Väljavõtteid sarimõrvarite elulugudest

29 minutit lugemist

Iga sarimõrvari kuritegude tõukejõudu tuleb otsida eelkõige tema lapsepõlvest. Kõigi seksuaalmõrvarite lapsepõlves on väga palju ühist. Valik väljavõtteid mõrvarite elulugudest annab üsna ühese vastuse paljudele küsimustele, nii et igasugused kommentaarid osutuvad üleliigseteks.

Vincente Verzeni, kelle perekonnas oli esinenud palju päritud nõdrameelsuse juhtumeid, sündis 1849. aastal  (suri 1918) ja tal tekkisid juba üsna varajases nooruses sadistlikud kalduvused. 12-aastasena piinas ta loomi, keerates näiteks kanadel kaelu kahekorra. 19-aastaselt ründas ta naist, kes pidi teda tema haiguse ajal hooldama. Vincente üritas põetajat kägistada, kuid naine pääses siiski eluga. Vincente sooritas veel mitu kallaletungi ja vägistamist, enne kui jõudis oma esimese mõrvani. 1867. aasta detsembris tungis ta põllul kallale 14-aastasele Johanna Mottale ja tappis ta. Ta lõikas ohvri lõhki ja eemaldas suguorganid.

* * *

Kui 1872. aastal rööviti ja piinati sadistlikult Bostoni agulis lapsi, suutsid vähesed uskuda, et need jõledad seksuaalse maiguga kallaletungid oleks võinud toime panna 12-aastane poiss. Ometi selgus viimaks, et süüdlane oli Jesse Harding Pomeroy, kiitsakas jänesemokaga poiss, kelle üks silm oli üleni valge ja kelle intelligentsitase oli ülimadal. 1860. aastal sündinud Pomeroy elas koos emaga Bostoni lõunaosas vaeste linnaosas. Juba 11-aastasena hakkas Jesse väiksemaid poisse peksma, sageli nii tugevasti, et rünnatav teadvuse kaotas. Õnnestus välja selgitada seitse juhtumit, mil Jesse lapsed peidikust välja tiris, kinni sidus ja siis peksis või köiejupiga piitsutas. Tema esimene ohver oli üks poiss, kelle ta 1871. aasta detsembris tala külge sidus ja siis peksis kuni ohver kaotas teadvuse. Ühe teise poisi haavu pesi ta soolveega ning kolmandat piinas nööpnõeltega.

* * *

Carl Grossmann sündis 13. detsembril 1863 Neuruppinis. Tema isa oli kaltsukaupmees ja ema vaimuhaige. Politsei vaatevälja sattus Grossmann juba noorukina seoses varguste, väljapressimiste ja kehaliste vigastuste tekitamisega. 24-aastaselt sattus ta nelja-aastase tüdruku vägistamise eest esimest korda trellide taha. Oma 33. ja 36. eluaasta vahel määrati talle kolmel korral vanglakaristus alaealiste ja kitse vägistamise eest. Pärast vabanemist vägistas Grossmann 12-aastase tüdruku ja pandi uuesti vee ja leiva peale. Oma vabanemise esimesel päeval, 1. aprillil 1899 vägistas Grossmann ennelõunal kümneaastase tüdruku ja pärastlõunal nelja-aastase lapse, keda ta piinas nii elajalikult, et ohver talle tekitatud vigastustesse suri. Seekord mõisteti Grossmann 15 aastaks vanglasse.

* * *

Vacher sündis 16. novembril 1869 vaeses talupoja perekonnas ja oli viieteistkümnest lapsest noorim ja paistis kogu oma elu jooksul silma ootamatute vihapuhangutega. Tolleaegsete allikate järgi pärines Joseph igati korralikust talupoja perekonnast. Suhtlemine katoliku munkade vennaskonnaga oleks pidanud ainult kasuks tulema, kuid hiljem suutis Joseph misjonäri jutust meenutada ainult Aafrika päriselanike ohvritükeldamisrituaalide kirjeldusi.
Kuna Joseph Vacher põlgas kogu südamest füüsilist tööd, püüdis ta iga hinna eest kloostri vennaskonna liikmeks saada. Paraku ei olnud ta aga munkadele sugugi meelt mööda, sest Joseph ei äratanud nendes usaldust ja pealegi oli ta religioosse elu jaoks liiga ekstsentriline.
19-aastaselt pöördus Joseph oma kodukohta tagasi ja püüdis sidet vennaskonnaga taastada. Kuid mõne aja pärast üritas ta ühte messiabilist vägistada. Sellest ajast peale rändas ta ringi ja elatus vargustest ja kerjamisest.

* * *

Adolf Seefeldti (s. 1870, hukatud 1936) elu on üks otsatu kurbmäng, pikitud üksikute tragikoomiliste stseenidega. Vanemate armastust ja hoolitsust polnud ta kunagi kogenud. Joodikust isa töötas masinistina ning ema tõmbas teiste meestega ringi. Vanemad läksid lahku ja Adolf jäi isa juurde, kes abiellus uuesti. Võõrasema ei tulnud paljude laste kantseldamisega toime, Adolf vihkas teda ning kasvas üles omapäi, ilma väärtushinnanguteta. Ta oli umbes 12-aastane, kui kaks meest teda homoseksuaalsetele mängudele ahvatlesid. Pärast koolist väljaheitmist läks Adolf lukksepaõpilaseks, kuid jättis varsti ameti omandamise pooleli ning hakkas elatist teenima abitöölisena. 20-aastane Adolf abiellus endast kuus aastat vanema naisega. Kooselu pidas vastu kõigest aasta. Adolf kandis tollal meeleldi valget vesti ja silindrit ning käis jalutuskepiga. Ta oli 25-aastane, kui ta esimest korda 8-aastase poisi ahistamise eest trellide taha sattus. Vanglast vabanenuna jätkas ta laste kimbutamist ning sattus mitmel korral uuesti vanglasse.

* * *

Friedrich Haarmann sündis 25. oktoobril 1879 ja oli kuuest õest-vennast noorim. Tema isa Karl oli vedurikütja ja ema Johanne invaliid. Juba väikese lapsena sai Fritzust ema pesamuna ja ta hakkas aja jooksul vihkama oma jõhkardist isa, kes teda pidevalt alandas ja peksis. Samal ajal, kui tema eakaaslased tagusid palli, eelistas Fritz nukkudega mängida. Peale selle olevat alates kuuendast eluaastast üks tema vanematest vendadest Fritzu järjepidevalt seksuaalselt ahistanud. Kuni täisealiseks saamiseni kannatas Fritz öösiti põie pidamatuse all.
Haarmannil tuli varakult kool pooleli jätta ja kuna ta oli olnud halb õpilane, oli tal raskusi püsiva töö leidmisel. Noor Haarmann elatus liha ja kasutatud rõivaste müügist, ning pärast seda, kui sõjaväearst oli 16-aastase Fritzi tunnistanud epilepsia kahtluse tõttu sõjakooli jaoks kõlbmatuks, hakkas ta saama ka toimetulekutoetust. Fritz sõitis tagasi Hannoveri, kus jäi vahele väikeste laste ahistamisega. Ta saadeti uurimiseks ühte haiglasse, kuid kuue kuu pärast vabastati.

* * *

1883. aastal sündinud Peter Kürten oli 13-lapselises perekonnas vanim poeg. Ta kasvas üles despootliku joomarist isa hirmuvalitsuse all. Kürten oli kaheksa-aastane, kui ta esimest korda kodunt minema jooksis ja ennast vargustega elatas. Kui Kürten oli 14-aastane, pilastas isa ühe oma tütardest. Selle eest mõisteti talle vanglakaristus ja ema laskis ennast isast lahutada. Tollal vihkas Kürten oma isa nii, et haudus isegi plaani teda tappa. 16-aastasena võeti Kürten esimest korda varguse eest kohtulikule vastutusele. Järgnesid uued karistused uute kuritegude eest: sissemurdmine, väljapressimine, süütamine. 21-aastasena mõisteti Kürten varguse eest ja Reinimaal eriti rängaks süüteoks peetud deserteerumise eest seitsmeks aastaks sunnitööle.
1913. aastal tappis 30-aastane Kürten sissemurdmisel une pealt kümneaastase tüdruku. Naljaviluks lõikas ta lapsel kõri läbi. Selle mõrva eest mõisteti süüdi süütu inimene. Kürten taipas, kui osavalt tal oli õnnestunud kuriteo jälgi varjata.

* * *

Leonard Earle Nelson sündis Philadelphias 12. mail 1897. aastal (hukati 1928). Ta jäi orvuks juba üheksakuuselt, kui ta ema suri suguhaigusesse. Leonardi kasvatas üles usuhull tädi Lillian. Tavapärastest lapsepõlverõõmudest ilma jäetud Nelson veetis suure osa esimestest eluaastatest ninapidi piiblis. Lapsena oli Nelson rahulik ja melanhoolne. Perekonnatuttavate sõnul oli see poiss “liiga hea, et olla päris”. Neil oli õigus… Kümneaastaselt juhtus temaga õnnetus. Tänaval mängides sõitis talle otsa vanker, mis lohistas teda 50 meetrit kaasa. Poiss lamas kuus päeva koomas, auk koljus. Vigastus põhjustas peavalusid ja peapööritusi, mis aja jooksul sagenesid. Mõni aeg enne tema hukkamist olid peavalud muutunud nii tugevaks, et ta ei suutnud enam isegi käia. Kuid liiklusõnnetus mõjutas väga tugevalt ka tema psüühikat. Nelson muutus üha melanhoolsemaks, tema rusutud meeleolu “elavdasid” aeg-ajalt maniakaalsed faasid, mille ajal ta tegi kätelseisu või tõstis hammaste abil raskeid tugitoole. Ta luges innustunult piiblit, tehes sellesse arvukaid märkmeid. Samal ajal šokeeris ta tädi, kasutades sageli ebatsensuurseid sõnu. Õhtuti lõbustas ta ennast sellega, et jälgis lahtiriietuvat täditütart. Kui Nelson ei olnud just parasjagu ninapidi piiblis või ei elanud välja oma vuajeristlikku tungi, veetis ta aega keldrites, nautides üksindust ja pimedust.

* * *

John Reginald Christie sündis 8. aprillil 1898. 15-aastaselt üritas Christie ebaõnnestunult esimest seksuaalvahekorda. Tütarlaps lobises juhtunu välja ja Christie sai endale häbistava hüüdnime, mida poisid ning tüdrukud talle tänaval järele hõikusid. Alandav stseen, mida ta kuidagi unustada  ei suutnud ja seksuaalne puudulikkus määrasid edaspidi tema suhtumise naistesse, mis ajapikku muutus patoloogiliseks vihkamiseks.

* * *

Maapoiss Edward Gein sündis 27. augustil 1906. Ta kasvas üles oma armukadeda ema hirmuvalitsuse all. Ema vihkas naisi – lausa nii tugevasti, et ei Edward ega vend Henry ei sattunud kunagi ühegi vastassoo esindaja lähedussegi. Rõõme oli Edward Geini elus vähe ja pikkamööda eemaldus ta väärastunud fantaasiamaailma.
Kui 1944. aastal suri Edward Geini vend ja aasta hiljem ema Augusta, võttis Geinis peitunud maniakk ohjad oma kätte. Gein hoidis surnud ema selle magamistoas ja jättis kogu toa sisustuse muutumatuks. Geini huvi naiste anatoomia vastu muutus maaniaks ja peagi heitis ta arstiraamatud kõrvale, soovides asja tegelikkuses uurida. Esialgu rahuldas ta oma uudishimu lähedaselt surnuaialt naiste surnukehi välja kaevates, abistatuna lihtsameelsetest talumeestest. Ta katsus naiste suguelundeid ja kandis nende lihatükke riiete küljes. Aja jooksul kasvas Geini fetišism ekstreemsemaks. Ta riietus ise inimnahka või kattis sellega rätsepanuku, justkui püüdes oma ema taaselustada. Pikapeale muutus mädanevate laipade lehk isegi Geinile väljakannatamatuks ja ta hakkas otsima midagi värskemat.

* * *

Peter Manuel sündis 15. märtsil 1927 Manhattanil šotlastest vanemate lastena, kes olid rännanud välja New Yorki paremat elu otsima. Ilmselt ei õnnestunud neil seda leida, sest pere naasis viie aasta pärast Šotimaale ja kolis 1937. aastal Inglismaale Coventrysse. Aasta hiljem sattus 11-aastane Peter sekeldustesse seadusesilmaga, jäädes vahele poodidesse sissemurdmisel. Erikool kasvatas temast halastamatu väikese huligaani, kes kunagi ei kõhelnud kasutamast vägivalda raha või seksuaalse rahulduse saamiseks.
Aastal 1941, pärast seda kui Manuelide kodu hävis Saksa pommirünnakus, läks pere tagasi Glasgow’sse. Peter ei saanud nendega ühineda enne kui 1946. aastal, kuna ta oli selleks ajaks juba range režiimiga erikoolis. Sinna oli 15‑aastane nooruk saadetud selle eest, et ta ründas naist haamriga. Lühikest kasvu, kuid tugev ja läbitungiva pilguga Peter Manuel oli veenev valetaja. Esimestel nädalatel pärast Šotimaale naasmist arreteeriti ta sissemurdmise eest. Kohut oodates vägistas ta raseda naise ja ründas veel kahte naist kõlvatul viisil. Kohtuprotsessil, kus Manuel kaitses ennast ise, mõisteti ta kaheksaks aastaks vangi. Vanglast vabanes ta aastal 1953.

* * *

1928. aastal San Diegos (California) sündinud inetu suurte kõrvadega Harvey Murray Glatman paistis juba noorukina silma sellega, et sidus ennast kinni ja masturbeeris. 17-aastaselt sundis ta üht tüdrukut ennast alasti võtma. 18-aastaselt, kui Glatman oli seoses mitme vargusega seadusega pahuksisse läinud, saadeti ta psühhiaatrilisele ravile. Kui ta 1951. aastal vaimuhaiglast välja lasti, avas ta Los Angeleses teleriremonditöökoja ja pühendus töö kõrvalt fotograafiale.

* * *

1930. aastal sündinud lapsetapja John Thomas Straffen veetis lapsepõlve vaimsete puuetega laste koolis. Noorukina saadeti ta kolooniasse 13-aastasele tüdrukule kallaletungimise eest. 22-aastaselt kägistas Straffen kaks väikest tüdrukut, Brenda Goddardi ja Cecily Badstone’i. Hiljem ütles, et ta pani selle kuriteo toime lihtsalt politsei ärritamiseks, sest ta vihkas korravalvureid.
Straffeni probleem seisnes selles, et tema vaimne arengutase oli 8-aastase lapse oma, kuid sugutung nagu täiskasvanul. Kohtunikud ei osanud temaga midagi peale hakata. Pärast 13-aastasele tüdrukule kallaletungimist saadeti ta kolooniasse, kuid sealt tuli ta 21-aastasena paratamatult välja lasta. Nii tappiski ta 15. juulil 1951 Bathi linnas kaks tüdrukut.

* * *

1939. aastal jõuluõhtul USA-s Indiana osariigis sündinud Houstoni elektrik Dean Arnold Corll kasvas üles riiakas perekonnas – tema vanemad tülitsesid vahetpidamata. Vanemad läksid lahku, kui Arnold oli veel väike laps. Pärast Teise maailmasõja lõppu abiellusid vanemad uuesti. Deani isal polnud perekonnale mingit stabiliseerivat mõju. Ta suhtus lastesse varjamatu antipaatiaga ja karistas neid rangelt vähimagi eksimuse eest.
Pärast seda, kui vanemad olid teist korda lahutanud, jäi Dean ja tema noorem vend võõraste inimeste kantseldada, sest ema pidi palehigis töötama, et perekonda ilma võõra abita toita. Dean põdes liigeste reumatismi, mille komplikatsioonina kaasnes südamerike. Kehva tervise tõttu pidi poiss sageli koolist puuduma.

* * *

1937. aastal sündinud Albert Henry De Salvo oli pärit konfliktsest perekonnast. Isa peksis nii väikest Albertit kui ka selle vendi, õdesid ja ema. Peale selle õpetati lapsi juba noores eas varastama. Vähe sellest, härra De Salvo tõi koju prostituute ja astus nendega seksuaalvahekorda omaenda perekonnaliikmete silme all. Albert lahkus kodust nii ruttu, kui sai, ja astus sõjaväkke. De Salvo abiellus Saksamaal kohatud neiuga, kuid nad lahutasid, sest abikaasale olid vastumeelt mehe liialdatud seksuaalsed nõudmised.

* * *

Pedro Armando Lopez sündis 1949. aastal Kolumbia külaprostituudi pojana. Kui Pedro oli 8-aastane, jättis ema ta maha. Pärast seda vägistas keegi mees ta. 18-aastasena sattus Lopez vanglasse autovarguse eest. Vanglas tappis ta kolm või neli meest, kes teda ründasid. Pärast vabanemist hakkas Lopez tapma ajatšuko indiaanihõimu kuuluvaid noori tüdrukuid Peruus.

* * *

31-aastane Westlwy Dodd mõistis, et teda pole võimalik millegagi aidata. Lühikest aega enne hukkamist 1993. aasta jaanuaris hoiatas ta vanglaametnikke, et teda tuleks võimalikult kiiresti hukata, enne kui tal põgeneda õnnestub, sest ta jätkaks tapmisi suurima lõbuga. Dodd avastas juba varajases nooruses, et teda tõmbab noorte poiste poole. Üsna pea tekkisid tal regulaarsed homoseksuaalsed kontaktid, kuid täiuslikku naudingut tundis ta vaid siis, kui partner oli verinoor ja süütu. Kui tal ei õnnestunud leida vabatahtlikult anduvaid poisse, kasutas ta vägivalda. Dodd deserteerus 1982. aastal mereväest, kuhu ta oli hiljuti astunud, sest pedofiilsed fantaasiad ei andnud talle rahu. Ta arreteeriti süüdistatuna deserteerumises ja poiste ahistamises ning ta pidi läbi tegema nn. rehabiliteerimisprogrammi. Teda nõustasid psühholoogid, kuid mitte miski ei suutnud vähendada tema tungivat vajadust poisse ahistada.

* * *

Peter George Dinsdale sündis aastal 1960 langetõbisena, osaliselt halvatuna ja moondunud käega. Kolmeaastaseks saamiseni elas ta vanaemaga, siis aga ema ja selle mehe juures, kuni nende abielu karile jooksis. 16-aastaseni käis ta lapsinvaliidide koolis, kus tegi tutvust homoseksualismiga. 19-aastasena muutis ta ametlikult oma nime Bruce Leeks, et väljendada austust oma iidoli vastu.
Lee oli püromaan, kes väitis, et kihelus sõrmedes andis talle märku, et on jälle aeg midagi põlema panna. Üks tema esimestest süütamistest põhjustas kaubamajas 30 000 naelsterlingi suuruse kahju. 5. jaanuaril 1977 süütas Lee vanadekodu, tappes 11 inimest ja vigastades kuut. Teinekord lõi üks vanamees Leed selle eest, et see häiris tuvisid, ja Lee ähvardas ta tappa. Hiljem leiti tuvid, kaelad kahekorra, ja mees oli oma tugitoolis surnuks põlenud. Seda peeti õnnetuseks, kuni Lee aastaid hiljem kuriteo üles tunnistas.

* * *

1953. aastal sündinud Michael Lupo, endine kooripoiss, avastas oma homoseksuaalsed kalduvused 1970. aastate alguses Itaalia sõjaväes eliitväeosas aega teenides. Sõjaväes õpetati teda ka paljaste kätega inimesi tapma. Pärast sõjaväeteenistusest vabanemist hakkas tööle juuksurina. 1975. aastal kolis Lupo Londonisse, kus avas juuksurisalongi. Hiljem avas ta koguni butiigi ja ostis luksuskorteri Roland Gardenis Kensingtonis. Vabal ajal liikus ta homoringkondades, kus harrastas sadomasohhistlikke mänge. Lupo, kes väitis endal olevat olnud 4000 homopartnerit, kirjeldas oma intiimseid elamusi arvukates päevikutes. 1986. aasta märtsis selgus regulaarsel arstlikul kontrollil, et ta on nakatunud aidsi. Suurest vihast hakkas ta homodele kätte maksma.

* * *

Alton Coleman sündis 1955. aasta novembris Illinoisi osariigis Waukegani linnas, mis on pooletunnise autosõidu kaugusel Chicagost. Ta oli viiest lapsest keskmine. Ema oli prostituut ja Altonit kasvatas peamiselt emaema. Lapsena voodimärgamise all kannatanud Coleman pidi taluma koolikaaslaste narrimist, kes panid kerge vaimse mahajäämusega poisile hüüdnime “Pissu”. Coleman kasvas üles tänavakampades liikudes. Perekonnaliikmed ütlesid, et Coleman ei näidanud oma tundeid eriti välja ja hoidis tavaliselt omaette. Kaaslastest võõrdunud Coleman oli tuntud tugeva sugutungi poolest – ta oli biseksuaalne ja valmis astuma vahekorda ükskõik kellega, ükskõik millal, ükskõik kus.

* * *

Manfred Witmanni (s 1959) tunnistas ülekuulamisel, et esimest korda tundis ta seksuaalset erutust, kui ta lapsena vaatas ühe lihuniku juures pealt sea tapmist. Sellest ajast peale hakkas ta oma onaneerimisfantaasiates ette kujutama, kuidas ta väikseid tüdrukuid noaga tapab ja siis lõhki lõikab. Kui ta tegi oma elu esimese ja ainsaks jäänud lähenemiskatse tüdrukule, sai ta korvi ning see asjaolu ainult süvendas tema naistevihkamist.

* * *

Hans van Zon sündis Hollandis Utrechtis 1942. aasta aprillis. Ta oli juba väga varasest east patoloogiline valetaja ja fantaseerija. Järk-järgult pärismaailmast eemaldudes lõi ta endale täieliku fantaasiamaailma, oma ema ja hiljem tööandjate meeleheiteks. Kõikidelt töökohtadelt, kuhu ta murdeealisena läks, aeti ta peagi jälle minema. Van Zon hakkas esinema üliõpilasena, pidades tudengite elustiili enda omast prestiižikamaks.
Kuritegelikule teele sattus Hans van Zon 1958. aastal – 16-aastasena. Ta alustas pisikelmina, kuid peagi sai temast varas. Van Zon märkas, et tal on homoseksuaalsed kalduvused, kuid püüdis neid varjata. 1964. aastal leidis ta sõbratari, kuid pärast esimest ebaõnnestunud katset seksuaalvahekorda astuda ei tahtnud neiu temast enam midagi kuulda. Kallima põlastusest nördinud van Zon lõikas tal kõri läbi.

* * *

Enda sõnul oli Arthur Shawcross olnud hull seksi järele nii kaua kui ta mäletas. Ta väitis, et juba seitsmesena masturbeeris ta korrapäraselt, ja uhkustas, et on oma elu jooksul olnud seksuaalvahekorras lamba, lehma ja hobusega ning proovinud ka kanaga, aga tapnud selle käigus kogemata linnu. Süüdi olevat kõiges tädi Tina, kes sundinud teda oraalseksile, mis jäänudki tema eelistatud seksimisviisiks. Samuti väidab Shawcross, et 14-aastaselt oli ta vahekorras oma 12-aastase õe Jeanniega. Õde eitab seda kategooriliselt, aga milline naine ei eitaks? Ema omakorda olevat armastanud väikesele Arthurile luuavart pärakusse toppida, aga sellegi loo tõepärasus ei ole teada. Nii või teisiti sai Arthur Shawcrossist üks kõikide aegade julmimaid seksuaalmõrvareid.
Arthur John Shawcross sündis 1945. aasta 6. juuni varahommikul Maine’i osariigis Kitterys USA mereväe haiglas kaks kuud enne õiget aega. Tema ema Bessie oli kõigest 18-aastane ja isa, kapral Arthur Roy Shawcross 21 aastat vana. Nad asusid elama New Yorgi osariiki Watertowni lähedale, kuhu perekond ehitas oma maja. Naabrusse asus veel kolm nendega suguluses olevat peret, mille tõttu koht sai tuntuks Shawcross Cornersina. See omamoodi ühispere, millesse kuulus kolmteist last, elas tavalist elu. Noor Arthur aga ei olnud päris normaalne. Ta pissis pidevalt alla ja rääkis veel kuueaastaseltki pudikeelt. Kaheksa-aastasena, pärast väikevenna Jimmy sündimist hakkas Arthur vihkama endast nooremaid lapsi, kiusates neid, kuni nad nutma hakkasid. Ta kiindus erakordselt oma õesse Jennysse, teistest õdedest-vendadest ei teinud aga väljagi. Arthur rääkis imelikel häältel oma kujuteldavate sõpradega. Klassikaaslased narrisid teda pidevalt ja hüüdsid teda “veidrikuks”, mis ajas ta raevu. Kokkuvõttes oli Arthur Shawcross üksiklane, kelle imelik käitumine tegi tal teistega suhtlemise raskeks. Sageli võis teda näha istumas üksinda tühjas klassis, sel ajal kui teised olid väljas mängimas. Arthuri hinded olid paremad kui teistel, kuid ta jooksis sageli kodust ära ning kandis bussis kaasas raudvarba ja ähvardas sellega teisi.
Kolmandas klassis tehti Arthurile psühholoogiatest, millest nähtus, et tema käitumise tingis süvenev küündimatuse- ja hüljatusetunne ning viha vanemate, eriti ema vastu. Neljandasse klassi jäeti ta istuma. Ta põgenes uuesti kodust ja võeti kinni Kanada piiril.
Kui Arthur oli 9-aastane, sai ema teada, et isal, kelle nimi oli samuti Arthur, oli Austraalias veel teine abikaasa ja poeg. Sellest ajast hakkasid emal pidevalt tekkima raevuhood Arthur vanema peale, kes selle tagajärjel muutus vaikseks ja endassetõmbunuks. Arthur noorem andis oma parima, et jalust ära olla ja läks igal võimaluse vanaema juurde.
Aastate möödudes muutus Arthur Shawcross üha vägivaldsemaks ja äkilisemaks ning peksis sageli ümbruskonna lapsi. Ta hakkas ka majadesse sisse murdma, poodidest varastama ja tulekahjusid süütama. Koolis jäi ta järjest enam teistest maha ja oli 8. klassis juba kolm aastat klassikaaslastest vanem. Arthurit ennast see ei häirinud. Temast oli saanud tõeline heidik. Murdeealisena pissis Arthur ikka veel alla ja oli peaaegu täielikult tõmbunud tagasi oma väikesesse maailma. Ta veetis tunde metsas iseendaga rääkides ja teda nähti elutute asjade peale karjumas.
14-aastasena tegi Arthur enda väitel regulaarselt suuseksi õe Jeannie ja nõo Lindaga. Samuti väidab ta, et tal oli suhe ka ühe lähedal elava tüdrukuga, kelle vend tabanud ta tüdrukule suuseksi tegemast. Vend ähvardanud rääkida vanematele, kui Arthur ka teda suuga ei rahulda. Huvitaval kombel ei räägi Arthur ühestki vaginaalsest ega anaalsest vahekorrast tol perioodil, mis võib viidata tema erektsioonivõimetusele.
14-aastasena koges Arthur oma sõnul esmakordselt ka vägivaldset seksi. See juhtunud siis, kui ta läks koolist koju ning üks mees, kes ta auto peale võttis, hoidnud teda kõrist, võttes tal samal ajal suhu. Kui Arthur ei suutnud orgasmi saada, vägistanud mees ta anaalselt ja visanud kodu lähedal autost välja.

* * *

Jürgen Bartsch on üks väheseid seksuaalmõrvareid, kes oma tegusid hiljem siiralt kahetses. 15. detsembril 1967 Saksamaal Wuppertalis kohtu ette astunud Bartschi süüdistati aastatel 1962–66 nelja poisi tapmises. Ta meelitas oma ohvrid vanasse varjendisse Langenbergi lähedal, kuritarvitas neid seksuaalselt, piinas ja lõpuks tappis.
Jürgen Bartsch, õige nimega Karl-Heinz Sadrozinski, sündis 1946. aastal Essenis. Varsti pärast poja ilmale toomist suri tema ema tuberkuloosi.
Jürgen oli alles 15-kuune, kui ta sattus orbudekodu sõjaka järelevaataja meelevalda, kes nõudis talt piinlikku puhtust. Hiljem adopteeris poisi lastetu abielupaar Bartsch. Jürgeni kasuema peksis poissi riidepuuga ja keelas tal teiste lastega mängida. Lihunikust isa põlgas ja mõnitas kasupoega. Vanglas kaebas Bartsch: “Tõelise turvalisuse puudumine tegi mulle alati väga haiget.” (Autor peab siinkohal vajalikuks märkida, et Bartschi elulugu puudutavates allikates esineb ilmselgeid vastuolusid. Teistel andmetel täitsid kasuvanemad Jürgeni iga soovi ning võõrasema “ahviarmastus” leevendas isa rangust.)
Vanemate kogu huvi ja aeg kuulus ärile, kus nad töötasid hommikust õhtuni. Lapse jaoks jäi vähe aega ja nii vaatas vanaema päeval poisi järele. Nelja-aastane Jürgen saadeti lasteaeda ning hiljem internaati.
Bartsch ei saanud kunagi tunda armastust ja füüsilist lähedust. 11-aastane Jürgen ei talunud elu internaadis ning tundis ennast eemaletõugatuna. Aasta hiljem saatsid vanemad ta katoliku poisteinternaati, kus keskaegsete eeskujude järgi praktiseeriti füüsilist karistamist. Hiljem tunnistas Bartsch kohtus, et teda oli ahistanud ka üks preester. Kord kurtis ta ühele naisõpetajale, et tunneb emast puudust. Mitmel korral lahkus ta omavoliliselt internaadist ning läks tagasi koju. Kuna vanemad olid majaehitamisega hõivatud, saatsid nad tüütu kasupoja tagasi internaati. 14-aastasena haigestus Jürgen raskelt nakkushaigusesse, mis kahjustas tema selja- ja peaaju. Näis, et see haigus muutis Jürgenit. Ta kaotas õppimise vastu igasuguse huvi, eelistas olla omaette, kuid kannatas samas üksinduse all. Jürgen luges palju, enamasti seiklusjutte. Tundes relvade vastu suurt huvi, meisterdas ta endale mitu paugutajat.
Kaheksa-aastasena oli Jürgenit seksuaalselt ahistanud temast vanem poiss. Juba puberteedieelses eas avaldusid Jürgeni homoseksuaalsed kalduvused. 14-aastasena olid tal esimesed homoseksuaalsed kontaktid omaealistega. Enamasti Jürgen maksis poistele nende teenete eest, näpates selle tarvis raha kaupluse kassast. Juba tollal meelitas ta poisse maa-alustesse käikudesse, lõi neid ning sundis ähvardustega seksuaalvahekorda.

* * *

Theodore Bundy sündis 24. novembril 1946. aastal Burlingtonis (Vermonti osariik) vallasemade varjupaigas. 1949. aastal kolis ta koos emaga elama Seattle’ist 60 km kaugusel asuvasse Tacomasse. 1951. aastal ema abiellus. Sellest abielust sündis neli last, kellega Tedil polnud hiljem kuigi head läbisaamist. Koolis õppis Ted hästi, ta oli lausa eeskujulik õpilane. Ka kõrgkoolis, kus ta õppis õigusteadust ja psühholoogiat, jätkus kõik niisama edukalt — lõpueksamid sooritas Ted cum laude. Kuid kahest asjast ei käinud Tedi jõud üle. Esiteks jäi rahuldamata tema ülitundlik armastusevajadus: ta ei suutnud emale andestada, et too armastas ka oma nooremaid lapsi, liiatigi, kui nood oma suuremat poolvenda ei sallinud. Ja teiseks: hoolimata kenast välimusest ei suutnud Ted kuidagi jõuda esimese suudluseni.
“Tüdrukud teda ei huvitanud. Isegi kolledžis ei suutnud ta oma ujedusest võitu saada,” meenutas pärast Tedi arreteerimist üks tema ema sõbrannadest. Kord olevat Ted talle tunnistanud, et tunneb ennast tütarlaste seltskonnas äärmiselt ebakindlalt.
Ted oli 18, kui ta üritas esimest korda tütarlapsega vahekorda astuda. Too 14-aastane plika aga naeris ta välja, nimetades teda hädavareseks. Ted ei suutnud oma sisimas naissoole andestada talle osaks saanud alandust.

* * *

Jeff Dahmer oli elav ja terve poiss, kes arenes täiesti normaalselt, ent kuueaastaselt tabas teda munandipõletik, mis tõi kaasa vaevalise operatsiooni. Tükk aega pärast seda käis poiss ringi veendumusega, et tema peenis on ära lõigatud. Isa meelest jättis poeg haiglasse oma elurõõmu ning uudishimu. Jeff muutus järjest pelglikumaks ja tõmbus üha rohkem endasse. Kogu kooliaja vältel oli tal raske sõpru leida.
14-aastaselt unistas Jeff laipadega seksimisest, kaheksandas klassis hakkasid teda kummitama seksuaalsed fantaasiad noortest meestest. Jeff sattus vaimustusse surnud hiiri leides, ta kogus oma tuppa maonahku ja pisikesi skeletiosi, millega tekitas endale meelepärast heli.

* * *

Eeluurimisvanglas viibiv Gacy avaldas arvamust, et kõigi tema probleemide juured on lapsepõlves. Sisserändajate poeg John Gacy (tema vanemad olid pärit Poolast ja Taanist) kasvas üles kodus, kus valitses range kord. Alkohoolikust isa terroriseeris sageli tervet perekonda. Viieaastase Gacy olevat vägistanud puberteedieas tüdruk kaheksa-aastasena oli teda seksuaalselt kuritarvitanud keegi ehitusettevõtja. Alates üheteistkümnendast eluaastast kannatas Gacy langetõvehoogude all. Alustanud oma töömeheteed, langes ta igal kolmandal päeval rivist välja. Alkohol ja tubakas on tema mõistusele oma jälje jätnud, nagu ta korduvalt väitis.

* * *

John J. Jouberti (s 1963, hukatud 1996) elulugu on täpselt dokumenteeritud. Põgusal tutvumisel näib see täiesti tavaline, küll aga hakkab silma, et Jouberti tapmiskirg oli alates varajasest lapsepõlvest järjepidevalt arenenud. Esimene vägivallaga seotud fantaasia, mida Joubert suutis meenutada, oli tal esinenud kas kuue- või seitsmeaastasena. Oma kujutluses hiilis Joubert lapsehoidjale selja tagant ligi, kägistas ta ja sõi koos naha ja karvadega ära. Seda laadi sadistlik fantaasia nii varajases lapsepõlves on ülimalt haruldane. Suuremaks kasvades arendas Joubert oma fantaasiaid edasi, nii et pole midagi imestada — mõrvad olid tema sadistlike fantaasiate loogiliseks järjeks.
Jouberti ema oli haiglas sanitar ja isa kelner-barman. Peaaegu samal ajal, kui poisil tekkisid esimesed sadistlikud fantaasiad, läksid vanemad üha sagenevate lahkhelide tõttu lahku. Kui Joubert oli 10-aastane, lasksid vanemad lahutada ning ema kolis koos poisiga Maine’i osariiki. Ühele psühhiaatrile rääkis Joubert hiljem, et tema ema oli äkilise meelelaadiga ning vihahoos sageli asju lõhkunud. Joubert oli siis alati oma tuppa põgenenud ja oodanud, kuni ema maha rahuneb ja tema ees vabandab. Ema olevat teda alailma alandanud ja mõista andnud, et poeg ei vääri tema armastust. Kuni kaheteistkümnenda eluaastani oli Joubert pidanud taluma ema norimist, eelkõige siis, kui poiss avalikult masturbeeris. Jouberti onaneerimisfantaasiad olid esialgu seotud naistega, kuid aja jooksul hakkasid neis domineerima aluspükstes poisid. Kas kujutlus noahoopidest ja kägistamisest — just niisugused pildid tekkisid tal silme ette masturbeerimise ajal — innustas teda onaneerima või vastupidi —, seda ei osanud Joubert öelda.
13-aastaselt lõi Joubert ühele tüdrukule jalgrattaga temast mööda sõites pliiatsi selga. See oli erutav. Kuna teda ei tabatud, hakkas ta unistama veelgi suuremast vägivallast. Järgmisel korral jalgrattaga sõites haavas ta ühte jalakäijat habemenoaga. Alles ülekuulamistel selgus, et Joubert oli enne oma esimest kallaletungi kaotanud sõbra. Jouberti ja ühe noorema poisi vahel oli tekkinud usalduslik, tõenäoliselt latentne homoseksuaalne suhe. Kuid siis sõitis Joubert oma vanematega suvepuhkusele. Kui perekond tagasi tuli, oli Johni sõber ära kolinud. Ema ilmutas asja vastu ükskõiksust ja ütles, et Johnil tuleb kaotusega leppida.
Vajadus sõbra järele on laste arengus normaalne nähtus. Lähedase sõbra olemasolu muutub eriti vajalikuks noorukieas. Nooruk vajab sõpra, kellele võiks usaldada oma hingeelu ja sisemaailma. Seepärast esitatakse sõprusele suuri nõudeid ning sõpruse katkemist elatakse sügavalt üle.
Sellises olukorras oleks tulnud last kindlasti aidata, seda enam, et ilmselt näha oli, kui ta nägi, kui raskelt poiss sõbra lahkumist üle elas. Arusaajana oleks ta püüdnud poja sõbra uut aadressi välja uurida ning üritanud temaga kontakti luua. Kuid tema hävitas pojal igasuguse lootuse toredat sõprust taastada. Mõni aeg hiljem ründaski Joubert pliiatsiga tüdrukut. Fantaasiad olid poisi vägivallale tõuganud, nüüd polnud tema teisele teele suunamine enam võimalik, Joubertist oli saanud tulevane mõrvar.

* * *

1967. aastal sündinud Marcelo Costa de Andrade oli Minas Geraisist Rio de Janeirosse paremat elu otsima tulnud talupoja poeg. Marcelo kasvas üles Rio de Janeiro ühes vaeste linnaosas. Ta sai juba varases nooruses tunda nälga, vaesust, peksu ja seksuaalset vägivalda. Polnud midagi üllatavat selles, et noor Marcelo hakkas homoprostituudiks. 16-aastaselt tekkis tal suhe samast linnaosast pärit vanema mehega ning ta võttis ka ise omaks sellele slumile omase vägivaldse eluhoiaku – 17-aastaselt üritas ta oma väikest venda vägistada. Teda süüdistati 14 poisi tapmises.

* * *

Edmund Kemperi (s 1948) suur kasv oli talle alati valusaks probleemiks. Ta ei saanud kunagi tunda ennast lapsena, sest teda peeti alati vanemaks, kui ta oli. Tal ei olnud ka kunagi eakaaslastest sõpru, sest oma vaimse arengu poolest olid viimased temast tükk maad ees. Tema tohutu kasv ei oleks tohtinud veel iseenesest mingeid erilisi probleeme tekitada. Isa ei olnud, joodikust ema eelistas Kemperile tema õdesid, ning vanaema oli mõnes mõttes veel hullemgi kui ema. Sageli sõitles ema Ediga, süüdistades teda kõigis oma probleemides. Kõige rängem psühhotrauma tabas Kemperit 10-aastaselt. Poisi äraolekul korjas ema koos õdedega kokku kõik tema asjad ning toimetas need esimesele korrusele, otse keskkütteahju kõrval asuvasse pimedasse keldrituppa. Ilmselt ei tundnud õed ennast kindlalt, kui poiss nende kõrval elas, sest nägid selles seksuaalse ahistamise ohtu. Alles nüüd sai Kemper teadlikuks seksuaalsuse probleemsest olemusest. Tema algstaadiumis erootilised fantaasiad said uut toitu ning muutusid järjest julmemaks. Lõpuks hakkas ta unistama oma ema ja õdede tapmisest. Ikka ja jälle hiilis ta, haamer ja nuga käes, ema tuppa ning kujutas ette ema tapmist.
Edmundi keldrisse pagendamine langes kokku ema esimese abielu lahutamisega. Järgneva nelja aasta jooksul abiellus ja lahutas ema veel kaks korda. Alati, kui ta abielu hakkas karile jooksma, saatis ta poisi vanavanemate farmi. Sealset elu Ed lausa vihkas. Ta tundis rõõmu ainult püssilaskmisest, mida talle oli õpetanud üks tema relvameistrist kasuisa. Kord võtsid vanavanemad poisilt relva ära, sest ta oli mõttetult loomi tapnud.
Kui ema 1965. aastal järjekordselt armus, saadeti 15-aastane Ed taas vanavanemate juurde. Ed oli väga õnnetu. Ta tundis, et vanaema kohtleb teda kui soovimatut külalist, ning ka teised lapsed pilkasid teda alailma. Ühel päeval hiilis ta kirja kirjutavale vanaemale selja tagant ligi. Vanaema oli käskinud poisil kodus abiks olla, kuigi Ed oleks meelsamini koos vanaisaga, kellega ta palju paremini läbi sai, põllule läinud. Ed laskis vanaema maha ning lõi ka veel noaga. Kui ta mõistis, millega oli hakkama saanud, otsustas ta vanaisa sellisest jubedast vaatepildist säästa. Ed ootas, kuni vanaisa koju tuli, ning laskis ta siis maha, veel enne, kui viimane uksest sisse jõudis.
Et oma kaksikmõrva ja selle põhjuste vahelist seost selgesti mõista anda, helistas Ed emale suvilasse. Ta ütles, et ema peab oma mesinädalad katkestama, sest tema poeg on just äsja tapnud tema vanemad.
Järgmised neli aastat veetis Ed psühhiaatriahaiglas ja läbis edukalt hulga psühhoteste, sest ta teadis, mida psühhiaatrid kuulda tahtsid. Ed rääkis hiljem, et oli 28 testi koos õigete vastustega pähe õppinud. 1969. aastal tunnistati ta vaimselt normaalseks ning saadeti, hoolimata prokuröri resoluutsest protestist, üheks aastaks California osariigis asuvasse noortelaagrisse. Pärast seda võis ta noorteameti ja mõne psühhiaatri tungivatest hoiatustest hoolimata koju oma ema hirmu ja armu alla naasta.

©Peter Hagen