Suurlinnade tuled

12 minutit lugemist

1614. aastal rajasid hollandlased Hudsoni jõe kaldale Uus-Hollandi koloonia, mis aastaid hiljem ristiti Uus-Amsterdamiks; 1664. aastal kapituleerus Uus-Amsterdam Briti laevastiku ees ja sai nimeks New York.

Suurlinnadel (pildil New York Time Square) on eriline tõmme – väga paljud inimesed tahavad elada just suurlinnas.

Aastal 1700 oli see rahulik väikelinn, kus elas kõigest 5000 inimest: 1019 meest, 1057 naist, 2161 last ja 700 neegerorja. 71 aastat hiljem oli elanikke juba 21 863 ja inglise keel hakkas välja tõrjuma hollandi keelt. 1815. aastal kattis New Yorgi hoonestus vaid Manhattani lõunapoolse otsa, seal elas 100 000 asukat, neist iga kümnes oli neeger. Linna õigused sai New York alles 1822. aastal, kui elanikke oli juba üle 120 000 ja New Yorgist oli saanud Ameerika suurim linn.

Praegu elab New Yorgis ja selle eeslinnades 15,5 miljonit inimest. Kunagist hiilgavat New Yorki, omamoodi pärlit miljonilinnade hulgas, nimetatakse nüüd Ameerika Calcuttaks, iga neljas njuujorklane elab suures vaesuses, iga sajas on kodutu. Bronxi linnaosa näeb välja nagu pärast pommirünnakut, lagunevaid ja varisemisohtlikke maju ei jõua keegi kokku lugeda. Hiiglalinna elamute ja kommunikatsioonide remondiks oleks vaja 5000 miljardit dollarit! Sellist astronoomilist summat kokku saada ei ole reaalne. Seepärast linn üheaegselt uueneb ja laguneb.

* 15 miljoni elanikuga Šanghais on ühes toas koos mitme põlvkonna esindajad, intiimelu elatakse sageli linnapargis. Abielutunnistuse ettenäitamisel ei tee ka politsei sellisest üleannetusest numbrit.

* Vaenutsevate jõukude verised lahingud Pariisi eeslinnades on andnud põhjust teravaks kriitikaks Prantsusmaa valitsuse aadressil. Öise Pariisi rahu on petlik, politseil on sel ajal tegemist kuhjaga. President Mitterrand tahtis omal ajal läbi viia linnareformi, et leevendada sotsiaalseid pingeid. 400 satelliitlinna, kus 55 miljonist prantslasest elab 20 miljonit, taheti muuta inimsõbralikumaks. Kuidas see õnnestub, on muidugi iseküsimus.

* Paljudes Saksa suurlinnades, eelkõige Münchenis, on üürid roninud nii kõrgele, et keskmise ametnikupalgaga perekond on sunnitud kolima äärelinna või koguni maale. Paljud sakslased kardavad täiesti põhjendamatult, et linnaelu võivad endale varsti lubada ainult väga rikkad.

Mumbay Dharavi linnosa on maailma suurim slumm.

Linnade tõttu ollakse paljudes riikides ränkraskete probleemide ees. Jah, omal ajal algas kultuuri õitseng just linna kaitsvate müüride varjus, linnadest on alguse saanud kogu kaasaja tsivilisatsioon. Seal arenesid tehnika, kunst, filosoofia, tekkisid demokraatlikud institutsioonid – meenutagem või Ateenat ja Roomat.

Ent ajaloolased tunnevad ka teistsugust Roomat: halli kivikõrbe ilmetute kastidega, kus mõne ruutmeetri magamis-aseme eest nööriti hingehinda. Tulekahjudes hukkus sageli tuhandeid inimesi, kitsastel tänavatel tegutsesid röövlid ja mõrtsukad, öösiti üle konarliku sillutise veerevad vankrid tegid põrgulärmi, röövides linnaelanikelt une.

Kõik negatiivsed ilmingud on suurlinnades aja jooksul ainult süvenenud. Kui Vana-Roomal miljonilinnana olid vähemalt selged piirid, siis tänapäeva suurlinnad vohavad, sulades kokku arvukate eeslinnade, asulate ja küladega. Kõige iseloomulikum on selles mõttes Los Angeles. Umbes 100 aastat tagasi oli see 10 000 elanikuga idülliline väikelinn, ent imedes endasse üha uusi inimesi nagu Must auk, kasvas ta urbaniseerunud kogumikuks, mis praegu koosneb 168-st üksteisega liitunud linnast. Seal elab 14 miljonit inimest, kusjuures Los Angelese majanduslik potentsiaal on sama suur kui tervel Hiinal.

New Yorgis (koos eeslinnadega) elab rohkem inimesi kui kogu Austrias. Tegelikult on New York City ainult kõige suurem lüli USA idarannikul asuvas 650 kilomeetri pikkuses linnadeahelas, mis ulatub Bostonist New Yorgini ja sealt Washingtonini. Kõnealuses linnadekogumis, mida kohalikud nimetavad Bosnywashiks, elab 45 miljonit inimest.

Dharavi rabab kujutlusvõimet.

Linnaks võib muutuda mitte ainult üks regioon, vaid kogu riik. Nii on juhtunud Jaapaniga. Et 80 protsenti saareriigi pindalast on kaetud mägedega, elab 123 miljonit jaapanlast põhiliselt rannikualadel. Rahvastiku tihedust võib ette kujutada: 592 ruutkilomeetri suuruses Tokyos asub 10 miljonit inimest! Ka linnast väljas pole lahedam, 500 kilomeetri pikkusel ja kohati ainult mõne kilomeetri laiusel maaribal Tokyo ning Osaka vahel elab pool Jaapani rahvastikust.

ÜRO statistika kinnitab, et urbaniseerumine on täies hoos: kui 1950. aastal oli maailmas kaks ja 1975. aastal seitse enam kui kümne miljoni elanikuga linna, siis aastaks 2000 saab neid olema 25, põlvkond hiljem 90 (neist 80 nn. kolmandas maailmas). Rahvastikuteaduste uusimate arvutuste põhjal elab aastal 2010 tõenäoliselt rohkem kui pool maakera seitsmest miljardist inimesest linnades. Kõigest mõne tuhande aastaga on linnastumine põhjustanud ülemaailmse kriisi. Või näitavad ähvardava katastroofi tundemärgid seda, et meie tsivilisatsioon on jõudmas uude arenguetappi ning tekkimas on uus kooseluvorm?

Londoni näide

Ühegi teise suurlinna tekke- ja arengulugu pole nii põhjalikult uuritud kui Londoni oma. Spetsialistide jaoks on London tänapäeva suurlinna prototüüp. Juba 14. sajandil oli London oma 35 000 elanikuga maailmalinn, jäädes alla vaid Pariisile (60 000) ja Veneetsiale (100 000). Kui London uusaja algul muutus suure koloniaalriigi keskuseks, lammutati linnamüürid ja elanike arv kasvas kiiresti mõnesaja tuhandeni. Siis tõdeti esmakordselt, et linn on ülerahvastatud.

1602. aastal andis kuninganna Elizabeth I välja verdikti, kus keelati linna edasine laiendamine. Asjatult: 1650. aastal, pärast 30-aastase sõja lõppu, elas Londonis juba pool miljonit inimest. Tollal süstemaatiliselt Londoni sünni- ja surmaregistrit uurinud John Graunti hämmastas kõrge suremus linnas. John Graunt leidis varsti ka põhjuse: linna kohal hõljuv sudu, kivisöekaminate ja manufaktuuride korstnate suits. Ent ebatervislikest tingimustest hoolimata ei vähenenud inimeste vool pealinna. Vastupidi, ettevõtete ja töökodade laienemine ning algav industrialiseerimine meelitas ligi üha uusi nälgivaid talupoegi. 1810. aastaks oli Londoni elanike arv suurenenud miljonini, kakskümmend aastat hiljem elas Londonis juba üle kahe miljoni inimese. Nüüd ennustati kõigile muudele hädadele lisaks, et linn lämbub hobusesõnnikus. Seda ei juhtunud, London kasvas edasi. Eelmise sajandi keskpaigaks oli elanike arv ületanud kolme miljoni piiri. Inimeste eluiga lühenes drastiliselt, 1850. aastal oli see londonlastel keskmiselt 15 aastat! Meie sajandi alguseks saavutas Briti pealinn omamoodi maailmarekordi: 6,3 miljoni elanikuga oli London ainuke linn maailmas, mis oli ületanud viie miljoni piiri.

Kuidas on Londoniga lood tänapäeval? Suur-London koosneb kolmest ringist. Linnas ja eeslinnades elab 7,4 miljonit inimest. Hoolimata rasketest probleemidest, mida üks suurlinn niikuinii kunagi lahendada ei suuda, olevat London välismaiste asjatundjate arvates meeldiv linn.

Arengumaad kordavad vigu

Kolmanda maailma linnad elavad praegu üle samasugust plahvatuslikku kasvu nagu omal ajal London. Sao Paulo elanike arv (1975. aastal 10,7 miljonit) suurenes aastaks 2000 25 miljonini, Šanghai 11,6-lt kuni 22,7 miljonini ja Kairo 10-lt kuni 16 miljonini. Need on hirmuäratavad arvud. Linnauurijate arvates elavad arengumaad – agraarmaadest tööstusriikideks muutumisel üle samasuguseid sünnivalusid nagu omal ajal Euroopa riigid. Alati tekivad kõige raskemad probleemid linnades.

Dharavi – vaesus tekitab vaesust.

Värskeim näide on Mexico City, mis on juba mitu aastat olnud elanike arvu poolest suurim linn maailmas, 1940. aastal elas Mexicos ainult miljon inimest. 1970. aastaks oli linna pindala suurenenud kuus korda, inimeste arv kümnekordistunud. Praegu elab Mexicos 20 miljonit inimest. Tohutut vaeste linnaosa Nezalcoyotli 4 miljoni asukaga ei ole kantud isegi ametlikule linnaplaanile. Mexico City joogiveetorustikud muutuvad üha pikemaks ja vett tuleb pumbata üha kaugemalt. Varsti kulub ühe liitri joogivee pumpamiseks ligi üks liiter kütust.

Mexico-taolistes suurlinnades hämmastab inimeste vähenõudlikkus ja imepärane oskus endal hinge sees hoida. Mingist eesmärgistatud elust nende puhul rääkida oleks kohatu. Kui õnnestub kõht täis süüa, on see suursündmus. Kui õnnestub saada abitööliseks, on tehtud lausa fantastilist karjääri. Kui meie, eurooplaste kogu energia on suunatud asjade ostmisele ja me pole eales millegagi rahul, siis kolmanda maailma megalinnade elanike mentaliteet on hoopis teine. Imposantne näide on Mexico pepenador – prügimäeelanik. Selline nimetus ei tähenda veel, et inimene prügimäel elab – ta elatub prügist. Nii mõnedki suured perekonnad on prügimägedel nii tõhusat tööd teinud, et on jõudnud endale maja ja auto osta. Prügivedajate „keiser“ oli pikemat aega keegi Gutierrez Moreno. Ta kontrollis kolme neljandikku linna prügimägedest. Tema teenistuses oli 15 000 pepenadoret, kes hoidsid prügimägedelt leituga endal hinge sees. Ka Moreno ise elas ühe prügimäe serval. Tõsi, tema ilmselt mitte just viletsa eramu juurde kuulus kopteri maandumisplats…

Mehhiko valitsuse pingutused sisserändajate voolu peatada on jäänud tulemusteta. Oma osa on selles ka ajalooliselt väljakujunenud tsentralismil. Alates Hispaania koloniaalvõimu ajast toimuvad kõige tähtsamad sündmused pealinnas. Seepärast on Mexico City mehhiklastele maagilise jõuga särav täht. Muide, pealinnadel on alati eriline külgetõmbejõud. Töötada kas või nõudepesijana, aga elada pealinnas – selle nimel ollakse valmis vaevlema kui tahes kehvades tingimustes.

India pealinn Dehli rabab oma kontrastidega.

India suure sadamalinna Mumbay 11 miljonist elanikust vireleb 6 miljonit uberikes, kümned tuhanded inimesed magavad otse tänaval. Nii nagu Mexicos, suudavad ka Bombay vaesed siiski endal hinge, sees hoida ja leida mingisugust tööd. Elatakse sildade all, kõikmõeldavast kolist kokkuklopsitud osmikutes, närudest ja plastikaaditükkidest meisterdatud varjualustes. Haljale oksale jõudnud prügivedaja Solanka elab eterniittahvlitest tehtud garaaži meenutavas osmikus koos 20 perekonnaliikme ja sugulasega.

Üks maata talupoegade Bombaysse siirdumise põhjusi on India mängufilmide mõju. Neid halearmsaid filme vaadates jääb inimesele mulje, et Mumbay on kõigi võimaluste linn, kus süüakse kanu kullatud taldrikutelt ja elatakse vaipadega kaunistatud uhketes villades. Filmikangelane – olgu ta kui vaene tahes – saab lõpuks rikkaks ja õnnelikuks. Statistikud on välja arvestanud, et iga päev saabub Mumbaysse 1500 õnneotsijat. Iga uusasunik, kes on juba n-ö jala maha saanud, kutsub maalt enda juurde veel 20 sugulast. Igal aastal tuleb maalt Mumbaysse rohkem kui pool miljonit inimest.

Linnas on 165 000 kauplust, 110 00 ärifirmat, üle 12 000 restorani ja 800 hotelli. Mumbay tekitab nii palju jäätmeid, et tööd jätkub 100 000 prügivedajale.

Dharavi.

Mumbay on muutunud tõelise anarhia sünonüümiks. Joogivett ei jätku isegi jõukatele linnaosadele, elektrikatkestused on igapäevane nähtus; Bombay tööstus laseb iga päev merre 1,6 miljardit liitrit puhastamata heitvett; 87 vaeste linnaosast on suurim Dharavi, kus elab eri hinnangutel 500 000–700 000 inimest. Dharavi on maailma suurim slumm.

On ütlematagi selge, et sellistel hiiglalinnadel ei ole tulevikku. Suurlinna tuled on ahvatlevad. Mida suurem linn, seda rohkem hellitab inimene lootust leida endale kõige sobivamat rakendust, koos sellega kindlust kogu eluks. See ongi peamine magnet, mis tõmbab rahvamasse suurlinnadesse.

Tulevikustsenaariumid

Suurlinnade kasvu peatamiseks tuleks lõhkuda nende monopoolsed struktuurid, sealt välja meelitada mitte ainult osa ärimaailmast, vaid ka valitsus. Üheaegselt tuleks kiirendada infrastruktuuride väljaarendamist maal.

Elektrifitseerimine, koolide ja haiglate rajamine on alati esimene samm, mis muudab provintsi n.-ö. atraktiivsemaks. Need abinõud aitavad muidugi mingil määral vähendada maaelanike huvi I suurlinnade vastu, kuid metropolide kasvu saavad peatada ainult muudatused majanduses.

Bangkok – vaesus ja jõukus kõrvuti.

Londoni ajalugu näitab, et suurlinna plahvatuslik kasv pidurdub alles siis, kui industrialiseerimise käigus tekib üha arvukam keskkiht, kelle perekondades on vähe lapsi ja kes on suutelised elama väljaspool vaeste linnaosi. Analoogilisi näiteid leiame Kagu-Aasiast, eriti linnriigist Singapurist. Veel 25 aastat tagasi valitses seal kõrvuti rikkus ja ääretu vaesus. Hiina linnaosa räpaste tänavate ja oopiumiurgaste kõrval kõrgusid uhked pilvelõhkujad.

Veerand sajandiga on Singapur teinud läbi aga eeskujulikku noorenduskultuuri ning on praegu maailma jõukamaid ja puhtamaid linnu, suuremaid äri- ja rahanduskeskusi. Linna kasvatus- ja tervishoiusüsteem on eeskujulik. Iive pole enam probleem. Pool viiest miljonist elanikust (põhiliselt hiinlased) elab kas eramutes või erakorterites. Singapur on elatustasemelt Jaapani järel teisel kohal Aasias ja võimeline aitama isegi endisi vaeseid idabloki riike. Teistes Aasia suurlinnades on see protsess märksa aeglasem, seda enam, et Singapuri kiiret arengut soodustas eelkõige linna geograafiline asend. Viimane on linna kujunemisel ja arenemisel üldse määrav tegur.

Märgid näitavad, et suurlinnade kasv hakkab varem või hiljem pidurduma. Maalt linna põgenemisele ja industrialiseerimisele järgneb linnadest lahkumise laine. Samal ajal kui arengumaades kestab veel jätkuv linnastumine, on see protsess tööstusriikides peatunud. Paljudes Lääne suurlinnades on elanike arv hakanud vähenema, kõige kiiremini tühjenevad kesklinnad. Spetsialistid nimetavad seda protsessi suburbanismiks (vastandina hüperurbanismile kolmandas maailmas).

Elada vaesuses ja veel naeratada?!

Oma osa selles on tööstuses toimunud muudatustel. Üha arenev elektroonikatööstus ja automatiseeritud ettevõtted vajavad tunduvalt vähem tööjõudu kui endisaegsed tossavad manufaktuurid. Ilma (eri)hariduseta ja elukutseta õnneotsijal pole tänapäeva suurlinnas midagi peale hakata. Suured muudatused toimuvad ka elu- ja tööstiilis. Arvutid ja telefaksid võimaldavad paljudel inimestel kodus töötada, bürooametnikud istuvad edaspidi büroos ainult 2–3 päeva nädalas. Sel juhul on inimesed valmis tööl käima ka väga kaugelt. Niisugust arengut soodustab samuti transpordisüsteemide jätkuv täiustumine. Ameerika läänerannikul lendavad paljud inimesed tööle väikelennukitega. Tihe regionaalsete lennuväljade võrk teeb seal võimalikuks selle, mis Euroopa oludes oleks mõeldamatu.

Vanas maailmas tuleb otsida teisi lahendusi. Näiteks prantslaste kiirrong TGV, mis sõidab 300 km/h, teeb võimalikuks töölesõidu Pariisist 400 km kaugusel asuvasse Lyoni (või vastupidi). Eriti eksperimendialtid on jaapanlased, kes vallutavad moodsa tehnika abil uut eluruumi maa all, vee peal ja õhus. Nende hiidprogrammi on asutud juba teostama. Tokyo kaevub maasse. Järgmise aastatuhande uued linnaosad rajatakse maa alla. Sealsed elamistingimused ei erine oluliselt maapealsetest. Spetsiaalsed peeglid suunavad päikesevalguse kaablite kaudu maa alla, kus nõnda on võimalik kasvatada isegi puuvilja. Maa-alusele linnale on maa peal alternatiiviks pilvelõhkujad. Juba praegu on valmis 500-korruselise kahe kilomeetri kõrguse pilvelõhkuja projekt. Selles paabeli tornis hakkaksid elama, töötama ja puhkama kümned tuhanded inimesed. Jaapani linnaehitajad ei kohku tagasi isegi mere ees. Yokohama on juba nihkunud tükk maad Tokyo lahte. Praegu täidetakse pinnasega 20×40 km suurust laheosa, kuhu tulevikus kerkib uus linn. 400 ruutkilomeetri suurune saar on pindalalt seitse korda suurem Tokyo kesklinnast ja uus linn peaks olema suuteline majutama seitse miljonit elanikku.

Milliseks kujuneb suurlinnade tulevik? Futuroloogide ennustused suurlinnade arengu kohta pole osutunud vettpidavaks. Siiani ei ole igatahes õnnestunud piirata suurlinnade vohamist. Asjatundjate mõte liigub paraku ainult ühes suunas: kuidas leida eluruumi võimalikult suuremale hulgale inimestele?

©Peter Hagen

0

Your Cart