadata praegu maailmas toimuvat, siis Jackson on see kõige väiksem patukott. Kõik seksisse puutuv on kaasajal tugevas nihkes. Vana-Kreekas oli sekssuhe õpetaja ja tema murdeeelses eas õpilase vahel igati lubatav, seda isegi ülistati, nüüd väänatakse selle eest kriminaalkaristus kaela. Samas peetakse täiesti normaalseks, kui kaks samasoolist (kunagi oli homoseksualism kriminaalkuritegu) abielluvad ja surrogaatema abil järglasi saavad. Kõik mõisted normaalsusest on täielikult pea peale pööratud.
Meil pole millegipärast kombeks rääkida samasooliste abielude salakaridest. Näiteks abielluvad kaks meest A ja B. A sigitab surrogaatema abil lapse. Kus on garantii, et partner B (kelle bioloogiline laps see ju ei ole) ei hakka ühel päeval teise mehe pojale ligi ajama, seda enam, et ta oma partnerist mingil hetkel niikuinii tüdineb, aga majas on värske poiss võtta! Sellist garantiid pole ja seda keegi ka ei nõuda. Oli halenaljaks juhtum USAs. Kaks illusionistidena (kahjuks nimesid ei mäleta) töötavat geid elasid kenasti uhkes villas koos. Ja ühel päeval tuli pauk, läbiotsimisel selgus, et armastav partner oli mitte gei, vaid hoopiski oma eelistust varjav pedofiil, kes kogus salaja lapspornot. Loomulikult oli sellel idüllil päeva pealt lõpp, sest armastav abikaasa viidi raudus kätega minema.
Kuid tagasi meie loo kangelaste juurde. Nende õnnetute Jamesi ja Wade’i seksuaalsest ärakasutamisest möödus hulk aastaid, enne kui neil nende endi sõnul hakkas tekkima depressioon, ärevushäired, uinumisraskused ja jumal teab mis veel. Kui aga raske raha ja kallite kingituste eest hea isuga Jacksoni nokut lutsisid, siis muidugi depressiooni ei olnud, millegipärast ka ei tekkinud. Kuid mõlemad mehed tunnistasid täiesti siiralt, et nad armastasid Jacksonit ja olid hullupööra armukadedad, kui Jackson nad nooremate poiste vastu välja vahetas. Eriti löödud olid mõlemad aga siis, kui selgus, et Jacksoni surma tõttu ei ole neil enam vähimatki õigust mingeid ogaraid summasid ahistamise eest kohtu kaudu välja pressida.

Jacksoni lustipoisid Wade ja James.

2012. aasta mais esitas kopsaka summa lõhna haistnud 30-aastane Robson kaebuse selle kohta, et Michael Jackson olevat teda seitse aastat seksuaalselt kuritarvitanud ja ta olevat selle tagajärjel samal aastal „kokku varisenud“. Hilja! 2005. aastal toimunud kohtuprotsessil tunnistas ta ju vande all, et popikuningas pole teda kunagi puudutanud. Jacksoni advokaadi Weizmani sõnul kordas Robson oma tunnistust ka mitmes intervjuus, mistõttu tema nõue saada kahjutasuna mingi osa Jacksoni varandusest kuulutas kohus õigustühiseks ja 2017. aastal lükati kaebus tagasi. Ülekuulamiste protokollides kuni 2016. aastani tunnistas ka Robsoni ema, et tema poeg polevat kuni 1993. aastani jäänud Neverlandi Jacksoniga kahekesi. Nii jäid mõlemad rahaahned lustipoisid ja nende vanemad tühjade pihkudega.
Ja mis on üldse selle filmi tegelik eesmärk? Surmajärgselt Jackson totaalselt täis sittuda, aastaid pärast kõiki neid sündmusi loota ikka veel Jacksoni skandaalide pealt raha teenida? Muide, filmis ei maini kumbki mees, kui palju neile nende filmis ülesastumise eest maksti. Ja miks oli ilmtingimata vaja kirjeldada lustipoiste vahekorda Jacksoniga kõigis vulgaarsetes üksikasjades?

Jacksoni kurikuulus Neverlandi rantšo.

Küll ei kannata aga mingit kriitikat Wade’i väide, et ta tegi seda kõike selleks, et taolisi juhtumeid ja ärakasutamisi tulevikus kas vähendada või koguni vältida. Jama! Esiteks ei vaata lapsed seda filmi, ja kui vaatavad, siis ei saa nad kogu sellest probleemistikust aru nii nagu vaja, ja alati (ka tulevikus) leidub rahaahneid vanemaid, kes pururikka kommionu ja nende poja kahtlase läbikäimise suhtes silmad kinni pigistavad. Wade süüdistab Jacksonit kõikides oma hilisemates probleemides ja hingepiinades. Jätnud õigel ajal staari nokuimemine järele, oleks probleeme hulga vähem olnud! Tõsi, popikuningas suutis oma lustipoistele pakkuda palju enam, kui nende tuimad ja osavõtmatud isad. Nii sattusid nad tunnete ja emotsioonide virrvarri, suutmata selgusele jõuda, kus on sellise suhte eetilised piirid. Kuid nüüd, 33 aastat hiljem Jacksonile ahistamist ette heita ja oma häbiväärset kontakti kommionuga kõigis üksikasjades kogu maailma ette tuua on põlastusväärne. Oli ju staar nende südametunnistuseta lustipoiste teenused tuhandekordselt kinni maksnud.
Kogu selle Jacksoni loo taustal on naeruväärne, milleni kaasaegne ühiskond on läinud: telesaadetes tutvuvad ihualasti inimesed üksteisega, olles eelnevalt asjatundlikult kommenteerinud võimaliku (gei)partneri suguti kuju ja munandite mõõtmeid. Ja ei ole perversne sellist paska teleekraanile lasta? Praegu toimuvad seksuaalvähemuste paraadid suvekuudel juba pea igas suuremas linnas ja aasta-aastalt on need üritused muutunud üha rahvarohkemaks, jättes varju mistahes riiklikud pidustused.
Transvestiidid ja ladyboyd on muudetud tsivilisatsiooni uhkuseks, soomuutmisoperatsioonid igapäevaseks normaalsuseks. Paljud poliitikud ja parlamendiliikmed tahaksid kogu Euroopa muuta aafrika ja araabia sigimishimuliste sõprade innukal kaasabil helepruuniks, manipuleeritavaks, sootuks ja rahvusteta sõnakuulelikuks massiks, kes vastuvaidlemata alluksid Merkeli-sugustele füüreritele. Ja see kõik on kiiduväärne? See, mis veel 30 aastat tagasi oli ebanormaalne, on nüüd norm.

Micael Jacksoni looming elab kauem, kui tema kunagiste lustipoiste haledad pajatused.

Me laseme teleekraanile filmi „Leaving Neverland“, mis sõna otseses mõttes hävitab postuumselt popstaari, aga vaikime maha meie endi avaliku elu tegelaste seksuaalsed eelistused. See pole aus! Kes oli see kuulus eesti keeleteadlane, kes loengul avalikult kuulutas: „Munn on ilus eestikeelne sõna!“, miks üks kuulus telereporter puhkas alati Sotšis septembris, kui just sel kuul eelistasid seal puhata Leningradi ja Moskva homod? Kes oli see kuulus klaverikunstnik, kelle klaveritundide ajal (kui õpilaseks olid poisid) istusid emad nii igaks juhuks eesruumis. Ja kui huvitavaid detaile oleks rääkida meie laulutaadi eelistustest. Ühestki eesti staarikese või kuulsusehakatise elulooraamatust ei leia me ühtegi sõna nende tegelaste seksuaalsete eelistuste või kalduvuste kohta. Miks küll ausal ja erapooletul avalikustamisel nii valivad oleme?
„Leaving Neverland“ tõi kaasa avalikkuse šoki, mis tänaseks on päädinud Michael Jacksoni boikoteerimisega. Mitmel pool on maha võetud popstaari kujusid, raadiojaamad on lõpetanud tema lugude mängimise…
Kas need mahakäinud lustipoisid väärivad kaastunnet, haletsust? Pigem põlgust. Mõlemad peavad arvestama sellega, et kuhugi pubisse ilmudes võib mõni kõrtsinurgast lajatada: „Vaadake, Jacksoni munniimeja tuli!“
Lõpetuseks küsiks: aga mida me teeme ülejäänud vähem või rohkem perverssete kunstnike-kirjanike-heliloojate loominguga? Kas paneme Mercury ja Tšaikovski keelu alla? Värvime Sixtuse kabelis Leonardo da Vinci pildid üle? Ja lõpuks naljakoht: moekunstnik Calvin Klein on homo, kuid heteromehed peavad lausa uhkuseasjaks kanda selle kuulsa lilla nime kandvaid alukaid!

* * *

MAAJA: Omasooarmastus kujuneb psüühilise trauma tagajärjel normaalse psühhoseksuoloogilise arengu käigus. Freud jagab sellised psüühilised traumad kahte liiki.
Esimene trauma on seotud lapse nartsissismiga. Lapsel on algselt kaks seksuaalset objekti: tema ise ja tema ema. Teda emaga siduvate niitide puruksrebimiseks vajab väike, vähem kui kolmeaastane poiss, väga mingit teist olulist isikut, kelleks on tavaliselt isa. Kui mehe kuju, kellega poiss võiks end identifitseerida, ei ole või ta pole poisile eeskujuks, kompenseerib ta seda alateadlikult pöördumisega omaenese Mina poole, temas suureneb armastus enese vastu, nartsissism. Üks lapse nartsissismi avaldusvormidest on endasarnase lõputu otsing. Poisil võtab see teisele mehele suunatud armastuse kuju. Selle otsingu käigus loodud omasoolise inimese idealiseeritud kujudele omistatakse kõikvõimalikke ja võimatuid voorusi, samal ajal värvub lapse reaalne Mina enda vastu tuntava vihkamise, häbi, süütunde ja alandusega. Edaspidi muutub lapse nartsissism pidevaks kättesaamatu ideaalse omasoolise olendi fantoomi püüdmiseks. Nagu kõik meie emotsionaalsed moodustised, muutub see ideaalkuju edaspidi meeleliseks, mille tulemuseks ongi omasooarmastus. (Öeldu peab paika nii Jacksoni kui tema „sõprade“ kohta.)

©Peter Hagen

0

Your Cart