Meediaprintsess Diana

12 minutit lugemist

Diana traagiline surm autoõnnetuse tagajärjel 31. augustil 1997 vapustas kogu maailma avalikkust. USA president Bill Clinton tegi seoses Diana hukkumisega protokolli vastaselt telekaamerate ees avalduse, tema eeskuju järgis ka Venemaa president Boriss Jeltsin ja mitmed teised poliitikud.

Inglise ajakirjandus ja televisioon võimendasid kurba sündmust, muutes üldrahvaliku leina massipsühhoosiks. Buckinghami palee ja Diana viimase elupaiga Kensingtoni palee värava ette toodi kümneid tuhandeid lillekimpe. Mõne päevaga osteti kogu London lilledest tühjaks. Kauplused saatsid kiiresti tellimusi isegi kaugele Lõuna-Aafrika Vabariiki. Paljud inimesed seisid kuni üheksa tundi järjekorras, et teha St. James’i palees sissekanne ühesse 43-s kaastundeavalduse raamatus, sajad tuhanded avaldasid kaastunnet Interneti kaudu.

Oma populaarsuse tipus oli Diana enim pildistatud naine maailmas.

Ainult Balmorali lossis, kus kuninganna Elizabeth II veetis koos perekonnaga suvepuhkust, ei läinud keegi endast välja. Polnud ju Diana pärast lahutust prints Charlesist enam kuningliku perekonna liige ja sellepärast ei kiirustatud ka ametlikku avaldust tegema. Kuid kindlasti taipas lõpuks ka kuninganna, et Pariisis hukkunud Diana ei olnud ainult tema poja eksabikaasa, ning üldsuse survel esines ta televisioonis. Lõpuks langetati isegi Buckinghami palee katusel lipp poolde vardasse. Matuserongi teekonda pikendati kuue kilomeetrini, et rahvahulgad saaksid Dianale viimast austust avaldada.
Diana surm šokeeris maailma, nii nagu omal ajal Kennedy atentaat või Marilyn Monroe enesetapp. Diana elu oli alanud nagu muinasjutus uhkete pulmadega, muutus siis seebiooperiks ning lõppes tragöödiana.
29. juulil 1981 jälgis 750 miljonit inimest kogu maailmas telerite ees Walesi printsi Charles Philip Arthur George Windsori ja 20-aastase leedi Diana Spenceri laulatust St. Pauli katetraalis Londonis. Muinasjutuline vaatepilt aitas inglastel vähemalt mõneks päevaks unustada oma suure tööpuudusega seotud mured.
Kõigi tundemärkide järgi oli tegemist armastusabieluga. Prints Charles oli leidnud oma muinasjutuprintsessi. Diana õed ei soovitanud tal printsiga abielluda. Muidugi ei võtnud Diana nõu kuulda. Pärast uhkeid pulmi algas tema tõus ujedast lasteaiakasvatajast südamete printsessiks. Kui Diana 1982. aastal tõi ilmale troonipärija prints Williami ja 1984. aastal varumehe prints Harry, näis tema õnn olevat täiuslik.
Tegelikult hakkasid unelmate paari suhted jahenema juba enne esimese poja sündi. Prints Charles eelistas üksinda Šotimaal kalastada ning Diana jäi omapead. Välise sära varjus jäid üldsusele märkamata need klassikalised tegurid, mis ohustavad ka lihtsurelike kooselu.
Esiteks oli abikaasade vanusevahe liiga suur. Teiseks olid kuningliku perekonna nõudmised troonipärija abikaasale liiga kõrged. Selliseks eluks polnud keegi Dianat ette valmistanud. Värskel printsessil oli raske leppida sellega, et tal pole enam õigust otsustada iseenda ja oma aja üle. Range kuningakoja etikett, vastuvõtud, banketid ja kohustuslik osavõtt arvututest tühistest üritustest olid tüütud ja väsitavad. Diana ei olnud piisavalt auahne, et emotsioone alla surudes tuleviku nimel kõike ebameeldivat ja vastuvõetamatut stoiliselt taluda.
Diana lahkus 16-aastasena koolist, olles viies aines eksamitel läbi põrunud. Viimast lihvi sai ta ühes Šveitsi pansionaadis ning kõige õigem oleks tal olnud abielluda lihtsakoelise mehhaanikuga kui printsiga. Ka ei suutnud ta kuidagi harjuda meedia ebatavalise tähelepanuga. Bulvaripressi suur huvi Diana vastu mõjutas kindlasti ka tema suhteid Charlesiga, sest vaevalt troonipärijale meeldis, et kõikvõimalikel üritustel jäi talle sageli printsessi saatja roll.
Aja jooksul, eriti aga pärast abielu purunemist, sai Dianast maailma enim pildistatav naine. Diana ei olnud rahul oma tüsenema kippuva kehaga, ta kord paastus, kord liialdas söömisega. Üha sagedamini valdas teda depressioon.

Kuninglik idüll. Ametlik perekonnapilt.

Diana ei olnud oodatud laps. Pärast kahe tütre ilmaletulekut ja päevavanuselt surnud poega ootasid Earl Spencer ja tema abikaasa väga poja sündi. Ilma pojata oleksid nad kaotanud tiitli ja omandiõiguse. 1. juulil 1961 sünnitas Spenceri abikaasa aga jälle tütre. Diana kasvas üles teadmisega, et ta ei ole kõige tähtsam pereliige. Hiljem jäi ta ka koolis oma õdede varju. Veelgi hullem oli aga Dianale vanemate lahkuminek. Diana oli kuuene, tema väike vend Charles kolmene, kui leedi Frances koos kahe noorema lapsega Althorpi lossist Londonisse kolis. Diana suhtus emalikult oma vennasse ning unistas sellest, et ta võiks kunagi ka oma lastele sellist kodusoojust pakkuda.
Lapsepõlve negatiivsed kogemused olid üks põhjus, miks Diana abielu prints Charlesiga ei klappinud. Ta ootas kooselult liiga palju ning unustas, et liigsed tundepuhangud pole kõledas, ajast ja arust etiketti järgivas Briti kuningakojas kohased ning tema abikaasa on eelkõige prints, kellel on oma kohustused. Õli valas tulle ka printsi noorpõlvearmastus Camilla, kes jätkas Charlesiga kohtumist. Ja nii hekseldas kõmupress päevast päeva kuulsa kolmnurga – Diana, Charlesi ja Camilla – suhteid. Mitte leides mõistmist, poolehoidu ja turvalisust, hakkas Diana otsima tunnustust väljaspool Buckinghami paleed. Ühes ajalehele „Le Monde” antud intervjuus ütles Diana: „Kohtumisel lihtsate inimestega tunnen ma ennast paremini, kui kõrgemas seltskonnas.” Inimestele sellised ütlemised meeldisid.
Algas Diana afäär publikuga, kui nii võib öelda. Printsess hakkas väsimatult haiglaid ning orbude varjupaiku külastades arendama iseenda kultust nõrkade ja kaitsetute patroonina. Jagades kaastunnet kodututele, haigetele ja vaestele, haletses ta ühtlasi iseennast. Kohtumine siira, hoolitseva ja nägusa Dianaga jättis inimestele sügava mulje. Bulvaripress võimendas aga iga vestluse, iga käepigistuse lausa ajalooliseks sündmuseks. Diana muutus elavaks ikooniks, keda inimesed hakkasid kummardama.
Seda laadi heategevuse kasutegur on muidugi enam kui küsitav, sest lõppude lõpuks peab ikkagi riik tagama oma kodanike sotsiaalse turvalisuse. Mõne altruistliku aadlidaami või superstaari kampaanialikud aktsioonid või täissöönud kodanlaste heategevad ballid ja korjandused ei lahenda ühtegi sotsiaalset probleemi.
Selles mõttes ei ole erand ka Diana kolleeg heategevusealal Ema Teresa, kes suri päev enne südamete printsessi (nii Dianat ajakirjanduses tituleeriti) matust. Lühidalt Ema Teresast.

Diana ja tema suur eeskuju Ema Teresa.

1910. aastal Skopjes sündinud Agnes Bojaxhiu (Ema Teresa kodanlik nimi) soovis juba noores eas misjonäriks saada. 1928. aastal sõitis ta Kalkuttasse. 1946. aastal kuulis Teresa „jumala häält” ning leidis, et tema missioon on seista vaestest vaesemate eest. Kaks aastat hiljem tõmbas ta selga kolme sinise triibuga sari, mida kannavad Bengaali vaesed, ning asutas oma ordu. Ema Teresa alustas, taskus viis ruupiat. 1997. aasta märtsiks, kui Ema Teresa oli sunnitud tervislikel põhjustel ordu esinaise kohast loobuma, oli tema eestvedamisel 122 riigis asutatud 579 varjupaika. Ema Teresale ei läinud korda need, keda oleks tõesti saanud aidata, teda huvitasid ainult siit ilmast lahkujad ning suurimat rõõmu tundis ta sellest, kui nägi surija näol naeratust. Erinevatel hinnangutel annetati ordule 30–50 miljonit dollarit aastas. Selle raha eest oleks võinud ehitada haiglaid, kodutute laste varjupaiku, kuid ordu liikmetel jätkus kaastunnet ainult neile, kelle haletsemisel polnud enam mingit mõtet. Kõik etteheited ordu tegevuse kohta tõrjus Ema Teresa väitega: „Me ei ole meditsiiniõed ega sotsiaaltöötajad, me oleme nunnad.” Erinevalt Dianast esindas Ema Teresa vanamoodsat naiste rollijaotust. Pealegi oli ta fanaatiline perekonna planeerimise ja abordi vastane. Ja seda Indias, mis kannatab kõige rohkem ülerahvastuse all! Ta oli veendunud, et kõik probleemid leiavad lahenduse, kui tuua palvetamise komme perekonda tagasi. Ema Teresa ennastohverdav tegutsemine ei vähendanud vaesust Indias ega üheski teises riigis, küll aga saavutas ta juba eluajal märtri oreooli, mida ta ilmselt vajaski.
Muidugi võib igaüks kerjusel pead silitada, orbu sülle võtta või kodutuga armastusväärselt rääkida, kuid hoopis mõjuvam on see siis, kui sa oled kuulus, ümberringi sähvivad kümned välklambid, surisevad videokaamerad ja järgmisel päeval ilmub sinu foto kümnetes bulvariväljaannetes.
Kui meedia poleks nii agaralt nende kahe naise tegevust valgustanud, poleks kumbki saavutanud sellist heategija kuulsust. Võib-olla Dianal olidki õilsad kavatsused, kuid pressi kõrgendatud huvi tema eraelu vastu varjutas kõik muu. Asi läks lõpuks nii kaugele, et bulvaripressi fotograafid hakkasid printsessile innukalt jahti pidama. Enam ei olnud tähtis, kellega Diana kohtus või mida ütles, piisas, kui pressis ilmus tema foto.
Diana põgenes tihtipeale kõmureporterite eest, kuid samas ta vajas nende tähelepanu nagu õhku, sest vastasel korral poleks tema heategevusel olnud soovitud mõju. Pärast seda, kui prints Charles ja Diana otsustasid hakata lahus elama, oli Diana taotlustel selge eesmärk – maksta oma populaarsusega kuningakojale kätte selle eest, et ta oli kuninglikust perekonnast välja arvatud. Teiseks, fotograafidele poseerides näitas ta Charlesile, et ta on veetlevam ja nägusam kui too neetud Camilla.
Diana mõistis, et ta pakub avalikkusele suuremat huvi kui kuninganna Elizabeth II ise. Kuid Dianat ei rahuldanud kuulsus, ta otsis isiklikku õnne, mis tal aga jäigi leidmata. Tema missioon oli olla kuulus ja ta oli kuulus sellepärast, et oli kuulus.
Pole teada, miks hakkas Diana flirtima tõmmunahalise egiptlasest miljonäri Mohamed al-Fayedi poja Dodiga. Kas teda meelitas mehe rikkus või vabadus, mida see rikkus võimaldas? Või oli talle eeskujuks president Kennedy lesk Jacqueline, kes abiellus pururikka miljonäri Aristoteles Onassisega. Diana valiku motiive ei tea keegi.

Sõites Pariisis Pont de l’Alma tunnelis vastu tugiposti, paiskus Mercedes-Benz S 280 mitu korda üle katuse. Diana austaja Dody ja autojuht said silmapilk surma. Diana suri mõni tund hiljem haiglas ning ainult ihukaitsja Rees-Jones pääses raskete vigastustega.

Inglased süüdistasid Diana surmas kõmureportereid, kuid leinapäevadel suurenesid paljude kollaste ajalehtede tiraažid tunduvalt. Saatusliku tunneli juures heitsid pariislased fotograafidele ette, et nood on ainult sensatsioonijahil, kuid hoidsid samas kaenla all kõmupressi eriväljaandeid.
Bulvarilehed maksavad kõmuliste fotode eest lausa astronoomilisi summasid. Näiteks õnnestus itaalia fotograafil Mario Brennal pildistada Dianat ja Dodi suudlemas. Selle mitte eriti terava foto eest sai Brenna väljaannetelt kokku 2,6 miljonit naelsterlingit, kusjuures ainuüksi Inglise „Sunday Mirror” maksis 250 000. Brenna arvates peaks olema lausa pühak, et sellisest rahast loobuda. Suletud ring: bulvariväljaanded maksavad tohutut honorari kõmuliste fotode eest, tulusa teenistuse nimel on fotograafid valmis kuulsust kas või nädalaid luurama, et tabada teda delikaatses situatsioonis, lugejad aga vajavad kõmu, meeli erutavat sensatsiooni.
Seega on kõmureporterid ainult etturid inimeste madalaima instinkti – vuajerismi rahuldamisel. Fotograafidel on laiaulatuslik informaatorite võrk. Raha eest leiab alati kellegi, kes mobiiltelefonile helistades hoolitseb selle eest, et reporter jõuaks õigel ajal õigesse kohta. Ka olid nad informeeritud Diana saabumisest 30. augustil 1997 Le Bourget’ sõjalennuväljale. Neil oli teada, et printsess sööb koos Dodiga hotellis Ritz õhtust. Kõike järgnevat nimetasid nad õnnetuks juhuseks. Diana näol kaotasid kõmuajakirjad enimmüüdava kaubaartikli, kuid ega elu sellepärast seisma jää. Lugejatele lähevad hästi peale ka pildid ema kaotanud Williamist ja Henryst. Kollane press on leidnud uue teema, uued objektid.
Kõmureporterid lõid müüdi südamete printsessist, nemad muutsid Diana legendi surematuks.

* * *

Printsess Diana vend Charles Spencer meenutas 2020. aastal, kuidas nende ema 1960-ndate lõpus pere juurest minema läks ning Diana vahel õhtuti uksel ootas – ehk ta siiski naaseb. Läks teisiti ja ka aastakümneid hiljem olid perekonnas suhted kibedad.
Printsess Diana puhul on meediaski palju kajastatud, kuidas kogu kuninglik elu ja avalikkuse valgusvihus elamine teda muutis. Tema suhted purunesid ning jäid valusad haavad.
Vähem on juttu, et tegelikult koges Diana suhete haavatavat poolt selgelt ka lapsepõlves ning nägi, kuidas üks inimene suudab oma lähedastele teravalt haiget teha.
Tema ema Frances abiellus John Spenceriga 1954. aastal. Frances oli toona kõigest 18-aastane ja John temast 12 aastat vanem. Neil sündis kokku viis last. 1960-ndate teises pooles tundis Frances, et pole suhtes õnnelik ja tahab muud. 1967. aastal läks paar lahku, kui Frances kolis kokku ajaleheimpeeriumi pärija Peter Shand Kyddiga. Nad asusid elama Šotimaale ning abiellusid paar aastat hiljem.
Lapsed jäid isaga. Diana oli ema lahkumise ajal kõigest viieaastane ning vend Charles rääkis Sunday Timesile, et ema lubas, et tuleb tema juurde tagasi, ent reaalselt seda Diana lapsepõlve aegu kunagi ei juhtunudki.
„Diana ootas õhtuti vahel välisukse juures, et ehk ta tuleb tema pärast tagasi, aga loomulikult mitte,“ sõnas vend. Ta ise nuttis end vahel õhtuti magama. „Diana kuulis seda, aga ei julgenud tulla mind lohutama, kuna kartis väga pimedat.“
Ka vend usub, et ema lahkumine mõjutas Dianat hilisemas elus ning ta umbusaldas inimesi enam. The Sun kirjutab, et teadaolevalt oli Diana suhe emaga terve elu jahe. Hiljem võis neid näha ühistel piltidel ja seltskonnaüritustel, ent pigem oli tegu formaalsusega, mida kuninglik etikett nõudis.
Frances oli lootnud oma ülejäänud elu pigem rahulikult veeta, ent Diana abielu prints Charlesiga seda ei võimaldanud.
Mõne aasta eest antud intervjuus meenutas Diana teener ja sõber Paul Burrell, kuidas ema ja tütre niigi valulik läbisaamine 1997. aastal eskaleerus. Frances polnud rahul, mis meestega Diana liikus. Eriti oli tal etteheiteid südamekirurg Hasnat Khani ja ettevõtja Gulu Lavlani suhtes.
Samuti ütles ema 1997. aasta mais usutluses väljaandele Hello! otse välja, et Diana ongi rahul, et ei pea enam olema „tema kuninglik kõrgus“. Diana arvates rikkus ema piire ja sekkus liigselt tema ellu.
Burrelli sõnul vestles Diana veidi enne oma surma emaga telefonitsi ja kutsus ka tema ligi. Printsess tõstis telefonitoru nende vahele. Burrell kuulis ärritavat sõimu – ema karjus ja kritiseeris Diana valikuid. „See oli personaalne rünnak,“ hindas teener. Diana pani peagi toru ära ja ütles külmal toonil, et ei soovi oma emaga enam kunagi suhelda.
See jäigi Burrelli teada nende viimaseks omavaheliseks vestluseks. 31. augustil sattusid Diana ja tema silmarõõm Dodi Al-Fayed autoõnnetusse Pont de l’Alma tunnelis Pariisis. Avariis hukkus lisaks neile ka autojuht Henry Paul, ainus ellujääja oli Dodi ihukaitsja Trevor Rees-Jones.
Frances oli selleks ajaks juba teisest abikaasast lahku läinud ning oma viimased eluaastad pühendas tööle Rooma-Katoliku kiriku juures ning heategevusele. Ta suri 2004. aastal 68-aastaselt.

Tunnuspildil: Aasta pulm. Diana ja prints Charlesi laulatus 29. juulil 1981.

0

Your Cart