Tšhingis-khaani saladus

3 minutit lugemist

Maailma ajaloo üks kuulsamaid vallutajaid Tšhingis-khaan ehk Temudzin (1155 või 1162–1227), kes lõi suurema impeeriumi kui Aleksander Suur, suri rohkem kui 750 aastat tagasi. Vaatamata intensiivsetele ostingutele pole õnnestunud tema matmispaika üles leida.

 Suurkhaanist sõjageenius

Temudzini sõjalised võimed avaldusid juba teismeliseeas, mil ta juhtis mitmeid edukaid rüüsteretki teiste hõimude vastu. Mõne ajaga ühendas ta kõik mongolid ühe valitsuse alla ning võttis 1206. aastal endale Tšingis-khaani nime.

Ta reorganiseeris kogu armee, muutes selle tollase maailma võimsaimaks. Temudzini võitlejad olid ülimalt sitked, vaprad ja surma-põlgavad, sest arad said karmilt karistada. Mitte keegi ei suutnud Tšingis-khaanile vastu astuda ning mongolite tohutu sõjavägi hävitas kõik oma teele ettejääva. Tema lahingutaktika oli oma ajast sajandeid ees, sellest võtsid eeskuju isegi mõned Teise maailmasõjaaegsed tankikomandörid.

Mongolite suurriigiks ühendati hiiglaslik territoorium. Vaatamata anastamiseks korraldatud julmadele veresaunadele saabus mongolite ikke all olevale maa-alale mitmesajandiline rahuperiood. Hiina ja kogu Aasia muutus ränduritele külalislahkemaks, arenes kirjandus, kultuur, kunst, kalligraafia.

Tšingis-khaan rajas isiklikult impeeriumi õigussüsteemi ning hobuekspressilaadse ühenduse riigi tähtsamate paikade vahel.

Tšingis-khaani välimusest ei teata suurt midagi

Pole säilinud ühtegi Tšingis-khaani eluajast pärinevat teda kirjeldavat dokumenti ega portreed. Leitud fragmentaarsed tööd on kõik valminud pärast suure vallutaja surma. Näiteks Pärsia ajaloolase Ala ad-Din Ata-Malik Juvaini (1226–1283) teoses „Maailmavallutaja ajalugu” öeldakse khaani kohta järgmist: „…kui Tšingis-khaan tuli Horasani, oli ta 65-aastane valgete juuste, valge habeme ja kassisilmadega pikka kasvu jõuline mees, kellest tulvas  meeletut  energiat, arukust, verejanu ja julmust.”

Tšingis-khaani kaasaegsete kunstnike poolt maalitud väe­juhi portreedest on tänapäevani säilinud vaid üksainus, seegi joonistatud 1278. aastal, 51 aastat pärast tema surma. Pilt on tehtud Tšingis-khaani pojapoja Hubilai (1215–1294) korraldusel ja khaani elusalt näinud inimeste näpunäidete järgi kunstnik Horisuni poolt.

Nimetatud portreed hoiti 1949. aastani Pekingis Keelatud linnas, mil generalis­simus Jiang Jieshi (Chiang Kaishek) viis selle koos muu varandusega Taivanisse.

Hobused ja inimesed hauda kaasa

Tšingis-khaan suri 25. augustil 1227 äkilise haiguse tagajärjel Hara-Hoto piiramise ajal. Selleks ajaks laius mongolite impeerium juba Kaspia merest Vaikse ookeanini.

Temudzini haud on siiani leidmata, sest suurkhaanide matused toimusid saladuskatte all. Nendest tseremooniates!: on teada pelgalt üksikuid ja mittetäielikke kirjeldusi. Huvitavaimad andmed pärinevad veneetslaselt Marco Pololt (1254–1324), kes teenis 13. sajandil ligi 30 aastat Hubilai-khaani.

Ta kirjutab: „Kõik khaanid alates Tšingis-khaanist maetakse Aitai mägedesse. Kui valitseja juhtub ka surema kas või 100 päevateekonna kaugusel viimsest rahupaigast, viiakse ta ikkagi sinna. Kombe kohaselt tapetakse surnud khaani saatjate poolt kõik teele ette jäävad inimesed, et nad võiksid teenida oma isandat teises ilmas. Ühe mongolite valitseja surnukeha toimetamisel mägedesse oli niimoodi hukatuid rohkem kui 20 000. Samamoodi talitatakse hobustega – koos khaaniga peavad surema ka kõik tema parimad ratsud.”

Haua otsingud pole vilja kandnud

Võimalikke Tšingis-khaani hauapaiku on välja pakutud mitmeid. Näiteks 1980. aastatel uurimistöid teostanud Mongoolia ajaloolase prof. Badamhatani arvates asub Temudzini haud Hentei (Khentii) aimakis ehk provintsis Ida-Mongoolias, kus asub ka khaan sünnipaik.

Üks vähestest vihjetest hauakambri asupaigast peitub teoses „Mongolite salajane ajalugu”. Sealöeldu kohaselt olevat Tšingis-khaan ükskord jahiretkel kodukoha mägedes istunud pärast pikka ratsarännakut puu alla puhkama ning öelnud: „Milline hingemattev vaade. Matke mind siia, kui ma suren.”

1990. aastate algul saadeti Hentei mägedesse Jaapani-Mongoolia ühisekspeditsioon. Kasutades uusimat tehnoloogiat, avastati kolmeaastase töö tulemusena üle tuhande koopa, milles võiksid olla Mongoolia ülikute hauakambrid. Arheoloogide õnnetuseks aga ei lubanud kohalik rahvas neid uurimiseks lahti kaevata. Tundub, et Tšingis-khaani tõeline haud jääbki igaveseks saladuseks.

Matmispaik teadmata

Tšingis-khaan suri 1227. aastal. Tema matusel osales 2000 inimest. Peale tuhastamist tampis 1000 hobust matmispaika, et selle jäljed kaotada. Seejärel raiusid 100 sõdalast tükkideks kõik 2000 matuselist kui toimunu tunnistajad. Järgmisel päeval hukati ka need, ja tänini pole õnnestunud tuvastada, kus on Tšingis-khaani haud.

©Peter Hagen