Tarzani tõeline elu

7 minutit lugemist

Aastal 1959 oli Kuuba revolutsioonikeerises. Aga seltskond ameerika machosid otsustas just seal golfi mängida. Mänguväljakule sattus Castro partisanide rühm. Raske öelda, mida karmid barbudosed oleks jänkidega ette võtnud: võib-olla oleksid nad märkilaskmist harjutanud, võib-olla oleksid lihtsalt vangi võtnud ja lunaraha nõudnud. Kuid äkki sööstis üks mängija, kahemeetrise kasvuga iludus, hiiglasliku kassina lähima puu otsa ja lasi üle džunglite kõlada Tarzani firmahüüul. See oli Johnny Weissmüller (1904–1984). Castro võitlejad osutusid asjatundlikeks filmihuvilisteks: nad väljendasid Tarzanile oma sügavaimat austust ja eskortisid kogu seltskonna ohutusse kohta… Vaat see oli juba kuulsus!

Väikemees Johnny

Väike Johnny Weissmüller oli tõeliselt hädine ja haiglane väikemees, nakatudes lisaks kõigele veel lastehalvatusse. Tema Austria-Ungari emigrantidest vanemad, kellel oli austriapärane liitnimi, kiirustasid ehmunult elukohta vahetama – Pennsylvania „söeosariigist” loodusele lähemale, Michigani järve äärde. Siitpeale viis isa poja iga päev järve sulistama, halvale ilmale või külmale veele vaatamata. Poisike õppis kiiresti ujuma

ja tundis end vees kergelt nagu kala. Vanematel oli taas põhjust muretsemiseks: ega pesamuna igakülgselt harmooniline areng äkki rikki lähe? Arstide arvamusi ära ootamata hakkas isa andma Johnnyle ka „maapealset” füüsilist koormust. Ja Weissmüller-noorem asus usinalt tegutsema isa väikese farmi juures majapidamistöödel, vabal ajal aga jooksis koos temaga maastikukrossi.
Nii möödus supermehe lapsepõlv.

Jumalate lemmik

Ameerika õppeasutustes – kolledžites ja ülikoolides – tegelevad kõik spordiga. Igaüks leiab endale meelepärase ja võimetele vastava harrastuse. Chicago Ülikooli astudes valis Johnny lemmikalaks teadagi ujumise. Juba 18-aastaselt hämmastas ta tervet maailma rekordite tulvaga. Krooliujumine on kõige kiirem stiil ning Johnny oli selle stiili etalon. Treenerid filmisid tema ujumist, tema liigutuste järgi õppisid nii meistrid kui algajad. Noorest atleedist sai USA rahvuskoondise liige nii MM-il kui olümpiamängudel. Vabaujumise maailmarekordeid parandas Johnny 67 korda, USA tšempioniks tuli 52 korral.

Johnny Weissmüller.

Esmakordselt maailmas ujus ta 100 m alla 1 minuti, isiklikuks rekordiks jäi 57,8 sekundit.
Olümpiamängudel Pariisis 1924 ja Amsterdamis 1928 võitis Johnny kokku viis kuldmedalit individuaalaladel ja pronksmedali Ameerika veepallimeeskonna koosseisus. Ajakirjanikud olid vaimustuses: „Kahtlemata oli kõige haaravam meeste 400 m vabaujumise distants. Weissmüller läbis kaks esimest basseinipikkust kiiresti, seejärel aga võttis hoo maha ja „uinus” peaaegu 300 meetriks. Finiši eel ajas ta käed-jalad kõhu alt välja, lehvitas tuttavatele ja … tuli esimeseks! See gigant on võimeline mis tahes spurdiks, kui seda vaid vaja peaks olema.” Maailma ajakirjandus nimetas Johnny 20. sajandi esimese poole kõige väljapaistvamaks sportlaseks. Kuid olümpiasära ei rikkunud noormeest ja igal sobival juhul puistas ta siiraid tänusõnu oma treeneritele: nii isale Peter Weissmüllerile kui William Bachrachile Illinois Athletic Clubist.

Parandamatu romantik

Sportlased on erilised inimesed. Paljud neist on valmis jumaldama oma kuldmedaleid ja rekordeid, teistele on hetkeilu tähtsam. Johnny kuulus viimaste hulka. Ka elus otsis ta pigem üllaid momente. Tema hämmastavat emotsionaalsust ja olemuslikku peenetundelisust selgitasid psühholoogid kehalise nõrkusega lapsepõlves. Ja lootsid, et kokkupuuted reaalsusega karastavad tema vaimu niisama suurel määral kui kehagi. Kuid Johnny ei tahtnud sulanduda pankade, kontorite ja ööklubide maailma. Ta eelistas midagi metsikut – näiteks padrikuid Floridas, kus võib rahulikult ujuda järvedes, mille kallastele tulevad jooma veel ärahirmutamata metsloomad.
Ent triumfid tippspordis jätsid oma jälje: osata kaunilt krooli ujuda ja mitte rääkida sellest inimkonnale?! 1930. aastal avaldab Johnny raamatu „Ameerika krooli ujudes”, 30 aastat hiljem aga oma autobiograafia „Vesi, maailm ja Weissmüller”.

Hollywoodi rahamasin

Ameerika kirjaniku Edgar Rice Burroughsi romaanist „Tarzan, ahvi kasupoeg” (1914) sai bestseller kohe peale trükist tulekut, kuid selle ekraniseering sündis tõeliselt alles peaaegu 20 aastat hiljem…
Filmikompanii Metro-Goldwyn-Mayer korraldas peaosalise valimiseks proovivõtted. Loomulikult on hukkunud inglise aristokraadi poeg, kellest saab looduse kuningas, ebatavaline tegelaskuju. Sellesse rolli ei sobi iga hea näitleja. Alles kaheksas Tarzani-kandidaat meeldis kõigile – see oligi Johnny Weissmüller. Ta oli jätnud suure spordi ja tegi nüüd võidukäiku iludusvõistlustel.

Esimene film – „Tarzan – džunglite isand” (lavastaja W. S. van Dyke, 1932) kutsus vaatajais esile kirjeldamatu vaimustuse. Film pani kihama kogu Ameerika, sest peaosas oli 2-meetrine iludus Johnny – suurepärase kehaehitusega noormees, ületamatu ujuja. Veel ei olnud jahtuda jõudnud olümpiavõitjale kuulunud sümpaatia… Ja kuidas Tarzan džunglites hõikas! Räägitakse, et see hüüd sulandati kokku kolme Metropolitan Opera kuulsa tenori häälest. Teine versioon on veelgi huvipakkuvam: Tarzani hüüd on kokku sulatatud võidu jooksva kaameli karjest, näljase hüääni ulgumisest, valvekoera haukumisest ja ka Johnny enese häälest.
Vaatajad ründasid kinosid kui murdu ja film teenis kompanii kulud paari kuuga tasa. Algas ettevalmistus järgmise seeria võteteks.
Burroughs jättis uudishimulikule inimkonnale Tarzani seiklustest neli romaani ning peatselt jõudis linale järgmine film – „Tarzan ja tema sõbratar”. Seejärel ilmusid „Tarzan leiab poja” (1939), „Tarzani aare” (1941) ja „Tarzan New Yorgis” (1942). Rahvas nõudis vaid seikluste järgnemist, aga romaanide süžeed ammendusid peatselt. Nii asusid stsenaristid ise uusi süžeesid välja mõtlema. Teise Maailmasõja haripunktil, aastal 1943 jõudis kinolinale film „Tarzan ja natsid”. Selles annab poliitikakauge džungliperemees „härrasrassi” esindajatele mõista, kui vähe on väärt nende ambitsioonid. Aga taas juba rahuaega jääb film „Tarzan ja naisleopard” (1946) – Tarzani võitlusest mingi kurikuulsa kuninganna ja tolle lähikondsetega. Järgmises filmis (1948) kaitseb õilis Tarzan kaunist näkineidu pärlikaupmeeste jälitamise eest…

Tarzani publicity

Johnny Weissmülleri populaarsus maailmas oli uskumatu. Mõlemast soost austajad jälitasid teda järelejätmatult, saatsid kirju, kinkisid lillebukette nendesse peidetud intiimse sisuga kaardikestega, pidasid hotellide ees valvet. Produtsendid olid vaimustuses. Kui Johnny abiellus (aga ta abiellus korduvalt, kuue naisega), nõudsid nad austajate ja seega tulude vähenemist kartes abielu lahutamist!

Johnny Weissmüller mängis üheteistkümnes Tarzani-loos ja statistikute arvestuste järgi kogus igaüks neist vähemalt 150 miljonit vaatajat. Tarzanomaania vallutas kogu maailma. Džunglite valitsejat jäljendades ronisid poisid mööda puid, rippusid liaanide puudumisel pesunööridel, sooritasid hulljulgeid hüppeid ja lasid kohutavatel hõigetel kaikuda üle hoovide.

Kõige tipuks – pankrot

Karm tsivilisatsioon oleks filmi- Tarzani peaaegu hukutanud, kuid täielikult õnnestus tal see tõelise Johnny Weissmülleriga. Kui spordimehest näitleja lepingud filmikompaniidega Metro- Goldwyn-Mayer (1948) ja Columbia Pictures (1956) lõppesid, asus Johnny elama Mehhikosse – Vaikse ookeani rannikualale Acapulco lähedal, Sierra Madre mäeaheliku jalamile, paradiislikku paika kesk rikkumata loodust… Aga ta oli täielikult tööta. Tõsi küll, seda kompenseeris soliidne pakk Floridas ujumisbasseinide ehitust kavandava firma aktsiaid.
Kui teda taas filmivõtetele kutsuti, siis ainult teisejärgulistesse osadesse märulifilmides. Oma viimases filmis „Won Ton Ton, koer, kes päästis Hollywoodi” (1976) mängis Johnny Weissmüller iseennast. Just tema oli oma Tarzani-filmidega päästnud laostumisest Hollywoodi selgroo – Metro-Goldwyn-Mayeri, kuid äkki kukkus kõik kokku. Ehitusfirma läks pankrotti, selle aktsiad ei maksnud enam sentigi. Filmitööd Johnnyle ei pakutud. Ta jäi rahata ja … üksiklaseks. Aga kunagi oli taju palju kordi abielus olnud!

Kõik oli minevikku jäänud

Rahapuuduses ja võlgades Weissmüller müüs ära kõik oma olümpiamedalid, jätmata enesele koopiatki mälestuseks. Edasi läks veelgi hullemaks. Koos kunagise kuulsa poksija Joe Louis’iga töötas ujumise olümpiavõitja Las Vegase luksushotelli Caesars Palace uksehoidjana. Tervis läks aastatega üha kehvemaks, tunda andsid nii tippsportlik minevik, Tarzani rolli füüsilised koormused, vaesus kui ka oma isiku mittevajalikkuse tunnetamine. „Spordi ja kino eredaim täht” Johnny Weissmüller elas läbi mitu südameatakki ja ravis end viimase raha eest vaeste näitlejate haigemajas. Ta suri 20. jaanuaril 1984 viletsuses ja üksinduses oma majakeses Acapulcos 80. eluaastani jõudmata…

Tema hauaplaadilt Acapulco kalmistul võib lugeda:
Mehhiko aukodanik
Johnny Weissmüller – Tarzan
1904–1984

©Peter Hagen