Truu koer ootas raudteejaamas üheksa aastat oma kadunud peremeest

4 minutit lugemist

Maailma kõige ustavam koer Hachikō saatis igal hommikul enda peremehe rongijaama, et õhtul sinna taas vastu minna. Isegi pärast peremehe surma ootas ta seal oma kallist peremeest – üheksa pikka aastat kuni oma surmani.

 Hachikō sündis Odate linna lähedal farmis 10. novembril 1923. aastal. Mõni kuu hiljem kinkis farmer kutsika oma sõbrale – Tokyo ülikooli põllumajandusprofessorile Hidesaburō Uenole. Professor armastas väga loomi ja tal oli varem olnud juba seitse koera. Uus kutsikas kuulus akita inu tõugu, see on üleüldse üks maailma vanemaid koeratõuge. 1931. aastal kuulutati akita inu koer koguni Jaapani rahvuslikuks aardeks. Seega oli kutsikas väga hinnaline kingitus.

Hachikō – surmani peremehele ustav.

Hidesaburō Ueno pani kutsikale nimeks Hachi, sest ta oli professori kaheksas koer ja hachi tähendabki jaapani keeles kaheksat. Kо tähendab aga printsi või kiindumust ning selle lisasid nimele teised austusavaldusena.
Hidesaburō Uenost ja tema Hachikōst said parimad sõbrad, kes olid teineteisesse väga kiindunud. Mees kohtles koera otsekui enda last, kammis iga päev ta kasukat ja toitis parimate paladega. Esialgu oli kutsikas nõrgavõitu ja magas riidesse mässituna professori magamistoas voodi all hoolimata sellest, et tollal oli üsna ebatavaline koera siseruumides pidada ning üleüldse professori moel loomade eest hoolitseda.
Kui kutsikas pisut kasvas ja tugevamaks sai, hakkas ta peremeest hommikuti Shibuya raudteejaama tööle saatma ning pärastlõunal talle rongi peale ka vastu tulema. Sellest sai nende kahe igapäevane rutiin. 21. mail 1925. aastal muutus aga kõik. Hachikō saatis peremehe hommikul nagu tavaliselt tööle ja istus õhtupoolikul taas oma tavalisel kohal raudteejaama sissepääsu juures. Peremeest aga miskipärast ei tulnudki…

Lootus ei kadunud kunagi
Professor ei saanudki enam tulla, sest teda oli samal päeval töö juures loengut andes tabanud insult. Hidesaburō Ueno suri peaaegu kohe ja arstid ei suutnud teda enam millegagi aidata. Professori naine polnud temaga ametlikult abielus ega saanud maja pärast mehe surma endale jätta.

Prof. Hidesaburō Ueno haud.

Seetõttu pidi ta kolima tuttavate juurde ega saanud enam suure koera eest hoolitseda. Perekonna aednik võttis Hachikō enda juurde, kuid too jooksis sealt alatasa ära endise kodu juurde, kus paraku keegi enam ei elanud. Suurema osa ajast veetis ta aga Shibuya raudteejaamas, oodates kannatlikult, kas peremees lõpuks ometi saabub. Hachikō lootus ei kadunud kunagi – ta käis üheksa aastat iga päev jaamas ootamas. Algul peeti teda tüütuks hulkuvaks koeraks ja üritati minema ajada, siis aga levis inimeste seas kuuldus sellest, miks koer seal tegelikult on ja keda ootab. Talle hakati tooma toitu ja raudteelased istusid sageli koera juures ning olid talle seltsiks.
Lõpuks jõudis Hachikō lugu ühe professori endise õpilaseni, kes uuris juhtumisi just akita koeratõugu ja oli avastanud üksnes 30 selle tõu esindajat. Ta käis Hachikōt mitu korda vaatamas ja koera ebatavaline saatus inspireeris noormeest sedavõrd, et ta kirjutas sellest kohalikule ajalehele. Artikkel ilmus 4. oktoobril 1932 Jaapani ajalehes „Asahi Shimbun“ ja kandis pealkirja „Truu koer ootab oma peremeest, kes suri seitse aastat tagasi“. Sellega sai Hachikōst rahvuslik kuulsus, piiritu ustavuse sümbol – üle terve maa sõitsid inimesed kohale, et seda ustavat looma oma silmaga näha. Kaks aastat hiljem püstitati talle raudteejaama juurde pronkskuju, mille avamisest võttis osa ka neljajalgne kangelane ise.

Ustav koer maeti peremehe kõrvale
Vananedes jäi koer üha nõrgemaks ja 1935. aasta algul lebas ta enamasti jaama ees maas, jaksamata enam aedniku juurde koju minna.

Ustava Hachikō surma järel kuulutati Jaapanis välja leinapäev.

Hachikō suri 8. märtsil 1935. aastal, olles siis 11-aastane. Ta leiti jaama lähedalt tänavalt ja esialgu polnud päris selge, millesse ta suri. Selle kohta levis mitmesuguseid kuulujutte, kuid tegelik põhjus sai selgeks alles 2011. aasta märtsis, kui teadlased avastasid, et tal oli kaugelearenenud vähk ja parasiidid kõhus. Hachikō kõhust leiti ka neli yakitori (Jaapani stiilis valmistatud kana) varrast, mis talle aga surmavaid vigastusi ei põhjustanud.
Koera säilmed kremeeriti ja maeti Minato linna Aoyama kalmistule professor Ueno hauaplatsi kõrvale. Sageli toovad inimesed tema hauale lilli, avaldades niiviisi austust ja lugupidamist ustavale koerale. Hachiko nahast aga tehti topis, mida hoitakse Tokyos Jaapani teadusmuuseumis. Hachikō mälestusmärke on Jaapanis mitmel pool mujalgi. Pronkskuju Shibuya jaamas sulatati Teise maailmasõja ajal küll üles, et materjali taaskasutada, kuid 1948. aastal see taastati ning seisab tänaseni raudteejaama ees, kus Hachikō kunagi kannatlikult oma valvet pidas. Üks ausammas asub Odate linnas akita koeratõule pühendatud muuseumi ees, teine Tokyo ülikooli juures, kus töötas professor Ueno. Sealne kuju püstitati 2015. aasta märtsis Hachikō 80. surma-aastapäeva puhul ja see kujutab koera ning peremehe rõõmsat kokkusaamist.

Pronksist Hachikō kuju püstitati Tokyo Shibuya jaama 1934. aastal ja selle avamise juures viibis ka koer ise. Teise maailmasõja ajal sulatati monument üles ning rajati uuesti 1948. aastal.

Hachikō lugu on andnud ainet paljude raamatute kirjutamiseks ja filmide tegemiseks. Üks tuntumaid filme on „Hachi: ühe koera lugu“, mis esilinastus 2009. aastal ja kus professor Ueno rolli mängis Richard Gere.

Tunnuspildil: Igavesti koos: Hachikō 80. surma-aastapäevaks püstitati koerale teinegi monument. See asub Tokyo ülikooli juures ja kujutab Hachikō ja tema peremehe professor Hidesaburō Ueno kohtumist.

 

0

Your Cart