Suitsiid – kuritegu või vabatahtlik tee õndsusesse?

3 minutit lugemist

Kristluse ajast alates on läänemaailmas enesetapmist taunitud kui pattu, islamimaades. käsitatud kui märtrisurma usu nimel. Keskajal karistati nurjunud enesetapjaid kriminaalselt. USA New Yorgi osariigis läks äpardunud enesetapja 20 aastaks vangi kuni 1881., Inglismaal peeti seda kriminaalkuriteoks 1961. aastani. Varasematel aegadel viisid võimud selle äpardunud katsetaja karistuseks ise võiduka lõpuni.

Suisa vastupidine on suitsiidi suhtumine olnud Idamaades, hinduismi ja budismi levialal. Seda käsitatakse ühe etapi lõpetamisena teel ümbersünnile. Kuigi reinkarnatsiooni-õpetus peab suitsiidi mõttetuks ja kahjulikuks, peeti seda mõnedel puhkudel isegi kiiduväärseks – näiteks munkade massilist enesepõletamist protestiks USA ja NSVL sõja vastu Vietnamis, Tiibeti anastamise vastu Hiina poolt. Seda käsitati ohvrina elu pühaduse altarile.
Veelgi julmem on Indias tänapäevani sati – lesestunud naiste enesepõletamine mehe krematsioonilõkkel. Kuigi britid selle 1829. aastal keelustasid ja 1987-ndal selle eest kriminaalvastutus kehtestati, pole ohvrite arv vähenenud – aastas järgib seda mitu tuhat naist.
Kui selle ajendiks on mehe hingega ühtekuuluvuse tõendamine, siis veelgi „kõvem sõna“ on diksha – täielik puhastumine pattudest enesepõletamise läbi üleminekuks eksistentsi kõrgemasse etappi. Keskajal toimus naiste enesepõletamisi jumalanna Kali templi juures, nüüd selleks ekstra määratud paikades, nagu ka massilisi eneseuputamisi püha Gangese voogudes.

Igaühe enese valik

Praegu ei peeta enesetapmist n-ö tsiviliseeritud maailmas enam kriminaalkuriteoks. Küll aga pole ühest suhtumist saavutatud eutanaasia (kr – eu hästi, thanatos – surm, seega helge, kerge surm), sisuliselt suitsiidile kaasaaitamise osas. Esimesena seadustas selle Holland (2001), nüüd aidatakse enesetapjaid ka Belgias, Luxemburgis, Šveitsis, Kolumbias ja mõnes USA ning Austraalia osariigis. Passiivne eutanaasia – patsiendi elu pikendamise tahtlik katkestamine, kehtib 2004. aastast Iisraelis ja Prantsusmaal.
Sealjuures ei tähenda enesetapmise „rehabiliteerimine“ ometi enesetapjate rehabiliteerimist. Enamikus maailma riikidest kehtivad endiselt kristlikud või budistlikud dogmad, mille kohaselt elu annab inimesele jumal, ja ainult temal on ainuõigus seda ka võtta. Need, kes teevad seda ise, väärivad hukkamõistu, sest asetavad end jumalast kõrgemale. Omal ajal keelas näiteks Vene õigeusu kirik enesetapja surnuaiale matmisest.

Igaveseks rändama määratud hinged

Kui heita kõrvale eetilis-moraalsed ja religioossed seisukohad ja vaadelda suitsiidi teaduse kiretu pilgu läbi, tuleb möönda vahet fanaatikust enesetapja ja depressiooni piirile jõudnu vahel. Esimesele tähendab vabatahtlik elust lahkumine üleminekut arengu mingisse teise faasi, teisele – määramatute, lõputute kannatuste algust. Miks?
Eksisteerib hüpotees, mille kohaselt osaduse, mis ootab inimese hinge pärast surma, määrab tema psühholoogiline seisund surma hetkel. See on kindlaks tehtud aura fotografeerimise teel – surma hetkele reageerib aura erinevalt. Loomuliku vanadussurma puhul lahkub hing kehast rahulikult, jätab maha oma amortiseerunud, tarbetu materiaalse kesta ja jõuab kõrgemasse, kirkamasse faasi, mille olemust pole seni keegi täpselt määratlenud. Traagilisel, piinarikkal, kurjal (kellelegi kättemaksuks), tahtlikult kavandatud surmal on teistsugused tagajärjed.
Loogilise oletuse kohaselt tähendab see, et hing pole keha jätmiseks valmis olnud, kuna inimese elutsükkel katkestatakse vägivaldselt. Nõnda jääbki tema energeetika ekslema kahe tsükli vahele, ei suuda lahkuda oma harjunud elukorraldusest, ja hakkab end ilmutama kummitusena, viirastusena, poltergeistina vm kujul. Ei eita enam ammu ka materialistid, et selline fenomen on olemas. Ja selle vääramiseks on seni ainus rohi elada oma elu väärikalt ja lahkuda sellest nii nagu saatus määranud, lunimata interneti teel raha eutanaasiareisi jaoks. Ja just julguses ka kannatustes lahkuda avaldub inimese suurus ja väärikus!

Tunnuspildil: Eestlased õppigu samuraidelt, kuidas tõeliselt väärikalt lahkuda! Ja selleks ei ole vaja interneti vahendusel võõrastelt inimestelt annetusi lunida, et siis argpüksi kombel „uttu tõmmata”!

0

Your Cart