Tangshani maavärin 28. juulil 1976

4 minutit lugemist

Kuigi hiinlased on saavutanud maavärinate ennustamisel teatavat edu, toimus see maavärin piirkonnas, mida peeti ohutuks.

28. juuli öösel kell 3.45 raputas kaks minutit kestnud 8,2-palline maavärin 1,6-miljonilist söekaevanduslinna, hävitades selle peaaegu täielikult. See oli haruldane, purustuste ulatuselt ainulaadne loodusõnnetus, sest seni olid ka kõige tugevamates maavärinates mõned hooned ikkagi täiesti terveks jäänud. Tõuge oli nii tugev, et korterites paiskusid inimesed vastu lage.

Eriti kurb saatus tabas 30 000 öövahetuse kaevurit, kes jäid vangi osaliselt kokkuvarisenud kaevanduskäikudesse. Linna kümnest vabrikust purunes üheksa, samuti kõik haiglad. Üks haigla ja rong vajusid sõna otseses mõttes maa alla, kui kaevanduste sissevarisemise järel tekkis maasse tohutu lõhe. Purunesid kõik linna infrastruktuurid, vee- ja gaasitorustikud ning kaablid. Maavärina ajal hukkus rohkem kui tuhat Tangshani Mäe- ja Metallurgiainstituudi üliõpilast ja õppejõudu.

Maavärin ulatus Pekingini, kus vanade savist ning tellistest hoonete kokkuvarisemise tagajärjel hukkus sada inimest. Mõnedes hoonetes varises inimestele pähe krohvi ja linna suurima kaubamaja seintesse tekkisid haigutavad praod. Pealinna 7,6 miljonit elanikku lahkusid kiirustades oma korteritest ning jäid tänavatele ja väljakutele, et oodata järeltõuget. Ja see tuli.

Kuusteist tundi pärast peatõuget raputas piirkonda erakordselt tugev 7,4-palline järeltõuge. Järgneva 48 tunni jooksul leidis aset 125 järeltõuget magnituudiga üle 4 palli.

Uute tõugete ohu tõttu andis politsei kõikidele pekinglastele korralduse majadest lahkuda. Kuus miljonit inimest veetsid öö tänavatel lausvihma käes telkides või ajutistes varjualustes. Kuusteist päeva meenutas Hiina pealinn hiiglaslikku põgenikelaagrit. Iga puu, põõsas, telefonipost ja tara kasutati ära ajutiste ulualuste toestamiseks.

Järeltõukeid tuli ka edaspidi ja järgmistel päevadel lähenes epitsenter ohtlikult Pekingile. Hoonetesse sisenemine keelati ära. Välisriikide diplomaadid telkisid oma saatkondade muruplatsidel ja tenniseväljakutel. Pekingi pearaudteejaam oli suletud ja reisijad lasti rongile ainult vahetult enne ärasõitu. Perroonile pidid nad jooksma mööda pikki maa-aluseid käike, pidevas hirmus, et neid tabab maavärin ja matab rusude alla.

Kuigi Tangshani maavärin ei olnud nii tugev kui 1960. aastatel toimunud maavärinad Tšiilis ja Alaskal, oli see siiski äärmiselt purustav. Sellele aitasid kaasa vähemalt neli tegurit. Esiteks asus epitsenter otse suurlinna all ning põhjustas maapinna tugevat vappumist. Teiseks, maavärina jõudu suurendas ka pehme pinnas, millele Tangshan oli rajatud. Kolmandaks, suur osa linnaelanikest elas ühe- või mitmekorruselistes tellishoonetes. Ühekorruselistest elamutest varises kokku 95 protsenti. Neljandaks toimus maavärin öösel, mil enamik inimesi magas ning nad mattusid rusude alla.

Maavärin tegi 50 km² linnast maatasa. Kui pärastlõunal järgnes järeltõuge, varisesid kokku ka need hooned, mis olid pärast esimest tõuget püsti jäänud.

Tangshani elanike kannatused olid kujuteldamatud. Enneolematu kuumalaine tõi endaga kaasa lämmatavalt niiske õhu, järgnesid paduvihmad. Sanitaarne olukord oli kohutav. Kanalisatsioon oli purunenud, varemete vahel mädanesid haisvad laibad. Telklinnakutes hakkasid levima nakkushaigused. Kuigi valitsus tegutses kiiresti, kulus siiski mitu päeva, enne kui hädalisi suudeti varustada medikamentide, värske joogivee, toidu ja rõivastega. Maavärina põhjustatud sotsiaalsed tagajärjed andsid ennast tunda terves Hiinas. Inimesi haaras hirm. Nagu eespool öeldud, ööbisid Pekingis sajad tuhanded inimesed telkides, olles kindlalt veendunud, et varsti tuleb uus maavärin, mis linna täielikult hävitab.

Alles üksteist kuud hiljem lubati välismaa ajakirjanikel sõita läbi laastatud piirkonna. Peter Griffiths Londoni ajalehest Times kirjutas: „Linnale lähenedes võib näha arvukaid hiljuti püstitatud külasid ja sildu, lõputuid värskete hauaküngaste ridu ja siin-seal rusuhunnikuid põldude vahel. Kuid neist „ettevalmistustest” hoolimata haarab reisijat Tangshani jõudes õudus. Linn meenutab aatomiplahvatusejärgset Hiroshimat. Kontrast peaaegu normaalse maaeluga ümbruskonna ja kohutavate purustustega linna vahel on nii terav, et võtab hinge kinni. Ühel hetkel kihutab rong mööda voogavatest viljapõldudest, järgmisel aga roomab läbi kivikõrbe, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab, ja on mälestus kunagisest miljonilinnast.”

Järgneva kümne aasta jooksul ehitati linn enam-vähem uuesti üles, kuid inimeste hingehaavu ei olnud võimalik niisama lihtsalt ravida. Isegi veel kümme aastat hiljem ei suutnud paljud ellujäänud foobiatest vabaneda. Üks naine, kes oli pärast maavärinat olnud kolm päeva rusude all, hakkas kannatama kinnise ruumi hirmu all. Iga kord, kui taevas tumenes, nagu see juhtus maavärina ajal, jooksis naine tänavale ja karjus, et ta lämbub.

Maavärinale järgnenud päevil ei antud Hiinas täpseid andmeid Tangshani olukorra kohta. Ametlikes teadetes räägiti ainult „erineva suurusega purustustest”. 4. jaanuaril 1977 nimetati Hiina ametlikes teadetes ohvrite arvuks 655 237, hiljem oli aga juttu koguni 750 000 ohvrist.

22. novembril 1977 korrigeeris Hiina teadeteagentuur Xinhua varem esitatud andmeid ning nimetas, ilma et oleks kommenteerinud, hukkunute arvuks 242 000.

Peter Hagen