Lobotoomia – häbiväärseim peatükk psühhiaatria ajaloos

5 minutit lugemist

Küsisin kord tuttava käest, kes oli 25 aastat vaimuhaiglas medõena töötanud: „Ole nüüd hea inimene, ja ütle, kas mõni vaimuhaige on ka terveks saanud?“ Tuttav raputas nukralt pead ja vastas veendunult: „Mitte ükski. Ravikuurid võivad ju nn hooge maha võtta, kuid mingi aja pärast tuuakse nad jälle haiglasse tagasi. Iga vaimuhaigus jätab täiesti nähtava jälje, päris terveks ei saa keegi.“

Muidugi võivad psühhiaatrid vastu vaielda – eks mundriau tahab kaitsmist. Mina aga olen oma tuttavaga samal arvamusel. Mul on olnud võimalus kohtuda „terveks ravitud“ vaimuhaigetega, ja alati on mul tekkinud küsimus: milliste vaieldavate kriteeriumide järgi nad küll terveks tunnistati. Kuid tagasi teema juurde.

Sadistlikku lobotoomiat on Miloš Forman häbivääristanud oma geniaalses filmis „Lendas üle käopesa” (1975). Sama teemat on jätkatud ka filmis „Suletud saar” (2010).

Ravi ilmselgest perspektiivitusest hoolimata on läbi aegade leidunud tarmukaid tohtreid, kes olid (on) veendunud, et kui mitte ravimitega, siis kirurgilise vahelesegamisega on võimalik „edu saavutada“. Ikka ja jälle poetab keegi Facebookis kommentaari, et homod tuleks ravile saata või nende koht on hullaris. Ainult ükski hullarisse saatja ei suuda ära seletada, kuidas peaks välja nägema ravi, mis muudab homo heteroks, lolli targaks või verejanulise sadistliku sarimõrvari südamlikuks ligemesearmastajaks. Nii jabur kui see ka ei tundu, kuid isegi psühhiaatrite hulgas (muide, psühhiaatri elukutse ei kaitse tohtrit ennast vaimuhaiguse eest) on leidunud ja leidub ka tänapäeval neid (kindlasti ka tulevikus), kes kohe hirmsasti tahaks kedagi lõigata, operatsiooniga muuta, andmata endale aru, et mingisuguse lõikusega pole võimalik muuta ei inimese olemust, veel vähem tema seksuaalset orientatsiooni või vähendada temas pakitsevat sadismi…
Ränkade tagajärgedega lõppes ka Kenndeyte klanni liikme Rosemary Kenndyl 1941. aastal läbiviidud lobotoomia. Rosemary oli Joseph ja Rose Kennedy esimene tütar (s. 13. sept. 1918), kes kannatas düsleksia all. Kuna tollal oli lobotoomia suurmood, siis lootsid vanemad, et lobotoomia parandab nende tütre tervislikku seisundit. Kuid juba operatsiooni ajal selgus, et lõikus on aia taha läinud. Rosemary vaimne tase langes hoobilt 5-aastase tasemele, ta jäi ratastooli ja veetis kogu ülejäänud elu hooldekodus, kus suri 7. jaanuaril 2005, olles seal veetnud elava juurviljana 64 aastat!
Veel üks näide Saksamaalt. Seitsmeks aastaks poiste seksuaalse ahistamise eest vangi mõistetud ja oma agressiivsuse tõttu ülimalt ohtlikuks tunnistatud Bernd Lichtenberg nõustus operatiivse vahelesegamisega, mis pidi teda kihuhäirest vabastama. 1976. aasta oktoobris tehtud operatsiooni ajal viis professor Dieter Müller sondi patsiendi ajusse ja purustas 80 kraadini kuumutatud elektroodi abil osa hypothalamusest (seal, vaheajus, asub seksikeskus). Sellist lõikust nimetatakse hüpotalamotoomiaks – oskavad tohtrid ikka peeni termineid välja mõelda! Pärast lõikust ütles Bernd, et tunneb end jälle vabamalt. Nii vabastatigi „terveks ravitud” seksuaalkurjategija 1977. aasta juulis ennetähtaegselt, kuid tal tuli jääda ambulatoorse psühhiaatrilise järelevalve alla. Pea kaks aastat elas Lichtenberg tähelepanu äratamata Hamburgis ja hakkas isegi kurameerima ühe naisega, kes proovis temaga luua normaalset seksuaalvahekorda. 12. juulil 1979 vägistas 24-aastane Bernd 10-aastase Stefan Leipholzi ja tappis ta. Nii palju siis seksuaalkurjategija „edukast hüpotalamotoomiast“. Selle juhtumi tagajärjeks oli see, et nii mõnelgi Saksa õigusemõistjal hakkas aru tagumikust vaikselt üles pähe liikuma (peas ju mõistuse koht ongi!) ja edaspidi keelati Saksamaal sellised operatsioonid. Näiteks Rootsis oli hüpotalamotoomia juba tollal keelatud. Neli poissi tapnud Hamburgi kihumõrvar Jürgen Bartsch (1946–1976) pidi ka veel teist korda kohtu ette astuma. Kohus leidis, et pole vähimatki võimalust kohtualust kaasinimesi ohtu seadmata kunagi vanglast vabastada. Seepärast asendati varasem otsus 10-aastase vanglakaristusega. Pärast karistuse kandmist pidi Bartsch oma ülejäänud elupäevad kinnises psühhiaatriahaiglas veetma. Otsust peeti ainuvõimalikuks ja õigustatuks, kuigi see oli leebelt öeldes vastuoluline. Kohus veendus kaebealuse süüdimatuses ning määras ta kinnisesse raviasutusse, kuid enne seda pidi süüdimatu kurjategija veel vanglakaristuse ära kandma! Absurd! Bartschi  andis nõusoleku kastreerimiseks. Ka selle „ravikastreerimise” otstarbekus oli enam kui imelik, sest kihumõrvar oli ju mõistetud eluajaks kinnisesse vaimuhaiglasse, milleks siis veel kastreerimine? Keda ta oleks kinnises asutuses ohustanud? Pealegi oli ta „spetsialiseerunud” poistele. Paraku suri Bartsch operatsioonilaual narkoosi üledoosi tagajärjel. (Loe: sarimõrvarid/Jürgen Bartsch.)

Tarmukad tohtrid muutsid Rosemary Kennedy lobotoomiaga elavaks juurviljaks.

Kuid nüüd lühidalt lobotoomiast, kui ühest kõige sadistlikumast pseudoteaduslikust raviviisist meditsiini ajaloos.
Portugali neurokirurg Antonio Caetano Moniz hakkas 1930-ndail ajuhaiguste puhul rakendama aju valgeaine juhteteede läbilõikamist. Moniz oli veendunud, et psüühilised haigused tulenevad ebanormaalsetest närviühendustest otsmikusagarates (lauba taga). Seda sai tema arvates lahendada, lõigates läbi otsmikusagaraid ülejäänud ajuga ühendavad juhteteed. Moniz oli nimelt täheldanud, et sõjas laubavigastusi saanud sõdurite iseloom muutus.
Esimene lobotoomia operatsioon tehti 1935. aastal 63-aastasel naisel, kes psühhiaatrite hinnangu järgi olevat rahulikumaks ja leplikumaks muutunud. Umbkaudu 40 sellise operatsiooni järel järeldas Moniz, et tema meetod on „alati tulemusrikas“ ja „efektiivne kirurgiline ravi“.
Esimesed operatsioonid tegi Moniz, puurides koljusse augud ja pihustades sinna puhast alkoholi. Teised kirurgid arendasid lobotoomiat edasi. Ameerika Ühendriikide tunnustatud arst Walter Freemani meetod tegi operatsiooni ameeriklaste seas väga populaarseks.
Freeman töötas välja jäänaaskli meetodi, jõudes silmades olevate pisarakanalite kaudu otsmikusagarani.
Moniz sai 1949. aastal selle meetodi eest Nobeli auhinna. Ajapikku aga muutus meetod siiski ebapopulaarseks, sest paljud patsiendid said tõsiseid ajukahjustusi või surid. 1970. aastaiks oli lobotoomia enamikus riikides keelatud. Selleks ajaks oli USAs ligi 40 000 inimest saanud lõikusel ajukahjustuse.

©Peter Hagen

NB! Loe ka: Sarimõrvarid/Seksuaalkurjategijate ravimise perspektiivitusest;
Põnev ajalugu/Kuidas vanasti hulle raviti

 

0

Your Cart