Maavärinad Messinas 1783, 1908
Maavärinad ohustavad peaaegu kogu Itaaliat, kuid Apenniini poolsaare lõunaosas ja Sitsiilias väriseb maa kõige sagedamini.
Kalaabria maakond on Euroopa seismiliselt kõige aktiivsem ala, kus tugevad maavärinad pole harulduseks.
5. veebruaril 1783 kulges elu Kalaabrias tavalisel viisil. Kõik tegelesid oma igapäevaste asjadega, keegi ei mõelnudki liginevast ohust. Äkki tundsid inimesed võimast maa-alust tõuget ja neid valdas hirm. Kahest minutist piisas, et muuta kümned külad ja linnad varemeteväljaks. Maa tõusis ja vajus merelainetena. Suured hooned varisesid mürina ja raginaga kokku. Kõrged puud paindusid otsekui tormist haaratuna ja puudutasid latvadega maad; tänavakivid lendasid õhku ja langesid rabinal tagasi maha.
Teine tõuge oli 28. märtsil ja see, mis oli jäänud terveks pärast esimest tõuget, purunes nüüd. Kalaabriat läbiv mäeahelik ei pidanud teistkordsele löögile vastu ja paljud kaljud veeresid mürinal viljakatesse orgudesse, mille nõlvadele olid istutatud oliivipuud. Tuhandeid nendest kisti maa seest juurtega välja, ent mõned jäid terveks ja kiratsesid mägedest varisenud rusudel edasi. Mere ääres matsid purunenud mäerahnud hulga õitsvaid aedu. Kaks üsna suurt mäge ühe oru servas otsekui nihkusid paigast ja veeresid uskumatu kõminaga orgu. Siin, tasandikul, põrkasid nad kokku ja ummistasid jõe, mis ajutiselt kadus hoopis, hiljem ilmus aga uuesti päevavalgele, tungides rusude alt välja ja uuristades endale uue sängi. Meri möllas nagu orkaani ajal. 5. veebruari ööl, veel enne esimest tõuget, kui kõik rahulikult magasid, tungisid lained võimsalt kaldale ja uputasid palju hooneid ja laevu. Paljud inimesed ruttasid end laevadega päästma, kuid surm ei andnud neile ka siin armu: raevutsev meri mattis oma voogudesse 1430 inimest. Maavärin tekitas suuri purustusi 181 linnas ja külas. Hukkunuid oli umbes 35 000. Messinas sai surma 12 000 inimest ja 30 000 jäi peavarjuta. Enamik linna majadest olid purunenud, pragunenud müüride äärde varjualuseid ehitada oli ohtlik. Ajutisi laudadest varjualuseid asuti kiiruga rajama linnast põhja pool asuvale suurele lagendikule .
Järeltõuked kestsid ebatavaliselt kaua. 5. veebruarist kuni 28. märtsini 1783 loendati üle üheksasaja maa-aluse tõuke. Kui aga arvestada ka edasisi tõukeid, siis tuleb seda maavärinat pikendada peaaegu neljale aastale – 1783. aasta veebruarist kuni 1786. aasta lõpuni. Ajapikku ehitasid inimesed majad üles ja püstitasid uusi hooneid, elades kogu aeg teadmisega, et katastroof võib korduda…
29. detsembril 1908 teatasid kogu maailma ajalehed maavärinast, mis oli eelmisel päeval tabanud Lõuna-Itaaliat. Teated toimunud katastroofist olid nii sünged, et näisid kõik varasemad loodusõnnetused varju jätvat. Õitsvad linnad Messina ja Reggio di Calabria ning nende ümbruses asunud külad olid peaaegu täiesti purustatud. Varemete ja randa jõudnud tohutu laine all hukkus tuhandeid inimesi.
Katastroofi eelõhtul ja terve öö ulus tuul ja mässav meri paiskas kaldale kõrgeid laineid. Selleks et ennast külma eest kaitsta, sulgesid Messina ja Kalaabria maakonna rannikulinnade elanikud aknad ja uksed ning magasid sügavat und.
Kell 5.20 võpatas maa, tema esimene kramp kestis kümme sekundit. Akna- ja ukseraamide kriuksumine, klaaside klirin ja kokkuvarisevate treppide müra äratasid magajad. Inimesed tundsid tugevat tõuget ning neid haaras paaniline hirm.
Nad kobasid pimedates tubades ringi, üritasid tuld süüdata, kutsusid oma pereliikmeid. Ümberringi aga kõikusid seinad, riiulid, lauanõud ja pildid. Peeglid kukkusid ümber ja purunesid klirinal, põrandad kaardusid kummi, mööbel värises, hakkas liikuma ja kukkus lõpuks ümber. Kõikjal puhkes paanika. Inimesed jooksid pimeduses ringi, põrkasid kokku ega suutnud selles kaoses hoonetest välja pääseda. Paljusid kinnikiilunud uksi polnud enam võimalik avada. Koridoridesse pääsenud sattusid lagedelt mahapudenenud lubjapilve, mis võttis ajutiselt silmanägemise.
Reggiosse teel olnud väikese auriku pardal viibinud kuulsid äkki maasügavusest kurjakuulutavat kõminat. Merepind langes järsult ning hetk hiljem kandis 8 m kõrgune laine auriku muulile ja purustas selle. Lained paiskasid sadu rannalaevu ja paate kaldale või kandsid neid merele. Riposto lähedal taandus meri terve kilomeetri, koondus siis hiiglaslikuks laineks ning randa sööstes purustas kõik ettejääva. Laine purustas mitmes kohas ka ranniku lähedal kulgeva raudtee, nii et mõnedki maakohad osutusid teistest äralõigatuks.
Oli ka mõningaid õnnelikke pääsemisi. Maavärin paiskas ühe vana naise voodist välja. Kõik majakorrused varisesid kokku, kuid naine ei saanud isegi kriimustada. Sama saatuse osaliseks sai ka karabinjeer, kes viibis sõjaväehaigla viimasel korrusel. Mees vajus kokkuvarisevas haiglas koos voodiga korrus korruse kaupa allapoole ja pääses vigastusteta.
Samal ajal alanud paduvihm ja randa jõudnud maavärina tekitatud laine suurendasid hävingut veelgi.
Messina maavärin ei kuulu tugevaimate hulka, kuid Messina tragöödia seisnes selles, et maavärina kese asus otse linna all. Kuigi seismiliselt aktiivsetes piirkondades tuleb sellise võimalusega alati arvestada, ei tähenda seda, et maavärin linna all peaks alati lõppema palju inimelusid nõudva katastroofiga. Tänapäeval on võimalik ehitada maju, mis peavad vastu ka väga tugevale maavärinale.
Tunnuspildil: Messinas sai vähem või rohkem kannatada enamik hooneid.
