Viiruslik verejanu

4 minutit lugemist

Krahv Dracula vajanuks südamest läbilöödud vaia asemel hoopis marutaudivastast süsti. Üks hispaania neuroloog on jõudnud nimelt järeldusele, et vampiirilegendide tekke taga pole midagi muud kui marutaudihaigete inimeste iseäralik käitumine. Eks ühti ju marutõve sümptoomid suuresti vampiiridele omistatavate omadustega ning vampiirijutud said Ida-Euroopas hoogu 18. sajandi algul, kui nimetatud tõbi oli mandri selles osas laialt levinud.

Vampiirid öeldakse hulkuvat ringi öösiti ning ilmutavat end aeg-ajalt koerte, huntide või nahkhiirtena. Nad ründavat inimesi ja loomi ning imevat nii mõnigi kord oma ohvrite verd. Valgust ja peegleid nad ei sallivat ning nende sugukihk olevat täitmatu.

Legendaarne Vlad Dracula.

Olles lugenud uurimistööd, milles oli juttu aju kahjustavatest viirustest, nägi dr Juan Gómez-Alonso juhtumisi üht vampiirifilmi. „Vampirismi ja marutõve samasused olid rabavad,“ ütleb ta. Uurides vampirismialast ajaloolist kirjandust ning võrreldes seda marutõvejuhtumite kohta käivate meditsiiniliste aruannetega, jõudis ta järeldusele, et kokkulangevused ei saa olla juhuslikud.
Marutõve esimesi sümptoome – isukaotust, palavikku ja jõuetust – võib segi ajada gripi omadega. Õige pea hakkab aga viirus ründama kesknärvisüsteemi ning võib haiguse lõppjärgus, enne surma põhjustada erutust ja mõistusekaotust. Rasketel juhtudel hakkavad haiged märatsema ning muutuvad metsikuks nagu loomad. Näo- ja kaelalihaste spasmid võivad anda haigusest puretud inimesele kurja koera ilme. Niisuguste hoogude ajal ei saa haige neelata ja oksendab mõnikord verd. Spasme võivad vallandada ere valgus, vesi ja peeglid.
Vahel tungivad ohvrid äkilise raevuhoo ajel inimestele kallale ja hammustavad neid. Marutõves mehed võivad muutuda seksuaalselt üliaktiivseks, samuti tekivad neil mitmepäevased valulised erektsioonid.
Meestel tuleb marutaudi ette seitse korda sagedamini kui naistel ning enamik vampiire arvataksegi olevat mehed. Gómez-Alonso leidis ka tõendeid, et ajal, mil vampiiri-legendid Euroopas algselt levima hakkasid, 1721. ja 1728. aasta vahel, oli Ungaris suur koerte ja huntide marutaudiepideemia.
Ühtede ja nendesamade sümptoomidega loomade ja inimeste koos nägemist võidi tõlgendada kui vampiiride kuju muutumist.
Marutõve versiooniga annab seletada ka väidet, nagu muutuksid vampiiridest puretud isikud ka ise vampiirideks. California Ülikooli folklorist Timothy Tangheriini ütleb, et verd joovate inimeste kohta on legende kõikides kultuurides. Tema arvates võivad nüüdisaegsetele vampiirifilmidele ainet andnud pärimused olla käibinud juba palju sajandeid, aga 18. sajandi idaeurooplased sulandasid oma folkloorisse ka veel marutõve hirmuäratavad sümptoomid.

Maailma vampiire
Vlad Dracula on saanud legendiks, ent ta pole kaugeltki üksildane erand. Läbi aegade on maailmas olnud – või väidetud olevat – üsna palju vampiirlikke olevusi.

Aafrika
Asasabonsam – vampiiritaoline olend, kellest jutustavad ühe Ghana hõimu pärimused. Inimesesarnane, ent tema hambad olnud rauast ning jalad varustatud konksudega. A-sid kohtas harva, kuna nad elasid sügaval metsas. Kükitasid puude otsas, valmis alla hüppama, kui inimene möödub.
Obayifo – vampiir Lääne-Aafrikast. Elas inkognito suguharu hulgas. Öösel väljus salaja oma kehast ja liikus ringi val-guspallina. Ründas peaasjalikult lapsi ja imes nende verd.

Ameerika
Fifollet – (ka Feufollet), pärit Louisianast. Surnud inimese (enamasti lapse) hing, kes oli surnud ristimata. Põhiliselt oli Fifolleti rünnakutel ainult koeruslik iseloom, ent teatud tingimustel võisid nad muutuda ka vampiirideks ja imeda inimeste (sagedamini laste) verd.

Armeenia
Dakhanavar – kaitses lagendikke sissetungijate eest. Ründas inimesi öösiti ja imes verd nende jalgadest. Dakhanavari kavaldanud kord üle kaks meest, kes magasid, pead teineteise jalgadel. Vampiir ehmus, nähes kahe peaga inimest, ja põgenes.

Austraalia
Yara-ma-yha-who – väike punane kohutavalt suure suuga mehike, kel käte küljes iminapad. Passis puude (põhiliselt viigipuude) otsas vaikselt saaki. Kui ettevaatamatu inimene möödus, viskus talle kaela ja klammerdus iminappadega. Imes verd, kuni ohver nõrgana lebama jäi. Üht inimest võis ta ka mitu korda kinni napsata, ja iga korraga kahanes see inimene natuke. Kui ta oli vähenenud Yara-ma-yha-who suuruseks, võis temagi muutuda vampiiriks.

Bulgaaria
Vampiir – uskumuse järgi rändab surnu hing 40 päeva pärast surma paigus, kus inimene eluajal käis. Pärast pidanuks ta siirduma järgmisse ellu, ent kui oli maetud lohakalt või inimene surnud vägivaldselt, võis teekond teise ellu saada läbi lõigatud. Nõnda sündis vampiir, kes võis aastasadu inimeste keskel elada. Teda sai tappa mitmel viisil, näiteks pudelisse ajada.
Ustrel – laupäeval sündinud lapse hing, kes suri enne, kui sai ristitud. Üheksandal päeval usuti ta väljuvat hauast ning asuvat ründama karja. Kümme päeva pärast seda ei pidanud ta enam hauda päevaks tagasi pöörduma, vaid võis puhata päeval vasika sarvemüksude või piimalehma tagumiste jalgade vahel. Kui omanik kahtlustas, et tema karjas on Ustrel, kutsuti kohale nn. vampirdžija, inimene, kel oli võime Ustrele näha. Kui asi kindel, tehti külas laupäeva hommiku] algust suure rituaaliga. Kõik tuled kustutati ja kari pidi marssima üle risttee kahe põleva tõrviku vahelt läbi. Sel hetkel arvati Ustreli kukkuvat ristteele, kust hundid hiljem ta nahka pidid panema. Kodused leetuled süüdati seejärel neist kahest tõrvikust.

MAAJA

0

Your Cart