Vitamiinid

9 minutit lugemist

Vitamiinidel on tervisliku toitumise seisukohalt märksa suurem tähtsus, kui seni arvata osati. Vitamiinid tugevdavad meie immuunsussüsteemi, kaitsevad arterioskleroosi, südameinfarkti ja vähktõve eest. Kuid selle asemel, et süüa vitamiinirikast toitu, sööb enamik inimesi vitamiinivaest toitu, kuna nad lihtsalt ei oska süüa.

Keemiaprofessor Linus Paulingi (1901–1994) päev algas vitamiiniorgiaga. Veel enne hommikusööki segas kahekordne Nobeli preemia laureaat kolm teelusikatäit C-vitamiini (12 000 milligrammi) klaasitäies apelsinimahlas. Pärastlõunal võttis maailmakuulus õpetlane veel 6000 milligrammi C-vitamiini. Õhtul neelas ta veel neli „vitamiinipommi”, mis sisaldasid muuhulgas 1200 milligrammi E-vitamiini, 1000 milligrammi B-grupi vitamiine ja 8000 mikrogrammi A-vitamiini. See, mida ameeriklane Pauling neelas, oli loomulikult sünteetiline – puhas keemia. Kui uurija tahaks saada kätte sellist kogust vitamiine n.-ö. puhtal kujul, peaks ta jooma päevas 200 suurt klaasitäit värsket apelsinimahla, sööma kaks kilo linaseemneid, 700 grammi porgandeid, 2,5 kilo nisuidusid, 10 kilo õllepärmi ja 2,5 kilo vasikamaksa.

Linus Pauling.

Linus Pauling oli veendunud, et tohutud annused vitamiini annavad tema rakkudele noorusliku energia ja seetõttu elab ta tervena ja kauem. Professor oli kindel, et vitamiinid kaitsevad teda mitte ainult nohu, vaid ka vanadusnõrkuse, vähi ja infarkti eest. Teadlast ei häirinud, et kolleegid kutsusid teda pilkavalt vitamiiniprohvetiks. Paljud arvasid, et professori usin vitamiinineelamine tuleb kasuks ainult farmaatsiatööstusele. Pauling aga kinnitas, et ta on elavaks näiteks selle kohta, et suured vitamiiniannused mõjuvad tema tervisele hästi. Pauling oli selle loo kirjutamise aegu (1992) 91-aastane, kuid dünaamiline ja vitaalne nagu mees parimais aastais. Pauling on kahtlemata äärmusliik näide ja tema eeskujul ei maksaks nüüd küll hakata vitamiine sisse kühveldama.

Kõigest hoolimata on Paulingi julge eksperiment äratanud tähelepanu ka väljaspool tema fännide ringkonda. Juba praeguseks on kindel, et see, kes kasutab vitamiinirikast toitu (või preparaate, muidugi mitte sellistes kogustes nagu Pauling), hoiab ära enneaegse vananemise ja suudab vältida paljusid kroonilisi haigusi. Mõned näited.

Hollandis uuriti 1500 45–80-aastast naist, kellele anti iga päev luukoe moodustamiseks nii tähtsat K-vitamiini. Katsealuseid vaevanud osteroporoos peatus, nende luud kaotasid vähem kaltsiumi ja jäid stabiilseks.

Alabama ülikooli uurimus näitas, et naistel, kelle veres pole piisavalt foolhapet, on suurem tõenäosus haigestuda emakakaelavähki.

Üldreeglina saab inimene tavalise toiduga ainult poole vajalikust päevasest foolhappe kogusest. Foolhapet sisaldavad maks, pärm, piim, köögivili. Foolhappe vähesus võib aga põhjustada kehvveresust ja suu limaskesta põletikke. Rasedad ja imetavad emad, kelle toidus pole piisavalt foolhapet, ohustavad oma lapse tervist. Vähemalt veerand meie elanikkonnast kannatab B-vitamiin vaeguse all. Viimast sisaldab pärm, lahja liha, täisnisujahu ja riisikliid. Krooniline B-vitamiini vaegus võib kahjustada südant ja närvisüsteemi.

Vilets on ka olukord C-vitamiiniga, mille vaegus ohustab eelkõige vanureid ja suitsetajaid. C-vitamiini vaegus põhjustab organismi vastuvõtlikkust nakkushaigustele. Suitsetajad põevad märksa sagedamini nakkushaigusi kui mittesuitsetajad.

Supermarket USA-s Bakersfieldis. Suurem osa pakutavast kraamist on tervisliku toitumise seisukohalt täiesti üleliigne.

Kaasaegse toidulaua paradoksaalsus seisneb selles, eit inimesed on ületoidetud, kuid samal ajal alatoidetud. Kuna me alati otsime eeskujusid taevani kiidetud Lääne ühiskonnast, siis on ehk lugejal huvitav teada, et 80% sealsetel supermarketitel pakutavatest toiduainetest ei sisalda vitamiine – seega on tegemist surnud toiduga. Enne kui muinasjutuliselt kaunis pakendis kaup letile jõuab, teeb toiduartikkel läbi hulga protseduure, mis kahandavad tema toiteväärtuse miinimumini. Vitamiinid lagunevad või uhutakse välja, jäävad ainult kalorid. Kõige grotesksem näide on nisujahu. Hoolsa jahvatamise tulemusena muutub vitamiini- ja toitainerikas nisu väärtusetuks lumivalgeks jahuks, mis sobib küll nuumamiseks, kuid mitte tervislikuks toitumiseks. Töötlemise käigus kaotab nisutera peaaegu 90% A- ja E-vitamiinidest. Sama juhtub ka piimaga.

Toiduainetööstuses läheb töötlemisprotsessi käigus kaduma palju selliseid vitamiine, mida pole võimalik asendada. Tõsi, näiteks välismaisel maisihelveste pakendil on uhke kiri, mis kinnitab, et 30 g „Ohocos’t” või „Honeynut Loops!” katab ühe kolmandiku lapse päevasest vitamiinivajadusest. Nn. „võitjate hommikusöök” sisaldab aga kaheksat vitamiini. Selline toiduainete kunstlik vitaminiseerimine on nende inimeste lollitamine, kellel on vähe tervet mõistust, kuid palju raha. Läänes lisatakse vitamiine eriti suure suhkrusisaldusega kommidele või puuvilja-marjajookidele, et võita tarbija poolehoidu. Naiivne tarbija arvabki, et liigne suhkrusisaldus neutraliseeritakse vitamiinidega.

Tervislikust toitumisest on palju räägitud ja kirjutatud. Pole mõtet teada-tuntud tõdesid üle korrata. Rõhutaksin ainult, et toit peab olema tasakaalustatud ja sisaldama kindlasti kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.

Siinkohal olgu öeldud, et tervisliku toitumise seisukohast pole arvukatel kokaraamatutel oma tuhandete ja tuhandete retseptidega erilist mõtet. Toiduvalmistamisel kehtib ainult üks range reegel: toitu tuleb valmistada nii, et see kaotaks võimalikult vähe vajalikest toitainetest. Kui me peame silmas inimese tervist, siis näiteks kondiitritööstus võiks üldse olemata olla.

Tübingeni Eksperimentaalse Meditsiini Instituudi teadlane prof. Karl Heinz Schmidt soovitab suurendada päevast C-vitamiini kogust 75-lt (65 on minimaalne!) 100-le, veel parem aga 200 milligrammile. Puuviljafanaatikutele pole see mingi probleem. 4 apelsini, 300 g kiwit või 100 g mustsõstraid sisaldavad vajaliku C-vitamiini koguse. Päevast E-vitamiini doosi tuleks Schmidti arvates suurendada 60 milligrammini – seega viiekordselt. Selle soovituse järgimisel tekib teatud raskusi, sest naturaalsetes toiduainetes leidub E-vitamiini eelkõige taimeõlides, pähklites ja päevalille- ning linaseemnetes. Kes ei kasuta toiduõli, sel on probleeme E-vitamiini vajaduse rahuldamisega.

Kaasaegse toidulaua paradoksaalsus seisneb selles, eit inimesed on ületoidetud, kuid samal ajal alatoidetud.

Taimetoitlaste vitamiinivajadus peaks ideaalselt rahuldatud olema. Võib-olla, kuid nagu juba öeldud, peab toit olema tasakaalustatud. Meditsiinilisest aspektist võetuna pole loomsetest valkudest loobumine põhjendatud. Kõne alla võiks tulla loomsete valkude asendamine sojaubadega, kuid meie oludes pole see mõeldav. Olgu veel lisatud, et mitte ükski saja-aastane pole olnud taimetoitlane. „Rohusööja” tunneb kohe ära. Nõrk muskulatuur, kahvatu jume, läbi naha kumamas sinakad veenid. Taimetoitlaste kahvatu jume on tingitud vitamiini B12 puudusest. Uurimused on näidanud, et taimetoitlaste organismis esineb seda vitamiini 10 korda vähem, kui loomset valku tarbiva inimese organismis. Taimetoitlaste väide selle kohta, kui hästi ta ennast pärast lihasöömisest loobumist tunneb, on tühi jutt. Märksa huvipakkuvam on see, miks fanaatilise taimetoitlusega kaasnevad alati ühed ja samad kaasnähtused nagu UFO-usk, müstikalembus ja idamaiste usundite, tavade ja raviviiside kummardamine. õigem oleks öelda, et taimetoitlus on vaimuonanismi üks komponente. Taimetoitlust propageerivad inimesed, kes pole elus oma kohta leidnud ja näevad eneseteostust „ülitervislikus” toitumises. Nisu-idudest ja juurikatest võib söönuks saada ainult „vaimuinimene”, kelle füüsiline koormus on minimaalne.

Vitamiinid pakuvad suurt huvi ka rakubioloogidele. Kõige paremini on uuritud vitamiinide A, E ja C kaitsefunktsioone. Teadlased avaldavad lootust, et naturaalsetest vitamiinidest saavad tähtsad abilised võitluses tsivilisatsiooni rängimate haiguste nagu vähi ja arterioskleroosi vastu. Vitamiinid A, E ja C kaitsevad rakke ja neil on n-ö kaitsepolitsei roll. Pole kahtlust, et oma osa rakkude muutumisel pahaloomulisteks kasvajarakkudeks on keskkonnal – osoonil, radioaktiivsel kiirgusel ja ka ultraviolettkiirgusel.

On alust arvata, et vähktõppe haigestumise sagenemine 20. sajandi teisel poolel on seatud päevitamisega. Ainuüksi Saksamaal registreeritakse aastas 120 000 nahavähki haigestumist, sealhulgas 7000 melanoomi. Viimane on üks pahaloomulisemaid vähivorme üldse. Paljud inimesed liialdavad päevitamisega, pööramata vähimatki tähelepanu oma nahatüübile või kehal esinevatele sünnimärkidele, mille muutumine melanoomiks on suures osas seotud päevitamisega. Eriti armastavad päevitamisega liialdada lõunasse puhkusele sõitvad põhjamaalased. Selleks et kallist ja lühikest puhkusereisi (tavaliselt 7–10 päeva) maksimaalselt ära kasutada, viibitakse kõrvetava lõunapäikese käes hommikust õhtuni. See on ülimalt ohtlik. Ilmselt tuleb teha veel kaua selgitustööd, enne kui inimesed hakkavad mõistma, et sellisel päikese käes „praadimisel” võivad olla väga kurvad tagajärjed. Küsimus ei ole mitte ainult nahavähi sagenemises. Ultraviolettkiired avaldavad mõju ka nahaalustele kudedele ja võivad (ka aastate pärast) aidata kaasa vähkkasvaja vallandumisele.

Suur osa kasvajate tekkel on ka keskkonda saastavatel ainetel, samuti tubakasuitsul ja sudul. Katsed rakukultuuridega tõestavad, et nn. vabad radikaalid kahjustavad rakutuuma ja soodustavad kasvajate teket. Kui tähtis on vitamiinide osakaal organismi kaitsmisel, tõestavad järgnevad arvud. Üksainuke mahv sigaretisuitsu ujutab kopsud üle 100 biljoni vaba radikaaliga! Ühe keharaku pärilikkuse substantsi rünnatakse päevast päeva umbes 10 000 korda vähkitekitavate ainetega. Kui organism saab vajalikul määral vitamiine, siis suudetakse „taltsutada” vabu radikaale, kahjustatud rakkude areng aga pidurdub.

Rohkem kui 20 aasta vältel jälgiti ja uuriti Baseli kolme suure firma 6000 töötajat. Tulemus: katseisikutest, kelle veres oli vähe C- ja E-vitamiini ning beeta-karotiini, suri rohkem inimesi vähki kui võrdlusgrupis, kes tarbis palju vitamiine.

Ameerika biokeemik Bruce Arnes on avastanud, et C-vitamiin kaitseb mehe spermatosoide geneetiliste kahjustuste eest. Mehed, kelle toit sisaldab piisavalt C-vitamiini, on suuremad šansid sigitada tervet last.

Veel pole lõplikult selge, kas A-vitamiin suudab pidurdada kõri- ja kopsuvähi teket. Heidelbergi vähiekspert dr. Heinz Maier hoiatab, et suitsetajad ja alkohoolikud peaksid kasutama A-vitamiini preparaate, kuid lisab samas, et sigarettidest ja alkoholist loobumine on palju efektiivsem kui profülaktika suurte vitamiinikogustega. On absurdne suitsetada ja samal ajal üritada tervislikult toituda.

Mitte alati pole võimalik süüa piisavalt puu- ja juurvilja. Sellisel juhul võib vitamiinivajadust rahuldada vitamiinipreparaatidega, kuid eelnevalt arstiga konsulteerides. Pealegi ei omasta organism mitte kõiki kunstlikke vitamiine. Tuleb silmas pidada ka seda, et vitamiinid A, D, E ja K lahustuvad rasvas, seega tuleb nimetatud vitamiinide preparaate võtta sisse 10–15 minutit pärast sööki.

Tasuks teada sedagi, et näiteks karotiini omastab organism paremini keedetud aedviljast (näit. porgand). Toore toidu tähtsus on aga kõvasti üle hinnatud.

Praegu tuntakse ligi 30 vitamiini ja vitaminoloogia on kujunenud suureks teadusharuks. Mitmed teadlased siin-ja sealpool Atlandi ookeani neelavad üksteise võidu vitamiine; selgitamaks välja nende mõju. Vaidlusi põhjustab ka veel päevane vitamiinikogus. Teadusele on end ohverdanud ka Heidelbergi molekulaarbioloog prof. Konrad Beyreuther, kes optimaalse annuse väljaselgitamiseks suurendab pidevalt oma päevast vitamiiniratsiooni. Tõsi küll, mitte sellistes kogustes nagu kadunud Paul Lingus. Prof. Beyreutheri arvates on esialgu kindel vaid see, et kes üleliia vitamiine pruugib, suurendab ainult oma uriini hulka.

© Peter Hagen

0

Your Cart