Astronaut „Alieni“ vastu

6 minutit lugemist

1970. aastatel algas teaduslik-fantastiliste filmide renessanss. 1977. aastal jõudsid kinoekraanidele kaks filmi, mis tegid selle žanri jälle populaarseks. Postmodernsed ulmemuinasjutud „Tähtede sõda“ (1977) ja „Kolmandat liiki salajane kohtumine“ (1980) said tohutu menu osaliseks. Esimene film tõi sisse 193,5 milj. dollarit ja oli 1992. aasta seisuga kassafilmide edetabelis teisel kohal. „Kolmandat liiki salajane kohtumine“ oli 82,7 milj. dollariga 20. kohal. Kui need filmid on kantud optimismist, siis inglaste kaks aastat hiljem ekraanile toodud film „Alien“ kujutas sünget, ähvardavat ja mõrvarlikku universumit, „kus keegi ei kuule sinu karjeid“, nagu kuulutas filmi reklaam.

Filmi täielik pealkiri on „Alien“ – õudne olend võõrast maailmast“. (Sõna alien tähendab inglise keeles võõrast, välismaist).
Nii võõrana aga see filmis kujutatud maailm ka ei tundu, et me ei suudaks teda mõista. Filmis „Alien“ jõuavad vaatajani meie rohkem või vähem varjatud hirmud: isolatsioon, abitus, nukker fantaasia ja seksuaalsed taustad.
„Alien“ on kõige puhtam horror, ainult selle vahega, et traditsiooniline vaimudemaja on viidud universumi lõpututesse avarustesse. 1979. aastal vändatud filmi režissööriks on Ridley Scott, kes selleks ajaks oli maha saanud ainult ühe mängufilmiga „Duellandid“. Scott tegi Dan O`Bannoni ja Ronald Shusetti stsenaariumi järgi tippklassi kuuluva õudusfilmi. Just tänu temale erines „Alien“ paljudest varasematest õudukatest. Paralleelid mõnede teiste filmidega (grupp inimesi on lõigatud ära välismaailmast ja peab koletistega võitlema) on ilmsed ja selles mõttes ei paku „Alien“ midagi uut. Kuid see-eest filmi visuaalne stiil ja alltekst on seda mõjuvamad. Väikesed muudatused, peened nüansid ja kõrvalekaldumised tavapärasest klišeest teevad „Alieni“ ulmezanri meistriteoseks.

Astronaut Ellen Ripley (Sigourney Weaver) astub võitlusesse eriliselt hea söögiisuga kosmilise koletisega.

Inimesed, kellest film jutustab, ei ole mingid võitmatud kosmosekangelased ning nende kosmoselaev pole mingi steriilselt puhas kõrgtehnoloogiline laboratoorium. Planeetidevahelise kosmoselaeva „Nostromo“ meeskond koosneb ühe suure kontserni tavalistest ametnikest ja töölistest, kellele pole võõrad inimlikud nõrkused. Meeskond mõtleb ainult oma ülesande täitmisele ja ühel päeval tuleb neil kokku põrgata kutsumata külalisega. Kui avastatakse, et ühe võõra kosmoselaeva hädasignaal kujutab endast tegelikult hoiatust, on juba hilja. „Nostromo“ seitse meeskonnaliiget on enda teadmata toonud pardale surma.
Lõunalauas rõõmustatakse parajasti selle üle, et üks meeskonnaliige on maavälise ämblikkoletise rünnaku üle elanud, kui äkki lõhkeb ühe kolleegi keha. Sisikonnast ilmub välja ebamaine limane peletis,  kes meenutab austri ja toakärbse ristsugutist. Enne kui astronaudid end koguda jõuavad, libiseb elukas üle laua ja kaob kosmoselaeva pimedasse labürinti. See stseen on üks väheseid, kus vägivald selgelt ja suures plaanis kaadrisse ilmub (muide, kinovariandi puhul kärpis tsensuur seda stseeni).
Filmi peategelane, monstrum Alien, avaldab muljet! Šveitsi sürrealist Hans Rudi Giger lõi putukataolise, pika kolba, metalse keele ja mõrvarlike hammastega koletise, kellel on peaaegu võitmatu organism, kes on välkkiire ja ebatavaliselt agressiivne. Nagu muuseas närib ta end läbi kosmoselaeva seinte. Peale selle on Alienil võime muunduda ja kohaneda igas ruumis ning olukorras.
Astronaut Ellen Ripley (Sigourney Weaver) asub päästekapslis, teeb oma tegemisi ja märkab liiga hilja, et ta on kõigest mõne sentimeetri kaugusel mõrvarmesilasest, kes redutab aparaatide vahel ja sirutab oma limase keele välja just sel momendil, kui püksikeste väel Ripley kavatseb magama heita. Mitte ainult selles stseenis ei avaldu ühemõtteliselt erootiline implikatsioon. Kogu film koosneb freudistlikust sümboolikast: võõra kosmoselaeva sissepääs, ämblikkoletis, kes munast välja hüppab ja loomulikult monstrumi saba, mis aeglaselt ühe naisastronaudi jalgade vahele libiseb. Giger ei näinud vaeva mitte ainult koletise kallal, tema loodud on ka võõra kosmoselaeva disain. Nii elukad, kui ka tundmatu tsivilisatsiooni kosmoselaev mõjuvad lummav-võõralt ning omamoodi nilbelt.
Et saavutada veelgi suuremat efekti, lasti „Nostromo“ kavandada teisel kunstnikul – Ron Cobbil. Selle tulemusena põrkavad filmis kokku kaks täiesti erinevat (kunstniku)maailma. Ridley Scotti visuaalne fantaasia on hämmastav ja film paelub ka neid inimesi, keda muidu ulmekad ei tõmba.
Kuus meeskonnaliiget hukkuvad. Viimane võitlus toimub Ripley ja koletise vahel. Ripley põgeneb päästesüstikusse ja eemaldub „Nostromost“ lootuses, et Alien on kosmoselaeva jäänud. Kuid peagi märkab ta, et ta pole oma kassiga kahekesi…
Ripley ärkab 57 aasta pärast ja siis juba filmi uues järjes, mis kannab pealkirja „Alienid – tagasitulek“. Planeetidevaheline kosmoselaev toob Ripley tagasi Maale. Kontserni juhtkond ei taha tema seiklusi uskuda ja teeb ta koguni vastutavaks „Nostromo“ hukkumise eest. Maavälise monstrumi olemasolus kaheldakse juba seepärast, et planeedile LB-426, kust elukas pärit, on juba ammu saadetud kolonistid. Ripley kaotab töö, kuid võetakse jällegi tagasi.
Asi on selles, et kontakt kolooniaga planeedil LB-426 on katkenud. Teele saadetakse kosmoseekspeditsioon. Ripley on nõuandjaks. Grupp lendab planeedile ja teeb kohutava avastuse: peale ühe väikese tüdruku on kõik kolonistid kadunud. Otsingute tulemusena leitakse mingid kookonid, milles on kadunud inimesed. Algab lootusetuna näiv võitlus terve karja Alienide vastu… Üks meeskonnaliige teise järel langeb koletiste ohvriks. Astronautide superskafandrid ja -relvastus ei suuda neid kaitsta. Metafoor Vietnami sõjaga on ilmne: hambuni relvastus ja tühi pea. Kuigi filmi disain võeti üle esimesest osast, on sõnum teine: tegemist on ohuga, mis ähvardab kogu Maa elanikkonda.
Kui „Alienis“ arenevad õudsed sündmused aeglases tempos, siis teises osas käib tapmine ja tagaajamine vahetpidamata.
Režissöör Cameroni sokimomendid on äärmiselt mõjuvad, kuid ei suuda varjata teatud sadismi. Mõnuga laseb Cameron Alienidel lõhkeda ja verel voolata. Sellest hoolimata on filmis unustamatuid põnevushetki: helikopteris varitsev Alien tapab naispiloodi, ühte ruumi suletud Ripleyd ründab ämblikusuurune Facehugger ja keegi ei kuule naise appikarjeid. Kui filmi lõpus väike tüdruk end kosmoselaeva lüüsi peidab ja maaväline ema-monstrum üle tema jookseb, jääb ka paljunäinud horrorifännil hing kinni. Hiiglasliku roboti abil monstrumit põhjalikult klobinud Ripley avab lüüsi luugid ja tekkinud vaakum imeb Alieni avakosmose pilkasesse ja jäisesse pimedusse…
18 miljonit dollarit maksnud „Alienid – tagasitulek“ on spetsiaalefektide ja õuduste vägev tulevärk. Kuigi teine osa jääb mõneti alla esimesele, mis kipub üldse järjefilmide viga olema, suudab Cameron peaoaslise karakterit paremini avada.
Ripley on enesekindel, mõtlik naine, kes hästi kaaludes ja intuitsiooni usaldades võitluse võidab. Kergemeelsed, kuid julged kosmosesõdalased aga kaotavad oma elu.
Muide, Cameron on ka filmi „Terminator“ režissöör. Mõlema „Alieni“ edu tekitas Sheppertoni stuudios USA-s vastupandamatut himu asuda saaga kolmanda osa kallale. Pärast pikka kõhklemist andis Sigourney  Weaver nõusoleku kolmandat korda Alieni vastu välja astuda. Filmis „Alien III“ saadetakse Ripley kõikvõimsa kontserni käsu mittetäitmise eest kaugele planeedile Fiorina 161, mida asustavad kunagi sinna maake kaevandama saadetud kriminaalkurjategijad. Juhuslikult satub Ripley geneetilisele eksperimendile, mille abil püütakse Aliene muuta elavateks sõjamasinateks. Ripley üritab seda mõrvarlikku plaani nurja ajada. Monstrumid lähevad kolmandale ringile… „Alien III“ jõudis kinoekraanidele 1992. aasta septembris.

MAAJA

0

Your Cart