Taj Mahal – ülemlaul armastusele (galerii)
Taj Mahal Valgest marmorist Taj Mahal on kuulsaim monument armastusele: moslemivürst Shah Jahani (1626-1658) poolt oma varalahkunud naisele Mumtaz Mahalile rajatud mausoleum. Tadž Mahal ehk Taj Mahal on haudehitis Põhja-Indias Agra linnas, mille India suurmogul Džahan laskis ehitada oma abikaasa Arjumand Bano Begum’i mälestuseks. Naist tuntakse Mumtaz Mahal’i nime all, mis tähendab pärsia keeles ‘palee valgus’. Ta suri 1630 neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Ehitus algas 1632 ja lõppes 1648. Ehitusel töötas 20 000 inimest, nende seas meistrid Euroopast ja Kesk-Aasiast. Peaarhitekt oli Ustad Isa (Ustad Ahmad) Lahore’ist. Nime Taj Mahal algupära pole selge. Džahani valitsemise aegsed õukonnaajalood nimetavad seda lihtsalt Mumtaz Mahali hauaks (rauza). Üldiselt arvatakse, et Taj Mahal ‘kroonpalee’ või ‘palee kroon’ on lühendkuju Mumtaz Mahali nimest. Taj Mahali ehitamisel kasutati materjale kogu Indiast ja Aasiast. Ehitusmaterjalide veoks kasutati üle 1000 elevandi. Valge marmor toodi Rajasthanist, jaspis Pandžabist ning nefriit ja mäekristall Hiinast. Türkiis oli pärit Tiibetist, lasuriit Afganistanist, safiir Sri Lankalt ja karneool Araabiast. Kokku inkrusteeriti valgesse marmorisse 28 tüüpi vääris- ja poolvääriskive.
Kõik muinasjutud lõpevad tavaliselt pulmadega, ja nendega lõpeb ka muinasjutt ise. Algab argipäev, tunded jahenevad… Selliseid näiteid, mille põhjal pikki aastaid kestnud abielu on üksiti ka muutumatult kirgliku armastuse musternäidiseks, pole kuigipalju. India šahhi Jahani ja Arjumandi lugu on üks neist. On eriti muljetavaldav, et see juhtus 17. sajandil, mogulite impeeriumis, kus valitsejal tohtis olla neli naist ja piiramatul arvul liignaisi…
Nad tutvusid 1607. aastal. Tulevane šahh Jahan oli vaevu 15-aastane ja Arjumandi nimeline tütarlaps temast vaid paar kuud noorem. Legendi järgi toimus see nii. Tol päeval mängisid haaremi asukad laata. Kõrgete müüride taga, uhkes aias purskkaevude ja linnupuuridega, pandi üles eredast siidist, poode kujutavad telgid, milles nad hakkasid „müüjannadeks laada külastajatele“ – meestele ja poistele šahhi perekonnast, kelle ees nad katmata nägudega olla tohtisid ja kellele pakkusid omakäeliselt valmistatud maiustusi, tikitud tuhvleid, vöösid ja rahakotte.
Arjumand „müüs“ klaasikilde, säravaid nagu kalliskivid. Mogulite impeeriumi tulevane valitseja ostis talt killu, mille käskis hiljem raamistada kulla ja pärlitega ning hoidis alles terve elu. Sest ta armus – esimesest pilgust, ja jäägitult, kuna tüdruk oli pimestavalt ilus. „Kuu katab oma näo häbist tema ees,“ nii kõneles šahh Jahan oma väljavalitust.
Mogulite kroonikud kirjutavad, nagu armunuks Arjumand temassegi esimesest pilgust. Võimalik, et nad veidi liialdavad, sest šahh Jahan ja Arjumand võisid kohtuda, millal ja kui sageli iganes, nautida vestlemist ja teineteisega suhtlemist. Üsna varsti teadis nende vastastikustest tunnetest kogu palee. Šahh Jahan tahtis oma väljavalituga abielluda, ent pidi leppima isa nõudmisega, et esimese ja teise naise peab Mogulite dünastia prints võtma poliitilist kasu silmas pidades, alles siis tohib ta abielluda armastusest. Neil tuli pulmi oodata tervelt viis aastat.
Mogulite impeeriumi viies valitseja ristiti sündides Jihab Musaffar Muhammediks – suure prohveti auks. Teise nime, Khurram (pärsia k rõõm), andis talle vanaisa, šahh Akbar Suur. Too lausa jumaldas oma kolmandat lapselast, pidas teda kahest esimesest andekamaks ja targemaks. Šahh Jahaniks hakkasid teda kutsuma orjameelsed õukondlased, kui Muhammed Khurram tõusis oma kuulsuse tippu.
Ta oli mitmekülgselt haritud ja andekas. Veel poisikesena, kui isa Jahangir määras ta armee ülemjuhatajaks, näitas end aruka väejuhina 1615.–1616. ja 1618. aasta sõdades. Jahangir tegi pojast mitmes provintsis oma asemiku. Noor prints huvitus arhitektuurist ja sai hüüdnimeks Imede Ehitaja ammu enne Taj Mahali rajamist. Printsi visandite järgi ehitati mitu paleed Agras ja terve kvartal Kabulis. Mogulite impeerium oli tohutu, ja tulevasel printsil seisis ees seda veelgi suurendada.
Tema isal oli neli naist ja arvukalt liignaisi. Muhammedi emaks oli printsess Manmati, radža Jodpura tütar. Naisi võtsid mogulid mitte liignaiste seast, nagu see oli tavaks näit Osmani impeeriumis, vaid suursugustest, troonile lähedastest perekondadest.
Printsil polnud liignaisi, ta ei vajanud ühtegi naist peale Arjumandi
Veel üheks Jahangiri naiseks oli kaunitar Mehrunissa, kes tahtis kaasa aidata oma venna Abdul Hassan Asaf Khani lähendamisele õukonnale. Ühed ajaloolased väidavad, et Mehrunissa, soovides venda protežeerida, võttis õukonda tema väikese tütre Arjumandi, et tollest saaks tema tütre sõbranna. Teised arvavad, et Arjumand oli Mehrunissa ja Jahangiri tütar, seega üks šahh Jahani arvukatest õdedest. Mis ei seganud neil teineteist armastada, abielluda ja saada palju lapsi.
Šahh Jahan ja Arjumand abiellusid 30. aprillil 1612. Selle päeva kui kõige kohasema valisid välja palee astroloogid. Tolleks ajaks oli printsil juba kaks naist, aga sestpeale, kui ta sai oma armastatud Arjumandi, lakkas ta huvi tundmast kõikide teiste naiste vastu.
Arjumandi pulmadeks ettevalmistamise kirjeldus mõjub lummavalt igale naisele ka 21. sajandil. Ainuüksi kümblemine kestis kaks tundi, mille juures seebi asemel kasutati kolm tassi puhastusõlisid ja neli kausitäit ürdikeeduseid. Ta loputati neli korda üle, määriti küll kookoseõli, küll punase veega, mis saadud 40 erineva puuliigi koorte leotamisel. Hõõruti sisse safraniga, lõpuks loputati veel kord üle roosikroonlehtede leotisega ja kuivatati käsnaga ära. Pärast kõiki neid tegevusi omandas pruudi nahk kuldse tooni ja siidi pehmuse. Juukseid pesti samuti neli korda ja kuivatati süte kohal, millele oli puistatud lõhnaaineid, et kaunitari pats meeldivalt lõhnaks. Pulmarüü selgapanemisele ja meikimisele kulus arvukatel teenijannadel veel neli tundi. Kuldehteid oli ette nähtud nii palju, et pruut suutis nende raskuse all vaevu liikuda. Tema näo täiuslikkus tumestas kalliskivide sära, hinge ilu varjutas näo ilu.
Õukonna kroonik pani kirja, et šahh Jahani kolmas naine „eristub välimuselt ja iseloomult kõikidest teistest naistest“. Võrratu ilu ja paljude vooruste eest nimetati ta Mumtaz Mahaliks – Palee Ehteks.
Arjumand polnud mitte üksnes ilus, vaid ka tark ja haritud. Nagu abikaasa, huvitus temagi arhitektuurist, tema projekti järgi rajati hiigelsuur aed Agras, mis laskus paleest Yamuna jõeni. Ta kirjutas luuletusi ja soosis poeete, armastas muusikat, võis tunde nautida õuemuusikute mängu ja laulis ise suurepäraselt. Abikaasa palus Arjumandi sageli laulda, ja tantsida, kui too parajasti rase ei olnud, aga rasedaks jäi ta sageli. Ja sünnitas aastate jooksul 14 last, kellest 7 surid väikelapseeas. Laste suremus oli tollal kõrge nii Euroopas kui Idamaades, nii et seda võeti kui paratamatust.
Rasedus ei takistanud Arjumandi saatmast oma meest kõikidel sõjaretkedel, tema telk seisis alati mehe oma kõrval. Kui printsil võimalust oli, külastas ta naist alati, et veeta tema seltskonnas kas või paar tundi, ja armus igal aastal Arjumandi aina sügavamalt. Niisugune lähedus abikaasade vahel oli mogulite kultuuris harv nähtus, sellest vaimustuti, aga ka hämmelduti. Printsil polnud liignaisi, talle polnud peale Arjumandi mingeid naisi vaja.
Kroonik tähendas üles, et printsi suhted nii esimese kui teise naisega „kujunesid ei millekski rohkemaks kui näiliseks abieluks. Lähedus, sügav kiindumus, tähelepanu ja hoolitsus, millega Tema Hiilgus ümbritses Palee Ehet, ületas tuhandekordselt selle, mille vääriliseks ta pidas oma teisi naisi.“
Arjumand armastas meest üle kõige maailmas. Kui prints isa vastu üles astus (saanud teada, et too kavatseb troonile tõsta poja oma teisest abielust), aga kaotas lahingu ja sattus vangi, saatis Arjumand sedamaid kaks vanemat poega, väikesed poisid, Jahangiri juurde, et nemad hakkaksid pantvangideks tema armastatud mehe asemel.
Ent Jahangir vabastas poja ega teinud häda tema poegadelegi. 1627. aastal ta suri ja aasta hiljem haaras šahh Jahan trooni. Mehrunissa siirdus Leskede Paleesse, et oodata seal taasühinemist oma kadunud abikaasaga.
Šahh Jahani valitsemisaeg kujunes tõepoolest Mogulite impeeriumi kuldseks ajastuks. Ta mitte üksi ei allutanud uusi territooriume, vaid rajas ka suurepäraseid linnu, milleks kõige imelisemaks sai Shahjahanabad, mida nüüd nimetatakse Vanaks Delhiks. Aga 17. sajandil oli see imeilus linn, kuhu šahh Jahan pealinna iidsest Agrast üle viis.
Uues palees käskis ta ehitada uue trooni. Sellist polnud veel mitte kuskil – valatud puhtast kullast, kaunistatud hulga vääriskivide ja pärlipuistega. Alamad tõusid tema juurde mööda hõbedast astmeid. Ere baldahhiin oli kaunistatud kullaga tikitud paabulindudega. 1739. aastal vedasid pärslased selle Delhi paljaksröövitud paleest ära. Näinud seda Teheranis, kirjutas vene agent oma konsulile: „…sellist muinasjutulist rikkust nähes oli, millest hulluks minna. Troon ise veidi alla 2 tonni puhast kulda, ainuüksi kullaga raamitud rubiine, teemante ja briljante (nende seas kuulus Koh-i-Noor) üle 5 tonni veeti minema 21 kaameli seljas, väikeseid teemante umbes pool tonni, pärle ei hakatud lugemagi…“
Räägitakse, et selle trooni eskiisid tegi Arjumand, kes polnud mitte vaid armastatud naine, vaid ka šahh Jahani sõber, ainus inimene impeeriumis, keda ta usaldas viimseni kõiges. Andis talle üle isegi võimu peamise atribuudi – riigipitsati, et naine saaks ise määrusi välja anda. Aga Arjumand ei kasutanud seda kordagi – poliitilistes küsimustes ei kuritarvitanud ta kunagi oma mõju mehele. Kui ta midagi paluski, siis ainult halastust alamate suhtes, tänu millele saigi kuulsaks peamiselt kaastunde ja heldusega.
Arjumandi parimaks sõbrannaks oli tema õuedaam hüüdnimega Satti al-Niza. Tema võttis vastu arvukaid palujaid: toitjata jäänud perekondi, leski ja vaeslapsi. Lastetuid vanureid või vaeseid tüdrukuid, kel polnud kaasavara, et mehele minna, või üldse õnnetuid. Kuulanud nad ära ja kaebused üles kirjutanud, saatis ta piilujad kontrollima, kas paluja ikka tõesti abi vajab. Kui kaebused kinnitust leidsid, läks Satti al-Niza nimekirjaga Arjumandi juurde. Kui mees õhtul viimase juurde tuli, pöördus naine palvetega tema poole, ja sai mehelt alati piisavalt raha, et puudust kannatajatele annetada. Tõsi, tema headus hõlmas ainult samausulisi. 1631. aastal sai Arjumand teada, et sadama juurde elama asunud portugallased varastasid kaks orjatüdrukut ja pöörasid need ristiusku. Ta läks raevu ja nõudis mehelt, et see „uskmatuid“ karistaks. Terve portugallaste asundus hävitati ja umbes 6000 saadeti Agrasse, kus need, kes keeldusid islamit vastu võtmast, hukati. Peale selle nõudis Arjumand, et hukataks kõik portugallased, sest nende soov võtta vastu islam polnud siiras. Need, kes olid islami vastu võtnud, jäid puutumata ainult tänu sellele, et sama aasta suvel Arjumand suri…
Arjumand jagas šahh Jahaniga võimu Mogulite impeeriumi üle vähem kui neli aastat. Ta ei jätnud meest sõjakäikudel kunagi üksi – läks temaga sõtta Dekkani radžadega, kuigi oli järjekordselt rase. Sünnitus algas lahingu tulipunktis.
Naasnud sõjaväljalt, tahtis šahh Jahan naist külastada, kuid teda ei lastud tema telki, sest mehed ei tohtinud sünnituse juures viibida. Kuna see oli 14. sünnitus ja Arjumand sünnitas alati kergesti, läks mees rahulikult puhkama ja siirdus hommikul tagasi oma vägede juurde. Kui päike jõudis seniiti, ratsutas tema juurde kuller teatega, et Arjumand sünnitas poja. Rõõmus šahh saatis kulleriga armastatule kirja, milles tänas poja eest ja päris enesetunde järele. Aga kulleri naasmist ta ära ei oodanud, vaid naasis murelikult laagrisse. Taas ei lastud teda naise telki. Õuearst teatas, et seekord oli sünnitus raske ja Arjumand puhkab veel – ta polnud ju enam noor. Lahingust väsinud mees läks oma telki ja heitis magama.
Ta äratati keskööl – Arjumand oli suremas ja kutsus meest. Siis selgus, et oli olnud halbu endeid. Veel enne tuhusid oli Arjumand unes näinud, nagu nutaks laps ta üsas, mis tähendas, et ta nutab taga ema möödapääsmatut hukku ja enese eelolevat vaeslapsepõlve. Aga ta ei tahtnud meest enne lahingut häirida.
Arjumand jõudis armastatud mehega hüvasti jätta ja suri enne päikesetõusu 17. juunil 1631, olles elanud 39 aastat, 4 kuud ja 4 päeva. Šahh Jahan „karjus oma valu välja nagu tormist raevunud ookean“, märkis kroonikakirjutaja. Neid meeleheitlikke karjeid kuulsid kõik tema sõdalased, aga valitsejale oli sellest ükskõik, isegi lahingu tulemus… Terve ööpäeva ei lasknud ta Arjumandi keha embusest valla. Viimaks keelitasid Satti al-Niza ja valitseja 17-aastane tütar Begum šahhi sellest lahti laskma.
Ainsaks trööstiks sai šahh Jahanile mausoleumi ehitamine, millest pidi saama mälestusmärk nende armastusele
Arjumand maeti Burhanpuri müüriga ümbritsetud aeda. Matuse korraldas Begum – tema isa oli murest lausa teovõimetu. Jahan ei väljunud oma telgist 8 ööpäeva, keeldus toidust ja ulgus nagu metsloom. Kui ta 9-ndal päeval oma sõdalaste juurde ilmus, ei tuntud teda kohe ära. Kui tal enne olid habemes vaid mõned hallid niidid, siis nüüd oli see täiesti hall. Jahani silmad olid põletikus pisaraist ja ei talunud päikesevalgust, nii et arst soovitas valitsejal kanda teemandist läätsedega kaitseprille.
Ainsaks trööstiks sai šahh Jahanile mausoleumi ehitamine Yamuna jõe kaldale. Sellest pidi saama mälestusmärk Arjumandile ja nende armastusele: suurejooneline rajatis, puhtast marmorist, kaetud peenimate nikerdustega. Ta ise valis välja erilise imepärase valge marmori, mis tuli kohale vedada Agrast 300 kilomeetri kauguselt Makrana karjäärist. Mausoleumi seinu pidid katma poolvääriskivid: türkiis, malahhiit, lasuriit… Hauakambri seinad ja uksed soovis šahh Jahan katta lehtkulla ja kalliskividega. Mausoleumi ümber soovis ta näha imelist aeda. Värava kohale, mis selle sissekäiguni viis, käskis ta raiuda read koraanist: „Oo sina, rahu leidnud hing! Pöördu rahumeeles tagasi oma Jumala juurde! Sisene koos minu orjadega. Sisene mu paradiisi!“
Enese jaoks tahtis ta ehitada samasuguse mausoleumi, ainult musta, ilma kivilõigeteta ja kalliskividest kaunistusteta – sünge nagu ta igavene kurbus.
1. detsembril 1631 toodi Arjumandi keha Burhanpurist, mida šahh Jahan pidas sestpeale neetud paigaks, paigutati kuldsesse sarkofaagi ja veeti Agrasse, mis sai talle veel üheks ajutiseks matmispaigaks. Seal ootas ta tervelt 22 aastat, kuni jõudis lõpule 1632. aasta jaanuaris alustatud Taj Mahali ehitamine. Terve aasta pärast abikaasa surma veetis šahh Jahan sügavas leinas, ei võtnud vastu ei vesiire, saadikuid ega abipalujaid. Ta ei suhelnud isegi lastega, peale Begumi, kes viibis ema surma juures ja oli emale uskumatult sarnane – niisama arukas ja peaaegu niisama ilus… Šahh usaldas Begumile oma pitsati, mida seni hoidis Arjumand. Begum hoolitses nooremate vendade-õdede eest ja korraldas isegi mõned ema plaanitud pulmad. Talle oli lubatud elada isiklikus palees Agra lähistel. Begum sai tuntuks kirjanikuna, kes lõi kogumiku musulmani pühakute ja nende järgijate elulookirjeldustest, mis sai väga populaarseks.
Kui šahh Jahan aasta pärast taas oma alamate ette ilmus, näis ta 30 aastat vanemana – nägu kündsid kortsud, selg oli kühmu vajunud, põlved värisesid. Silmad olid pidevalt pisarais, nii et ta teemantprille enam eest ei võtnudki.
Tundus, et koos Arjumandiga oli ta matnud ka oma edu. Teda tabas kaotus kaotuse järel sõjas Pärsia dünastiaga, aga näis, et see on talle ükskõik. Teda huvitas ainult üks: kui kiiresti edeneb Arjumandi mausoleumi ehitamine ja kuivõrd hoone vastab tema kujutluses sündinud projektile.
Paljud, sealhulgas šahh Jahani pojad, arvasid, et ta tegi Begumist oma liignaise. Kuigi Mogulite õukonnas abielluti sugulastega, peeti sängi jagamist tütrega siiski millekski ebanormaalseks. Kõik sellesse muidugi ei uskunud, mõned pidasid seda laimuks ja osutasid isegi allikale… Prantsuse rännumees Francois Bernier kirjutas: „Begum, šahh Jahani vanim tütar, oli väga ilus. Vägagi võimalik, et Jahani troonipärija Aurangzeb on süüdi kuulujuttude ülespuhumises isa ja õe suhtest… Aurangzeb ei allunud isale ja heitis ta vangi, aga kui ta tema peale veel ka valetas, süvendas ta oma süüd veelgi ja oli talle tõeliselt halb poeg.“
Kuidas Begum ka isa eest ei hoolitsenud, ei õnnestunud tal teda hoida selle eest, mida too ise kunagi tegi: reetmisest ja poegade mässust. 1658. aastal šahh Jahan haigestus. Võimu üritas enda kätte haarata tema intrigandist vanim poeg, teised kolm nimetasid ennast isa asemikeks provintsides. Nad kuulutasid oma valdused Jahani võimust sõltumatuks, koondasid oma väed Agra alla ja nõudsid osa palees oleva vara üleandmist. Aurangzeb, targim ja andekaim šahhi poegadest, juhatas armeed, ja sellel õnnestus Agrasse tungida. Ta kuulutas isa teovõimetuks, aru kaotanuks ja sulges ta ühte mogulite paleesse. Vabatahtlikult jagas isaga vangistust ka Begum.
Aurangzeb oli halb poeg, aga ema mälestust ta austas – Taj Mahali ehitamine jätkus. Eksisteerib legend, et šahh Jahanil oli võimalus selle kerkimist vangla aknast jälgida. Aga hiljuti tegid india ajaloolased kindlaks, et šahh ei võinud oma ruumide aknast ehitist kuidagi näha.
Šahh Jahan veetis vangistuses 8 aastat. Elu lõpul leppis ta poja reetlikkusega ja enese alandamisega ning ootas ainult surma, et taas ühineda oma armastatud Arjumandiga. Jaanuaris 1666 jäi ta taas raskesti haigeks ja iga päevaga nõrgemaks, aga kuni suutis rääkida, saatis kulleri Aurangzebi juurde palvega ilmutada suuremeelsust vähemalt õe suhtes.
22. jaanuaril, lugenud peast mõne rea koraanist, šahh Jahan suri, väidetavalt oopiumi ja afrodisiaakide üledoosist, nautides parajasti oma arvukate konkubiinide seltskonda.
Begum palus korraldada piduliku matuse, mis pidi haarama protsessiooni šahhi põrmuga ja rahajagamise vaestele, aga Aurangzeb ei tahtnud uhkest tseremooniast kuuldagi. Suurima Moguli keha pesti vastavalt islami tavadele, pandi sandlipuust kirstu ja viidi Taj Mahali, kuhu ka maeti.
Unistus mustast mausoleumist ei teostunud, see-eest jagab šahh Jahan igavikku vahetult oma armastatud Arjumandi kõrval. Mälestusmärk nende armastusele, küll kannatada saanud nii ajast kui röövijatest, vapustab tänini nende inimeste kujutlusvõimet, kes tulevad seda vaatama maadest, mille olemasolust šahh Jahanil aimugi polnud.
©Peter Hagen
