Tätoveering: rituaal, kaunistus, igand?

7 minutit lugemist

Miks lasevad Inimesed oma keha tätoveerida? Enamik peab seda Inetuks naharikkumiseks, esteetiliselt vastuvõetamatuks. Tätoveerituile endile on tattoo aga teatud kood, tähenduslik sõnum selle kandjast, tema soovidest ja kalduvustest. Tõsi, meie päevil on tätoveering kõigile kättesaadav la moelõngustele peaaegu et kohustuslik. Niisamuti kõrvarõngaste kandmine. Kui veel mõned aastad tagasi seostati tätoveeringuid meremeeste, sõdurite või kriminaalse elemendiga, siis nüüd on kehamaaling kujunenud moetarbijale lausa kohustuslikuks.

Inimese kehale rituaalsete ja maagiliste kujutiste kandmine asendas muistsel ajal mingil määral kirjaoskust. Hiljem anti toimingule praktiline eesmärk: salateadmiste edasiandmine, orjade ja kurjategijate märgistamine, omapäraste tsunftide või kastide tähistamine.

Tätoveerimine oli tuntud juba viis tuhat aastat eKr vanas Egiptuses. Kuid ka Euroopas polnud tätoveerimine tundmatu. Šotimaal elanud piktid kaunistasid oma kehasid juba ammu enne seda, kui roomlased 2. sajandil oma vallutusretkel tundma õppisid.

Inglisekeelne sõna picture (pilt) on pärit kelti keelest. 8. sajandil pani Rooma paavst „nahanäppimise“ keelu alla ja tätoveerimiskunst vajus Euroopas peaaegu tuhandeks aastaks unustusehõlma. Mujal maailmas jätkati tätoveerimist ja see oli tähtis osa paljude rahvaste kultuurirituaalides, näiteks initsiatsioonis, mille ajal poistest said mehed ja tüdrukutest naised.

Polüneeslased lasksid sageli tätoveerida kogu keha, sest nende heledal nahal pääses tattoo eriti selgelt mõjule. Sel põhjusel on näiteks melaneeslased, aborigeenid ja aafriklased eelistanud tätoveeringutele kehamaalinguid. Polüneeslased arendasid tattoo tõeliseks kunstiks, kuigi teatud mustreid tohtisid kasutada ainult pealikud ja suguharude auväärsed liikmed. Igal saaregrupil olid kasutusel ainuomased motiivid, nii et ainuüksi tätoveeringu järgi võis öelda inimese päritolu. Katoliiklastest ja protestantidest misjonäride saabumisega Polüneesiasse algas tätoveerimiskunsti allakäik. Jumalasulastele selline kunst ei meeldinud, sest nad pidasid tattood patuse keha ülistamiseks ning nägid selle mõjus vastassoole ohtu moraalile. Tattoo põlu alla panek aga rikkus ära pärismaalaste omavahelised suhted, sest see, kellel polnud tätoveeringuid, ei pakkunud vastassoole mingit huvi. Vana traditsioon säilis ainult Markiisaartel. 1897. aastal külastas Markiisaari saksa etnoloog Karl von den Steinen, kes poole aasta jooksul pildistas ja joonistas üles kohalike elanike meisterlikke tätoveeringuid. 20. sajandi teisel poolel tegi Polüneesias tätoveerimiskunst läbi uuestisünni. Paljude mustrite eeskujud ongi pärit Steineni kapitaalsest teosest „Markiisaarlased ja nende kunst“.

Kui kapten James Cook jõudis oma laevadega ümbermaailmareisi tehes Vaikse ookeani saartele ja kohtas sealseid pärismaalasi, oli eurooplastest meremeeste hämmastus suur, kui nad nägid kohalikel elanikel peaaegu kogu keha katvaid tätoveeringuid. Põlisasukate keelest tuli inglise keelde mõiste tattoo. Eurooplased tundsid tätoveerimise vastu suurt huvi ja nii mõnigi meremees võttis endale teenijaks eksootilise aborigeeni. Cooki reisi ajal söandasid mõned meremehed lasta ennast tätoveerida. Äärmuslikuks kujunes huvi tätoveeringute vastu Uus-Meremaal, kus kaupmehed vahetasid püsside vastu kohalike asukate maooride tätoveeringutega päid. Maooride hulgas oli levinud eriline näo kaunistamise kunst nn. moko. Kunstipäraselt tätoveeritud päid hinnati eriti kõrgelt nii era- kui ka riiklikes muuseumides. Kerget teenistust lootes tegid maoorid tätoveeringuid ka surnutele.

20. sajandi alguses suri maoori tätoveerimiskunst välja. Alles viimastel aastatel on taas tärganud huvi esiisade tätoveerimiskunsti vastu.

19. sajandil olid Euroopas tätoveeringud armastatud mitte ainult meremeeste, vaid ka aristokraatide hulgas. Näiteks innustus jaapani horimono stiilist Inglise kuningas George V, kelle eeskujul laskis endale tätoveerida linnukujutise ka Jennie Churchill, kuulsa Winston Churchilli ema. Tätoveeritud oli ka vene tsaar Nikolai II. Kehamaalingud olid populaarsed ka tsirkuseartistide hulgas. Mõned neist lasksid kogu keha tätoveerida ja näitasid siis ennast raha eest rahvale.

Mitmesuguseid tätoveerimisviise ja nahale hõõrutavaid või nahasse soovitatavaid värvaineid tuntakse igivanast ajast. Üks iidsemaid on armistamine. See viis on levinud negroidse rassi esindajate hulgas. Tavalised värvid ei jää tumedal nahal hästi paistma, küll aga armid oma kahvaturoosa värvusega. Armistamine on ohtlik ja valulik toiming. Nn. paganausulistel lõikab preester kõigi patsientide nahka ühe ja sama noaga, seda muidugi desinfitseerimata. Värsked veritsevad haavad määritakse kokku lehmasõnniku või pühade loomade põletatud ja peeneks tambitud kontide puraga. Sisselõigete kohale tekivad sageli mäda eritavad haavad.

Kõige levinum on nõeltega või teritatud otsaga luupulgakestega nahatorkimine. Pistetest tekkinud haavakestesse hõõrutakse värvainet. Selline tätoveerimisviis on levinud Okeaania saartel, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ja põhjamaades. Kirde-Aasia rahvad õmblevad nahasse värvitud niite. Kui viimased eemaldatakse, jääb järele soovitud joonis. Mõnikord ka kõrvetatakse nahka.

Tätoveerimisel kasutatavateks värvaineteks on olnud nõgi, valge mineraalvärv, muldvärvid. Viimastest pruugitakse eriti sageli kollast ja punast värvimulda. Varem kasutati veel mineraalidest, taimedest ja mereorganismidest saadavat purpurit, seepiat, indigot. Nüüd kõlbavad ka aniliinvärvid, tint ja isegi püssirohi.

19. sajandi lõpus leiutas Edison elektromagnetilise perforaatori, mis kergendas tunduvalt tätoveerimist. Sam O’Reilly tuli omakorda mõttele ühendada perforaator nõelaga ja nii muutus tätoveerimine kiireks ja suhteliselt valutuks operatsiooniks.

Sam avas New Yorgis esimese mehhaniseeritud tätoveerimisäri ja sellel oli suur menu. Sam teenis päevas sada dollarit, mis oli tollal suur teenistus. Tätoveerimisbisnis õitses ja järgneva poole sajandi jooksul olid taoliste töökodade teenuste kasutajateks põhiliselt töölised ja kriminaalkurjategijad. Alates 1960. aastatest on tätoveeringute vastu tundnud huvi rokkarid, punkid, lõngused ja teised nendetaolised. 1980. aastate lõngused lasksid tätoveerida oma raseeritud pead, ja isegi huuli. Kõige aktiivsemad tattoo-fännid on siiski Ameerika tsiklimehed, kelle lemmikkujunditeks on pealuu, konföderatsiooni lipp, Harley-Davidsoni embleem või naise pilt. Nad annavad välja isegi ajakirja „Tattoo: The World of Dermagraphics“.

USA-s on väga palju dermagraafilisi stiile. Ühelt poolt jagunevad need elustiilide ja elukutsete järgi, teisalt ka kuulsate tattookunstnike järgi. Kui Jaapanis ja Vaikse ookeani saartel taotleti tätoveerimisel terviklikkust, siis Läänes on tavaliselt piirdutud ühe pildiga.

Kas tätoveerimise olemus on muutunud?

Eelajalooliste matusepaikade lahtikaevamisel on arheoloogid leidnud muldvärvidega kaetud skelette. Punane – päikese ja elu värvus – pidi lahkunut aitama hauataguses maailmas ellu ärgata. Ürgkogukondlike hõimude juures andis tätoveerimine tunnistust mehestumisest ja küpsusest, oli mure või rõõmu sümbol. Eri-joonised kanti sõjameeste ja küttide ihule enne rituaaltantse, samuti matuserituaalides jne.

Hilisemal ajal hakati tätoveerimise abil inimest alandama. Kreeklased ja nende järel roomlased märgistasid sel kombel vange ja kurjategijaid. Ajaloolaste teatel irvitas kurvameelne keiser Caligula (Rooma keiser aastatel 37–41) niiviisi ebasoosingusse langenud Rooma kodanike üle. Pühakujude austamise vastu võitlemise ajal (see liikumine oli 8.–9. sajandil Bütsantsis) tätoveeriti ametliku religiooni vastaste munkade laupadele häbistavaid värsse.

Tätoveerimine rakendati ka reklaami teenistusse. Küllalt ootamatust juhtumist 19. sajandil jutustab saksa kirjanik H. Ewers raamatus „India ja mina“. Kirjanik sattus nimelt elusale visiitkaartide kogumikule. Selle omanik oli elatanud naine, endine tuntud kurtisaan. Kõigilt oma külalistelt oli ta palunud autogrammi. Hiljem andis ta need oma emale, kogenud tätoveerijale. Ema torkis nõelaga allkirjad tütre nahale.

19. sajandil kujunes tätoveerimine omalaadseks kasti- või tsunftitähiseks. Kaks ristatud kirvest märgistasid lihunikku, saablid ratsaväelast. Eriti levis niisugune märgistamine meremeeste hulgas, võib-olla tänu sellele elukutsele omasele ebausule ja eelarvamustele. Tätoveeringute iidsed kaitsefunktsioonid põimusid siin ametialase temaatikaga, ankrute, tuulest paisutatud purjede all edasi-sööstvate laevade, ristatud kontide ja kolpadega.

Purjelaevanduse ajastul tahtis iga endast lugupidav meremees rinnal kanda lemmiklaeva kujutist.

Nii oli see alles üsna hiljaaegu. Aasia ja Aafrika hõimudel aga on rituaalse tätoveerimise tavand tänaseni säilinud. Imetlusväärselt eluvisa igandi vastu tuleb võidelda isegi seadusandlikul teel. 1967. aasta augustis anti Dahomee Vabariigis välja seadus, mis keelab teha inimkehale rituaalseid sisselõikeid.

Võib mõista niisuguste seaduste vajalikkust Aafrikas, kuid analoogiliste muredega maadles 1966. aastal ka Taani parlament. Selles riigis koostatud seadusprojekti kohaselt pidi keelatama tätoveerijatel rakendada oma kunsti alla kahekümneaastaste noorte kallal ja üldse keelati tätoveerimine pärast kella viit õhtul. Arupärimisele, miks tahetakse tätoveerijate tööaega piirata, vastasid projekti autorid, et õhtuti inimesed sageli napsitavad, vindise peaga aga tekib mõnel kiusatus lasta ennast tätoveerida. Hommikul järgneb kahetsus, ent on juba hilja…

©Peter Hagen