Kuidas aeg lendab – Joan Collins 87!

14 minutit lugemist

Joan Collinsi ja Percy Gibsoni igavene armastus

Legendaarne näitlejanna ja tema noor abikaasa rääkisid 2002. aastal esimest korda sellest, kuidas kõik alguse sai.
Joan Collins (s 23. mai 1933) üllatas maailma, kui ta 2002. aasta jaanuari alguses oma kihlusest Percy Gibsoniga (s 1965) teatas. Kõik tahtsid teada, miks see 68-aastane ja neli korda abielus olnud legendaarne Inglise näitlejanna uuesti abielluda tahab ja seda oma 36-aastase armastatuga? Suure vanusevahe tõttu sellest abielust ju asja ei saa? Ja pealegi, kes see Percy Gibson on? Ja kuidas õnnestus tal üldse vallutada selle megastaari süda?
Tõsi on see, et Percy oli kena (nüüd tuleb seda sõna kasutada juba minevikuvormis), rahulik noor mees, kellel oli alati naeratus suul ja laitmatud kombed. Olles pikka kasvu, sale ja kenasti riides, tumedate lainjate juuste ja pruunide silmadega, oli ta täpselt sedasorti mees, kelle igaüks julgelt koju oma emale näidata viiks. Percy sündis peruulasest isast ja šotlasest emast ning kasvas üles Peruus, kust ta 17-aastasena New Yorki õnne otsima läks. Seal tegi ta head karjääri teatriühingu mänedžerina ja abiellus 23-aastaselt oma esimese naise Cynthiaga. Kümme aastat hiljem läksid nad sõpradena lahku, lapsi neil ei olnud. Joaniga kohtus Percy 2000. aasta märtsis, kui Joan mängis näidendis „Armastuskirjad”, mille mänedžer Percy oli. Enne armumist olid mõlemad väga head sõbrad.
Selles eksklusiivses intervjuus räägivad nad hetkest, mil nad teineteisesse armusid, sellest, kuidas nad oma suhtes oma peredele rääkisid, ja erutusest, mida nad lähenevate pulmadega seoses tunnevad.

Õnnelikud noored – Percy ja Joan.

Palju õnne kihluseks ja tulevasteks pulmadeks! Te kohtusite New Yorgis 2000. aasta kevadel, kui Joan mängis „Armastuskirjades” ja sina, Percy, olid teatri mänedžer. Rääkige meile, palun, teie esimesest kohtumisest.
Joan: Ma kirjutasin ühes New Yorgi poes raamatutele autogramme ja jäin hiljaks – nagu ikka! Jeffrey Lane, minu tolleaegne PR-juht, ütles: „Kaks noort meest „Armastuskirjadest” tahavad sinuga rääkida. Üks on lavastaja Max Torres ja teine teatri mänedžer Percy Gibson.” Läksingi siis neile tere ütlema. Ma ütlesin: „Kulla Max, lavastaja jaoks näed sa küll kohutavalt noor välja.” Ja Percy ütles: „Aga mina?”
Percy: Ja Joan ütles: „No sina küll mitte”. Ja nii see juhtuski!
Percy, mis mulje sulle su näidendi peaosatäitja esimest korda jättis?
Percy: Fantastilise. Ma pean tunnistama, et Joani esimesed sõnad Maxile andsid mulle kohe aimu, milline suurepärane huumorimeel Joanil on. Max ja mina ütlesime koos: „On alles naine!” Kas ma tohin nii öelda?
Joan: Muidugi tohid. See on tõsi!
Percy, sa oled öelnud, et kui sa Joaniga „Armastuskirjade” ajal koos olid, siis sa mõtlesid, et ta on jumalik. Mis sulle tema juures nii väga meeldis?
Percy: Joan ja George Hamilton ilmusid alati pool tundi hiljem välja – kui niigi hästi läks! – ning George hakkas oma iseäralikul moel vatrama ja ei peatunud enne, kui eesriie üles tõsteti. Joan lihtsalt istus, kuulas George’i monoloogi ja naeris nagu tüdruk, vaadates teda, nagu me kõik tegime, ilmselt aukartusega, ja siis ma mõtlesingi, et ta on jumalik. Loomulikult ma ei öelnud talle seda. Ühel erilisel päeval – meie esimesel pühapäevasel matineel – andsime etendust pensionäridele ja pausi ajal väljendas George oma tõsist muret selle pärast, et pensionärid ei kuulnud pooligi nalju. Ta pöördus Joani poole ja ütles talle: „Nad ei naera, Joanike. Nad lihtsalt ei naera,” ja Joan vastas: „Nad ei naera sellepärast, et neil pole üldse naljakas. See näidend on ülehinnatud”. Sellest sai meie turnee lipulause.
Joan, millal hakkasid mõtlema Percyst kui kellestki enamast kui pelgalt teatri mänedžerist?
Joan: Mitte ammu. Me saime väga headeks sõpradeks ja ta meeldis mulle väga ja ka mu noorimale tütrele Katyle, kes minuga turneel kaasas oli, ka. Me olime tegelikult kuuekesi – Max, Percy, Katy, Georges, produtsent Charles Duggan ja mina. Nii et me olime väike, aga rõõmus seltskond.
Percy, kas Joan sulle oma aukartustäratava mainega hirmu peale ei ajanud?
Percy: Ma arvan, et me kõik, Joani kaasnäitleja Stacy Keach kaasa arvatud, tundsime Joani ees aukartust. Minu arust [Percy pöördub Joani poole] oled sa eelkõige lummav inimene, suurepärane suhtleja, ja ma leian, et meil on alati olnud koos hea olla. Ja turneel olles oskasid sa meie väikest truppi koos hoida.
Joan: Kui me olime Arizonas Phoenixis, esilinastus seal just „Ränikivid Viva Rock Vegases” (multifilmi põhjal vändatud film, milles Joan mängis Pearl Slaghoople’i osa). Tegingi niisiis ettepaneku, et me kõik läheksime seda vaatama. „Kõik” olid sellel hetkel kõigest Percy, Max ja mina, sest Stacy ei tahtnud ja Katy oli Londonisse tagasi lennanud. Kui me kinno jõudsime, oli saalis ainult viis inimest.
Percy: Esimene asi, mida Joan ütles, kui ta saali astus, oli: „Sinna mu honorar lähebki!”

Joan Collins, veel suht noor ja ilus!

Öeldakse, et igal inimesel on oma tüüp. Kas te saate seda ka teineteise kohta öelda?
Percy: Muidugi, ei mingit küsimust. Mulle meeldivad brünetid rohkem ja Joan on maailma üks kaunimaid naisi. Peale selle meeldib mulle väga tema huumorimeel. Me naerame kogu aeg ja meil on lõbus ja see on üks paljudest asjadest, mis meid ühendavad.
Joan: Pluss rõõm, mis meil on teineteisest. Pole vahet, kas me teeme süüa, vaatame telekat, mängime lauamänge, loeme või ma kirjutan ja Percy aitab mul arvutiga hakkama saada. Meile meeldib teha asju koos.
Percy: Kuid me oleme ka väga erinevad, eriti mis puutub poliitikasse. Joan on Hunnide Attilast natuke parempoolne ja mina Mao Zedongist natuke vasakpoolne!
Joan, ütle meile, mis sulle meeste juures meeldib.
Joan: Mulle meeldib sõbralikkus, huumorimeel ja elurõõm – ja need on vaid mõned Percy omadustest. Ta on üdini üllas. Mulle meeldivad ka mehed, kes oskavad teha oma tööd hästi. Kui me tegime Londonis West Endis näidendit „Üle Kuu”, oli meil väga raske. Produtsenti ei olnud peaaegu kunagi kohal, nii et Percy tegi oma tööd ja ajas ka teatri asju.
Kuidas te suhe sõprusest armastuseks muutus?
Joan: Percy valmistus San Diegos ühte näidendit tegema ja mina töötasin nagu hull oma uue raamatu „Star Quality” kallal. Ma tahtsin seda arvutisse saada, kuid mu sekretär ei olnud kohal. Nii ma siis Percy käest küsisingi: „Kas sa mulle paariks nädalaks appi tulla ei tahaks?” Ja tema ütles jah. Me tegime iga päev mu korteris 8–10 tundi tööd. Ta tuli kell 10 hommikul ja me lõpetasime alles kell 8 või 9 õhtul. Mõnikord tegeles ta õhtul oma asjadega, mõnikord vaatasime koos mõnda filmi või tegime koos süüa. Me muutusime väga lähedasteks. Ja ma pean ütlema, et sellel ajal ma hakkasingi nägema Percyt rohkem mehe kui sõbrana.
Ühel päeval oli mul probleem, sest üks käsikiri, mida ma olin juba kuid oodanud, saabus nii, et juba järgmisel päeval pidi olema selle esimene lugemine. Pehmelt öeldes ei olnud käsikiri hea, nii et saatsin ta tagasi – milleks mul oli lepingu järgi õigus – ja ütlesin, et kui seda ei muudeta, siis ma seda ei loe, kuid millegipärast lõppes asi nii, et mu agent läks produtsendiga tülli ja mina jäin selles süüdi. Ma olin kohutavalt ärritatud ja kui Percy sel hommikul tuli, olin ma pisaratest märg ja tema lohutas mind.
Nii et sellel hetkel kõik algaski…
Percy: Mulle ei meeldinud, et Joan kannatab. Ta oli mulle ikkagi väga kallis.
Joan: Ja Percyst oli saanud üks mu paljudest igapäevastest seltsilistest. Kui me raamatu kallal töötasime, kandsin ma dressipükse ja T-särki ja olin ilma meigita. Me muutusime lähedasteks ja õppisime teineteist hästi tundma.

Aeg ei ole Joaniga kuigi säästlikult ringi käinud.

Percy: Koos töötamise üks olulisemaid omadusi on see, et te näete teineteist igas võimalikus olekus.
Kui te armusite, olid sina, Joan, äsja lõpetanud pikaajalise suhte ja sina, Percy, kümme aastat kestnud abielu. Kas te uuesti alustada ei kartnud?
Joan: Esimene mure oli muidugi vanusevahe, millest me oleme lõpmatuseni rääkinud.
Percy: See oli suur mure ja me ei suutnud sellele lahendust leida. Meile meeldis väga koos olla ja koos olles ei mõelnud me sellele mitte kunagi, nii et ainus tõeline mure oli see, et mida teised sellest arvavad.
Kuid alustada suhet kuulsusega, kui sa ise tundmatu oled, peab vist äärmiselt raske olema…
Percy: Ma pean vist mõtlema, mis tunne mul siis oli. Praegu on see nii normaalne, et on isegi raske meenutada. Ma ei tea, kas ma ikka tõesti kõige selle tähelepanu peale mõtlesin. Ma töötan samas valdkonnas, nii et ma tean seda survet, nii et me mõlemad olime mures ajakirjanduse pärast.
Joan: Ma ei ole kunagi eriti hoolinud sellest, mida teised inimesed mõtlevad või arvavad. See on minu elu ja seni, kui me kellelegi liiga ei tee, ei saa ma aru, miks peaks kellelgi teisel veel sellega pistmist olema. Kui armastus ei tunne sugu või nahavärvi, siis miks peaks ta tundma vanust?
Joan, sinu varasemad abielud algasid meeldimisest ja muutusid sõpruseks, kuid sina ja Percy alustasite sõpradena. Mis tunne see oli?
Joan: Kindlasti parem. Ma soovitan soojalt enne abiellumist teineteisega sõbrad olla.
Percy: Meil vedas, et asjad nii läksid. Kui me turneel olime, mõtlesin, et ma ei hakka iial suhtlema lähedaselt kellegagi, kellega koos töötan, veel vähem staariga. Pealegi oli Joanil suhe, nii et kas Joan meeldis mulle või mina talle, sa lihtsalt ei pane seda tähele.
Joan: Ta nägi väga hea välja, kuid ma ei otsinud suhet.
Percy: Kuid minu arust on alati olemas midagi sellist nagu armumine esimesest silmapilgust.
Kuidas sa uudisest oma lastele teatasid, Joan?
Joan: Tara ja Katy olid Percyga kohtunud juba enne, kui me veel sõbrad olime ja ta meeldis neile väga. Ma olin natuke mures Sacha pärast, sest ta on mu poeg ja võib Percyle vastu olla. Jackiele, mu õele, meeldis Percy kohe esimesest kohtumisest. Mis aga mu sõpradesse puutub, siis nende pärast ma ei muretsenud – neile võis see meeldida või mitte. Kui nad ei oleks seda suhet aktsepteerinud, poleks nad ka enam mu sõbrad.

Fotomeenutus Joani 80-ndast juubelist.

Joan, räägitakse, et Sacha oli üllatunud, kui ta sai teada, et sul on suhe temavanuse mehega. Kas see on tõsi?
Joan: Üks ajakirjanik küsis ta käest: „Percy on sama vana kui sina. Kas sa ei leia, et see on veider?” Ja Sacha ütles: „Ma ootan oma emalt alati ootamatusi, nii et võib-olla ongi see veider, kuid mul on hea meel, et ta on õnnelik”. Mõned kõmulehed kiskusid selle kontekstist välja ja tegid sellest pealkirja nagu „Jäta oma boyfriend maha, see on veider,” ütleb Joan Collinsi poeg”. Hiljem avaldati küll õiendus, kuid ainult kahel real ja sedagi viimasel leheküljel.
Percy, kas sa olid enne Sachaga Joani kaaslasena kohtumist ka närvis?
Percy: Ma olin närvis terve tema perekonna ja nende reaktsiooni pärast, nagu on iga lähedane kaaslane või austaja. Joan peab lastega arvestama ja siis järsku tuleb selline vanusevahe. Ma lihtsalt lootsin kogu südamest, et kõik läheb hästi.
Ja sa ei tundnud hetkekski piinlikkust, et sa olid sama vana kui Sacha?
Percy: Kui Sachal sellest numbrit ei teinud, ei olnud ka minul probleemi.
Aga su ema? Kui su poeg tuleb koju ja ütleb: „Ma abiellun Joan Collinsiga,” siis peab see küll üpris ehmatav olema…
Percy: Tänu emale ma olengi üldse ebakonventsionaalne. Esimene asi, mida ta mulle ütles, oli: „Tead, väga lõbus on, sa teed mu elu vähem igavaks. Ma loen ajalehtedes sinust kogu aeg.” Nii et sealt me jätkasimegi. Mu ema on väga eriline daam ja ma teadsin juba varem, et ta ei salli eelarvamusi. Kui mu isa veel elaks, siis oleks ta ilmselt minuga Joani pärast rivaalitsenud!
Joan, kuidas sa Percy ema Bridgetiga läbi saad?
Joan: Ta on tõesti armas naine. Percy kutsus ta jõuludeks meie poole. Kaks päeva enne seda lendas ta Glasgow’sse, rentis auto ja sõidutas oma ema Londonisse. Me käisime Katy ja tema kavaleriga mu õel Hazelil ja vennal Billil külas ja meil oli tõesti tore. Jõululaupäeval ja jõulupäeval olime koos. Ma kohtusin Bridgetiga esimest korda 2001. aasta veebruaris Glasgow’s, kui me Uus-Meremaalt tagasi tulime. Me läksime restorani sööma ja meil oli väga lõbus!
Räägi meile oma abieluettepanekust, Percy.
Percy: Me olime abiellumisest rääkinud ja leidnud, et me sobiksime teineteisele meheks ja naiseks uskumatult hästi.
Joan: Mitte meheks ja naiseks!
Percy: Ma tegin Joanile ettepaneku tema sünnipäeval New Yorgis. Me käisime ühel peol ja kui me koju jõudsime, ütlesin ma talle: „See on su ajutine kihlasõrmus” ja kinkisin talle väikese Tiffany hõbesõrmuse.
Joan: Mis oli täpselt õige suurusega! Percy kinkis mulle veel ühe ilusa asja, mille ta oli Sotheby kaubamajast ostnud – 19. sajandi käsitööna valmistatud puitkarbi hõbeehiste ja keerdjalgadega. See oli pärit Villa Fiorentinast, ühest 19. sajandi majast, mille kohta ma teadsin, et seda peetakse üheks Lõuna-Prantsusmaa ilusaimaks hooneks. Ta oli just müüki pandud ja mina lappasin kataloogi ja ütlesin: „Mulle meeldib see, mulle meeldib too, mulle meeldib kõik.”
Percy: Ta tegi paari asja kõrvale risti, ma vaatasin salaja järgi ja tegin oksjonil nende kohta pakkumise.
Ja sul ei ole veel kordagi korralikke pulmi olnud, ega ju, Joan?

Hüvasti, noorus! Oli ilus aeg!

Joan: Ei, mitte kunagi. Mu esimesed pulmad toimusid perekonnaseisuametis, kui ma olin 18, teises pulmas sõitsime kahe sõbraga New Jerseysse, kolmas toimus Jamaical ja neljas Las Vegases.
Ja ajutine Tiffany kihlasõrmus on nüüd asendatud alalise sõrmusega…
Percy: Jah, ja see on unikaalne sõrmus. See on valmistatud 19. sajandil Inglismaal, tema peal lihvimata teemantidest süda ja selle sees ühekaraadine kivi. Nad on ülekullatud hõbealusel, sõrmuse ring ise on kullast. Ma arvan, et Fred Leighton, juveliir, oli selle mingist pärandvarast ostnud.
Joan: See on nii erutav, sest ma olen alati endale südamekujulist sõrmust tahtnud, kuid ma ei ole veel kunagi sellist sõrmust näinud. Me olime näinud sõrmuseid, millel olid südamekujuliseks lihvitud teemandid, kuid minu arust on sellised sõrmused maitsetud. Me läksime Fred Leightoni juurde ja Percy sõrmuse sealt leidiski. Ta on valmistatud 1864. aasta paiku ja mitte kellelgi teist sellist ei ole.
Miks te kooselu asemel abielu kasuks otsustasite?
Percy: Minu arust on kogu maailmale kuulutamises midagi erilist. See on kinnitus meie sõpradele ja lähedastele, et me armastame teineteist ja et me oleme ka nõus näitama, et me armastame.
Joan: Sest see on tõsine suhe. Sellepärast just meil korralikult pulmad tulevadki. Mul ei ole kunagi varem pulmi olnud – ma olen lihtsalt abiellunud. Ma tean, et ma olen neli korda abielus olnud – esimest korda ma ei arvesta, ma olin kõigest 18, alles laps. Kui ma Tonyga (näitleja Anthony Newley) abiellusin, tahtsin ma tõesti lapsi ja sama oli Roniga (plaadifirma mänedžer Ronald Kass). Viimane abielu (Rootsi popstaari Peter Holmiga) oli täielik katastroof, millest ma ei räägi. Ausalt, mulle meeldib abielus olla.
Me oleme Percyga selle üle palju ja põhjalikult järele mõtelnud. Me arvame, et see on meie jaoks väga hea, ja pärast seda aastat, mil me koos oleme olnud, ka õige lahendus. Ma tean, et elus ei ole midagi kindlat, kuid meil on teineteise suhtes nii tugev tunne, et nii me end teineteisega siduda otsustanud olemegi.

MAAJA, 2002

0

Your Cart