Marilyn Monroe ja teised

11 minutit lugemist

(Ühe sotsioloogilise uurimuse tulemustest)

Pole vist kahtlust, et iga ajastu kujundab ka oma seksisümboli. Võib teinekord tunduda isegi koomilisena, et need naiselikkuse kvaliteedid, mis näiteks 18. sajandi meestele ülimalt atraktiivsed näisid – need võivad jätta kaasaja mehe hoopis külmaks või tekitada sootuks vastupidise efekti. Ajad ja maitsed muutuvad ning ühes sellega ka arusaam ilust. Väga raske on sealjuures ära arvata, millised on need ürgsed omadused, mis teeksid ühe naise ihalemisväärseks n-ö universaalses ulatuses, nii ajas kui ruumis. Kui suudaks korraga panna selle üle vaidlema erinevate ajastute ja kultuuride inimesed, siis ehk hakkaks see keeruline probleem lahenema. Aga võib-olla ka mitte. Igal juhul on veel praegusel momendil ajas rändamine võimatu ja niisugust eksperimenti vist niipea korraldada pole võimalik.

Unustamatu Marilyn Monroe.

Küll on aga võimalik seksikuse kvaliteete lahendada väiksemates dimensioonides nii ajas kui ruumis. Itaallased võtsid ühe sellise küsitluse ette kaks aastat tagasi. Ankeet koosnes 68 erinevast küsimusest, millele oli võimalik vastata viiepallises skaalas. Loomulikult oli tagatud vastuste täielik anonüümsus, sest küsimustik puudutas ka vastajate endi kõige intiimsemaid sfääre. Vastuseid oodati 7000 inimeselt sõltumata nende sotsiaalsest positsioonist ja elukutsest ning ankeedid saadeti laiali võrdselt nii meestele kui naistele. Mõlemal juhul oli ankeedisaaja vanuse alampiir 20 aastat ja ülempiiriks 75 (!) aastat. Sealjuures üritati säilitada ka võrdseid vanuselisi proportsioone mõlema sugupoole osas. Nii et ideaalsel juhul oleks saadud võrdne pilt nii meeste kui naiste seksuaalsetest arusaamadest. Olgu aga kohe öeldud, et taoliste sotsioloogiliste uurimuste puhul ei saada iial 100 protsendilist tulemust. Alati on neid, kes ei söanda oma arvamust kirja panna ja kui panevad, siis ei läkita seda teele. Nii ka selle ankeedi puhul. Vastanute protsent oli 68 ja üllataval kombel moodustasid sellest üle poole – 39% naised. Vanuselist struktuuri arvesse võttes olid naistest kõige aktiivsemad 30- kuni 50-aastased abielus naised ning 35- kuni 45-aastased vallalised mehed.
68 punktist koosnev küsimustik oli äärmiselt mitmetahuline, millest tahaks siinkohal refereerida nelja punkti tulemusi. Küsimusele, keda peate selle sajandi seksisümboliks, vastas 38% meestest: Marilyn Monroe. Tulemus näib olevat eriti huvitav selles plaanis, et Marilyni kuju on silme ees ka meeste nooremal generatsioonil. Näiteks on 20–40 aastastest meestest tervelt 34% pidanud seda saladuslikku naist kõigi aegade kõige seksikamaks persooniks. Üsna ootuspäraselt tõusis Marilyni kasuks otsustajate meeste protsent vastanute ea kasvades, ulatudes 40- kuni 70-aastaste seas 76 protsendiliseks. N-ö paugu panid aga naised. Vastanute koguarvust pidas tervelt 81% just Monroe’d kõige seksikamaks naiseks. Vanuselise struktuuri osas oli meestega võrreldes aga olukord teine. Kõige enam hindasid Monroe’d just keskeas või vanemad naised aastates 45–60.
Nüüd ankeedi intiimsema osa juurde. Punkt 63 ei eeldanud mitte ainult viiepallises süsteemis hinnangut, vaid ka küsimust: miks just see naine ja mitte keegi teine. Siin ei osutunud võimalikuks tulemusi sotsioloogiliselt eriti täpselt töödelda, küll aga on uurijad avaldanud enam markantsemaid vastuseid. Toome siinkohal ära mõned neist.
59-aastane mees Torinost: „Poisist saadik käisin Monroe filme vaatamas. Istusin teinekord non-stopp kinos päevade kaupa, et uuesti ja uuesti näha tema naeratust või poolpaljast figuuri. Minu jaoks oli Marilyn seksikuse tipp. Tema uje naeratus oli niivõrd ärritav, et kui ma naistega voodisse olen läinud, siis olin mõttes vaid teda ette kujutanud. Eriti on see aidanud siis, kui riist on olnud väsinud või loid. Marilyn on mind aga alati välja aidanud.”
31-aastane keevitaja Rooma lähedalt: „Ma võin teile näida perverdina, aga ma olen Marilynist kogu oma elu unelenud. Mul on kodus tema suur poster. See ei ole mingi pornokas, Marilyn on seal pulloveris. Aga tema silmad ja naeratus on sellised, et ma võiksin vaid selle pildi ees istudagi. Mitte ükski paljas perse ega pärani puts ei eruta mind rohkem kui Marilyni poster.”
43-aastane Milano juuksur: „Kui ma naistel soengut teen, siis on mul silme ees vaid Marilyni valged kiharad. Eriti nukras tujus olles püüan igale kliendile pähe teha just sellise soengu nagu temal oli. Mõnikord puudub üsna vähe, et ma sealjuures nutma hakkaksin.”

26-aastane üliõpilane Roomast: „Pole midagi erutavamat, kui see tuntud fragment, kuidas Marilyni seelik tugevast tuulest üles tõuseb ja kuidas ta seda riidetükki taltsutada püüab. Vapustav! Olen selle võtnud kahekümne kordse kordsusega videosse ja võin seda vaadata lõputult. Ja muidugi see malbe, uje ja saladuslik nägu! Milline naine! Oleksin valmis loobuma oma tulevasest advokaadikarjäärist, kui mul antaks võimalus temaga voodisse minna. Aga ma ei tea, kas ma temaga kahekesi olles üldse suudaksin midagi mehist ette võtta. Ma vist lihtsalt istuksin voodi äärel ja sööksin teda silmadega.”

On vaid üks Suur Marilyn Monroe.

56-aastane pereema Rooma lähedalt: „Marilyn Monroe on minu jaoks olnud naiselikkuse ideaal. Olen teda alati võrrelnud Mona Lisaga. Neis on midagi väga sarnast. See salapärane naeratus vist ongi see, mis teeb nad minu jaoks sarnaseks. Ma ei ole küll lesbi, kuid suure tõenäosusega ei oleks suutnud ma vastu panna kui Marilyn oleks näiteks teinud mulle ettepaneku teineteist armastada. Ja ma arvan, et ma oleksin sealjuures olnud tugevamaks pooleks. Seda on tõesti imelik tunnistada, kuid nii see vist oleks.”
44-aastane naisõiguslane Veneetsiast: „Marilyn Monroe oli tõeline naine, kes langes meeste himude ja tahtmiste ohvriks. Oleks talle enam elupäevi antud, oleksime kindlasti praegu käsikäes võidelnud naiste õiguste eest.”
26-aastane vallaline töötu naine: „Mõtlen Marilynile tihti, sest saan sellest lohutust. Tema kujus on midagi sellist, mis lohutab, kui kogu maailma raskus su peale langeb. Olen sageli unelenud, et mul oleks samasugune figuur ja rinnapartii nagu temal oli. Siis oleks mul ehk kah meeste seas enam minekut. Muide, ma kasutan tema kuju tihti siis, kui ma end ise rahuldan. See on fantastiline, kui hästi see mõjub. Pole mulle Stallone’t ega De Nirot vaja.”
Need nopped ankeedivastustest kõnelevad iseenda eest. Niisuguste epiteetidega nagu Marilyn Monroe pole tema konkurente õnnistatud. Kes nad aga on? Valdavalt filmitähed nagu Marlene Dietrich, Elizabeth Taylor või popstaarid Sabrina ja Madonna. Kuid nende puhul näib olevat tegemist hetke emotsioonidest ajendatud vastustega. Nii Madonna oma laadalitsi maneeridega, kui ka kunstrindadega hobusekasvu Brigitte Nielsen on üritanud saavutada Monroe kuulsust ja mainet, kuid nad on vaid armetud jäljendajad.
Ajale peab raudselt vastu vaid Suur Marilyn Monroe. Millal ilmub küll keegi, kes suudaks Marilyniga võistelda?

Marilyn Monroe – kõlvatu või meeletu?
Kas Marilyn oli elus seksikas ja armunud või on see üksnes ajakirjanduse ja reklaami tarvis loodud väline imago?
Monroest on väga palju kirjutatud ja kulub hulk aega, et need Angeiase tallid puhtaks rookida.
Kõik algas vaikselt ja tagasihoidlikult. 1926. aasta l. juunil sündis Norra päritolu ameeriklase Edward Mortenseni ja tema naise, Hollywoodi tööka, kuid tujuka Gladyse peres tütar, kes sai nimeks Norma Jean Mortensen. Tõsi küll, Edward tütart ei näinud, sest lahkus perekonnast enne tema sündimist. Seitse aastat elas tüdruk võõras perekonnas, siis ühines emaga, kuni viimane psühhiaatriahaiglasse paigutati. Mõne aasta viibis tüdruk varjupaikades. 11-aastasena võeti ta ema sõbranna ülalpidamisele, kus elas kuni abiellumiseni 16-aastasena.
Tüdrukul oli ohjeldamatu fantaasia. Tema kujutlusvõime maalis marulisi armastustseene troopikasaartel, luksusjahtidel ja rikkais paleedes. Hiljem tunnistas ta, et unistas kogu aeg enda kirikus paljaks võtmisest, et pahviks löödud koguduseliikmed kõnevõime kaotaksid ning tema häbitut alastust vahiksid.
Norma esimene mees oli päästetööline Jim Daugerthy. Hiljem rääkis Marilyn metsikuid lugusid oma noorpõlve seksuaalelust, sellest, kuidas ta vägistati, ja isegi raseduse katkestamisest. Ent aus Jim väitis kindlalt, et abieluvoodis leidis ta eest neitsi.
1944. aastal sõitis abikaasa välismaale. Norma Jean läks tööle sõjatehasesse. Seal hakkas ta silma vilunud piltnikule, kes temasse armus ja temast fotomodelli tegi.
Norma Jean jumaldas kaamera ees poseerimist (kurjad keeled kinnitasid, et see oli ta ainus armastus). 1946. aastal lahutas ta mehest, blondeeris end ja hiilgas Hollywoodi stuudiodes Marilyn Monroe nime all.
Tema seksuaalne aura vapustas. Ta eelistas vanemaid, häid ja armsaid mehi, kes oleksid talle isaks sobinud.
Monroe sõnul meenutas 1940-ndate aastate lõpus Hollywood bordelli ning nõudis ränka vaeva, et statistide hulgas täheks pürgida. Talle tuli appi 70-aastane produtsent Joe Shenk, kes jootis teda restoranides ja viis hiljem koju, kus silitas Marilyni rindu, tulevane staar aga võttis mehel innukalt suhu.
Seejärel elas Marilyn koomik Milton Berle’iga, armus oma lauluõpetajasse Fred Cargerisse; tal oli kahenädalane kirgas romaan motellides ja autos pianist Anthon Levega, kes hiljem kinnitas, et see naine on seksuaalselt külm ja talle meeldib üksnes see, et mehed temast vaimustuvad.
Marilyn Monroed on iseloomustanud peaaegu kõik teadaolevad armukesed ja mehed: Fred Jailes („liiga süvenenud iseendasse, et täielikult mehele anduda”), Norman Maylen („voodis meeldiv, kuid võtab rohkem kui annab”). Alati tunnetas ta oma ebakindlust. „Ma ei tea, kes teen õigesti,” sosistas ta näitleja Marlon Brandole. Istudes alasti voodis koos kirjanik Bob Slatzeriga, palus ta: „Ära tee midagi, ainult emba mind!”
Monroesse armus kõrvuni 53-aastane rahajõmm Johnny Hayd, kes vahetas välja tema alalise sponsori Shenki. Mees pakkus talle kätt, kuid Marilyn keeldus. Hayd pani ta hiilgavalt riidesse, maksis kinni ta nina ja lõua plastilise operatsiooni ning tegi temast tähe, sokutades ta filmidesse „Asfaltdžunglid” ja „Kõik Eevast”.
Räägitakse, et kui Marilyn oma esimesele suurele lepingule alla kirjutas, hüüdis ta: „Nüüd ma enam suuseksiga tegelema ei hakka!” Tegelikult haudus Monroe tema sõbranna Wintersi sõnul auahneid plaane ja koostas isegi nimekirja selle maailma suurustest, keda ta võrgutada kavatses. Nende hulgas oli ka Albert Einstein. (Hiljem avastas Winters Marilyni asjade hulgas suure teadlase foto pühendusega: „Austuse, armastuse ja tänuga.”)
37-aastasest pesapallitähest Joe Dimagiost sai tema tõeline kangelasarmuke, kui ta pärast filme „Härrad eelistavad blonde” ja „Kuidas abielluda miljonäriga” juba superstaar oli. 1954. aastal nad abiellusid. Ent pesapallur osutus auahneks ja süngeks meheks, kes vihkas Hollywoodi ja ei tahtnud, et ta naine oma seksuaalsed võlud kõigile vaatamiseks välja paneb.
1956. aastal lahutas Marilyn end ning abiellus intellektuaalist dramaturgi Arthur Milleriga. („Ta istus ja hoidis kinni minu varbast. Me ainult vaatasime teineteisele silma.”) Tema tähelepanelik toatüdruk Lyna rääkis, et kui Miller kabinetis töötas, vedeles Marilyn voodis, jõi šampanjat, lobises tundide kaupa telefoniga, kuulas Frank Sinatra plaate ja silmitses end alasti peeglist. Peale selle meeldis tal istuda toas rippuva Dimagio pildi ees. Terane toatüdruk nentis, et Monroe rikkus alailma õhku, röhitses valjusti, käis harva vannis, blondeeris häbet („Ma tahan pealaest jalatallani blond olla!”) ning ei armastanud pesu kanda. Eriti meeldis talle voodis hästi süüa ja käsi voodilinadesse pühkida. Üldse tegid linad toatüdrukule muret: Marilyn käskis neid sageli vahetada, eriti menstruatsiooni ajal. Tõsi armastushetked Milleriga muutsid ta suhtumist linadesse. Pärast Milleriga veedetud ööd käskis ta: „Ära midagi vaheta, ma tahan sellel terve päeva lamada.”
Uue abielupaari armastus hämmastas nende tutvuskonda. Tõsi, Monroe oli teinud kaks aborti, tal arenes depressioon ning ta konsulteeris sageli psühhiaatriga. 1960. aastal läksid Millerid lahku, kuid peagi süttis Marilynil meeletu romaan näitleja ja laulja Yves Montandiga. Viimane aga abielluda ei soovinud ja pöördus tagasi oma Simone Signoret’ juurde.
Algas meeletu elu: kohtumised teise järgu hotellides Taani ajakirjaniku Lemburniga („Tema käed aitasid mind uinuda”), sõidud mööda baare, romaanid oma autojuhi ja masseerijaga, mõnikord ka kohtumised Dimaginoga, kes aina veenis teda filmist lahkuma.
Armukeste hulgas oli ka Frank Sinatra, kes esitles teda president Kennedyle. Salakohtumised presidendiga toimusid tema sugulase majas Santa Monicas luksushotellis „Beverly Hills”, hiljem isegi presidendi lennukis. „Mulle näib, et pärast minuga kohtumist tal selg ei valutanud,” rääkis Marilyn Kennedyst, kes kannatas seljavalude all. Marilyni sõnul meeldis Kennedyle teda seljale patsutada ja teda pigistada, kuid hämmastus, kui õhtusöögil kätt laua alla pistes avastas, et ta ei kanna pesu.
Ettevaatlik president andis Marilyni peagi üle oma vennale Bobbyle. Romaan algas otse autos. Taas hakkas Marilyn abiellumisele mõtlema.aasta 5. aprilli hommikul leiti ta voodist surnuna. Arstid konstateerisid surma uinuti üledoseerimise tagajärjel.
Mis siis toimus? Enesetapp või mõrv?
Viimastel aastatel vaheldus Monroe meeleolu hüppeliselt metsikust rõõmust sünge meeleheiteni. Seda süvendas tablettide tarvitamine ja ravi psühhiaatri juures. Ta elu oli piduriteta. Ta oli teinud nii palju enesetapukatseid, et tema surmateade ei pannud imestama kedagi, pigem šokeeris. Arstid, kes laipa uurisid, väitsid, et see oli enesetapp, kuigi hiljem tekkis versioon, et staari mõrvas LKA.
Publiku lemmikuna ja Ameerika unistusena muutus ta oma imago ohvriks. See ta hukutaski. Öeldakse, et Monroe armastas ainult iseennast ja oma menu. 20. sajandi armastusjumalanna hukkus armastuse vaegusest.

MAAJA

0

Your Cart