Armumise biokeemia

Esimesel põgusal pilkude ristumisel juhtub hoopis rohkem, kui me siiani oleme arvanud. Enne kui mees ja naine teineteist teadlikult märkavad, on nende keha ammugi kontrollinud, kas see isik pakub neile huvi.

See tunne on kindlasti tuttav paljudele: me silmame juhuslikult üht inimest ning äkitselt lööb veri keema. Ilma ette hoiatamata. Oh ei, siiski mitte: tükk aega enne, kui me teadvustame „ahaa, seal on üks sümpaatne isik”, on meie nägemisnärvidest jooksnud ajju terve infojada, võrrelnud tema näitusid olemas oleva teabepangaga ning vastavalt sellele programmeerinud meie hormoonsüsteemi ja kehategevuse. See, mis toimub mehe-naise esimese kontakti puhul meie ajus, on peaaegu uskumatu. Vaid 50 millisekundi jooksul teatab aju emotsionaalne keskus: ta meeldib mulle, ma tahan teda. Armumise kogupauk käib niisiis poole kiiremini kui üks silmapilgutus.

Grupp saksa biolooge Max Plancki nimelisest Humaanetoloogia Seltsist Kristen Krucki juhtimisel uuris poolteise aasta jooksul 1162 naise ja mehe käitumist. Kruck: „Me jälgisime erinevates avalikes kohtades (tänavakohvikutes, baarides, diskodel), mis toimub, kui mees ja naine esimest korda kohtuvad, kuhu nad vaatavad ja kuidas.” Tulemus: meie, inimesed, oleme varustatud omalaadse skänner-pilguga – kõik nähtu antakse kohe edasi kõikidele tähtsatele „lülituspultidele”.

Sisemine armumisfilm jookseb nii:

0–10 millisekundit

Kõik, mida me näeme, jaotatakse kõigepealt valguspunktideks. Valgus langeb läbi silma võrkkesta alumisele kihile – fotoretseptoritele. Seal moondatakse valgusinfo elektrilisteks impulssideks, teatud närvirakud sorteerivad need vastavalt vormile ja värvile ning saadavad edasi.

11–50 millisekundit

Nüüd jõuab info aju erinevatesse alajaotustesse, mille „võimkonda” kuuluvad nälg, janu, seks, hirm, paaritumine, uni, erutus. Osa infoimpulsse kihutab keskajju, mis on omalaadne nägemis- ja kuulmisärrituste kogunemiskoht. Paralleelselt läheb osa infost ka vaheaju tundekühmu. Sinna jõudnud peavad paljud infoimpulsid läbima raskeima kontrolli.

51–100 millisekundit

Vaheaju töötab nagu hiigelfilter, sorteerides armutult välja kõik üleliigse. Kristen Kruck: „Selle filtri aktiivsust on võimalik mõõta elektroentsefalogrammiga (EEG). Mis juhtub sealjuures ajus? Infoimpulsse võrreldakse kõikide salvestatud kogemuste ja soovidega: näiteks kui märgatud isikul on sobiv vanus, figuur ja pikkus, on ta piisavalt atraktiivne huvi äratamiseks. Mida aeglasemalt ja sünkroonsemalt jooksevad EEG-lained, seda tugevam on tagasitõrjumine. Infol pole mingit šanssi edasi minna. Inimmälus on justkui terve hulk hinnangusahtleid, mis on hoolikalt korrastatud ja igal ajal avatavad. Eri inimestel on need sarnased, kuid mitte identsed – mõnel on suuremad alajaotused, teisel detailsemad.”

110 millisekundit

Kõik infoimpulsid on siiani kihutanud mööda närvide kiirteed mustvalgelt. Nüüd liitub nendega ka värv, mis on liikunud aeglasemalt mööda kõrvalteid. Kompleksne emotsioonidega varustatud info tekitab nüüd vaheajus alarmi: pupillid laienevad, vegetatiivne närvisüsteem paneb tööle neerupealised, aktiviseerub adrenaliini ja noradrenaliini tootmine. Süda hakkab lööma kuni 130 korda minutis, vererõhk tõuseb. Aju lõbukeskus (hüpotalamus koos limbilise süsteemiga) vabastab fenüületüülamiini, mis tekitab kõrgendatud meeleolu. Silmad liiguvad nüüd aeglaselt ärrituse suunas.

Kogu info teadvustamata töötlemine on nüüdseks lõppenud. Mees või naine on langetanud otsuse: kas tähelepanu äratanud võõras on kitsi, auahne, kergelt süttiv, õrn, lapsi armastav või mitte. Protsessi pikkus, nagu öeldud, oli pool silmapilku.

250 millisekundit

Nüüd saame võõrast teadlikult jälgida. Kui me temaga ka vestlusse ei lasku, kuid näeme teda kuskil hiljem, võime kindlalt tõdeda: ahaa, seda tüüpi nägin ma ju kolme nädala eest X baaris. Tal oli seljas roheline kampsun ning juuksed olid siis pikemad. Me mäletame teda seepärast, et tollal oli tema väline olek meile imponeerinud ning me olime ta paigutanud oma „mälusahtlisse”.

251 millisekundit – 3 minutit

Nüüd kontrollitakse n.-ö. kuumi kohti, liikumist ja lõhna. Naised näiteks vaatavad, kas mehel on võimalikult laiad õlad (hea kaitsja), arenenud lõuapartii (oskab enda eest seista), hoogsad liigutused, kergelt vetruv kõnnak (aktiivne ja terve). Väga tähtis on aga esimene vestlus, kusjuures pole oluline, millest räägitakse, vaid kuidas. Kristen Kruck: „Vestluse keeleline sisu annab vaid 7% infot, 38% saame hääletoonist, hääldusest, kõne kiirusest, 55% miimikast, žestidest ja kehahoiakust.”

4. minut

Otsus on tehtud. See isik kas sobib intiimpartneriks või mitte. Kuidas aga peab välja nägema unelmate partner, kellesse me armume, on tegelikult ammugi ette programmeeritud. Juba puberteedieelses eas valmib inimesel täpne pilt oma ideaalsest partnerist. Me armume isikusse, kelle detailid kõige täpsemalt selle pildiga sobivad. Kui kokkulangevusi on palju, saab armumisest suur armastus. Siis tõmbuvad mees ja naine teineteise poole nagu poolused. Miks see nii on, seda pole teadlased aga ikka veel suutnud seletada.

Tunnuspildil: Uuringud kinnitavad, et armumiseks piisab tõepoolest ainult ühest silmapilgust.

©MAAJA