Unustamatu „Helisev muusika“

3 minutit lugemist

„Helisevale muusikale“ kuulub vaatajate absoluutne rekord Eestis ja on täiesti kindel, et ükski teine film ka kaugemas tulevikus seda rekordit ei üle. Ameerika muusikali „Helisev muusika“ (Sound of Music, 1965) näidati Tallinna kinos Kosmos 6. detsembrist 1971 kuni 16. aprillini 1972 järjest 132 päeva 525 seansil (pilet maksis 1,40 rubla). Kui arvestada saali täituvuseks 80 protsenti, vaatas filmi umbes 420 000 inimest. Kosmosesse sõideti busside ja rongidega kogu Eestist (Kord oli kino taga parkimas 30 bussi!). Esimese aasta arvestuses on see kolmas populaarne film „Viimse reliikvia“ ja „Kevade“ järel. Filmi „Helisev muusika“ näidati veel 1973, 1974, 1975. ja 1978. aastal 258 seansil. (Ühtekokku 783 seanssi!) Kokku saaks arvestuslikke vaatajaid 626 400.

Kaader filmist „Helisev muusika”.

„Heliseva muusika“ fenomenaalse menu taustal on lausa naeruväärne, kuidas meie tattninadest filmikommentaatorid aeg-ajalt teadustavad, et seda või teist filmi vaatas nädala jooksul mingi 1000 inimest. Eriliseks kinomagnetiks peetakse aga asjaolu, et see või teine film on kandideerinud Oscarile. Tühja sellest, et film ühtegi auhinda ei võitnud, aga ainuüksi sõnapaaril „Oscari nominent“ peaks vaatajale olema lausa maagiline mõju. Tegelikult ei ole.

Tollal, 1970-ndate aastate alguses mõjus „Helisev muusika“ nagu tubli sõõm puhast hapnikku, tõeliselt helge, ilusa ja särava filmimuinasjutuna. Paljud inimesed on tunnistanud, et ükski teine film pole neile avaldanud nii sügavat muljet kui „Helisev muusika“…

Kuid teeme siinkohal väikese kõrvalepõike, näitamaks veenvalt, kuidas ka filmitegijad üksteiselt vargsi ideid näppavad. Meenutagem „Heliseva muusika“ alguskaadreid: täielikus vaikuses ilmuvad läbi rünkpilvede nähtavale mäed, kostub tuule müha, esimesed muusikahelid, vaiksed, sugereerivad, kõlab filmi tunnusmeloodia avaakord… Kes on aga näinud ka Leni Riefenstahli propagandafilmi „Tahte triumf“ (Triumf des Willens), veendub, et „Heliseva muusika“ tegijad on filmi haarava ja vaatemängulise alguse idee ilmselgelt näpanud Riefenstahli filmist. Muide, „Helisev muusika“ on ainuke muusikal, mis on ajaproovile vastu pidanud ja toob heldimuspisara silma isegi 1980.-1990.-ndatel aastatel sündinud kalestunud noortele meestele.

„Heliseva muusika” võtetel Salzburgis.

Mäletan, kui käisin nõukogude ajal kinos vaatamas Leonard Bernsteini muusikali „West Side’i lugu“, (West Side Story, 1961). Kõige südantliigutavama koha peal hakkas publik saalis naerma – märk sellest, et filmitegijad olid vaatajate sügavatele ja õilsatele tunnetele mängides tegelikult üle pakkunud ja totaalselt puusse pannud. Eriti kummaline oli ka osatäitjate valik. Sõna otseses mõttes vanaaegsete nägudega tegelased oleksid sobinud külapoe õuele võikaste tassima, aga, mitte kassafilmi.

Filmi „Lauldes vihmas“ (1952) vaadates võib tänapäeva kinokülastajat tabada vaid iiveldus – ilane, imal ja lootusetult ajale jalgu jäänud lugu!

Omal ajal vaatas nõukogude inimene suu ammuli USA muusikali „Seitse pruuti seitsmele vennale“ (1954), kuid tänapäeval ei tahaks keegi seda filmi ka tasuta vaadata!

Prantsusmaa-Saksa LV halearmsa ühisfilmi „Cherbourg’i vihmavarjud“ (1964) toomine ekraanidele tänapäeval tähendaks kinole kindlat pankrotti. Või kes meist mäletab enam isegi sellist muusikali nagu „Minu veetlev leedi“ (My Fair Lady, 1964). Okei, Audrey Hepburn sobis oma osasse suurepäraselt, aga tema filmipartneriks juba tollal parim enne möödas Rex Harrison? Kuigi film võitis 8 Oscarit, pole ta ajaproovile vastu pidanud. Ja kõige lõpuks „Naljakas tüdruk“ (Funny Girl, 1968), mille peaosas esines oma kuulsa suure ninaga Barbra Streisand.

Eri riikides on vändatud palju muusikale, mis tänapäeval tunduvad mitte ainult igavate, vaid lausa tobedatena.

Peter Hagen

0

Your Cart