Kas tunneli lõpus on valgus?

3 minutit lugemist

Viimase aastasaja jooksul on maailmas registreeritud sadu, igati usutavaid kirjeldusi nende nägemustest ja tundmustest, kes on läbi teinud kliinilise surma. Läbiva sümbolina tõuseb neist esile tunnel, mille lõpus kumab õnnistav valgus, mis kirjeldamatu lennukuse ja kergenduse toob…

2010. aastal püstitasid Sloveenia Maribori teadlased versiooni, et kõigis analoogilistes aistingutes ja kujutlustes pole midagi müstilist – vähemalt pole see tõestuseks mingile paradiislikule teis-poolsusele, kuhu meie surematud hinged pärast kehast lahkumist jõuavad. Kõik need nägemused on üksnes organismi elementaarne reaktsioon, mille põhjuseks on süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemine veres kas kliinilise surma järgsetel hetkedel, aga ka teadvuse kaotamisel või sageli isegi minestamisel.
Sloveenia teadlased uurisid kümneid patsiente, nii mehi kui naisi, keda õnnestus pärast südame seiskumist ellu tagasi tuua. Keegi tundis end lendavat, keegi nägi iseennast nagu ülalt vaadatuna, enamik nägi tuntud tunnelit, mille lõpus kohtus ammu siitilmast lahkunud sugulastega – kõik juba tuntud variatsioonid.
„Eksisteerib üks seni väheuuritud teooria, mis neid nägemusi põhjustab,“ selgitab Maribori juhtivteadlane Zalika Clemens-Ketic. „Kliinilises surmas viibinud patsientide veres, kes iseloomulikust tunnelist räägivad, on süsihappegaasi tase veres olnud tunduvalt kõrgem kui nendel, kes pole selle kestel mingeid nägemusi kogenud. Sellest aspektist pole seni üldse räägitud ja see väärib edasist uurimist.“
Sellise füsioloogilise põhjenduse kasuks räägib ka fakt, et nägemustest räägivad inimesed sõltumata oma religioossusest, east, soost ja haritusest, osutavad briti teadlased, oletades, et C02 kõrge sisaldus veres võib olla omakorda tingitud uutest tehnoloogiatest südametegevuse taastamiseks. „Sellega seletub ka see, miks ühed patsiendid oma nägemusi teistest selgemini mäletavad. Lihtsalt mõnedel ellu naasnutel taastub ajutegevus tänu süsihappegaasi kontsentratsioonile kiiremini ja väiksemate kahjustustega, sestap on täpsemad ka mällu jäädvustunud surmaeelsed assotsiatsioonid,“ arvab Sam Parya Southamptoni ülikoolist.
Sellest peaks siis üheselt järelduma, et mingit teispoolset maailma ei eksisteeri, ja pärast surma ei oota meid ei paradiis ega põrgu, vaid mitte midagi – lihtsalt tühjus, olematus.
2010. aasta aprillis tõi saksa ajaleht „Bild“ aga ära huvitava loo. Nimelt uppus Brandenburgi liidumaal 3,5-aastane Paul, olles vee all mitu minutit, enne kui vanaisa ta välja tõi. Pärast pingsaid elustamiskatseid tõdesid reanimatoloogid, et last pole võimalik elustada ning teda valmistuti viima surnukuuri. Aga 3 tundi ja 18 minutit hiljem hakkas lapse süda tööle! „Oma kolmekümne aastase praksise jooksul pole ma millegi sellisega kokku puutunud!“ kinnitas prof. Lothar Schweigerer. „Üldreeglina on võimatu last elustada, kui ta on vee all viibinud rohkem kui 5 minutit.“
Veelgi üllatavam oli aga see, mida poiss toibudes vanematele jutustas. Ta olevat kohanud naist, kes ütles enese olevat tema vanavanaema Emma, kes kinnitas, et nad on nüüd taevas. Muutus aga samas üsna kurjaks ja selgitas Paulile kategooriliselt, et too on tulnud tema juurde liiga vara, sellepärast tuleb tal viivitamatult koju tagasi minna. Olgu märgitud, et kolme-aastane Paul polnud seni midagi kuulnud vanavanaema Emmast, ammuks mingitest tunnelitest, teispoolsusest, paradiisist või põrgust…
Sellised nägemused on seotud teadvusele tulemisega. Valgussähvatused, ere valgus suletus silmade ees ja kõik muu taoline on seotud sellega, et taastub aju hapnikuga varustamine. Paradiis, põrgu või külaskäiguga teispoolsusesse pole nendel nägemustel vähimatki seost.

MAAJA

0

Your Cart