Vaarisa fotoalbumist (galerii)

3 minutit lugemist

Vaevalt oli prantslane Louis J. M. Daguerre 1837. aastal jõudnud leiutada esimese kasutuskõlbliku fotografeerimisviisi, kui juba hakati tegema esimesi pornofotosid. Vähem ja rohkem paljad naised voogavates rõivastes lasksid ennast „idamaistes poosides” üles võtta. Tollal arvati millegipärast, et häbitut kirglikkust tuleb ette ainult egiptlaste, araablaste ja hindude juures, mitte mingil juhul aga tsiviliseeritud Euroopas. Sellest tingituna siis ka fotod „idamaiste poosidega”, mis levisid erootilise kunsti kollektsioneerimisobjektidena välgukiirusel Prantsusmaalt Berliini, Rooma, Londoni ja Madriidi nooblitesse ringkondadesse. Selliste hõbeplaatidele jäädvustatud pornofotode valmistamine oli aga üsna aeganõudev protseduur.

Munni katsumine 1855. aasta paiku.

Ka pidid modellid ilmutama pika säriaja tõttu suurt kannatlikkust. Kui taheti saada täiesti teravat fotot, pidi naine püsima liikumatult vähemalt neli minutit. Sellega on ka seletatav, miks tolleaegsetel ülesvõtetel on inimesed pisut punnsilmsed, ebaloomuliku ja tardunud silmavaatega. Mõned aastad hiljem õnnestus säriaega lühendada kümnele sekundile ja lõpuks, kui leiutati broomhõbedaplaadid, saadi hakkama vähem kui sekundiga. Lühemad säriajad ei viinud asja edasi ega soodustanud pornofotode laiemat levikut, sest fotokaamerate suurte mõõtmete tõttu sai „suguakti kunstiline kujutamine” toimuda ainult ateljeedes.

Kuna tolleaegsed fotograafid võtsid endale eeskujuks maalikunstnikud, kasutasid nad pildistamisel loodust kujutavaid või uhkeid salonge meenutavaid kulisse (millegipärast eriti maitselagedaid). Lühikese säriajaga pildistamiseks jäi valgusest vajaka. Kui taheti saavutada seda, et kõik üksikasjad oleksid selgelt ja teravalt näha, tuli kasutada kunstlikku valgust. See tähendas seda, et modell pidi umbes 10 sekundit või veel rohkemgi liikumatult paigal püsima. Need nõuded tekitasid suuri probleeme, eriti suguakti jäädvustamisel, sest mees – õigemini tema suguti – ei tohtinud võtte ajal ära vajuda. Tolle aja arusaamade järgi oli foto väga erootiline, kui modell oli osaliselt riides või alasti mehel silinder peas.

Millised need igivanad pornofotod välja nägid? Väga palju vanu pornofotosid on säilinud ning neid hoitakse Pariisis rahvuslikus raamatukogus, Viini seksuaaluuringute instituudis ja veel mõne teisegi teadusliku institutsiooni arhiivis, aga ka arvukates erakollektsioonides.

« 1 kohta 2 »

Pole mingi saladus, et nendel fotodel on kujutatud kõike seda, mis tänapäevastelgi: lähivõtted genitaalidest, stseenid loomadega, poos 69, seks kolmekesi, perenaist võrgutav postiljon, vahekord rannas (selleks kasutati kulisse), samuti kõikvõimalikud poosid ja loomulikult praegusajal „soliidsetes” erootikaajakirjades lausa obligatoorseks muutunud lesbilised armumängud.

Ja sellise postkaardi peale läks sinu vanavanavanaisa pöördesse!

Fotograafia algusaastail oli pornofotode muretsemine taskukohane ainult „kollektsionääridele”, „asjatundjatele” või muidu jõukatele inimestele, sest need olid küllaltki kallid. Lihtne töömees võis selliste piltide omamisest ainult unistada. Prantsuse postkaartide – nagu pornofotosid tollal nimetati – põhilised ostjad olid aadlikud, kaupmehed ja õpetlased. Arusaadavatel põhjustel eelistasid kaupmehed akti- ja pornofotosid müüa ainult püsiklientidele.

Nii akti- kui pornofotode jaoks poseerisid põhiliselt atraktiivsed prostituudid, kelle jaoks see oli üsna tulutoov lisateenistus. Kuid juhtus sedagi, et isegi keskklassist või seltskonna koorekihist pärit daamid lasksid ennast alasti pildistada (muidugi kui olid kindlad, et fotod ei satu nende lähikondsete kätte).

Eriti armastatud olid pornofotod sõjaväelaste hulgas, sest need aitasid sõduritel leevendada kasarmueluga kaasnevat igavust ja pakkusid erutavat silmarõõmu noortele meestele, kellel tuli vastu nende enda tahtmist osaleda arvukates sõjalistes konfliktides 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopas. Pärast Teist maailmasõda hakati paljudes riikides alguses põranda all ja hiljem, seoses tsensuuri kaotamisega, välja andma pornograafilisi ajakirju. Prantsuse postkaardid vajusid unustusse. Tõsi, ka meie päevil müüakse sekspoodides erootilisi ja aktifotosid, kuid nende osakaal ajakirjadega võrreldes on tühine. Aja jooksul on pornoajakirjade kvaliteet seoses trükitehnoloogia kiire arenguga oluliselt paranenud. Küll on aga paljude inimeste meelest pornoajakirjad liiga räiged. Asi on selles, et väljaandjad ei juhindu mitte oma väärastunud maitsest, vaid turu nõudmisest. Meeldiv või mitte, kuid paljud kaasaegsed mehed tahavadki ainult räiget hardpornot, mitte aga tänapäevase mõõdupuu järgi lahjavõitu „Playboyd”.

©Peter Hagen