Tutvus kuulutuse kaudu

4 minutit lugemist

„Soovin tutvuda pikemat kasvu intelligentse mehega…” Nii algavad paljud kosjakuulutused. Arusaadavalt soovivad mehed tutvuda endast lühema naisega. Kummaline on aga see, et partneri kasv on tähtis ka neile, kel kuldne keskiga juba ammu seljataga. Elukutse, maailmavaade ning vabaaja harrastused jäävad tagaplaanile. Määravaks on sentimeetrid.

Isegi siis, kui kuulutaja ei sea tulevasele partnerile pikkuse piiranguid, avaldab ta kuulutuses omaenda pikkuse, mõjutades nii potentsiaalse kosilase valikut.

Miks on pikkus nii tähtis? Kas naine endast lühema mehega (või vastupidi) ei sobi kohe kuidagi? Loomulikult ei sõltu eluõnn sellest, kas partner on mõni sentimeeter pikem või lühem. „Pikkuse sündroom” on puhtpsühholoogilist laadi, mille puhul on tegemist nn. oreooli efektiga: mida säravamas aupaistes me tajutavat või kujuteldavat isikut näeme, seda paremaks, targemaks ja suuremaks teda ka peame.

Pittsburghi ülikooli teadlased on leidnud, et pikka kasvu mänedžerid on edukamad, teevad kiiremini karjääri ja teenivad rohkem raha kui nende lühemad kolleegid. Teadlaste arvutuste järgi teenis 182 cm pikkune mänedžer aastas keskmiselt 3660 dollarit rohkem kui 14 cm võrra lühem mees. On selge, et pikad mehed avaldavad paremat muljet ning neid usaldatakse ärimeeste ringkondades rohkem.

Pikad mehed meeldivad ka naistele. Tõsi, 160 cm pikkust seelikukütti on üpris raske ette kujutada, olgu ta kui seksikas tahes. (Erandiks on muidugi mõned jupatsitest filmitähed nagu näiteks Tom Cruise. Kuid selliste meeste pikkust annab kinoekraanil „korrigeerida”. Kõik sõltub operaatori valitud võttenurgast.)

Tõenäosus ajalehekuulutuse kaudu endale elukaaslane leida on üpris väike ja seda päris mitmel põhjusel. Alustaksime sedapuhku teisejärgulistest teguritest. Valesti talitab see, kes nõuab esimeses vastuses fotot. See, ei tulevane partner näeb fotol sümpaatne välja (foto võib pealegi olla aastatetagune), ei saa olla garantiiks, ei foto saaja on saatjale sümpaatne. Foto nõutaja (tavaliselt mees) lähtub egoistlikust arusaamast: kui juba tema mulle meeldib, siis mina meeldin talle igal juhul! Õigem oleks vahetada vastastikku fotod ja alles siis kohtuda.

Esimene kohtumine „pikka kasvu intelligentse mehega” või „lühemat kasvu kena brünetiga” jääb sageli ka viimaseks. Miks?

Ärgem unustagem, et suhete alates on suur tähtsus füüsilisel atraktiivsusel – sellel, kuivõrd väljavalitu vastab käibivatele iluideaalidele. Võtame näiteks meeste kasv – naised peavad tundmatut meest seda kütkestavamaks, mida pikem ta on. Aja jooksul atraktiivsuse osatähtsus langeb ning tutvuse kulgu hakkavad üha enam mõjutama poolte suhtlemisoskus.

Kuulutuses esitatud tingimustele vastamine (nii pikk, nii vana jne.) ei suuda asendada silmast silma kohtumist, mis on siiski määravama tähtsusega kui materiaalne kindlustatus, auto või maja.

Endast kirjas äärmiselt sümpaatse mulje jätnud inimene võib esimesel kohtumisel osutuda välimuse poolesi täiesti vastuvõetamatuks. Tekib piinlik moment. Mõlemad tunnetavad, et nad teineteisele, ei meeldi, kuid kohe lahku minna pole ka nagu ilus. Muidugi võib ju vaikselt loota, et partner aja jooksul armsaks muutub, kuid kes teab, mis vead siis veel ilmsiks tulevad. Ükskõik kumb järgmisest kohtumisest loobub, sandisti tunnevad end mõlemad.

Miks tutvus kuulutuse kaudu ei taha vedu võtta?

Asi on selles, et tutvus kuulutuse kaudu algab vales järjekorras. Jääb ära flirt, millest tavaolukorras mehe ja naise suhe alguse saabki. Flirti asendab ülepingutatud näitemäng, kus mõlemad tutvujad püüavad endast iga hinna eest parimat muljet jätta.

Vastastikuse sümpaatia tekkimisel mehe ja naise vahel ei ole tähtis, kas kohtumine toimub saatkonna ballil, pandimaja järjekorras või kodutute varjupaigas. Kuid fakt on ka see, et näiteks hädaoht ja situatsiooni eriskummalisus suurendavad suhtluspartneri köitvust ning soodustavad seega armumise võimalikkust.

Suhete tekkimisel on määravaks esmamulje inimesest. Ka põgusa vestluse käigus kogutakse vastastikku piisavalt vajalikku informatsiooni, et jõuda endas veendumusele, kas soovitakse pikemat tutvust. Erimeelsused ja negatiivsed iseloomujooned ei avaldu loomulikult kohe ega ka mitte järgnevatel kohtumistel. Ajapikku võib ju partneri juures ilmneda negatiivseid omadusi, kuid nendega võidakse harjuda. On ju abielueelne tutvus eelkõige partnerite kohanemisaeg.

Kuulutuse peale kohtumisele tõttaja mängib aga täispangale. Temal on juba täielik ettekujutus sellest, mida ta tahab, mis talle meeldib või mis närvidele käib. Piisab, et esimesel kohtumisel ei meeldi partneri juures see või teine asi, kui juba tõmmatakse nina vingu ja ongi tutvusel lõpp.

Paljud mehed ei suuda endale teadvustada, et (armu)suhete kujunedes on naised tavaliselt rohkem orienteeritud elukaaslase valikule. Sageli arutleb naine nii: „Paistab, et meie ühine tulevik teda ei huvita. Vaja otsida keegi, kel on tõsised kavatsused.”

Vanal heal ajal said inimesed kontakteeruda mitmesuguste rituaalide ja tavade täitmisel, mis ainult näiliselt olid seksivaenulikud. Ei mindud ju vanastigi kirikusse pelgalt jumalasõna kuulama, vaid eelkõige vaikses lootuses kohata oma tulevast.

Meie palavikulise elutempoga suurlinnakultuur on flirdivaenulik. Üha rohkem on üksikuid ja üha vähem on neid kohti (ja mitte ainult linnades), kus mehed ja naised saaksid kohtuda ja teineteist tundma õppida.

©MAAJA