Terror Londonis 2005

3 minutit lugemist

Juba aastaid olid asjatundjad hoiatanud, et varem või hiljem tabab Londonit ohvriterohke terrorirünnak. See ennustus sai tõeks 7. juulil 2005 hommikuse tipptunni ajal, mil neli terroristi viisid koos endaga teise ilma 52 inimest. Enamik neist oli teel tööle.

Koordineeritud rünnakutes Londoni transpordisüsteemile sai lisaks kannatada üle 700 inimese. Liiklus linnas oli terve päeva halvatud. Põrgumasinate käivitajaiks osutusid neli pealtnäha tavalist noort meest, kõik Briti alamad. Mõni aeg enne seda olid kolm neist käinud Pakistanis.

18-aastane Hasib Mir Hussain ja 22-aastane Shehzad Tanweer Leedsist ning 30-aastane Mohammad Sidique Khan Dewsburyst lahkusid tol saatuslikul hommikul kodust, et kohtuda Lutonis 19-aastase Germaine Lindsayga. Üheskoos sõideti rongiga Kings Crossi, kus siseneti metroojaama ning lahkuti sealt kell 8.20 eri suundades, kõigil turjal seljakott surmatoova sisuga.

Pomm rebis kahekorruseliselt bussilt katuse.

Pool tundi hiljem kärgatas Edgware Roadi, Russell Square’i ja Aldgate’i jaama lähedal allmaarongides kolm plahvatust. Möödus veel tund, ning Tavistock Square’il rebis pomm katuse kahekorruseliselt bussilt. Puhkes kaos, kõikjal plahvatuskohtades lebasid hukkunud ja vigastatud.

Metroojaamadest tormas karjudes välja inimesi, näod ja riided tahmased. Osa kanti oimetult välja, teised tuikusid omal jalal, näost kaamed ja üle keha värisedes.

Pärastlõunani täitsid Londoni kesklinna läbilõikavad kiirabisireenid. Meediakanalid palusid inimestel jääda sinna, kus nad on, ning kutsuda kiirabi ja päästjaid välja vaid äärmise häda korral, sest kõik pealinna päästeteenistused olid hõivatud plahvatusohvrite abistamisega.

„Käis vali pauk, ja silmapilkselt täitus vagun paksu lämmatava suitsuga,“ kirjeldas üks ellujäänutest. „Oli täiesti pime ning ma arvasin, et ma kas suren kohe või olen juba surnud. Pärast hetkelist vaikust hakkas kostma hirmsat karjumist ja oigeid.“

Tegu oli veriseimate rünnakutega Londonis Teise maailmasõja järel ning rängima terroriaktiga Ühendkuningriigis pärast Pan Ami reisilennuki õhkimist 1988. aastal, kui hukkus 270 inimest. Organiseeritud suitsiiditerror oli jõudnud esmakordselt Lääne-Euroopa pinnale, vajutades sünge pitseri Šotimaal Gleneaglesis alanud G8 tippkohtumisele ning muutes masenduseks päev varem vallandunud rõõmupeo Londoni olümpialinnaks saamise üle.

Varsti pärast plahvatusi kõneles televisioonis peaminister Tony Blair, kes terrori karmilt hukka mõistis. G8 kohtumist otsustati aga jätkata, et mitte lasta terroristidel oma tahet peale suruda.

Terrorist: ma olen sõdur!

„Ma olen sõdur!“ ütles vanim Londoni enesetapurünnakute täideviijaist Mohammad Sidique Khan enne rünnakuid salvestatud videos, mille andis septembris eetrisse Katari telekanal al-Jazeera. Khan süüdistas Briti valitsust moslemite vastu toime pandud metsikustes ning nimetas oma eeskujuna Osama bin Ladenit.Ta tõotas kaitsta islamit „demokraatlikult valitud valitsuste vägivalla eest”.

„Koos tuhandete omasugustega olen ma ohverdanud kõik selle nimel, millesse usun,“ kinnitas Khan inglise keeles. „Kuni me ei tunne ennast turvaliselt, olete meie märklauad… Me oleme sõjas ning mina olen sõdur.“

Politsei arvates oli Khan rühma liider. Viimased aastad oli ta nagu tema nainegi töötanud õpetajana ning ta meeldis nii lastele kui nende vanematele. Plahvatuste järel tehtud avalduses nimetas tema perekond toimunut šokeerivaks ning avaldas süütutele ohvritele ja nende lähedastele kaastunnet. Nad kinnitasid, et Khan on alati olnud hea ja hoolitsev mees, ning süüdistasid terrorivõrgustikke ajupesus. Samasisuliste avaldustega esinesid ka teiste terroristide pered.

0

Your Cart