Tuharad ja jalad fetišina

6 minutit lugemist

Nähtavate ja katsutavate objektide seast ahvatlevad fetišiste eelkõige tuharad ja jalad. Mitte ühegi teise objekti juures peale tagumiku ei ole fetišismi piirid nii ähmased. Vaimustab ju ilus istmik iga tervet meest, ilma et teda võiks kohe fetišistiks nimetada. Kellele meist ei meeldiks silitada kena ümarat või tüdrukulikult kitsast naisetagumikku? Ka siin etendavad fetišistiks muutumisel olulist osa varajases nooruses tekkinud eelsoodumused.

Tagumiku erutavad omadused

Mehe huvi naise istmiku vastu on täiesti loomulik ja tuleneb sellest, et tuharad on erogeene piirkond. Kui sümpaatia tagumiku vastu jääb ühiskonnas tavapärastesse piiridesse, siis ei peeta seda millekski iseäralikuks, sest ta kattub üldiselt aktsepteeritava normiga. Kui aga juhtub, et seksuaalne huvi koondub täielikult tuharatele ja/või anaalpiirkonnale, siis võib see viia niinimetatud tuharafetišismile.

Tuharafetišismi avaldumisvormid on mitmekesised, ulatudes süütust sümpaatiast ilusate vormide vastu ekstreemsete seksuaaltehnikateni. Ajalugu näitab, et ikka ja jälle on olnud perioode, kus naisetagumikule (ja muuseas aeg-ajalt ka mehe omale) on osutatud äärmiselt suurt tähelepanu. Õieti ei olegi olnud selliseid aegu, kus istmikul poleks olnud mingit tähtsust.

Nii üllatav kui see ka ei ole, hindavad naised nagu homodki mehe juures kõige rohkem prinki tagumikku.

On tähelepanuväärne, et enamikule meestest avaldab eriti suurt külgetõmbejõudu suur täidlaste vormidega tagumik. Siin võib sarnaselt rindadega täheldada fenomeni, et täidlus on paljudele meestele emalikkuse sümbol. Tuharafetišistide joonistustes kujutatakse tagumisi kumerusi tihti ülisuurtes, ebarealistlikes vormides. Tunduvalt haruldasem on kiindumus saledate, õrnade tagumike vastu. See osutab mõnedel juhtudel varjatud homoseksuaalsusele.

Tuntud on mõnede tänavaprostituutide rõhutatult meeli erutav puusahööritamine. Ka teater ja film pakuvad suurel hulgal tõendeid tuharafetišismi laia leviku kohta ning tagumiku erutavatest omadustest ei lähe mööda kirjanduski.

Aktiivne tuharafetišism ulatub aktifotode kogumisest ebatavalise seksuaalpraktikani. Enamik meessoost tuharafetišiste haarab oma ihade objekti eelmängu kaasa. Aga ka suguühet ennast meeldib neil teha tagantpoolt (a tergo). Selle asendi korral on mehel võimalus mitte ainult tuharaid näha, vaid neid ka tugevalt haarates endale lähemale tõmmata ja niiviisi sugutusliigutuste juhtimisega oma erutust suurendada. Äärmuslikel juhtudel eelistatakse koguni anaalset vahekorda. Siiski ei saa anaalseksi põhjendada ainuüksi tuharafetišismiga, vaid siin on ka muid tegureid.

Kui mängu tuleb flagellantism

Kui fetišistlikele kalduvustele lisanduvad sadomasohhistlikud, on tagajärg tihtipeale flagellantism. Selle juures pööratakse ihaldatud kehaosale erilist tähelepanu vitsa, kepi või piitsaga. Kuigi tavaliselt on selliste eelistustega isikuid võimalik jagada aktiivseteks ja passiivseteks, ei ole haruldane, et ühes ja samas isikus on olemas nii esimese kui teise kalduvused.

Selle seksuaalse hälbe kohta leidub eri aegadest suurel hulgal kirjandust. Iseäranis palju pakuvad ajaloolisi fakte ilmselgelt seksuaalse maiguga karistamistest need ajastud, kus eksisteeris orjus või pärisorjus. Ent ka kloostrites (enesepiitsutajad), internaatides (koolidistsipliin) ja vanglates (karistamine) oli tuharafetišismi ilminguid. Sellistest kirjatöödest nagu „Leenake vangimajas” või „Vene tantsijanna memuaarid” on kultuuriajalooliste huvidega lugejatele teada, et ekstreemseid võimalusi ebatavaliste seksuaalsete kalduvuste rahuldamiseks leitakse kuni tänapäevani välja. Mainigem veel lühidalt markii de Sade’i töid: need sisaldavad küll peaaegu kõikide seksuaalsete hälvete ja perverssuste kirjeldusi, kuid anaalpiirkonnale – arvatavasti autori isikliku eelistuse tõttu – on saanud osaks eriline tähelepanu.

Eri inimeste juures esineb kõikvõimalikke tuharafetišismi variante. Seksuoloogidele on teada juhtumeid, kus mehe kinnistus istmikule on nii tugev, et naisega suhtlemisel ja füüsilisel kontaktil ei olegi mingisugust väärtust. Nad soovivad üksnes, et täies riides naine paljastaks oma tagumiku. Seejuures lamagu ta põrandal või kummardugu üle tugitooli või diivani. Mees vaatab naist ilma temaga rääkimata või teda puudutamata. Peaaegu alati vabastab ta ennast pingest eneserahuldamise teel; mõningatel juhtudel võib mees orgasmini jõuda isegi sugutit kätega erutamata.

Asja tuleb hoida salajas

Tuhara- ja jalafetišistid tegutsevad sarnaselt rinnafetišistidega. Kus iganes võimalik – bussis, rongis või mujal, kus on tunglemist – proovivad nad suruda või isegi hõõruda oma istmikku kellegi teise, enamasti naise oma vastu. Seista naisterahvaga jalg jala kõrval on seda tüüpi fetišistidele ülim nauding.

Kauneid sääri nähes

Ka naiste jalad on tihti fetiš. Seda laadi fetišismi vormid on aga eri isikute puhul väga erinevad. Nii armastab üks näiteks klassikaliselt ilusaid saledaid jalgu kaunite ümarate säärte ja mitte väga jõuliste reitega. Selliste jalgade tuntud ilukriteerium on: kui naine seisab, jalad kõrvuti, peab saama neljast kohast läbi jalgade vaadata: kederluude alt, kederluude pealt, põlvede alt ja päris ülevalt reite vahelt.

Jalgade erootiline võlu on väljaspool kahtlust. Kirjutagu mood ette pikki või lühikesi seelikuid, ajast aega on jalad meeste pilke endale tõmmanud. Mingem mõttes tagasi maani ulatuvate kleitide aega. Naist, kes näitas kasvõi pahkluid, peeti läbi ja lõhki rikutuks. Tantsijad, kes esinedes tahes-tahtmata pahkluid või koguni reisi paljastasid, olid tavaliste inimeste silmis võrdsed prostituutidega. Pole ime, et tollal oli jalafetišism laialt levinud. Niinimetatud viktoriaanlik periood lausa soodustas jalafetišismi. Sõna „jalg” kuulutamine ebasündsaks tõmbas paratamatult tähelepanu sellele „kõlvatule” kehaosale – ka fetišistlike kalduvustega meeste oma.

Jalafetišistide kuldne ajastu algas selle sajandi kahekümnendatel aastatel. Seelikud läksid üha lühemaks, otsekui oleksid naised soovinud sõjast tagasipöörduvatele meestele mitme aastaga saamata jäänu ühekorraga heastada. Aga muutused ei lõpe iialgi. Varsti oli jalafetišistide rõõm möödas, sest naissugu avastas pükstega varjatud säärte võlu. Pärast seda tuli küll veel lühikeseks ajaks miniseelikute aeg. Ent kõigile vaatamiseks väljapandud jalad kaotasid peagi oma efekti ning jalafetišistide arv kahanes märgatavalt.

Kuigi fetišistid eelistavad enamasti naisejalgu, on täiesti olemas ka fetišistlik kiindumus mehejalgadesse. Seda esineb eelkõige homode juures. Juhtub, et meestantsijad kaunistavad oma jalgu vatipolstritega, et anda neile ahvatlevamat väljanägemist.

Mõned jalafetišismi variatsioonid

Kuid jäägem naisejalgade juurde. Ühele meeldivad sirged jalad, teine võib tundide kaupa kõndida O-kujuliste jalgadega daami kannul, et nende vaatamisest mõnu tunda. Ka jalgade paksus ja pikkus on fetišistidele väga oluline. Oluline on seegi, mis naisel jalas on. Tihti on need sukad.

Sukad ja tripid – fetišistide kollektsioneerimisobjekt

Sukad võivad jalgu nii varjata kui ka rõhutada. Jalgu aitavad esile tõsta taas moodi tulevad sukapaelad ja taasavastatud sukatripid. Mõlema eesmärk on juhtida normaalse mehe pilk naise suguelundite piirkonda. Fetišistide jaoks on sukapaelad ja -tripid tihti omaette ihaldusobjekt. Nende kandja neid ei huvita. Fetišist korjab üksnes sukapaelu ja -trippe ning elab oma intiimelu nendega. Mõned eelistavad uusi, teised kantud riideesemeid.

©Peter Hagen

0

Your Cart