Veidrikest ekstsentrikud

11 minutit lugemist

Juba antiikajal pandi tähele, et suured mõtlejad, uurijad või kunstnikud on eriti tujukad ja ebatüüpilise elustiiliga. Kuid just veidrikud on olnud sageli teaduslik-tehnilise progressi käivitajateks.

Paljajalu loivab programmeerija läbi kompuuterfirma Atari koridoride. Ta usub, et just range puuviljadieet aitab tal kehalõhnadest vabaneda ja ta ei pea kunagi duši all käima või deodoranti kasutama. Kuid tema kolleegid vaatavad asjale teisiti, ja kuna nad peavad selle paljaksraseeritud peakoluga tüübi lehka väljakannatamatuks, töötab ta veel ainult öösiti.

1974. aastal ei osuta veel miski sellele, et see napakalt riietatud veidrik ühel päeval lausa jumaluseks muutub. Või täpsemalt öeldes i-jumalaks. 2011. aastal 56-aastsaselt surnud Apple kaasasutajat ja iPhone leiutajat peavad tema fännid tänini lausa üliinimlikuks geeniuseks.

Kuid ülim põikpäisus sai Steve Jobsile saatuslikuks ja maksis talle elu. Kui tal 2003. aasta oktoobris diagnoositi kõhunäärme vähk, siis konkreetselt tema puhul oleks kiire operatsioon ehk ta elu päästnud. Kuid jonnakas Jobs keeldus kuude viisi operatsioonist, sest ei tahtnud kõhule inetut operatsiooniarmi ja veendunud budistina lootis haigusest jagu saada ainuüksi mediteerimisega. Aga kas mitte ühekülgne puuviljadieet ei keeranud ta kõhunääret tuksi?

Läbi aegade on olnud suurvaime nagu Jobs, kes on oma ebatavaliste tulemuste poolest mingil alal silma paistnud, kuid on samas ka kõige lihtsamate sotsiaalsete normide eiramise tõttu kas napakaks peetud või koguni põlu alla sattunud.

Juba antiikses Ateenas hiilgas filosoof Diogenes (405–320 eKr) omapäraste ettekujutustega inimese vabadusest. Tema kaasaegne Aristoteles (384–322 eKr) ei pidanud sellist ekstreemset segu sugugi ebaharilikuks: „Kunagi pole olnud suuri geeniusi, kellel pole olnud kalduvust hullumeelsusele.“

Olla „Ex centro“ (ladina k. ’väljaspool keskmist’) ei tähenda ka kaasaegse teaduse jaoks mentaalset probleemi. 1980. aastatel viis šoti neoropsühholoog David Weeks läbi ulatusliku uurimuse ekstsentrikute kohta. Kokkuvõttena märgib ta: „Laialt levinud valearusaam ekstsentrilisuse kohta: tegemist on hullumeelsuse leebe vormiga ehk teisiti öeldes: ekstsentriline käitumine on psüühilise haiguse sümptoom.“

Weeks vestles rohkem kui tuhande inimesega, kes pidasid ennast küll veidrikeks, kuid mitte hulludeks. Tema vestluspartnerid räägivad keeles, kus on ohtrasti nende endi poolt väljamõeldud termineid või harrastavad eriskummalisi hobisid. Nende „poolhullude“ jutu põhjal koostas Weeks ekstsentrikute üldpildi. Selle järgi on ekstsentrikud üle keskmise intelligentsed, parandamatud idealistid ja äärmiselt põikpäised. Kaasinimeste arvamusest tähtsamad on neile nende hobid, millele nad anduvad suurima kirega. Ekstsentrikute põhiomaduseks on aga siiski tohutu loomejõud, täitumatu teadmisjanu ning uudishimu.

Just teadmisjanu juhib vahel ekstsentrilise geeniuse kummalistele radadele. Athanasius Kircher (1602–1680) tegi ära tohutu eeltöö egiptuse hieroglüüfide lahtimuukimiseks ja oli teerajajaks paljudel teadusaladel. Samasuguse õhinaga mõtles ta välja ka vulkaanipuhastusmasina ja muusikainstrumendi, kuhu pandi kinni üheksa elus kassi. Klahvile vajutamisega sai vaheldumisi kasside sabasid pigistada ja nii erinevaid näugatusi meloodiaks vormida. Kuigi pole säilinud avalikkuse reaktsioone nendele kahele „geniaalsele“ leiutisele, ei kohuta mingi kriitika ekstsentrilisi persoone pühendumast kummalistele leiutistele. Meenutagem siinkohal eesti Jaan Tatikat, kes üritas autoga üle Atlandi ookeani sõita. Paljud härdameelsed eestimaalased näevad temas suurt isemõtlejat ja seiklejat, kuid tegelikult pakuks märksa suuremat huvi tema psühhiaatriline diagnoos.

Inglise loodusteadlane Francis Galton (1822–1911) põhjustas oma statistiliste tõestustega elavaid diskussioone. Nii üritas ta matemaatiliselt tõestada palvete kasutust. Ka väitis Galton, et Inglismaa kõige inetumad naised elavad Šoti Aberdeenis. Selleks et oma silmapiiri avardada, otsustas Galton kõiki medikamente tähestikulises järjekorras ära proovida. Tähe C juures jättis ta eksperimendi pooleli, kui sattus tugevale lahtistile.

Sellised anekdootlikud lood pakuvad midagi enamat kui lihtsalt lustakat ajaviidet. Need juhtumid osutavad ebatavalisele eksperimenteerimispotentsiaalile, mis ekstsentrikutes pulbitseb. Erinevalt tavakodanikest, kes oma pead mõtlemisega eriti ei vaeva, on nad valmis argipäeva senitundmatutest perspektiividest vaatlema. Nii hakkab toimima ebaharilik mehhanism: ekstsentrikud seostavad omavahel asju, mille peale tavainimesed ei tule. Ootamatud assotsiatsioonid võivad aga vahel viia suurte avastusteni.

Kõige tuntum juhtum on kahtlemata banaalne lugu õunaga. Füüsik Isaac Newtonile (1643–1727) puu otsast pähe potsatanud õun aitas teadlasel formuleerida gravitatsiooniseadust.

Laiemale avalikkusele jäävad aga paljud teised eluloolised teetähised sageli varjatuks, sest need ei sobi kokku ideaalpildiga geeniusest. Nii imelik kui see ka pole, kuid Newton tegeles peale kõige muu ka keskaegse alkeemiaga, otsis tarkade kivi ning elu eliksiiri. Tänini pole mõnesid Newtoni müstilisi teemasid käsitlevaid käsikirju kommenteeritud, sest kaasaegsete uurijate jaoks on need pehmelt öeldes üsna kummalised ja veidrad.

Paljudel kuulsatel mõtlejatel on olnud ka ekstsentriline külg, mida on aktsepteeritud kui teadusajaloo kurioosumeid. Charles Babbage (1791–1871) visandas kõigi moodsate kompuutrite mehhaanilise eelkäija, kuid üritas ka jalgade külge seotud raamatute abil Jeesuse kombel vee peal kõndida. Ludwig van Beethoven (1770–1827) kinkis inimkonnale geniaalsed muusikateosed, kuid tema riided olid nii räpased, et magamise ajal lõikasid sõbrad neid tema kehalt lahti. Jean-Jacques Rousseau (1712–1778), üks Prantsuse revolutsiooni juhtfiguure kartis paaniliselt, et lihtsad kelnerid tahavad teda mürgitada.

Kuid sellised veidrused ja ebakõlad võivad vahel ka kõige geniaalsemale ekstsentrikule komistuskiviks saada. Näiteks inglise loodusteadlasele Henry Cavendishile (1731–1810). Kuigi ta oli 18. sajandi üks suuremaid loodusteadlasi, on ta tänapäeval peaaegu unustusse vajunud. Süüdi selles oli Cavendishi äärmine vastumeelsus teiste inimestega suhtlemisel. Kui üks kolleeg teda kord klubis valjuhäälselt kiitis, tormas Cavendish ruumist välja. Ka põgenes ta alailma oma teenrite eest. Kuna ta kirjutas oma eluajal ainult 20 artiklit ega avaldanud ühtegi raamatut, on paljud tema avastused ekslikult tema konkurentide arvele kirjutatud. Nii mõnegi psühholoogi arvates oli Cavendishi saatus seotud tema ebatavalise ja põhjendamatu tagasihoidlikkusega.

Ülim andekus, ühendatuna ekstreemse fikseeringuga ainult mõnedele eluvaldkondadele ja tohutud probleemid inimestevahelistes suhetes – kõiges selles võib täheldada Aspergeri sündroomi tunnusjooni. Selle autismi erivormi all kannatajat ei peeta sageli mitte ainult hulluks, vaid ka imetlusväärseks. Austria lastearst ja sündroomile nimeandja, Hans Asperger (1906–1980), kirjutas selle kohta nii: „Jääb mulje, et eduks teaduses või kunstis on vajalik ka teatud annus autismi.“

Muidugi ei saa seda hinnangut automaatselt kõigile ekstsentrikutele laiendada. Teisalt pole hästi seletatav, miks mõned ekstsentrilised inimesed kõigest väest rambivalgusesse trügivad, isegi siis, kui neil mingit annet ei ole. Legendaarne on USA diiva Florence Foster Jenkinsi (1868–1944) ooperilaulja karjäär. Kuigi ta kogu oma elu jooksul polnud suuteline õiget tooni tabama, suutis jõukas njuujorklane oma fännide kaasabil saavutada isegi seda, et ta esines kord isegi auväärses Carnegie Hallis. Teda pilkavatele kriitikutele vastas ta stoilise rahuga: „Mõned inimesed ütlevad, et ma ei oska laulda, aga mitte keegi ei saa öelda, et ma pole laulnud.“

Kuid toogem näide olevikust. Justin Timberlake on laulja, kes küll peab viisi, on isegi teatud mõttes musikaalne, kuid kelle lauluhääl ei kannata mingit kriitikat. Tema häälel pole ei varjundeid, ulatust ega tämbreid, ja ometi on ta läbi löönud! Timberlake on parim näide selle kohta, mida võib saavutada, kui on vaid piisavalt jultumust ja häbematust. Tõepoolest, Timberlake’ kuulates veendub igaüks selles, et USA on piiramatute võimaluste maa!

Sellised ülimalt enesekindlad ja auahned ekstsentrikud nagu Timberlake on kriitika suhtes täiesti immuunsed. Inglise luuletaja Edith Sitwell (1887–1964) nimetas sellist inimtüüpi „täiesti vastuvõtmatuks masside arvamustele ja tujudele“. Kriitika on sellistele tegelastele nagu hane selga vesi.

Selle „ande“ eest võlgneb tänu oma grotesksele karjäärile USA režissöör Ed Wood (1924–1978). Kõiki tema edutuid filme – mida üks kriitik pidas „kõige julmemaks kuriteoks, mis eales tselluloidi vastu toime pandud“ – näidatakse filmifestivalidel publiku lõbustamiseks ja naerutamiseks. Wood ise pidas aga ennast tunnustamatuks geeniuseks: „Alati peetakse hulluks seda, kes loob midagi sellist, mida teised ei suuda mõista.“

Kes aga kangekaelselt sellisest suhtumisest kinni peab, ähvardab naerualuseks muutumine, kuid vahel koguni staariks tõusmine. Kõige paremini mõistis seda mängu hispaania maalikunstnik Salvador Dali (1904–1989), kes oma purukatoliiklikul kodumaal hästilavastatud provokatsioonilisi etteasteid korraldas.

Salvador Dali oli 20. sajandi vastuolulisemaid kunstnikke. Ühed peavad teda geeniuseks, teised hullumeelseks. Ka Dali ise pidas ennast hulluks ega vaevunud endast head muljet jätma. Selle eest tuleb talle au anda, sest inimene, kes endast ainult soodsa pildi maalib, tõenäoliselt valetab, sest iga elulugu on seestpoolt vaadatuna vaid jada luhtumisi, seksuaalseid hälbeid ja perversseid unelmaid. Dalid ei tule iseloomustada, vaid diagnoosida. Omaenda diagnoosi järgi oli ta nartsissist ja kogu tema autobiograafia on lihtsalt roosas lavavalguses sooritatud striptiis. Kuid eelkõige püüdis Dali alailma avalikkust šokeerida.

Dali rahaline olukord sõltus paljus koostööst massiinformatsiooni organitega. Reporterid teadsid kunstnikku alati midagi ekstravagantset ütlevat ning võtsid meelsasti temalt intervjuusid. Kuigi Dali rääkis, et iga poole tunni tagant on raske maailma millegagi üllatada, sai ta 25 aasta jooksul sellega hiilgavalt hakkama.

Nii viis ta sipelgakarusid või kaelarihmaga alasti blondiine parki jalutama, kaunsitas oma Rolls-Royse lillkapsastega või väitis, et võtab oma kikkis vuntsiotstega vastu ideesid otse kosmosest. Osavalt kavandatud imago aitas Dalil oma elu jooksul korraliku varanduse kokku kühveldada.

Dali õnneks oli ühiskond 20. sajandil valmis temasuguse tempe aktsepteerima. Dali oli veidrik ja veiderdamisel oli tähtis koht tema elus.

Ta võis ilmuda Euroopast Ameerikasse sõitvale aurikule „Queen Elizabeth”, vedades rihmapidi enda järel kaht otselotti, kelle küüned olid, tõsi küll, välja tõmmatud ja kihvad nüriks viilitud. Ta võis tulla pidulikule lõunasöögile ja panna lauale ninasarviku sarve.

Kord Londonis paluti Dalid esineda pildigalerii avamisel. Kunstnik tuli tuukriülikonnas, kaasas kaks tugevat jahikoera. Ta aidati lavale. Keegi ei saanud aru, mida Dali rääkis, sest kiiver segas. Esinejal hakkas kohutavalt palav, ta oleks peaaegu ära lämbunud. See-eest kõlas „etteaste“ lõpus võimas aplaus…

Ühel fotol oli Dali pildistatud tõlla taustal. Sõiduki ees olid aga käpuli alasti naised. Mingil järjekordsel üritusel loopis ta publiku hulka värvi. Rikutud tualettides noobel seltskond oli vaimustuses. Või siis lavastatud foto, pealkirjaga „Taksos mädanev mannekeen”. Pealtnäha surnud tüdruku tursunud näol ja rinnal roomavad hiiglasuured teod. Pildi all on Dali märge, et need on burgundia teod – seega siis söödavad.

Tema kuulsaim happening nägi välja nii: Dali garneeris ühe alasti taanlanna homaaride ja teiste mereandidega. Kord palus ta jällegi kohalikku kalurit, et too astuks ühe noormehega anaalsesse vahekorda…

Dali looming oli sama šokeeriv-originaalitsev, kui tema ülalpidamine. Tema maalide juures torkavad silma kaks asja: seksuaalsed perverssused ja nekrofiilia. Dali ise on väitnud end maalivat unenägusid ja hallutsinatsioone. Tema loomingus domineerivad absurd, õudus, erootika ning pärast Teist maailmasõda ka religioon. Kahtlemata oli Dali väga erandlike võimetega joonistaja ja maalija. Ta oli suure töövõimega ja üldreeglina töötas hommikust õhtuni. Täpsemalt öeldes, ta oli andekas kunstnik, kuid vastik inimene. Dali oli ekshibitsionist ja karjerist, kuid mitte petis. Ta oli mitukümmend korda andekam kui enamus neist, kes mõistavad hukka tema kõlbelise pale, kuid ise piiluvad tema maale.

Kui aga isemõtleja oma ajastust liiga kaugele ette jõuab, võivad isegi geniaalsed ideed aia taha minna. Sellise valusa kogemuse osaliseks sai sakslane Karl Drais (1785–1851), kes 1817. aastal patenteeris jalgratta esialgse variandi. Veel ilma pedaalideta jalgratas ei olnud paljud meelest mitte liiklusvahendite revolutsiooni kuulutajaks, vaid mingi hullumeelse vaimuvälgatuseks.

* * *

Kuid mõnedest ebaõnnestumistest ja tagasilöökidest hoolimata võib öelda, et just ekstsentrilised veidrikud on olnud teerajajateks paljudel elualadel. Kui nutikad veidrikud poleks oma kultuurist ja ajastust välja murdnud, poleks me kunagi tuld taltsutanud või õppinud atra kasutama, muudest olulistest leiutistest rääkimata.

Inglise filosoof John Stuart Mill (1806–1873) leidis, et ilma ekstsentriliste inimesteta oleks ühiskonna areng mõeldamatu. Oma teoses „Vabadusest“ kirjutab ta: „ Asjaolu, et nii vähestel inimestel on julgust ekstsentriliseks muutuda, on meie ajastu suurim oht.“

Kuid teaduse ja tehnika areng pärast teda on veenvalt näidanud, et tema kartus oli asjatu. Geniaalseid hulle ja ekstsentrilisi veidrikke, kes teevad ilma teaduse või kunstis leidub piisavalt ka meie päevil.

©Peter Hagen