USA presidendid – kroonimata kuningad

17 minutit lugemist

Kell on täpselt 12 päeval. Algab USA presidendi ametisse vannutamise tseremoonia. Ülemkohtunik võtab presidendilt ametivande. „Mina … tõotan pidulikult…“ algab ametivande tekst. See ametivanne eksisteerib juba kakssada aastat ja on põhiseaduse osa. Ja lõpeb sõnadega „so help my God„ (…nii aidaku mind Jumal). Kuid ka pärast ametivande andmist jääb president USA kodanikuks kõigi oma õiguste ja kohustustega. Arvestades presidendi kätte koondunud võimutäiust, võiks öelda, et ta on demokraatlikult valitud kuningas, kellel on rohkem privileege kui mistahes omaaegsel monarhil…

Muidugi ei taha ükski ameeriklane, et presidendiks saaks tavaline silmapaistmatu kodanik, temas peab olema siiski midagi erilist, midagi, mis teda hallist massist esile tõstab.

Presidendi ametisse vannutamise tseremoonia sarnaneb monarhi kroonimisele. Sellel tseremoonial on aga veel üks nüanss. Presidendi abikaasa on nüüd esimene leedi, mis on mitteametlik autiitel, millega pole küll seotud mingid poliitilised ülesanded või kohustused. Alates televisiooni võidukäigu algusest on ka presidendi abikaasa pidevalt avalikkuse huviorbiidis…

Thomas Jefferson.

Sellal kui tseremoonia Kapitooliumi jalamil on täies hoos, käib Valges Majas vilgas tegevus. Kuni uue presidendi ametisse vannutamiseni kell 12 päeval, jääb Valge Maja eelmise presidendi residentsiks. Peremehe vahetumine Valges Majas sarnaneb tõelise kaosega. Väga lühikese aja jooksul peab eelmine välja kolima ja uue presidendi asjad üle toodama. Kõige suuremat tähelepanu pööratakse muidugi kuulsale ovaalkabinetile, sest uus president tahab ennast kõigepealt seal sisse seada.

Theodore Roosevelt oli 20. sajandi esimene president (1901–09) ja ta oli ka esimene, kes õhtustas Valges Majas koos afroameeriklasest külalisega. Ta oli esimene president, kes sõitis autoga ja lendas lennukiga ning laskis Kapitoolimisse telefonid sisse seada. Ametisse vannutamise tseremoonial osales 35 000 inimest. 52 aastat hiljem, kui presidendiks sai Dwight Eisenhower (1953–61), osales tseremoonial mitusada tuhat inimest ja paraad kestis 4,5 tundi. Mida aeg edasi, seda rahvarohkemaks tseremooniad muutusid. Obama ametisse vannutamist 2013. aastal olevat tulnud vaatama 2 miljonit inimest. Viimaseks 20. sajandil valitud presidendiks sai Bill Clinton (esimene president, kes on sündinud pärast Teist maailmasõda – 1946. aastal), kelle teine ametisse astumise tseremoonia 20. jaanuaril 1997. aastal oli ühtlasi ka kõige kulukam.

Woodrow Wilson.

Kui siis president pärast lõputuna näivat tseremooniat ja tüütut, tunde kestvat paraadi Valgesse Majja jõuab, ei meenuta eelmist peremeest enam miski. Maja on nii kenasti sisse seatud, et uuele presidendile jääb mulje, nagu oleks ta seal kogu elu elanud. Kõik on paigas, rõivad kapis, hambahari ja -pasta vannitoas, lemmiktoit külmikus. Jõudnud Valgesse Majja, valmistub presidendipaar õhtuseks balliks. Kui president Obama abikaasa läks varem magama, siis president pidutses ballidel varahommikuni. Olgu kuidas on, kuid juba järgmisel hommikul algab presidendi esimene tööpäev, aega väljamagamiseks ei ole. Ka president vajab äratust, et mitte sisse magada. Automaat teatab: „Tere hommikust, mister president, kell on kuus. Õhutemperatuur on … °C. Täna on ilm pilves on oodata hoovihma, temperatuur päeval maksimaalselt …°C. Ilusat päeva söör.“

Esimesel päeval võib kõike juhtuda. President Kennedy vannutas esimesel tööpäeval kohtuministriks oma venna Roberti. Franklin Delano Roosevelt (1933–45) kutsus kokku kongressi eriistungi, et võtta kasutusele meetmed alanud majanduskriisist väljatulekuks. Ronald Reagani esimene ametisseastumise avalik pöördumine toimus 20. jaanuaril 1981 ning see algas dramaatilisel moel. Ajal, mil Reagan pidas ametisseastumise kõnet, vabastati 444 päeva Iraani poolt pantvangis hoitud 52 Ühendriikide sõdurit.

Franklin D. Roosevelt.

Oma esimesel tööpäeval võtab USA president sümboolselt üle vaba maailma juhi rolli. Presidendi ülesanded ei ole märgitud sedelitele – ta teab neid peast. Obama peamised mured: pikaleveninud sõda Afganistanis, majanduskriis, eelarve defitsiit, maksude alandamine, majandusprobleemid… Lahendamata probleeme on rohkem kui küllaga. Kui Ronald Reagan sai presidendiks, ütles ta enne esimest pressikonverentsi oma kaastöötajatele: „Mida ma nüüd tegema pean? See on tohutu vastutus!“

Alates esimesest tööpäevast on kogu presidendi aeg minutipealt paika pandud. Varajane ülestõusmine kujuneb varsti rutiiniks. Presidendi tööpäev algab niipea, kui ta oma magamistoast lahkub. Kõigepealt lappab ta läbi ajalehed. George Bushi tööpäev algas kell 5.30. Bill Clinton alustas päeva tervisejooksuga, Reagan uuris kõigepealt koomikseid ja luges alles siis uudiseid. Edasi kulgeb kõik varem paika pandud päevaplaani järgi. Kuid vahel tuleb ette ka muudatusi. Ilma otsatu hulga abilisteta ei ole presidendi töö tänapäeval enam mõeldav.

Mingil ajal saabus Valgesse Majja uus ja moodne ajastu nii nagu kogu ülejäänud riigiski. 2011. aastal otsustas Esindajatekoda, et Valge Maja saab aastas kulude katteks 60 miljonit dollarit ja seal töötab 487 inimest.

Harry Truman.

Kui president viibib Valges Majas, hoolitseb arvukas personal kõigi ja kõige eest. Kõik peab olema pestud, kustud, lakitud, värvitud, renoveeritud ja restaureeritud. Valge Maja töötaja jääb ametisse keskmiselt 20 aastaks. Presidendid tuleva ja lähevad, kuid paljud töötajad jäävad. Nad on äärmiselt distsiplineeritud ja eelkõige diskreetsed. Mitte keegi neist ei kavatse oma tööst raamatut kirjutada. See kuulub iseenesestmõistetavalt tööeetika hulka. Ilma sellise lojaalsuseta ei saaks ükski president Valges Majas rahulikult magama jääda.

Valge Maja ehitasid neegerorjad rohkem kui 200 aastat tagasi ja seda on korduvalt renoveeritud ja ümber ehitatud. Kõige põhjalikum renoveerimine (alles jäid ainult välisseinad) viidi läbi aastatel 1949-1952. Valge Maja kompleks koosneb tänapäeval peahoonest (Executive Mansion), ja sellest eemale ja fotodel alati varju jäävast, kuid galeriide abil ühendatud läänetiivast (West Wing) ja idatiivast (East Wing).

Valges Majas ja selle kahes tiivas on nüüd ühtekokku 132 ruumi, 28 kaminat, 35 vannituba, 412 ust, 147 akent, 8 trepikoda, 3 lifti, ujula, tenniseväljak, kinosaal ja president Richard Nixoni soovil rajatud keeglisaal.

Peahoones asuvad uhked esindusruumid, nende hulgas East Room, suurim saal Valges Majas. Riiklikud banketid toimuvad saalis nimega State Dining Room. Iga esindusruumi laes rippuv kroonlühter kaalub keskmiselt 385 kilogrammi ja selle puhastamiseks tolmust kulub 12-14 tundi.

John F. Kennedy.

Presidendi perekonna eluruumid asuvad teisel korrusel. Hoone mõlemas tiivas tegutsevad presidendi bürood.

Teenindajad täidavad presidendi ja tema pereliikmete kõik soovid, lugedes neid ka lausa silmist. Värskeltküpsetatud president, tema abikaasa ja lapsed oskavad sellisest tähelepanust lugu pidada, on ju Valge Maja peremees oma eesmärgi saavutamise nimel valimiskampaania ajal paljugi ohverdanud, rahalistest väljaminekutest rääkimata. Kuid luksusel on oma hind. Valimiskampaania ajal peab presidendikandidaat suhtlema inimestega, keda ta üldse ei salli või isegi tunda ei taha. Kuid olles kord Valgesse Majja jõudnud, on president sellistest ebameeldivatest sundkohtumistest vaba. Kui president astub ruumi, peavad kõik püsti tõusma, keegi ei tohi enne presidenti ruumist lahkuda. Kus ka president oma nägu ei näitaks, tervitatakse teda tohutu vaimustusega. Ei möödu kuigi palju aega, kui presidendist on saanud hoopis teine, tähtsusest pakatav ja oma tohutut võimu tunnetav inimene.

President ei liigu kunagi üksinda, isegi mitte Valge Maja territooriumil. Alati saadavad teda ihukaitsjad. Isegi siis, kui nad ei ole nähtaval, on nad alati presidendi vahetus läheduses. Nii ei ole presidendil mitte mingisugust privaatsust, sest lisaks ihukaitsjatele hoiavad Valges Majas kõigel ja kõigil silma peal arvukad videokaamerad.

Ronald Reagan.

1974. aasta jõulude ajal tungis keegi mees Valge maja värava kaudu residentsi territooriumile, pidades ennast messiaks. 20 aastat hiljem tulistas üks mees 29 lasku läbi Valget Maja piirava aia raudvarbade. Turvabarjääridest on ikka ja jälle läbi tungitud, koguni 91. korral viimase 30 aasta jooksul. Nendeks on olnud igat masti tegelased, alates autogrammiküttidest, auahnetest eneseupitajatest kuni vaimuhaigeteni.

Tänapäeval on Valge Maja palju tugevama valve all kui vanasti. Kunagi võis iga suvaline inimene Valge Maja aias ringi jalutada või murul pikniku korraldada. Enne Teist maailma sõda oli võimalik minna otse Valge Majani ja president Roosevelti uksele koputada. Kuid tänapäeval kujutaks ainuüksi uksele koputamine potentsiaalset hädaohtu, rääkimata presidendi toidust. Roogasid võivad valmistada ainult väga usaldusväärsed kokad. Julgeolekukaalutustel ostetakse toiduaineid anonüümselt erinevatest supermarketitest.

Presidendi suveresidents Camp David asub Washingtonist kõigest 30 minuti helikopterilennu kaugusel. Asjatu oleks otsida seda residentsi maakaardilt. Paljud presidendid tunnevad ennast Valges Majas kammitsetuna, seepärast on nad alati eelistanud nädalavahetuseks Camp Davidisse sõita. Seal tunnevad nad ennast vabamalt. Kuna territoorium on hästi kaitstud, ei pea ihukaitsjaid presidenti igal sammul saatma. Teoreetiliselt võib president teha, mida tahab, kuid peab siiski alati arvestama oma julgeolekuga.

Nancy Reagan ja Ronald Reagan.

Paljud presidendid, nende hulgas ka Barack Obama, tahaks vahel ranged protokollireeglid kuradile saata, et ennast mõnikordki vabalt tunda. Näiliselt improviseeritud spontaansus on siiski alati hoolikalt ette planeeritud. Näiteks Obama sisseastumine hamburgeri söögikohta. Esikohale jääb siiski mitte spontaansus, vaid presidendi julgeolek. Harry Truman (1945–53) läks vahel ajalehekioski juurde, valmistades sellise väikese jalutuskäiguga ihukaitsjatele tõelist peavalu.

Kui tõsiselt tuleb oma julgeolekusse suhtuda, koges Ronald Reagan koguni kahel korral. 30. märtsil 1981. aastal tulistas vaimuhaige John Hinckley presidenti. Haavata said veel presidendi ihukaitsja Tim McCarthy, politseinik Thomas Delanty ja Reagani pressisekretär James Brady, kes sai raske ajukahjustuse ja halvatuse.

Reagani teisel ametiajal oli veel üks vahejuhtum. President mängis parajasti golfi, kui ühel relvastatud tegelasel õnnestus pikapiga sõita värava kaudu Valge Maja territooriumile. Ta jõudis isegi paar pantvangi võtta. Pärast pikki läbirääkimisi andis ta lõpuks alla. „See, et ma tahtsin golfi mängida oleks võinud mõnele elu maksta,“ kommenteeris Reagan ega mänginud enam kunagi golfi.

Presidendi käsutuses on helikopter, reisilennuk Boeing 747-200B, soomustatud superauto Cadillac ja paljud muud „mänguasjad“. Arvukad uhked privileegid on muidugi vahvad, kuid iga president, kes on kordki neid privileege nautinud, mõistab peagi, et kahjuks toimivad need väga piiratud ruumis.

Lennureisi ajal võib president kindel olla, et ta ei kohta teisi inimesi peale teenijaskonna, abiliste ja ihukaitsjate. President elaks nagu kuldses puuris, ta on küll hästi kaitstud, kuid samas ka hästi isoleeritud.

Presidendi lennuk kui kõige ihaldatum privileeg.

Kunagi maksis president kõik oma kulutused ise ja lahkus Valgest Majast suurtes võlgades. Thomas Jefferson (1801–09) maksis oma sekretärile ja teenijale palka oma taskust. Grover Clevelandil (1893-1897) oli nii vähe kaastöötajaid, et pidi sageli ise telefoni vastu võtma. Thomas Jeffersonil oli oma ametiaja lõpus võlgu 20 000 dollarit. James Monroel oli 1825. aastal ametist lahkudes võlgu vähemalt 30 000 dollarit.

Tänapäeval makstakse presidendi kulutused kinni 12-st erinevast allikast. Käivad kõlakad, et presidendiamet läheb aastas maksma umbes poolteist miljardit dollarit. Ainuüksi presidendilennuki Air Force One hooldamine ja arvukad lennureisid neelavad hiiglasummasid. 1990. aastal tutvus Bush uue presidendilennukiga Boeing 747-ga (vana lennuk oli Boeing 707) ja oli sellest suures vaimustatud. Bush meenutab: „Esmakordselt 747 pardale tõustes tundsin end kui laps uue mänguasjaga. Seda tunnet on väga raske kirjeldada. See lennuk on igapidi tohutu ja imepärane. Boeing 747 erineb Boeing 707-st nagu öö ja päev.“ Bush oli ka ise piloot olnud ning oskas seda enam uut lennukit hinnata.

Kõige reisihimulisemaks USA presidendiks oli Bill Clinton, kes kaheksa aasta jooksul lendas oma 159 reisiga ameerika maksumaksjate raha maha ühtekokku 292 miljoni dollari eest. Tema abikaasa Hillary 20 iseseisva reisi peale kulus veel 2,5 miljonit. Välisministrina külastas Hillary Clinton aastatel 2009–13 112 riiki ja läbis lennukil 1 539 382 kilomeetrit (38 korda ümber maakera!).

Presidendi vägev sõiduk.

Presidendina jääb inimene sageli eluvõõraks. Kui Eisenhower presidendiametist lahkus ja esimest korda telefoni väljaspool Valget maja kasutas, oli ta üllatunud, et pärast numbri valmist kostsid telefonist mingid toonid – ta oli harjunud otselülitustega. George Bush viibis ühel toiduainetetööstuse näitusel ja tutvus huviga tetrapakendis mahlaga. Ta ei teadnudki, et sellised pakendid olid USA-s kasutusel juba kümme aastat.

USA president sööb ja elab nagu kuningas. Kui ta lennukiga mõnda teise linna lendab, suletakse õhkutõusmisel või maandumisel õhuruum sihtkoha lennuvälja ümbruses. Kui president istub autosse, suletakse liiklus kogu vajalikul teelõigul. Presidendi turvameeskond muudab terve tänava ajutiselt riigipea erateeks. See kõik on kahtlemata vajalik, kuid sellel on ka varjukülg. President kaugeneb üha enam rahvast. Inimeste „lähedust“ vajab president ainult valimiskampaania ajal. Teisalt mõistab iga president, e tema populaarsus oleneb ka sellest, kui ta ei lase ennast maksimaalselt piirata, isegi siis, kui see peaks tema julgeolekule ohtu kujutama. Ka president Fordi tulistati – õnneks küll mööda – koguni kahel korral.

Bill Clinton.

12. juuni 1971 abiellus Nixoni tütar vanim tütar Tricia (s. 1946) Valge Maja Roosiaias. See oli aasta suurim meediaspektaakel. Vähemalt 55 miljonit inimest jälgis televisiooni vahendusel uhket pulmapidu.

Presidendil ja tema perekonnal peaaegu polegi privaatsust. Olgu pereliikmete suhted millised tahes, avalikkuse ees tuleb mängida musterperekonda. See paneb proovile ka kõige leplikuma perekonna kannatused. President ja tema abikaasa käivad telekaamerate vaatevälja jäädes käest kinni nagu armunud teismelised.

Pärast närvesöövat valimiskampaaniat naudib presidendipere vähemalt ametiaja alguses elu Valges Majas. Presidendi laste või nõbude jaoks on Valge Maja nagu Disneyland. Presidendi residentsis üles kasvada pole siiski mingi luksus. Väljastpoolt paistab kõik tore ja kena, kuid tegelikkuses pole lastel mingid vabadust ega privaatsust. Meedia agressiivsust on tunda saanud kõik USA presidendid. Nixon kasutas oma kahte tütart valimiskampaania ajal nagu maskotte, sõna otseses mõttes söögi alla ja söögi peale. Tütred saatsid teda kõikjal. Seega on lapsed presidendi poliitiline kapital. Kui valimiskampaania ajal ja presidentuuri esimesel neljal aastal kõlbab kõik, mis aga populaarsust suurendaks, siis teise ametiaja lõpupoole hakkab iga president mõtlema sellele, millisena ta ajalukku läheb.

Keegi ei suuda enam meenutada, mida olulist Barack Obama presidendina korda saatis.

Kaks aastat enne teise ametaja lõppu tuli Clintonil üle elada kõige tõsisem kriis. Puritaanlikud ameeriklased, kes ise ei ole ilmselt kunagi seksinud, panid Clintonile tema suuseksi afääri juuditar Monica Lewinskyga väga pahaks. Äärepealt oleks senat presidendi süüdi tunnistanud ja tal oleks tulnud häbiga tagasi astuda. Viimasel aastal ei pööratud aga Clintonile enam erilist tähelepanu, sest avalikkuse huviorbiidis oli uus võimalik presidendikandidaat. Oma ametiaja lõpus oli Clinton siiski populaarseim president, teisele kohale jäi Ronald Reagan, kes viimasel tööpäeval pidas ennast üleval nagu kõik eelmised kaheksa aastat. Ta alustas päeva sellega, et läks ovaalkabinetti, võttis kirjutuslaua sahtlist peoga pähkleid ja söötis nendega väljas oravaid. Tema järglane George Bush (1989–93) ei olnud armastatud, ta ei teinud küll suuri prohmakaid ega sattunud skandaalidesse, kuid majanduslangus ja Iraagi sõda muutsid ta üsnagi ebapopulaarseks.

Oma viimasel tööpäeval läks Bush koeraga Valge Maja aeda jalutama. Ja lahkus vaikselt ametist…

Lyndon Johnsoni ametiaega varjutas sõda Vietnamis. See sõda mõjus talle nii, et ta ei kandideerinud enam teiseks ametiajaks. Nixon aga riskeeris ka teist korda kandideerida ja võitis 7. novembril 1972 mäekõrguselt, saades 60 protsenti häältest, kaotades ainult Massachusettsi osariigis. Tema viimased tööpäevad olid aga kõike muud kui kuulsusrikkad.

Donald Trump raputas Ameerika ühiskonda päris korralikult, nii korralikult, et tema vastu protesteerijad kippusid unustama, et tegelikult protesteerivad nad USA demokraatliku valimissüsteemi enda vastu. Euroopas on aga Trumpi peale tigedad need, kes tahaksid takistamatult jätkata Euroopa islamiseerimist ja afrikaniseerimist küll humaanse abi, küll erinevustega rikastamise sildi all.

9. augustil 1974. aastal oli Nixon sunnitud Watergate’i afääri tõttu ametist tagasi astuma. Samal päeval vannutati 38. presidendina ametisse asepresident Gerald Ford. (Muide, ta on teine USA president, keda ei valinud rahvas. Asepresident Johnson sai presidendiks pärast Kennedy tapmist.)

Ford üritas juba ametisoleku alguses presidendiametit paremas valguse näidata ja andis Nixonile amnestia, lõpetades sellega skandaalse afääri edasise uurimise. Järgmistel valimistel 1997. aastal võitis aga üllatuslikult Jimmy Carter. Kuid ka tema jäi Valgesse Majja ainult üheks perioodiks.

28. oktoobril 1980 toimunud televäitluse ajal jäi Carter suurte esinemiskogemustega Ronald Reaganile ilmselgelt alla…

Presidendiamet on aga siiski nii väsitav, kurnav ja pingutav, et presidendid vananevad oma ametis kiiremini kui ei keegi teine. Ametiaja lõpus on nad aga ilmselgelt õnnetumad kui varem, kuid samas tunnevad ilmselt ka kergendust tohutust vastuse- koormast vabanemisest. Traditsiooniliselt võtab lahkuv president ametiaega alustava presidendi kl 10 hommikul vastu Valges Majas, kust sõidetakse kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Kapitooliumi ametissevannutamise tseremooniale.

Nii mõnigi arvab, et USA presidendiamet on unelmate elukutse. Kuid ka selles ametis on tõuse ja mõõnasid. Kuid ühel heal päeval tuleb ametist lahkuda ja jääda pensionile… Lahkuvad presidendid ei jää taga nutma mitte võimu, tähelepanu, eskorti, soomustatud limusiini, vaid presidendilennukit kui uhkeimat mänguasja, kui kõige meeldivamat privileegi. Kuid samas lohutab neid teadmine, et õlgadelt on langenud hiigelkoorem. Siiski tunnistas Reagan „Pensionipõlv ei ole minu jaoks, nädalalõppudega ei oska ma midagi peale hakata.“

Üle kahe korra ei tohi kedagi presidendiks valida. Inimene, kes on kogu oma elu poliitikale pühendanud, on selle teadmisega raske leppida. Äkki lõpeb sigin-sagin tema ümber, lõpeb see tempokas elu ja vaba ajaga pole midagi peale hakata. Kuid igav ja kurb nende pensionipõlv ei ole. Nad võivad reisida riigi kulul, nad kirjutavad tulutoovaid memuaare (Carter kirjutas koguni 15 raamatut, et oma võlgadest lahti saada), püüavad kala, söödavad parte, käivad ujumas, mängivad tennist…

Nii mõnigi ekspresident on leidnud ka pensionipõlves tulusa äriotsa. Näiteks Bill Clinton on oma loengutega kokku kühveldanud 60 miljonit dollarit. Ka tema abikaasa sai välisministrina päris head palka.

* * *

Clintoni tütrel oli 26 ihukaitsjat

Chelsea Clinton.

Vaevalt et ühtegi teist noort daami maailmas on korraga saatnud nii palju mehi kui USApresidendi tütart Chelsea Clintonit, kui ta Stanfordi ülikoolis õppis. Paar-kolm neist istusid tema läheduses loengutel, teised „juhtusid“ kõrvallauda sööklas, raamatukogus jne. Nad ei lasknud Chelsead päeval ega ööl minutikski silmist; maitsesid kõike, mida ta sõi ja jõi ning hoidsid ta magamistoas pidevalt töökorras videokaameraid. Need, tavaliste tudengitemoodi mehed, tossudes ja sportlikus riietuses, olid eriettevalmistuse saanud ihukaitsjad, arvult ühtekokku 26.

* * *

Rumalad ameeriklased väärisid rumalat Bushi

George W. Bush.

John Hopinski ülikooli professor Morris Berman väitis 2000. aasta augustis, et vabariiklaste presidendikandidaat George W. Bush on äärmiselt rumal inimene ja temast saaks kõigi aegade kõige rumalam president, kes aga sobivatki sama rumalatele ameeriklastele. Bermani väitel ei oska Bush isegi grammatiliselt korrektset kõnet pidada, aga ikkagi tahtsid ameeriklased teda valida.

Tõepoolest, ameeriklaste rumalus on lausa vanasõnaline. 120 miljonit täiskasvanud ameeriklast on inglise keeles kirjutamises ja lugemises 11-aastase tasemel, alates 1965. aastast on ajalehte lugevate ameeriklaste arv poole võrra vähenenud, 40 protsenti ameeriklastest ei tea, kelle vastu USA Teise maailmasõja ajal võitles. Kuid see ongi ju tõeline demokraatia, kui ka rumal inimene võib presidendiks saada!