Turvaseks (võru murdes)

3 minutit lugemist

Pooloko haanarõugu man istõva kats miist ja peivä suitsupausi. Vanaesä kiske puulpalanu pitsi otsa tsusatu „Priimat”, a poiskõnõ järi niisama kõrrõkõisi. Juttu aeti naastest.

„Kas vangilaagreh litse kah oll?” tunsõ nuurmiis huvvi.

„Küländ, a näädeka pidi ette kaema, et määnestki tõpõ külge ei saasi. Ma kõnõlõ sullõ, kui viguridsõlt nu asa vahel kävevä. Viimätsõl aol oll meil joba perüs lahe elo. Kui kiäki är kodo lasti, sis peeti iks väikene pido umavahel maaha. Oll viina ja mõnikõrd litse kah. Muudoki tulle egasugumadsi nõkse kasutada, a är kõik tükü tetti – ega inemist ei piä. Hää küll, sai sis ütel venläsel aig täus ja lubati tõnõ är kodo. Maru nussimiis oll. Olgu naane määne tahes, maha murse iks. Es jää haigõs kah roisk. Esi kitte, et kõiki naisi maailmah läbi tõmmata ei jõvva, a sinnäpoolõ piät püüdmä. Venlästel on sääne vanasõna. Noh tegi timägi inne ärminekit sõbrolõ vällä. Võtimõ viina – kõigil hää tujo – a kodominejä jäi iks kurvõmbas ja kurvõmbas. Es istu tõsõlõ süük ega juuk. Lõpuh kaivas meele, et ilma litseta iks tulõ ei tast olõmisõst midägi vällä. „Asi näid siiä kutsu om,” annimõ mi nõu. Jälki hädä, venläne es julgu nikku – peräkõrd jääse haigõs. Läät kodo, midä sa naasele ütled? Kost sait säätsne ulli via? Maadõl miis hindägä mis maadõl, a lõpuh karas pistü ja lubas veitse uurma minnä tada asja. Poolõ tunni peräst oll miis tagasi, maru illos lits üteh. Venläne sai õkva nagu är vahetõdus. Muudku leie kõigika kokko ja kobe umma huura. Sis naas täl rõivid ütshaaval säläst võtma. Meil maru ilo, kõigil silmä nagu pooli pääh. Lõpuh säie litsi sälüle lavva pääle, mõtlimõ, et nüüt nakkas nussma, a es midägi. Venläne käske hoobis meil munni pöksest vällä võtta ja ette näüdätä. Vale kõgõ suurõmba riistaga mehe vällä ja pallõl, et tu nikma nakkasi. Sõbõr es olõ kah vasta ja naaski tüühü. Kodominejä kai edimält niisamatõ päält, sis naas oppama, et tekke iks nii ja nii. Lits puha oeas käeh, kui tu maru suur kolbe sisse ja vällä käve. Venläne läts kah hasarti, karõl ümbre lavva, vahte nikjid iist ja takast, pesse kässi kokko ja kitte: „Uh kak jebjot! Uh kak jebjot!” No küll ta säie vaest huura egatmuudo, püstü ja pikäle, kõtulõ ja sälüle. Sõbõr sai armõtuhe vaiva nätä, no peräotsah vässü iks nii är, et saisa es inämb sukugi tõsõl. Nüüt pässi lits ummõhtõgi är vaivast – kos tu hirmus türä – haarde rõiva kanglahe, hõigas meele ussõ päält „Ubitsõ!” ja pagõsi. Niimuudo oll venläne kah iks midägi saanu ja võisõ järgmädsel pääväl är kodo sõita nagu õigõ miis.”

„A mis tust sõbrast sai?” uure poiskõnõ.

„Jäiegi räbäk triperihe,” visas vanaesä ammukistunu suitsuotsa minemä.