Antibiootikumide eelised ja puudused
Möödunud sajandi teisel poolel märkasid teadlased (L. Pasteur, J. Joubert, E. Pavlovski, I. Metšnikov jt.) et ühed mikroorganismid pidurdavad teiste kasvu. Sellest ajast pärinebki Pasteuri kuulus tsitaat „elu takistab elu“. Juba siis huvitas teadlasi nende nähtuste rakendamine mikroobidest tekitatud haiguste ravis. Praktikas seda aga tollal veel kasutada ei saadud.
Umbes 50 aastat hiljem (1928) tegi inglise teadlane Alexander Fleming huvitava avastuse. Ta täheldas teatud hallitusseene liigist juhuslikult saastunud bakterikultuuri kasvu tugevat pidurdumist. Tegemist oli hallitusseene Penicillium notatum liigiga, mis Flemingi arvates eristas mingit aktiivset toimeainet. Puhtalt eraldada ta seda ainet siiski ei suutnud. Alles Teise maailmasõja aastail õnnestus see mitme teadlase koostööna. Penitsilliiniks nimetatud aine kujutab endast esimest puhast antibiootikumi. Hiljem, avastati mitmeid keemiliselt koostiselt ja toimelt mõnevõrra erinevaid penitsilliine. Peagi saadi lisaks teisi antibiootikume, nagu streptomütsiini, gramitsidiini jt. Need avastused ajendasid üha uutele otsingutele.
Juba esimene antibiootikum kujunes tõhusaks relvaks mitmesuguste haiguste vastu võitlemisel nii meditsiinis kui veterinaarias. Seepärast pole liialdus nimetada antibiootikume käesoleva sajandi üheks suurimaks avastuseks. Nende laialdase kasutamisega paranes märgatavalt paljude nakkushaiguste (tuberkuloosi, düsenteeria, kõhutüüfuse, tähnilise tüüfuse jt.) ravi. Seni ravimatud haigusvormid – kopsukatk, tuberkuloosne meningiit, mitmesugused septilised haigestumised jt. – muutusid ravitavateks.
Näiteks suremus tuberkuloossesse meningiiti pole tänapäeval kõrgem kui 15% varajasema 100% asemel. Ka paljude teiste haiguste puhul märgitakse suremuse järsku langust.
Mitte üksnes bakteriaalsete haiguste, vaid ka mikroseente, algloomade ja mõningate viiruste tekitatud haiguste võitmisel on antibiootikumid asendamatud. Viimasel ajal on õnnestunud mitmete preparaatidega (auratiin, krutsiin, sarkomütsiin, asoseriin jt.) ravida ka vähktõve mõningaid vorme. Koekultuuride tehnika, viroloogia ning immunoloogia arenes märgatavalt tänu just antibiootikumidele. Kui aastatel 1943–1945 kasutati meditsiinis ainult penitsilliini ja streptomütsiini, siis praegu on käibel üle 30 erisuguse preparaadi ja nende arv suureneb iga aastaga. Tegelikult tuntakse tuhandeid antibiootiliste omadustega aineid, kuid suurem osa neist pole meditsiinis rakendatavad oma mürgisuse tõttu.
Laialdast kasutamist leiavad antibiootikumid toiduainetetööstuses (konserveerimisel) ja põllumajanduses loomade kasvuiibe parandamisel. Seoses sellega tekivad aga uued probleemid. Nimetatud lisandeid saanud loomade liha söömisel omandab inimene neid väikestes kogustes. Kehas olevad mikroorganismid kohastuvad „regulaarselt“ manustatud preparaatidega ega reageeri enam antibiootikumidele. Nähtavasti oleks otstarbekas piirata niisuguste stimulaatorite kasutamist põllumajanduses ja toiduainetetööstuses.
Tuleb uuesti rõhutada, et kõne all olevad preparaadid annavad parimaid tulemusi ainult nende ratsionaalsel kasutamisel. Eriti tähtsad on õige ravimiannus ja ravitsükkel. Vastasel juhul ei saa oodatud efekti ja võib avalduda kahjulik kõrvaltoime haige organismile. Kuid vägagi tihti tarbitakse tuntumaid „imeravimeid“ – penitsilliini, streptomütsiini, tetratsükliini – kergekäeliselt, igasuguse külmetuse ja gripi puhul või lihtsalt „profülaktikaks“. USA-s näiteks valmistatakse neid arstimeid üle tegeliku vajaduse. Ühest Ameerikas tehtud uurimusest ilmnes, et nimetatud ravimeid saanud 5000-st haigest vajasid neid tegelikult vaid 350.
Haigusi põhjustavad mitmesugused viirused, millele eelloetletud preparaadid ei toimi üldse ja antibiootikumide otstarbetu kasutamine võib tekitada organismile raskemaid tagajärgi, kui tekitas ravitav haigus. Üksnes 1955, aastal suri USA-s ligikaudu 1000 inimest penitsilliinist esilekutsutud anafülaktilisse šokki (organismi ülitundlikkusega seotud haigusseisund). Lisaks anafülaktilisele sokile kirjeldatakse mitmesuguseid kandidoosi vorme, neerude, maksa ja vereloomeelundite kahjustusi, kuulmishäireid jm. Antibiootikumid nõrgendavad ka organismi immunoloogilisi kaitsereaktsioone. Seoses sellega leitakse üha sagedamini haigusprotsessi taaspuhkemisi ehk retsidiive kõhutüüfuse, paratüüfuste ja teiste nakkushaiguste puhul.
Ka väga väikestes kontsentratsioonides ei ole soovitav antibiootilisi preparaate kasutada – sel juhul pole nad sageli efektiivsed, vaid hoopis soodustavad mikroorganismide kasvu. Seega on nende toime palju keerukam, kui algul arvati.
Viimasel ajal ilmub üha rohkem andmeid paljude antibiootikumide aktiivsuse langusest. Selle põhjuseks on haigust tekitavate mikroobide järsk resistentsuse (mittetundlikkuse) tõus, mis kujutab endast üldbioloogilist nähtust ja mida võib täheldada iga antibiootikumi suhtes. Siiski toimub see erineva kiirusega ning sõltuvuses preparaadi omadustest ja haigusetekitaja liigist. Resistentsuse võivad põhjustada muutused, nn. mutatsioonid bakteri ringikujulises kromosoomis. Kui mittetundlikkus on määratud kromosomaalselt, tekivad vastava bakterikultuuri omaduste muutused tänu resistentsete rakkude valikule antibiootiIise preparaadi manulusel. Reeglina on nende kasv aga küllaltki aeglane.
Vahel täheldatakse mitte ainult resitentsust, vaid ka nn. antibiootikumsõltuvate bakteritüvede esinemist. Antibiootikumid on kujunenud vastavatele bakteritele hädavajalikuks kasvufaktoriks ja nende puudusel bakterid kasvavad halvasti või „surevad välja“. Kõige sagedamini leitakse niisugust ravimsõltuvust streptomütsiinile. Selle tekkemehhanismi ja olemust ei tunta veel.
Nüüd on selgunud, et peale kromosomaalselt määratud resistentsuse eksisteerib veel episomaalselt määratud mittetundlikkus ehk mitmene resistentsus ravimitele. Episomaalse päritoluga elementide esinemine bakterites, nagu nn. sugufaktor, tempereeritud faagid jt. tehti kindlaks mõni aasta tagasi. Kõik nad kujutavad endast selliseid geneetilisi elemente, mis võivad rakus olla kahes erinevas olekus: kinnitunult kromosoomile või bakteriraku tsütoplasmas. Episoomsed elemendid ei ole raku eluks hädavajalikud. Kõik nad sisaldavad pärilikkuse ainet DNH-d (desoksüribonukle- iinhapet) ning on võimelised üle kanduma ühelt sama liigi bakterilt teisele sama liigi või mõne lähedase liigi bakterile. Ülekanne toimub kas konjugatsiooni või transduktsiooni teel. Konjugatsioon on kõrgemate organismide sugulisele protsessile mõnevõrra sarnane nähtus bakteritel, transduktsioon aga bakteriofaagide ehk nn. bakteriviiruste vahendusel toimunud bakteri pärilikkuse aine ülekanne.
Mitmeselt resistentsed bakteritüved avastati esmakordselt Jaapanis 1960. aastatel düsenteeriahaigete uurimisel. Ilmnes, et enamik haigusetekitajatest olid samaaegselt resistentsed neljale ravimile: streptomütsiin, tetratsükliin, klooramfenikool ja sulfanüülamiid. Leiti, et säärast mittetundlikkust tingib erilise episoomi – RTF (ingl. k. resistance transfer factor; eesti k. resistentsuse ülekande tegur) esinemine vastavates bakterites ning et ta on üle kantav mitteresistentsetele bakteritüvedele nii konjugatsiooni- kui ka transduktsiooniprotsessis. Eriti märkimisväärseks tuleb pidada asjaolu, et mitmest resistentsust ravimitele võib üle kanda mittepatogeensetelt bakteritüvedelt patogeensetele ja vastupidi. Seega jääb võimalus, et episomaalse resistentsusega bakteritüved võivad pideva episoomi ülekande korral pikemat aega püsida organismis, küna viimase mikrofloora nii soolkanalis kui ka mujal võib lülituda taolisse geneetilisse protsessi. Selge, et mitmeselt ravimresistentsete bakteritüvede esinemine on omaette probleemiks nakkushaiguste ravis ja profülaktikas.
Mitmeselt ravimresistentseid bakteritüvesid leiti veel Inglismaal, Saksamaaal, USA-s, Poolas, Ungari ja ka Eestis. Bakterite täpsemal uurimisel selgus nende teatav sarnasus antibiootikumsõltuvate bakteritüvedega, kuna neil on kalduvus kasvada intensiivsemalt antibiootikumide manulusel. Selliste bakteritüvede resistentsus ei piirdu ainult nelja ravimiga, nagu seda algselt kirjeldati Jaapanis, vaid nad võivad omada samaseid resistentsustegureid ka kuuele või isegi suuremale arvule ravimitele. On püütud uurida sääraste resistentsustegurite ülekande pärssimist. See õnnestus osaliselt, kuid ainult katsetes väljaspool organismi, toimides bakteritüvedele näiteks akridiinvärvidega, gammakiirgusega, raskemetallide sooladega või sapihapetega. Kuid raviotstarbelist tähtsust ei ole neist ühelgi. Sapihapete toime näib aga viitavat inimorganismi enese võimele mõnevõrra takistada mitmeselt ravimresistentsete bakteritüvede levikut.
Episoomsete elementide uurimine pakub suurt huvi geneetilisest küljest. Neid võib vaadelda kui vaheastet kromosomaalse ja kromosoomivälise pärilikkuse vahel. Episoomide vahendusel saab uurida ka konjugatsiooniprotsessi bakteritel ning bakterite liigitumist „soo“ järgi. Eriti äratavad huvi episoomide tekke- ja olemuse küsimused. Mil viisil nad tekkisid? Kas mitmeselt ravimresistentsete bakteritüvede levik seletub ainuüksi viimaseaegse massilise antibiootilise raviga või kujunesid vastavad mehhanismid välja juba evolutsiooniprotsessis? Nende küsimuste lahendamine oleks bakterite pärilikkuse mehhanismide ja evolutsiooniküsimuste uurimisel väga suure tähtsusega.
Ülalesitatust nähtub, millised ootamatud probleemid võivad esile kerkida seoses juba aastaid kasutusel olnud antibiootikumidega. Neid ja ka teisi küsimusi ei tohi arvestamata jätta uute ravimpreparaatide kasutuselevõtmisel.
MAAJA
