Täiskasvanud titade klubi

3 minutit lugemist

Sellesse väikesesse majja Lõuna-Inglismaal tulevad külaskäigule inimesed,kes kuidagi lapsepõlvega hüvasti jätta ei suuda. Auväärsed, hästi istuvates rätsepapaülikondades mehed saadetakse nende tellitud tubadesse, aidatakseüles kanda nende mahukaid kohvreid. Varsti väljuvad nad sealt väikelaste pitsilistes tualettides, beebisussides ja kirevate piltidega kaunistatud kombinesoonides…

Idee asutada täiskasvanud beebide klubi tuli pähe Claire Brownile, kes varem teadusega tegeles. Nüüd kogunevad tema majja ammu mehed, kes pudipõlledest ehedat rõõmu tunnevad ja nukkudega mängivad. Kõigepealt, kui Claire oma biokeemia laboratooriumi jättis, said tema huviobjektiks transseksuaalid ta hakkas neile sobivaid rõivaid kujundama. Tasapisi hakkas tekkima uusi kliente, kes palusid modelleerida beebi- või väikelapserõivaid, ainult täiskasvanu mõõtudes. Nüüdseks on Claire’il täiskasvanud beebidest tellijaid juba palju, ning teda ennastki paneb imestama, et vaid mõnetunnilise viibimise eest tema majas omasuguste seltsis, on nad valmis välja panema päris kopsakaid summasid (ööbimine selles majas maksab koguni 75 naelsterlingit). Küllalt kõrget hinda tuleb maksta ka täpsemõõduliste beebirõivaste õmblemise eest. Enamik kliente on aga tasuvatel ametikohtadel, nii et raha pole neile probleemiks.

Claire’i pidevate kundede seas on näit reisibüroo agent, panga juhataja, advokaat, paar politseinikku. Nende töökollektiivides pole kellelgi muidugi aimugi nende salakirest. Üks selle omapärase „lasteaia” pidev külastaja on 39-aastane Katty, nagu ta end ise tutvustab. Kõige suuremat rõõmu pakub talle kelmika titapilguga maailma uudistada Ja pudikeelt kõnelda. Tema ööbib mansardkorrusel hällis, toas on koguni ligi kahe meetri pikkune lapsevanker , kaetud tumepunase sametiga, kaunistuseks kõrinad ja mõmmid. Piltidega riietust Katty eriti ei armasta, aga mähkmed peavad tingimata olema. Tavaliselt peatub ta Clairc’i majas nädala: ta kannab ainult titeriietust, joob lutist ja pissib ülima naudinuga mähkmetesse. Söök peab tingimata olema pudiks tambitud ja piima joob Katty mõõtmatus koguses. Ta leiab, et 75 naelsterlingit öö eest pole lapsepõlve pääsemiseks üldse liiga kõrge hind. Ta loob võrdluseks oina varasemad katsed otsida vastavate soovide täitmist prostituutide juures: nood olnud nõus temaga jändama vaid paar tundi ühtejutti, võtnud aga hoopis suuremat hinda kui Claire ja saatnud ta pealegi alati rahuldamatult minema.

Claire’i maja jätab mulje nagu „päris”: pirukate ja pudingihõng, lutipudelid ja märjad mähkmed, lastesaated ja kiikhobused. Ja erinevalt pärislastest on täiskasvanud beebidel veel üks kirg – enamasti kõigile meeldib, et neid karistatakse. Sellega tegeleb majas „hoidja Rose”, veidi üle 30-aastane toatüdruks rõivastatud daam. Juba ta haarabki kanepist piitsa Ja asub naeratades nüpeldama tema ees peput paljaks tirivat „beebit”.

Õhtul pannakse „lapsukesed” nende hiigelvooditesse ja hällidesse magama. Õndsal ilmel uinuvad nad, mänguasjad kaisus ning pöidlad-lutid suus- Claire’i majas ei tunne nad end nii üksildastena…

Kommenteerib dr Amoros: „Kirge minna tagasi lapsepõlve kogu selle atribuutikaga nimetatakse infantiilseks fetišismiks. Niisugust seksuaalhälvet tuleb ette mitte ainult Inglismaal, vaid kõikjal maailmas, kaasa arvatud ka Venemaa. Selle nähtuse tekkimise põhjuseks on emotsionaal-psühholoogilised häired, mis pärinevad beebi- või väikelapseeast. Niisugustele inimestele lähendab igapäevaelu pidevat võitlust oma „mina” maksmapaneku eest, pidev hirm ja stress, mille põhjustab nende seksuaalse orientatsiooni anomaalia.

Kahjuks on eelarvamuslik suhtumine neisse inimestesse väga levinud. Transvestismi, mille üks ilming on ka infantiilne fetišism, suhtutakse enamasti vastikustunde ja õudusega. Iseäranis ebaadekvaatne on vanemate suhtumine niisugustesse noorukitesse.

Endistes sotsialismimaades, aga ka paljudes teistes on niisugused seksuaalsed mängud nagu Claire’i majas, seadusega keelatud. Aga ometi on need kooslused täiesti põhjendatud ja väärt eluõigust, sest mistahes elusolendile ei tohiks keelata suhtlemist omataolistega. Inglaste katse väärib vaid kiitust: kui niisuguse hälbega transvestiit teab, et tal on võimalus vabalt ja normaalsett end n-ö välja elada keskkonnas, kus kõik on samased ja vähimatki tundevarjundit pole vaja maha suruda, leevendab see piinavat sisemist pinget ja on heaks profülaktikaks isiksuse arengule.”