Taevast kukkunud

16 minutit lugemist

26. jaanuaril 1971 plahvatas Tšehhoslovakkia kohal 10 500 meetri kõrgusel Jugoslaavia lennukompanii Yugoslav Airlines lennukis DC-9-32 pomm; 27 inimest hukkus, ainuke ellujäänu oli 23-aastane stjuardess Vesna Vulović (tunnuspildil). Lennuk oli teel Belgradist Stokholmi.

Jugoslaavia ajakirjanik Salih Zvizdic külastas stjuardessi Praha sõjaväemeditsiini Akadeemia haiglas mõni nädal pärast õnnetust.

„Neiu lamas üksinda palatis ja silmitses mind üllatunult. „Kas väljas on palju lund?” küsis ta. „Jah, lund on paksult, Vesna.” – „Kõik suusatavad, eks?” Ta kinnitas seda mõtet ise ning sulges silmad, justkui meenutades, mida veel võiks küsida.”

DC-9 rusud.

Dr. Ivo Tucek, neurokirurg, kes lubas ajakirjanikul kannatanut külastada, keelas lennuõnnetust mainimast. Vesna mäletas küll kõike eelnevat, aga tal polnud aimugi, et viimati oli ta lennukis. Ta ei teadnud, mis oli juhtunud.

Niisugust mälukaotust nimetavad arstid retrograadseks amneesiaks, mis aja jooksul kaob. Aeg oli neiule kõige paremaks ravimiks: koletud hetked olid ajutiselt tema mälust kustunud. Vesna arvas nimelt, et ta viibib ikka veel Sloveenia kuurordis Kranjska Goras (kus ta mõnda aega enne katastroofi puhkuse veetis). Sõna „lennuk” neiu ei mäletanud, küll aga olid tal meeles kõik oma stjuardessidest sõbratarid.

Arstiteaduse mõõdupuu järgi pääses Vesna Vulovic järgemööda kuuest surmast: kõigepealt ähvardas teda külmumine, seejärel hapnikupuudus, siis järsk õhurõhulangus hetkel, millal hõre välisõhk haaras endasse inimesed ja lennuki tükid. Vabal langemisel kümne kilomeetri kõrguselt kiireneb treenimata organismis verevool niivõrd, et see võinuks tähendada neljandat surma. Viies oli kukkumine maa peale. Ja lõpuks oleks teadvusetu neiu lumes surnuks külmunud, kui teda poleks nii ruttu leitud. Seda kõike arvestades pääses Vesna Vulovic küllalt kergelt: vasaku käe- ja jalaluu murd, kerge neerupõrutus, ajupõrutus ja nahamarrastused.

Tagantjärele on väidetud, et ellujäämise šansid sellisest kõrgusest kukkumisel on 1 miljoni vastu. Selge on aga muidugi ka see, et antud juhul etendas küllap kõige olulisemat osa noore neiu tugev ja terve organism. Arstiabi vaid toetas ja soodustas organismi võitlust õnnetuse tagajärgedega.

Iga pisiasja uurinud ekspertide arvamust mööda toimus katastroof järgmiselt: mõni minut pärast Saksa DV piiri ületamist lennuk plahvatas, aga ei kukkunud kohe maha, vaid hakkas aegamööda kõrgust kaotama. Ilmselt tegid piloodid kõik, et DC-9 õhus püsiks. Lennukis leidunud postikottide sisu oli laiali umbes 30 kilomeetri pikkusel maa-alal, mis annab tunnistust asjaolust, et kõigepealt purunes pakiruum lennuki ninaosas. Ometi lennuk siis veel ei kukkunud, vaid loovis, kuni hakkas lagunema. Nagu hiljem tuvastati, paiskusid rusud laiali pindalale mõõtmetega 3 korda 15 kilomeetrit.

Lennuki saba, kus asusid stjuardess ja veel üks naine, langes umbes poole kilomeetri kaugusele Srbska Kamenića küla esimestest majadest ja libises koos mõlema naisega mööda mäekülge nagu lutsukivi veepinnal. Ilmselt alles siis kaotaski Vulovic teadvuse. Libisemise ajal hakkas lennukisaba keerlema. Tsentrifugaaljõud oli küllalt suur, et neiut rusude vahelt kahurikuulina mäenõlva katvasse lumme paisata.

Kell 17.45 – õnnetus juhtus kell 17.02 – jõudsid külaelanikud rusude ja kahe laiba juurde. Viis minutit hiljem kuulis metsamees Peter Henke lumest oigeid. Vesna Vulovic lamas põiki üle moonutatud surnukeha. Henke tegi sel hetkel ainuõige käigu – võttis seljast oma kasuka ja kattis neiu sellega kinni, jooksis siis külla ja helistas arstile ning miilitsale. Suurima ettevaatusega viidi lennuõnnetuse ainus ellujäänu väikese naaberlinna Ceska Kamenica haiglasse, kus talle kanti üle kaks liitrit verd. Natukese aja pärast tuli Vesna Vulovic teadvusele.

„Kõige tähtsam oli pulssi stabiliseerida,” ütles dr. Randa, kes koos metsamees Henkega stjuardessile veel kord (mitmendat juba?) elu tagasi andis. Mõne päeva pärast toimetati neiu Prahasse. Kogu aeg jälgiti kannatadasaanut mikrofoni ja magnetofoni abil, et kõik tema sõnad üles tähendada. Muuseas olid nende seas järgmised: „Ma ei saa teid aidata… Tõesti ma ei saa…”, mis näisid tõendavat, et DC-9 jätkas lendu ka veel mõni aeg pärast plahvatust. 2. märtsil 1971 võidi neiu erilennukiga juba kodumaale viia.

* * *

1981. aastal põrkasid Amuuri oblasti kohal kokku reisilennuk An-24 ja sõjalennuk. Hukkusid nii reisijad kui ka meeskonnad. Pääses vaid üks õnnelik – Larissa Savitskaja, kes viie kilomeetri kõrguselt kukkudes ellu jäi. Hiljem hakkas ta tööle õpetajana. Õnnetuse peasüüdlane Aeroflot maksis aga Savitskajale hüvituseks ainult 75 rubla, sedagi kaotsiläinud pagasi eest.

Langevarjuritest õnneseened

* 1942. aasta jaanuaris tulistati Vjazma lähedal alla Nõukogude pommituslennuk. Sakslased hakkasid väljahüpanud lendureid õhus tulistama ning seepärast otsustasid N. Zigun ja I. Tšissov langevarjud alles maa lähedal avada. Ent kukkudes kaotas Tšissov teadvuse ega jõudnud rõngast tõmmata. Ta sööstis 7600 meetri kõrguselt orunõlval lasuvasse päratu suurde lumehange ning libises mööda nõlva alla orupõhja. Mees jäi ellu ning pääses hiljem jälle lahingulendudele.

* Üksnes mehisus ja kõrge kutsemeisterlikkus võimaldasid langevarjuspordi instruktoril Greg Robertsonil päästa Diana Williams kindlast surmast. 1988. aasta märtsis Phoenixis toimunud hüpete ajal põrkas Diana õhus teise sportlasega kokku, kaotas teadvuse ega saanud langevarju avada. Robertson sööstis kukkuvale neiule järele ning pikeeris pea ees üle 1500 meetri. Alles hetk enne maapinnale langemist õnnestus tal kivina alla vihisevale Williamsile järele jõuda ning mõlemad langevarjud lahti tõmmata. Täielikku kukkumishoogu see enam ei pidurdanud ning löök vastu maad oli üsna tugev, kuid arstidel õnnestus nende elu päästa.

* California harrastuslangevarjurile Lisa Boyerile pidi tema 54. hüpe äärepealt saatuslikuks saama. Lahkunud umbes 4000 meetri kõrgusel lennukist, märkas ta, et põhilangevari ei avanenud. Varulangevari läks lahti ainult osaliselt ja sedagi alles siis, kui maapinnani oli jäänud kõigest 60 meetrit. Boyer aga kukkus mudalompi ning jäi ellu.

* 28-aastasel inglasel Des Molneyl vedas. Ühel demonstratsioonesinemisel paiskas katapultiste mehe ootamatult lennukist välja. Langevari avanes vaid osaliselt. Molney kukkus tuhande meetri kõrguselt peaaegu kaks minutit. Õnnetu piloot maandus murule ühe supermarketi lähedal. Molney pääses kergete seljavigastustega.

* 21. juunil 1992 juhtus õnnelik õnnetus USA-s Oregoni osariigis. Langevarjur, kelle langevari ei avanenud, kukkus alla 2850 meetri kõrguselt ja jäi ellu. 32-aastane õnneseen kukkus kõrgete puude rühma, murdis jala ja vigastas nahka.

* * *

Juliane Koepcke imeline pääsemine

Vesna Vulović ei ole ainuke, kes on ellu jäänud suures kõrguses purunevast lennukist kukkudes.

24. detsembril 1971 kukkus Peruus Puerto Inca lähedal alla Lineas Aereas Nacionales Lockheed 188A Electra, mille pardal oli 86 reisijat ja kuus meeskonnaliiget. Lend 508 oli teel Limast Iquitosesse. Lennates Pucallpasse, kus oli ette nähtud vahemaandumine, sattus Lockheed äikesepilve. 6400 meetri kõrgusel merepinnast rebisid erakordselt tugevad turbulentsed õhuvoolud lennukil tiivad küljest, kusjuures parema tiiva täielikult. Electra kere murdus mitmeks tükiks. Põlevad rusud langesid 15 kilomeetri pikkusele maa-alale.

Lockheed 188A Electra.

Eelmisel õhtul oli Koepcke koolis olnud lõpupidu, kuid nüüd oli semester läbi ja nad olid pühadeks teel koju. Kodu tähendas kauget Amazonase Pucallpa linna Peruus, kus Koepcke isa Hans-Wilhem bioloogina töötas. Tema ema Maria oli ornitoloog, kes uuris linde ja nende käitumist. Jagades vanemate kirge teaduse ja looduse vastu, plaanis Koepcke nende eeskujul ülikooli bioloogiat õppima minna.

Ta kuulis nelja mootoriga lennuki Lockheed Electra pardal teisi reisijaid kurtmas, sest nende lend oli pea seitse tundi edasi lükkunud. Aga nüüd olid nad juba õhus ja teel, Koepcke oli rõõmus, et on puhkusel ja et näeb varsti oma isa. Oma aknapoolselt istmelt märkas ta kauguses tormipilvi, aga ta armastas lendamist ja tal polnud põhjust karta.

Ta ema ei olnud tormi tõttu nii muretu. Ta ei uskunud, et miski metallist suudaks võistelda lindudega, keda ta uuris – Mariale ei meeldinud lendamine ka parimatel päevadel. Nüüd muutus ta rahutuks, kui lennuk järsku tohutu suurde tumedasse vihmapilve sisenes. Õige pea räsisid õhuvoolud lennukit ja pärast paari minutit tundis isegi Koepcke, et midagi on valesti.

Kotid ja kohvrid hakkasid ülemistelt riiulitelt alla kukkuma, joogid läksid reisijate sülle ümber. Peagi paiskusid jõulukingitused ja pakid salongis läbisegi, kui turbulents lennukit üles ja alla paiskas.

Juliane aastaid hiljem lennuki rusude juures.

Koepcke nägi oma aknast lennuki ümber välku löömas. Torm oli ilmselt tugevnemas, nii et ka tema hakkas hirmu tundma. Üle propellerite müra kuulis ta mitut kaasreisijat nutmas ning ta ulatas ema käe järele.

Tugev rappumine jätkus ligi kümme minutit, paisates lennukit siia ja sinna. Ema kätt nüüd veel tugevamini pigistades vaatas Koepcke aknast välja ja nägi, et üks mootoritest hõõgus heledalt. Ema märkas seda samuti ja ütles väga vaikselt: „See on lõpp. Nüüd on kõik läbi.” Need olid viimased sõnad, mida Koepcke ema suust kuulis.

Mõni hetk hiljem muutus salongis pimedaks ja järsku sööstis lennuk nina ees allapoole. Koepcke ei näinud kottpimedas ega kuulnud peale mootorite möirgamise midagi. Siis ühtäkki jäi kõik vaikseks. Šokis tüdruk avastas, et on kuidagi lennukist väljaspool, endiselt rihmadega istme küljes, ja aina keerleb ja keerleb. Vaid külm õhutulv tema ümber, langes ta alla džungli poole.

Kui ta allapoole pilvi jõudis, märkas ta hetkeks puude latvasid, mis keerlesid tema poole nagu hiiglaslikud brokolliistandused. See oli kohutav, aga ilmselt kaotas ta kohe teadvuse, sest järgmisena mäletab ta hommikul ärkamist. Oli esimene jõulupüha. Ta oli endiselt rihmadega oma istme küljes, kuid nüüd oli iste tugevasti maasse kiilunud.

40 minutit pärast õhkutõusu oli lennuk tõenäoliselt välgutabamuse saanud ja kütusepaagi plahvatus oli lennukilt parema tiiva küljest rebinud. Kui lennuki kere hakkas tema ümbert lagunema, paiskus Koepcke õhusolevast lennukivarest eemale ja kukkus rohkem kui kaks miili allapoole džunglisse.

Läbielatud traumast hoolimata mõistis ta kohe, mis oli juhtunud. Vaadates puulatvasid, teadis ta, et oli üle elanud lennuõnnetuse, küllap seetõttu, et tema iste oli kukkumist pehmendanud, kui ta läbi tiheda lehestiku alla kukkus.

Juliane kõik kohad valutasid ja ta pea käis ringi. Ta oli murdnud rangluu, vigastanud põlveliigest, saanud sügavaid lõikehaavu ja sinikaid, kui ta vastu maad kukkus. Ta vasak silm oli kinni paistetanud, aga ta sai kõndida ja ta teadis, et peab otsima pääsetee.

Koepcke oli oma vanematelt piisavalt džungli kohta õppinud ning teadis, et see ei ole nii ohtlik, kui inimesed arvasid. Jalgsi liikudes oli oluline hoida külma närvi ja mitte teha midagi rumalat, aga tal polnud õrna aimugi, kus ta oli või kuhu teised reisijad võisid kukkunud olla. Ta oli kaotanud ühe oma kinga ja ka prillid, mis tegi olukorra keerulisemaks, kuna ta oli lühinägelik. Ühtlasi ei olnud ta ka džunglimatkaks sobivalt riides – tal oli seljas vaid puuvillane suvekleit, mis pidi teda kaitsma hammustavate ja nõelavate putukate eest, kes igal pool tema ümber pinisesid.

Esimene asi oli tuvastada, kas keegi oli veel läheduses, eriti tema ema, aga kui Koepcke hüüdis, ei olnud kuulda muud kui ehmunud loomade hääli. Mõni aeg vee võib olla ohutum hiljem oli ta põnevil, kui kuulis lennukit pea kohal tiirutamas. Arvatavasti otsiti ellujäänuid, aga kuna ta ei näinud lennukit läbi tiheda taimestiku, mõistis ta ruttu, et ka nemad ei näe teda. See avastus pani teda end täielikult üksi tundma.

Mõnda aega oli Koepckede pere elanud kaugel eraldatud teadusuuringute keskuses ja Hans-Wilhelm oli tütrele mõningaid kasulikke ellujäämisnippe õpetanud. Näiteks oli ta öelnud, et kõndimine läbi madala vee võib olla ohutum kui kõndimine maa peal – madusid ja teisi mürgiseid elukaid on maa peal raske märgata ning nad võivad rünnata, kui keegi neile liiga lähedale astub. Koepcke teadis ka, et džunglielamud ehitatakse jõgede äärde, nii et kui ta püsib vee lähedal, on tal suurem võimalus kedagi kohata ja abi leida.

Seni tundus tema olukord aga lootusetu. Tal ei olnud midagi muud süüa peale ühe paki kommide ja tal polnud õrna aimugi, kui kaugele ta peab pääsemise nimel kõndima. Peagi pudenesid igasugused putukad tema nahale ja ronisid juustesse ning kui päike paistis, oli väljakannatamatult palav. Oli ka väga märg, kuna paduvihm ja äikesetorm, mis oli ka Electra alla kukutanud, jätkus kogu päeva.

Koepcke ei leidnud lähedusest kellegi jälgi, ta hakkas kõndima ja kui ta leidis väikese oja, otsustas ta mööda pärivoolu edasi minna. Tal oli õnne, et oli palju joogivett, aga vihmaperiood tähendas, et puudel polnud küpseid vilju, ning oma vanematelt teadis ta, et millegi muu söömine oleks liiga õhurikas olnud.

Öö saabudes langes temperatuur järsult ja varrukateta kleidis Koepckel oli kohutavalt külm. Ta tundis ennast ka väga üksiku ja hirmununa. Suutmata magada, istus ta värisedes ja kuulas öise vihmametsa hääli. Järgmisel hommikul jätkas ta aeglaselt teekonda mööda jõevoolu. Ei läinud kaua kuni väike pakk komme oli tühi ja kui ta kell seisma jäi, kaotas ta ajataju.

Paar päeva hiljem kuulis ta kuskil läheduses kuningkondori häält. Oma emalt teadis ta, et need hiiglaslikud karnivoorid Ei läinud kaua kuni kipuvad laskuma ainult sinna, kus on palju toitu. Teades, et nad söövad ainult surnud loomi, pidi ta arvestama õudse võimalusega, et lind otsis lennukiõnnetuses hukkunute surnukehasid.

Tema õuduseks said ta hirmud kinnitust, kui ta sattus kokku lennuki istmereaga. See oli osaliselt taimede alla mattunud ja Koepcke nägi kolme surnukeha istmete küljes, ikka veel rihmadega kinni. Hetkeks arvas ta, et üks neist võis olla tema ema, kuid siis märkas ta varbaküüntel lakki, mida Maria kunagi ei kandnud. Koepcke ei leidnud džunglis veedetud aja jooksul rohkem ellujäänuid; ta sai hiljem teada, et üheksakümne ühest inimesest pardal oli tema ainuke, kes ellu jäi.

Mitu päeva jätkas ta oma teekonda allavoolu, ujudes ja kõndides vaheldumisi. See tegi tema edasiliikumise väga aeglaseks ja ujumise tõttu sai ta tõsise päikesepõletuse seljale ja kätele. Teiste vigastustega koos tegi see talle veel rohkem valu, magamatus ja vajadus edasi liikuda andis tema kurnatusele vaid lisa. Ta sattus ärevusse, märgates, et putukahammustused olid põletikuliseks muutumas ja tema naha alla olid tekkinud elusad vaglad.

Pärast nädalat mõistis Koepcke, et ei kuule enam lennukeid pea kohal, mis tähendas, et ametivõimud olid ellujäänute otsimise lõpetanud. See hirmutas teda, kuid teadmine, et nad olid alla andnud, tegi ka väga palju viha, sest tema oli ikka džunglis oma elu eest võitlemas. Ta hakkas meeleheitesse langema, aga üheksandal päeval leidis ta jõekaldalt, kus oli puhanud, oma hämmastuseks ja rõõmuks vana katkise paadi.

Ta esimene mõte oli paat endale võtta, kuid ta ei tahtnud, et teda varastamises süüdistatakse. Selle asemel vaatas ta ringi ja märkas teerada, mis viis mööda kallast üles puude vahele.

Teeraja läbimine võttis kogu tema jõu ning ta oli nii väsinud ja näljane, aga selle lõppu jõudes nägi ta väikest onni. Seal sees oli paadi päramootor ja bensiinikanister, mis tuletas talle meelde üht trikki, mida isa oli kasutanud, et nende koeral ussidest lahti saada.

Bensiini valamine haavade peale peaks vaglad tapma või vähemalt tema naha pealt ära ajama. Koepcke teadis, et see kipitus tuleb piinavalt valus, aga see oli proovimist väärt. Kui ta oli ühe käe kergesti süttiva vedelikuga üle kallanud, luges ta kokku ei rohkem ega vähem kui nelikümmend vakla, mis tema haavadelt maha kukkusid. See jõupingutus väsitas teda veel rohkem ning ta mässis end presendi sisse, mille ta onnikesest leidis, ja jäi kähku magama.

Järgmisel päeval ärgates ei tundnud Koepcke end paremini ning otsustas jääda varjualusesse pisut kauemaks, sest ta oli liiga väsinud, et liikuda. Ta kuulis väljas uut vihmatormi algamas, aga hiljem, kui vihm vaibus, arvas ta, et kuuleb hääli onnile lähenemas. Jalgele rabeledes ja ust lahti kiskudes oli ta ülirõõmus, kui nägi metsatöölisi. Ta selgitas üllatunud meestele kärmelt, mis oli juhtunud ja kuidas ta oli viimased kümme päeva üksi metsas veetnud.

Mehed pakkusid talle pisut süüa, aga pärast nii pikka nälgimist ei olnud ta võimeline sööma. Nad otsustasid kiirelt ta oma kanuuga mööda jõge alla viia. Pärast seitset tundi jõel lennutati ta haiglasse ja viidi Pucallpas kokku oma isaga. Õnneks paranes Koepcke täielikult, kuigi veel aastaid kummitasid teda õudusunenäod sellest katsumusest ning ema ja teiste reisijate kaotamisest. Juliane Koepckel ei kadunud kunagi armastus bioloo­gia vastu ning pärast Saksamaalt saadud erialast väljaõpet on ta naasnud palju kordi Peruusse, et külastada vihmametsa ja uurida selle ürgset loodust.

Rezissöör Giuseppe Maria Scotese ekraniseeris selle harukordse pääsemisloo ja 1973. aastal valmis USA-Itaalia ühistööna mängufilm „The Story of Juliane Koepcke”.